Kuusk on peaasjalikult majaehituspuu, küttepuuks ei raiuta kuusemetsa. Kütteks jäävad palkide ladvad ja tõbised puud, mis seest tühjad on. Kuuseoksad tehakse hagudeks, talvel ahjukütteks, ja kui vili rehedega peksti, siis köeti hagudega ahju. Pisikesed kuused tarvitati aiavitsteks, suuremad aiateivasteks, pikad peened kuused olid head rehavarre puud, veel suurematest saadi katuselatte, suured jämedad kuused võeti saepakkudeks. Saepakud veeti veskisse, kus nad laudadeks saeti, laudadest tehakse ja tehti kõike majamööbleid. Kui veel saeveskeid ei olnud, siis mehed saagisid käsitsi, selleks olid sae pukid, kus peale pakk pandi. Üks mees oli ülevel puki peal ja teine all maas, kumbki tõmbas saagi kumbagist otsast. See oli meestel raske töö, tegi ristluu-valu ja väsitas luud-liikmed ära. Kuuse koored tarvitati saapa ja pastlenaha parkimiseks, nahaparkalid olla ostnud kuusekoort talunike käest, kõik parknahad peale kasukanaha olla kuusekoorega pargitud. Kui keegi peksa sai, selle kohta öeldi: "Oli parkida saand." Ka saunas vihtlemist öeldi nahaparkimiseks. Ehk kui laps ei kuuland keeldu siis öeldi: "Ää lase enese nahka parkida!" Tooreid kuuseoksi raiuti katki loomadele allapanemiseks, kui põhku vähe oli, kuuseoksa sõnnik olla põllule väga hea väetisaine olnud. Kuuse käbadega olla lõngu ja riiet värvitud; selleks korjatud neid vanu käba, mis kuuske otsast maha kukkusid. Kuuse vaiku korjati seebi keetmiseks rasva jätkuks, sai hea vahutava seebi. Kuuse kännud ja juurikad murti põletispuuks. Kõveratest kuuse juurikatest tehti istmeid. Kuusepuust tehti loomadele kaelakrapid. Tihisüümelised kõvad kuuselauad olid head pilli kääne 1auaks, nagu neid külapoisid tegid, siitred ja simled, nagu neid külarahvas nimetas. Vee ämbrid, toobrid, astjad tehti kõik kuuselaudadest. Nõulauad raiuti toorest kuusest, tahuti kirvega õõnsad lauad, esialgu jäeti paksuks; kui kuivand olid, siis tahuti ja hööveldati õhemaks ja tehti nõuks valmis. Ka kuuseokstest koolutati nõudele vitsad peale; vits vinnutati tules pehmeks, siis andis heaste nõu järel koolutada. Peentest kuuse juurtest punuti kartulikorve. Igaltpoolt ei saa neid peeneid juuri kätte; kus on kerge pinnaga maa, sealt võetakse neid peeneid narmasjuuri, need on sitked ja tugevad selle töö tarvis. Kuusepuu on ka hea vihmavarjuks ja külmakaitseks. Karjatsed jooksid ikka kuuse alla vihmavarju, ka kasutasid heinalised vihmaajal kuuse alla istumist söömaajal. Kui majas oli riid kas ämma ja minija või mehenaise vahel ehk kellega tahes, siis öeldi: "Ennem lähen metsa kuuse alla, kui ma temaga seltsis elan." Kuuse käbid olid ka lastele mänguasjadeks. Vanemad tõid metsast lastele käba ja lapsed mängisid neid omale lammasteks, puutikud pisteti jalgeks alla ja olid nii armsad mänguasjad. Neile ehitasid lapsed lautu ja aedu, sõimesi ja karjamaid. Kuusepuud peetakse kõige paremaks leivaahju kütteks: kuusepuud põlevad kõik ühekorraga söeks ja ahi saab ruttu ühetasase kuumuse, mis leivaküpsemisele väga tarvilik on. Kuuse oksi keedetakse pühade munade värvimiseks, annab kollast värvi. Keedetud kuuseoksavett antakse suhkruga loomadele punasekusemise vastu rohuks. Kuuse vaiku pandi mädamuhu peale, see kiskus mäda välja, vaiku pandi ka pakatand jalakanna peale, tegi kohe terveks. Kuuse vaigust tehti peaharju. Vaik tehti sulaks ja valati seaharjaste sisse, harjased jäid harja piideks, vaigust oli harja keha ja käepide, kus sees ka harjased olid. Kuuse oksi tuuakse matuse ajal põrandale riputamiseks ja tee peale, kust surnuga läbi minnakse. Pulmamaja ehitakse kuuse okstega, kuuskest tehakse pulmalistele auväravad. Jõulukuusk on uue aja üldine komme.
Mänd on ehituspuu majapalkideks ja saepakuks, männi laudu tarvitatakse puusärgitegijate juures, olla pehmemad hööveldada kui kuused: kuuse oksad on kõvad ja lõhuvad höövleid. Männilaudest tehakse ka kapisid ja kummuteid. Nõulaudeks männid ei ole head, lähevad siniseks ja vettivad raskeks. Mände tarvitatakse põletispuuks. Männioksad väga head hagudeks ei ole" on väga haralised, pahad kubusse köita, põletatakse enamast kohe metsas ära. Männa kändudest saab tõrvakseid. Vanal ajal olla neid korjatud ja pimedal ajal käidud teed, tõrvakalont käes, - see ei karda tuult, põleb ikka edasi ja annab käijale valgust. Tõrvastest männi kändudest põletati tõrva. Noored männi kasud on tiisikuse haigetele rohuks, kasvud keedetakse ja juuakse seda vett. Vanal ajal kui polnud lambiõli ja peergu põletati, siis tehti männi lõmmud ehk peerupakud, need kisuti peergudeks, kuivatati ära ja põletati pimedal ajal tulejala peal tuleraua vahel toa valgustuseks. Laisa kohta öeldi: "Ta nagu peerupakk pikka maas." Männi käbid olid ka lastele mänguasjaks, aga et nad sagedaste vaigused olid, siis määrisid laste käsi, sellepärast nad ei olnd nii armsad kui kuusekäbid. Ka lõhkesid männikäbid päiksepaistel haraliseks, ei olnud siis enam ututallede moodi. Pisikese jässaka mehe kohta öeldi: "Ta nagu rabamänd." Öeldi ka lihtsalt: mändjalg.
Kadakas ei kasva puuks, tast ei saa palki ega saepakku, aga ta on rahva usus ja teadvuses rohkem räägitav kui kuusk ja mänd. Kadakast tehakse nõulaudu, eriti armastatud olid kadakapuust piimapütid ja õllekannud ja kapad. Kadakapuu on sellepoolest hea toidunõuks: ta ei anna midagi puu maitset toidu sisse nagu mõni teine puu, piim on eriti õrn kõrvalmaitsesid sisse võtma. Kadaka kepid olid ka väga lugupeetud, neid kandsid mõisahärrad ja talutaadid. Kadaka oksad ühes marjadega tarvitati õllekeeduveeks. Kadaka oksi keedeti sarvloomele kui tervise rohuks ja jõuandjaks. Kadaka marju õpetati lapsi sööma, külgehakkava haiguste eemalhoidmiseks. Kadakakepid olid mitmesuguste uskumiste juures tarvitavad. Kadakas oli vanal rahval püha puu, sest kadakamarja otsas olevat risti märk, mida Jeesus olla, sinna teinud, ja sest ajast kaitseb kadakas inimest pikse löögi eest. Kui enne naised metsas tööl olid, panid nad oma mähkmes lapsed ikka kadaka põesa alla: see kaitses last pikse ja kõige kurja eest. Kadakaoksa suitsu tehti hommiku elutubadesse: see puhastas tubades halva õhku. Kadakatest saab ka head aiateivad: nad peavad mädanemise vastu kauem kui kuuseteivad. Kadakad annavad ka korvivõrudeks koolutada ja on seal hästi vastupidavad. Kui on korvikere kõik kadakapuust, siis ta igab rohkem kui ühed pajuvitsad, mis sisse punutakse. Sõnakuulmata lastele lubati kadakavitsa anda. Hagudeks kadakas just suurem asi ei ole, aga teiste hagude seas ta saab ahjukütteks tarvitatud, ta teeb põledes suurt kärinat ja on terava okastega, mis kütja käsi kriimustavad. Kui keegi teisega ägedaste vaidles ehk riidles, selle kohta öeldi: "Käriseb nagu kadakas." Ehk öeldi: "Nad just nagu kadakaid põletavad." Lubati ka pahameelega: "Ma viskan so lapsed kadakapõesasse. ~ Tõmman so kaksiti üle kadaka. ~' Annan sulle kadakaid saba alla." Kadaka koortega olla värvitud linast lõnga ja riiet. Kadaka rasvaga arstitud kevadel hooste köhahaigust (ei tea, mida moodi see arstimine toimus). Kadaka rasv on sülditaoline ollus, kasvab kevadel kadaka alumiste jämedamate okste külges, pruunkollast värvi, palju seda leida ei ole.
Kaske on kasutatud mitmekülgselt ja seda tehakse tänapäevani. Kasepuust tehakse mööbleid ja tööriistu. Hobuse loogad, vankri aesad, vankri redelid, pindad, vardad, rehapead ja mõnda muud - kõik tehti kasepuust. Maarjakask oli tislaritel otsitav puu: see oli ilus salmiline; kui lauad siledaks hööveldati, olid ilusad jutilised, kirjud. Maarjakaske on raske teistest ära tunda, on krõbedama koorega ja karedama lehtega, puu on väljastpoolt jõmbiline, neid leidub vähesel viisil. Kase okstest tehti luuad ja vihad. Vihad tehti kevadestpoolt suil, kui lehed värsked ja puhtad on. Luuad, eriti tuuliluuad, tehti lehtluuad, toapühkimise luuad võisid ka raagokstest tehtud olla. Luuad ja vihad tehti vanal kuul: siis ei asu kirbud majasse. Kase oksi tehti ka hagudeks; kase oksal on see hea omadus, et ta ka toorelt ahjus põleb; kui talvel saab kask maha võetud, võib oksad kohe ahjukütteks tuua. Teiste puude oksad ei põle toorelt; metsas tuuleses kohas saab iga puu oksi toorelt põletada, aga ahjus nad visisevad ja tuli kustub neis ära, kui pole kuivi oksi juure panna. Öeldakse haiglase tõbise inimese kohta: "Ei tast pole ühti, vindub nagu tuli toores puus." Kaskedega ehitakse nelipühil toad, kaski viiakse kiriku ehteks leerilastepühal, kaskega ehivad pulmalised oma vankrid ja autod, igal pidulikul korral võetakse noored kased ehteks. Ka ihunuhtluseks võeti kaseoksi, lastele oli kasevits väga tuntud asi. Lubati tuua vallatu lapsele põletamata kaseoksa tuhka ~ kaseurva plaastert ~ külmas saunas urvaplaastert. Kui plikad oma keskes endi peigmehi rääkisid ja keegi vanem inimene seda kuulis, ütles kohe: "Kas sinul koa peimees, sinu peimees alles kase latvas!" Lubati anda ka kase rosinaid. Kase tohust tehti torbikuid marjulkäijatele. Kase tohtu pandi mesipuude (pakkpuude) otsa peale vihmakaitseks, kase tohtu pandi noorte õunapuude ümber sinna kohta, kust puu kepi külge seoti, et side puu sisse ei sooniks. Kase tohtu pandi ka katuseharja peale.
Paksemat kasetohtu panid kingsepad saapa ja kinga talla vahele: nahk oli ju vanal ajal kallis asi ja kasetohi täitis selle aset. Tohuga tehtud saapad kräuksusid käies; kui nad üsna kuivad olid, siis tegid iga astumise juures kisa. Kes saapaid hoolega määris ja rasvas, sellel olid nad vaiksemad. Oli ka neid, kes tahtsid, et saapad kriuksuks, siis kuuldakse, et tal saapad jalgas on: vanal ajal oli ju ainult rikkamatel saapad, teised käisid pastles. Räägiti kahest vennast, neil olnud üksainus paar saapaid; kui nad tahtsid korraga välja minna, siis panid saapad üks paremasse jalga, teine pahemasse jalga, teise jalga panid pastla. Istusid siis saani peal, kummalgi äärmine jalg saani ääre peal, sisemine pastlaga jalg saani sees teki all; kes neid nägi sõitmas, pidi mõtlema, et mõlemal mehel on saapad jalgas. - Üks vanamees läind kirikus üle põranda ja saapad kräuksund jalgas; noor tüdruk ütelnd oma kõrval istuvale naisele: "Vaata, vanamees lasnd enesele koa präuksujad saapad teha!" Naine vastand: "Kas ta nüüd las'sis, eks kingsepp ole isi teind." Tüdruk ütelnd: "Ei kingsepp tee isi ühti, ma tellisin, et paneks mo kingele kolme kopika eest präuksu sisse, aga ta kuriloom ei pand!" - Hiljem, kui saapad juba kõikjal tarvitusel olid, hakati kriuksujaid saapaid naerma; öeldi, saapad karivad jalgas: "Võlgu, võlgu!" Vagusad saapad ütlesid astumise ajal: "Makstud, makstud!" (Läksin kirjeldusega peaasjast kõrvale.)
Kevadel oli kasemahl igal pool joogiks kasutada; lapsed ootasid huviga, millal mahlakuu tuleb, et mahla saaks. Mahlast tehti kalla ja joodi niisama värskelt. Kase karbast tehti tökatit, kase karpa kasutati ka sepasüte asemel, kui süsi polnd külluses saada. Noorest õhukesest karbast sai head värvi
ainet: korjati sammalt juure ja keedeti heaste läbi, sai pruun kollast värvi. Kaselehtega värviti pühademune, teine päev varem juba pandi kaseviht liguma, et heaste värvi välja annaks. Kasepuust tehti ka peerupuid (lõmmusi), neid aga ei lõhutud särmeteks nagu männilõmmud; need kuivatati terve lõmmu viisi õrtel ära ja tarbekorral kisuti kiiniga sealt kullest peergu. Kui lõmm sai peergudeks kistud, jäi puu südamik järele, millest enam head peergu ei saand; sellest sai veel tulehakatuse pilpaid; see oli lõmmupõhi ja seisis ahju ligi nurkas, sealt oli käepärast võtta, - lubati ju pahanduse korral teisele "1õmmupõhja" anda.
Lepapuud on kahte seltsi: valge lepp ehk sanglepp ja punane lepp ehk pasklepp. Sangleppa on vähem leida, kasvab suuremaks ja tast tehakse laudu. Tislarid maksta sanglepast head hinda, teda on vähe saada. Teine lepp on odav puu, teda kasvab ülikülluses, ajab oma võsud üle maa laiale; öeldakse lepa kohta: "Raiu üks ää - üheksa tuleb asemele!" Lepp on pehme puu, ta ei kõlba tööriistaks, on põletispuuks ja hagudeks tarvitatav. Kevadel lapsed kraapisid lepa mähka: oli magus, ega vanal ajal lastel muud magusat saada olnd. Lepakaigast lubati teisele tülitsemise korral. Kes mõistusest puudulik, selle kohta öeldi: "Ta na lepne. ~ Ta on lepa kruudega." Kui keegi teist pilkas ehk muidu meelituseks kiitis, siis teine ütles: "Ah sa tahad mind lepakelguga vedada!" Ehk räägiti pärast: "Ta vedas lepakelku. - Ta viskas lepist. ~ Läks l epse reega." Kui kaks rääkisid ja kõhnas tuli küsis: "Mis te rääkisite?" siis sagedaste vastati: "Juba ta läks lepakelgu ja kadakakepiga."
Lepa koori kasutati musta värvimiseks, eriti sanglepa koori; poest osteti kübaramusta juure. Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed õõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: "Pane lepa parki vahele!" Kui leppadel on pikad narmasurvad, siis loodetakse head vilja, leivaaastat; kui leppadel on palju musti ümargusi urvi, siis tuleb näljaaasta. Kellel sügelised on alles hakkand, mõni põnn peal, see teeb toore lepa pulga tules tuliseks ja nühib sellega sügelise ponne, siis nad kauvad kohe. Kevade kui lepa koor lahti, siis teevad poisikesed lepa vilesid. Karjatsed tegid lepakoorest pasunaid ja puhusid karja juures lugusid. Kes puhuda ei mõista, ei saa pasunale häält sisse. Mu lapsepõlves oli veel karjapasuna häält kuulda. Puhatu mõisa karjane tuututas seda igapäe, vagusa õhtuga kostis see pasunahääl kaunis kaugele. Ei mõista seda pasunategemist kirjeldada, ehk leidub neid ka muuseumis. Olen küll lapsepõlves lepakoorepasunat näind, koor on keeruliselt lepa pealt kooritud ja keeruviisi kokku pandud; üks ots, kust puhutakse, on peenike, teine ots jämedam. Lepa oksi lehtega tarvitakse ka loomade asemete tähendamiseks ja karjaaeda virsa sisse panemiseks, kui muud aluspõhku ei ole. Vanal ajal olla lepapuud võind igaüks võtta kust tahtis, lepavarguse peal trahvi ei olnd. Kes heinaniitmisega teistest maha jäi, selle kohta öeldi: "Ta vikatil lepa lüsi." Tähendab: niitja on pehme, ei pane jõudu välja.
Tamm on alati kallis puu olnud, tamme varastatakse kui vähegi saadakse. Tammesi kasvab väga vähe. Vanemal ajal olla tammemetsi olnud, nüüd leitakse veel harva mõni tamm. Tamm on kõva puu, ei mädane nii ruttu kui teised puud. Tammest tehakse ree ja vankri kodarad, ree paenardid, õlle ankrud, vanal ajal olnud ka tammelauad söömalaudeks. Tamme okstest saab rehapulki ja muu asjade juure salapulgaks pannakse tammepulk. Tamme tõrusid antud sigadele toiduks, tamme tõrusid jahvatatud kohvile lisaks, aga see on juba uuemal ajal, kui talurahvas kohvi tarvitama hakkas. Lese tamme lehed on haiguse rohuks, ei mäleta enam, missuguse haigusele. Lesk tamm on see, millel lehed talveks peale jäävad. Tamme koort keedetakse kõhuhaiguse puhul (kõht lahti), juuakse tammekoore vett, seesama on ka naistehaiguse vastu, kuuvere vaigistamiseks. Ka inimest võrreldakse tammega: tugev kui tamm. Tamme laaste on mitmesuguste nõiduste vastu kasutatud. Tamme okstest punutakse surnukirstule pärjad. Kellel hea tugev hääl, selle kohta öeldakse: tal on hea tamme kõri.
Niin ehk pärn ei ole palk ega ehituspuu. Niine koortest tehti sõelapõhjad, niine pindadest sarjapõhjad. Niin on pehme kerge puu. Niine koorest olla ka köisi tehtud, aga see on vist väga vanal ajal olnud. Niine õitest keedetakse teed, on maitsev ja tervislik jook. Niinepuid kasvab vähe, metsades leidub neid harva, kasvatakse majade ümbruses ilupuudeks. Mesilastel on nende õite kallal tegemist, niine õitsemise ajal on mesilased karja kaupa ta õite ümber sumisemas. Niinekoort kasutati sidumiseks noorte õunapuude ja pookokste juures. Niinekoore nuustik oli piimapüttide, lüpsiku ja kõige puust toidunõude küürimiseks. Niinega võrreldi nõrgajõulist inimest, öeldi: "On teene nagu niine robuski."
Haavast saab palki, kui ta saab suureks kasvada, ehk ta küll kuuse ja männi vastane põle. Elumaja palgiks haava ei panda, heinaküüni palgiks aitavad küll. Haava pindadest koolutatakse sarja, sõela, külimati ja mati kered. Vanal ajal tehti ka lumekingad haavapuust; need olid teistmoodi kui nüüdsed suusad - laiad ja lühemad, otsad koolutati ülespidi. Haavast tehti ka mesipuid.
Haavapuud müüdud tuletikuvabrikutele. Haava koort keedeti ja seda vett anti tiisikusehaige hobusele juua, see aitas paremaks. Haava okstest tehti aokood, pandi kuivama, talvel anti lammastele ette, nad sõid lehed pealt ära; see oli heina jätkuks, ja haod võis ära põletada ahjus.
Pajusid on hall ja roheline paju, pajuremmelgas ja mägiremmelgas. Paju koortest olla viisud tehtud; viisku tehtud ka vist niine koorest. Ma pole viisku näind, olen kuulnud räägitama: kui linnateele mindud, siis võetud mitu paari viiske kaasa; kui ühed katki kulusid, pandi uued jalga, vanad visati tee ääre; suure tee ääres olla alati vanu viisku näha olnd. Öeldi teisele naljaloriks: "Sa oled viks nagu vana viisk." Kui keegi teist käskis midagi teha ja ütles: "Ole viks!" siis teine vastas: "Viks sööb pastled ää!" Seda öeldi selle mõttega, et mitmel pool oli koera nimi Viks ja koerad sõid sagedaste pastleid, kui need alles uued olid, - nälgind koerad sõid ka vanu pastleid. Paju võsudest tehti kartulikorvid, kalamõrrad, tarvitati paju haokoo vitsaks, loomadele kaelaketi võrudeks seina külge, katuselati väätideks, väravate võrudeks ja igale poole, kus tarvis võru väänata. Kõige paremad olid pajuremmelga vitsad, neist sai väga ilusaid marja ja kartulikorve. Kui taheti kirjut korvi teha, siis kooriti muist vitsu ära, neist sai valged triibud; remmelgavits kuivab koorega tehtult tunkleks ja on ilus läikiv. Remmelgas on sitke ja annab igaviisi punuda. Roheline paju on ka kaunis sitke, aga mitte nii hea kui remmelgas. Hall paju on kõige hapram, ta ei kannata ilma tules vinnutamata korviks põimida. Paju viled, vilispillid tehti noortest pajudest. Kui pajukoor lahti on, siis on hõlbus puu koore seest välja tõmmata; kui koor kinnisemäks oli läind, taoti pussi peaga koor lahti. Paju koor on sitke, ei lähe kergeste katki; kui läkski katki, visati see ära ja võeti uus. Iga poisike tegi omale vile, selle tööga oldi juba harjund maast-madalast. Kui pajukepi pealt koor tervelt kätte saadud, siis pandi jupike seda kooritud kepi otsa, millele ühe külje peale laba lõigati uueste koore sisse, koorele lõigati sinna kohta auk, kus puu ots ulatas, koore teise otsa pandi väike puu punn sisse ehk hoiti mängu ajal sõrm ees. Vile pikkus tehti igaühe tahtmise järel: kes tahtis pika, võttis pika paju, kes lühikese, võttis lühikese. Lühikesed tehti jämedamast puust, pikemad peenemast pajust. Paju tehakse hagudeks, paju kasvab põõsas ja võsub kiiresti. Kus ta heinamaa peal kasvab, seal läheb varsi läbipääsmata padrikuks, kui õigel ajal vähemaks ei raiuta ja võsad ära niideta. Lastele, kelle pead sassis sugemata olid, öeldi: "Pea nagu paju põesas. ~ Pea nagu noore kuradi kaeraaed." Mägiremmelgas kasvab suuremaks kui pajuremmelgas, ta on habras puu, ta võsud murduvad katki nagu lepad, kõlbab ainult küttepuuks. Paju koortega pargiti toorestnahast tehtud pastleid. Koored keedeti ära, vesi pandi nõu sisse jahtuma, jahtund vee sisse pandi pastled leosse, ligusid umbes päeva ja öö, siis oli neil pargikord kulges, see hoidis nahka mädanemise eest. Kui tarvis, hoiti seda vedelikku alal ja pandi pastled teistkord likku. Kevadised noored paju urvad olid lastele ilusad mänguasjad, nimetati paju utud, pajuanid. Nüüd pannakse neid lillevaasidesse laua iluks, veneusulistel on palmipuudepühal palmiokste asemel käes.
Pihelgas ei kasva palgiks, ta läheb mitmeharulisteks. Pihelga puust tehtud vanal ajal vankri assid ja tamme puudusel tehtud ka ree kodaraid. Pihelga õisi keedeti tiisikusehaiguse vastu rohuks. Pihelga marjad olid söödavad marjad. Noortest pihelgatest koolutati korvivõrusid, tehti kõlkakorve (märsse). Pihelga pulga sisse pandi looma täid ja visati ahju tulle, siis pidid täid looma pealt ära kaduma. Pihelga vitsaga ei tohi looma lüüa: hakkab punast kusema. Kui pihelgad palju õitsevad, siis sel aastal saavad vanad tüdrukud mehele.
Tomingast koolutati hobuse looke, peenematest väänati vaate sidumise ja võrude tegemiseks, tominga koort keedeti villihaiguse vastu. Tominga marju süüakse, õisi tuuakse tubadesse lõhna andmiseks, oksad kasutakse hagudeks.
Paakspuu ei kasva suureks jämedaks ega ole tast ka riistapuud saada, hagu võib saada. Paakspuu lehed maitsevad lammaste ja kariloomele väga heaste, marjad inimestele ei kõlba. Paakspuu koorega värviti villast lõnga. Paakspuu õisi kasutavad mesilased väga rohkeste. Paakspuu kasvab pikalt ilma oksteta ja tast saab vikativitsa lõhestada, millega vikat löö külge kinnitatakse.
Türnpuu koorega värviti lõngu ja villu. Vanal ajal tehtud türnpuust ilusaid kirjusid karpe; kuidas neid tehti või mis moodi need olid, seda ma ei tea.
Jalaka oksi raiuti katki j a keedeti loomadele kondi haiguse vastu rohuks. Jalakaid kasvab vähesel viisil, ei tea nende kasutamisest täielikku midagi. Karjalapsed lõikasid neist omale mängumunasid.
Saarepuud kasvab ka teiste puude seas väga vähe. Saar on kallis puu ja kellel teda on, müüb mööblipuuks. Saared on õrnad külma vastu ega sigi palju, pole neid siis ka talurahval tarvitada olnud.
Sarapuu (pähklepuu) ei olegi puu, on ainult põesas, raiutakse hagudeks, on kõvad ja annavad head tuld. Noortest sarapuudest koolutakse korvi võrud ja korvi kered, mille vahele pajuvitsad põimitakse, tarvitakse ka haokoo vitsteks. Pähkleid korjatakse sööma tarvis, eriti jõulupühil olid pähklid kõikjal maiusroaks. Haotegijad ja karjatsed põletasid kuivi sarapuid. Sarapuupõesas leidub ikka püstijalal kuivi puid ja need põlevad metsas heaste, teevad põledes väikest plõginat. Tule juures oli kuulda ütlust: "Sarapuu süda säriseb, paju juured pakatavad."
Kukepuu on üsna väike põesas, kasvatab punaseid paarismarju, marjad ei ole söödavad. Kukepuu on väga kõva, tehakse reha pulki ja muid pulki nagu salapulgad laudade kokkulöömiseks. Kui leidus mõni nii suur, mis ulatus kepiks teha, siis seda juhtumit sai kohe kasutatud. Kangasugade tegijad tegid kukepuust suapiid, olid niisama head kui pilliroo-suad; kukepuu suge leidub veel tänapäeval mõne vana perenaise juures.
Õispuu on üsna tähtsuseta puu, korvivõruks on teda tarvitatud, kui pole paremat saadaval. Õispuu marju olla ka mõni söönd, kui sügisel külm juba oli marju näpistand. Üldiselt neid söödavateks ei ole peetud. Et nad ilusad punased on, siis lapsed kat suvad neid vahest mekkida. Öeldi pahase näuga inimese kohta: "Kibeda näuga, nagu oleks [õispuu] marju söönd." Öeldi ka: "Ta nägu nii pihelgal." Lapsed ju krimpsutavad nägu pihelgamarju süües.
Vaher on rohkem aiapuu, metsadest teda ei leita ja vanal ajal ei olnud kuulda vahtrast ja selle kasutamisest. Mõisate teede ilustuseks oli neid istutatud ja mõni talunik tõi sealt taimi ka omale kasvama. Vahtra mahla juuakse ka niisama kui kasemahla. Vahtrapuust saab head siledad höövlipakud, kõlbab ka mitmesuguseks riistapuuks.
Õunapuid oli ka talunikel vähe. Õunapuust tehti kangru süstid, olid head siledad läbi lõngade jooksma.
Sirelitest tehakse rehapulki ja saapatikke, ka tammest tehakse saapatikke. Sirelitest tehakse villase esemete kudumiseks vardaid ja heegelkonkse.
ERA II 285, 15/40 (17-35) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1940).
Vrd. puude kasutamist Koerus nr. 7.