1) Tõrvapõletamine oli talurahval ja ka mõisates tarvilikuks tööks. Mõisates tõrvati katuseid, talurahvas tõrvasid vankreid ja äkkeid. Talupojad põletasid tõrva padadega, mõisates olid tõrvaahjud. Tõrvapõletamiseks oli kolm pada; kahel pajal oli auk põhjas, üks oli terve pada. Tõrva põletati kraavi kaldal, ehk kui kraavi ei olnd, siis kaevati auk maa sisise; selle augu ehk kraavi kalda ligi, umbes poolteist sülda kraavist eemal, kaevati alumine kõige vähem pada poolest saadik maa sisse. Selle paja põhjas oli auk, sealt august pandi rend, samati maa sisse kaevatult, tulema, mille ots kraavi kalda seest välja ulatas. Rend tehti puust, umbes mahlatila-sarnane, pealt kaeti laua ehk kasetohuga kinni, ja selle peale muld. Alumise paja peale pandi teine suurem pada, millel ka auk põhjas oli, ja nende kahe paja sisse pandi tõrvased männipuu kännud, väikseks tükkideks raiutud. Teise paja peale pandi kolmas pada, ilma auguta, kummuli teise peale. See pada pidi olema alumisest vähe suurem ehk pisut vähem, et heaste alumise peal seisis. Padade vahed määriti sauega kokku, et õhku läbi ei lasknud. Puudest tehti tuli paja ümber. Kui tõrvakad pajas tuliseks läksid, tuli rennist alguses auru ja terpentiini välja, pärast hakkas tõrva tilkuma. Renni otsa all kraavis oli tõrvatünn, kus sisse tõrv tilkus. Tõrv tilkus kiiremine kui kasemahl. Päevas jõudis rohkem kui ühe jäu tõrva põletada. Kui tõrva enam ei tilkund, siis võeti pealmine pada ära, ja kändudest olid ilusad söed järele jäänd, mida sepasüteks tarvitati.
Vankrite ja äkete tõrvamiseks tehti tuli maha, vankriratta rummust pisteti rehavars ehk muu paras teivas läbi, tõmmati pintsliga tõrva peale ja keerutati tule peal kiireste ringi. Palavaga tõrv tõmbas heaste puu sisse ja tegi puu mädanemise vastu kindlaks. Niisamuti tõrvati vankre assid (puuassid) ja rõukpakud. Äket tõrvati kas tervelt ehk pakud üksikult, tule peal ringi keerates. Olla ka palava päikse käes lastud tõrvatud asju tõrva sisse tõmmata. Olen seda kirjeldanud oma isa tegemiste järgi, mida olen näind; mõisa tõrvaahjudest ei tea kirjutada.
Sedasama moodi põletati ka tökatit, aga siis pandi männi tõrvakate asemele kasetohud ja -karbad.
ERA II 264, 341/3 (31) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Aleksander Poom (1940).
2) Tökatit aetavat ise nii, olgu majanduslikuks või arstlikuks otstarbeks, et pannakse pada kummuli, selle alla tohtu (või koort), tehakse tuli peale ja aetakse tökatit.
ERA II 203, 391 (25) < Otepää khk., Vastse-Otepää v. - Artur Kroon (1938).
3) Tõrvapõletamine (tõrvakütmine) on levinenud Mustjala okaspuumetsade alal, eriti Päitsemäe, Järise, Võhma ja Pahapilli külades. Tõrva põletatakse suure kahekordse püstsilindri kujulises tõrvaahjus.
Sisemisse silindrisse pannakse tõrvaksed (käred) ja kaetakse päält paedega. Välimise ja sisemise silindri vaheline ääs moodustab ahju, mida kuumutatakse suuavause kaudu. Tõrvaahju põhi baseerub tasemel, mis on umb. 0,5 m võrra maapinnast allpool. Selletõttu jäävad ahju suu ette ja taha tõrvatari ette madalad koopad. Esimene kobas on umb. poolringi-kujuline ja kaetud päält kuuseokstest ehitatud püstkojaga. Püstkojas asub tõrvapõletaja kogu tööaja.
Pigi(tüma) keetmine toimub juba valmistõrvast. Pigi keedetakse harilikus malmist pajas, mis puhtakspõletamise järgi uuesti muuks otstarbeks käitatakse. Pigikeetmine toimub metsas, kaugel elamutest, kuna töö on tulekardetav. Soodsam aeg on talv ja sügis. Keetmiseks tehakse maakoobas, nii et tuli paja külgi ei saa puudutada. Keedetakse seni, kuni prooviks vees jahutatud tilk hamba all närides enam hammaste külge ei hakka. On aga tõrva liig kaua keedetud, puruneb see hamba all ja keedisele tuleb lisandada värsket tõrva. Pääle keetmist valatakse sula pigi külma vette, kust seda otseteed peoga võetakse parajad kvantumid ja kanamuna-suurusteks kakkudeks vormitakse.
Tüma ja tõrva käivad tõrvameistrid talvel metsavaesetes kohtades müütamas ja vahetamas vilja vastu. Tõrva mõõdetakse toobikaupa. Et toopi mitte tõrvaga määrida, mõõdab tõrvakaupmees ostja nõusse enne niimitu toopi vett, palju see tõrva soovib. Vee kõrgus mõõdetakse nüüd anumas pulgaga või kepikesega ja tehakse sellele vastav märk. Nüüd valatakse vesi nõust välja ja asemele pannakse tõrva sama kvantum, kui enne oli vett. Seejuures tarvitatakse mainitud märgiga pulka õige kvantumi määramiseks. Tüma müüakse kakkude kaupa ja vahetatakse tavaliselt linade vastu.
ERM, EA 14, 829/35 < Mustjala khk. - Gustav Ränk (1930).
4) Tõrvaajamine. "Tõrva eest saab ju küll raha, aga töö on raske ka." Nii ütlevad törvategijad. Tõrva aetakse meil männikändudest ja tõrvastest männitüvidest. Kännutõru olla ikka parem kui linnukäre-tõru (linnukäretõrvaks hüütakse seda, mis tüvepuudest aetakse). Tõrvatöö algab sakude maast võtmisega. Sakusi-kändusi võetakse säält, kus mets on ühe paarikümne aasta eest juba maha võetud. Sest männa pekk mädaneb ümbert ära ja tõrvane süda jääb järge. Sakk kaevatakse ümbertringi lahti, raiutakse siis kervega juured läbi, aetakse kali alla ja ta tuleb maast üles. Sakude võtmise aeg on enamasti sügise, kuid võetake ka kevadel. Sakud võetakse hobusega kogu ja lautakse pinuse. Säält võetakse nad kas koju või otse tõrvaahjule. Sakud lastakse ennem ikka ilmastiku käe ka seista, see peseb nad mullast ja liivast puhtaks. Siis saetakse sakud kõik seitsmekaheksa tolli pitkusteks juppideks. Jupid lõhutakse kervega pisiksteks tolli ja kahe jämmusteks pilbasteks ehk käredeks. Käred lautakse ahju ja ahi sauetakse päält kõvasti kinni, et mitte tuluke sisse ei pääse. Esiti olid tõrvaahjud tehtud paekivist. Siis, kui tulid lintrid tarvitusele, akati ahjusi tegema lintridest. Praegu on tarvitusel ka raudahjud, need on suured raudtõrred, kivivooder ümber. Need tõrred olla päralt Riia nahksüllast; Ilmasõja ajal tulnud neid süllatükkisi Saaremaa randa. Neid on veel praegu meistel tõrvaahjudeks. Kui oli ahi täis laaditud ja kinni sauetud, akati teda kütma; kööti umbes ööpäeva. Esiteks kööti suure tulega. Siis kui tõru juba joosma akkas, jähi tuluke pisemaks. Ahju köötakse kuivade puudega ja okstega, kõige valusam tuluke olla kaseokstel. Tõru lastakse joosta küna või toori sisse, säält aetakse ta pärast kihase. Ahjutäävest saab ikka nelikümmend kunni viiskümmend toopi tõrva. Tõrvaahjusi just meil igal tõrvategijal ei ole, tehakse teiste ahjudes. Vanasti võetud ahju kuluks ikka rubel. Nüüd üks kroon. Tõrva valmistavad meie küla inimesed vähe. Nii et Linnuse külas on just kaks tõrvaahju ja Ranna külas ei ole ühtagi. Kuid Järise ja Pöitse külas on tõrvategemine olnud juba vanal ajal ea sissetuluallikas. Järise külas on praegu veel seitse korras tõrvaahju. Ja need külad kannavad isegi juba Tõrva riigi nime. Tõrvavalmistamine on ikka meiste töö, naised seda tööd ei tee.
Tõrva kauplemine ja tarvitamine. Meil mindi tõrvaga ikka Pöidele vilja vastu vahetama, sest Pöidil kasus ikka ead vilja. Mindi "Eekiptusest vilja tooma". Tõrvakiha pandi rattale, tühad viljakotid ka, obu ede ja mindi. Tagasi tulles oli jälle viljakoorm pääl. Esti oli tõru odav, viljaga täis tääve vastu. Toop maksis kuus ja seitse kopikad. Aga praegu maksab liiter kaksküm mend viis kuni kolmkümmend senti.
Tõrva segati ka mitme asjaga, et ta rohkem jäguks. Tõrvale pandud sega ärja sitta, keeba vett, see läin tõrvaga easti segamine. Vahest olnud tõrvamüüjal isegi seltsis peenekssõõlutud tuha kott. Kui kiha päält natuke ära oli müüdud, pannun ta teel jälle natukse tuhka juure. Kiha loksutan rattal tuha tõrvaga segamine, see akkan siis käärima. Nii tehtud ikka, kus peredel tükk maad vahet olnud. Kui sarnane tõrvatoop siis pärast ära oli selgunud, oli sääl veel ainult pool toopi tõrva ja põhjas tükk tuhka. Sööd, mis tõrvaahjust saadi, müüdi ka ära. Söövakk oli esiti odav, maksis kümmeviisteist kopikad, nüüd viiskuuskümmend senti.
Tõrva tarvitati ja tarvitatakse maja katuste ja seinde tõrvamiseks. Ka rattaid tõrvatakse iga aasta korra. Mere ääre mehed tõrvavad paatisi. Puuigedega rattud olid esiti tõrvaga määritud. Päti tallad, mis riidest tehakse, tõrvatakse ära selleks, et nad kauem vastu pidavad. Postid, mis maa sisse aetakse, tõrvatakse ka ära. Kui tõrvatakse midagi, tehakse tõru soojaks, siis ta veab paremine puu sisse. Tõrvast keedetakse ka veel kingsepa tüma (tümakakk).
Tõrva tarvitatud ka arstirohuna. - Kui varbavahed sui palava ja märjaga ära audunud, pandud neile tõrva pääle. See parandan nad üsna ruttu ära. Kui ambad valutan, pandud aigele ambale jälle tõrva. Tõrva olla pandud ka külmand kohale. Vahest tõrvatud ka selleks sääri, et parmud sui kallale ei tule. Ka ussid pidade tõrvaaisu kartma. Oide siis inimestest ja majadest eemale, kui sääl tõrvaais juures on.
Linnuse külast Reinu Riidu oli ka esiti tõrva tein. Ühekorra taal oln suur sakulasu küla arus. Külapoisid pannun selle juribe õhta sääl põlema. Reinu Mare näin, et sakud põlevad, pannun joosma ja karjun: "Isa, isa, käred põlevad, käred põlevad!" Mare läind poiste juure ja akkan nendega kisama, et need käred põlema pannun. Rebase Riidu oln siis alles noor mees, see oli vanamutti sääl siis natuke vatustan. Hiljem istun ta selle teu eest aasta vangis.
Paar aastat tagasi tuli üks Eikla küla mees tõrvakihaga Painase küla vahelt läbi. See oln ühe pühabe ööse. Mees magan ise rattal kiha otsas, seda näin poisid küla vahel. Kui mees neist mööda akkan saama, võtnud üks poistest, keda üüdnimega Penjaminiks üüti, viki eest ära ja lasn tõrva jooksma. Mees läin Kõutsi talu juure, see on umbes poolteist kilomeetert küla vahelt. Sääl tuln taale kedagi vastu ja üüdnud: "Vanamees, tõru jooseb maha!" Akkan vaatama - natuke oln veel kiha põha pääl. Mees pöörnud tagasi ja teatan asjast politseile. Poiss oli selle eest kakskümmendneli tundi vallamajas kinni. Tõrva eest nõudis mees nelja tuhanded, kuid polnud midagi võtta. Ja mees jähi omast nii ilma. Oln veel kehva mees ja tahtnud omale just selle tõrva eest einaajaks leiba saaja.
Tõrva valmistamine katlaga. Selleks võetakse suur katel, mille põha alt on tükk ära. Siis otsitakse lai paekivi. Kivile raiutakse katla ääre järge soon sisse. Auk puuritakse keskele, ümberrinki tulevad veel sooned auku kogu, nende kauda jooseb tõru. Karge sisse kaevatakse piklik auk, kivi pannakse senna pääle, katel kivi pääle kummuli ja sauetatakse ümbert kõvasti kinni. Katla põha august pannakse nüd katel käresi täis. Lekitükk pannakse augu pääle ja kõvasti sauega kinni. Tuluke tehakse kivi pääle ümber katla, köötakse, kuni tõru välja jooseb. Maa sisse kivi alla pannakse jälle riist, pisike küna või muud, tõru jooseb senna sisse. Praegu sõukest tõrvapõletamist enam ede ei tule, seda tehti vanasti. Niimoodi valmistati tõrva ainult oma jäuks. Sarnast tõrvapõletamise viisi ei ole mina enam näinud, aga neid kivisi, mis katla all oli, nägin veel mõned oma lapsepõlves.
ERA II 260, 310/9 (1-5) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k. - Aadu Toomessalu < Jaan Kallas, s. 1879 (1939).
5) Palvekoht on olnud muiste Hakjala küla Hänna ja Viita põllul - ümargune varekoht on veel praegu näha. Kord, kui olin laps, oli sääl kuha juures tõrvaahi. Vana Riidu Viidas, Anna peremees, keetis sääl tõrva. Olin Riidu lastega sageli sääl juures, kus vanamees käresi ahju ladus. Neid lauti kui kalu või silku pütti, ikka pehme tuule poole: siis tulla rohkem tõrva välja. Siis pandi kivikaan peale ja saviga pandi kinni, nii et ta kõvasti kinni oli, et õhku ei annud. Siis pandi tuli okstega ahju. Vanamees oli ööd kui päevad sääl ahju ees ja ajas aga oksi ahju, nii kaua kui enam tõrva ei jooksnud. Tõru jooksis väikese küna sisse, säält tõsteti suure toobri või tünni sisse. See oli kui õlle keetmine - ühe öö või kaks pidi ikka ülevel olema. Vana Riidu ei käind kodus söömas, vaid küpsetas tõrvaahju ees kartuhlid, see oli ta söök tõrvakeetmise ajal. Siis käisid külanaised pätitõrva ostmas. Oma küla inimestele müis seitse kopikad tõrvatoop, võera küla inimeste käest võeti kaheksa kopikad toobist. Tuli keegi tõrva ostma, siis mindi kaevule. Toobiga möedeti vesi võera tõrvakiha[se] nii: üks toop vett või kaks, nii kuidas keegi tahtis tõrva osta. Kalti rakku või pütti, tehti pulk, pisteti see vee sisse; veest saati lõigati pulgal täkes peale, niisiis säält täkkest saati pandi ka tõrv. Suvel toodi tühi tõrvane tünn tuppa kärbsid püidma, muud kärbsepüüdmise abinõu ei tuntud. Mened päesid ka lahti, siis oli ka akna ja söögilaua peal tõrvatäpid. See tünn toodi ka ikka vanakuu päevade sees tuppa, siis ta pidi ikka rohkem kärbsid surmama. Nüüd on see palvekoht kadund, paljad ümargused vared on veel. Ka tõrvaahi on lagund. Riidu on surnud, poeg on surnud, nii on ka nende ehitus surnud. On ka kunsid kadund säält majast.
ERA II 275, 342/5 (16) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu < Mari Õigemeele, 84 a. (1940).
6) Mia olen isi tõrva põletanu - ammus see ostetõru tulli. Miu noores põlves ja miu isa aeg põlnu ju tõrva saada, ikki vana pajaga põletadi. Paadid ja kõik tõrvati isi. Mia põletasin mitu korda sii sammas nõmmes. Nõmme või metsa tehti tõrvalava: lauad panti parandi moodi maha, keskelt käis toru läbi, sääl toru all olli nõu, kus tõru sisse joosis. Lava pääl lauti tõrvakandid, kannudest lõhuti ja männadest võeti ka, kus sai. Kandide pääl panti vana pada kummuli ja paja ümmer tehti nii pailu tuld, et tõru ära sulas, joosma akkas. Lava maeti päält liivaga, et tuli lauade külgi ei puudu. See olli endene tõrvapõletamene. Päris vanasti kõik suured laevad ka tõrvatu nõnda, paja all põletadu tõrva. Sii Ilmasõja aeg, sis
põlnu ka ostetõrva saada, sis tehti päris tõrvaahjud, aga enne ikki paja all, ikki tõrvalavad ollid metses.
ERA II 285, 197/8 (13) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. - Marta Mäesalu < Ott Kallas, 75 a. (1940).
Tõrvast vt. veel nr. 44 : l, 84, 107 :11, 108. Tökatist vt. veel nr. 44 : l, 60:2 ja 5, 84, 138 : l4, 185 : 2.