1) Vanal ajal olid söepõletajad. Need pidid õppind mehed olema, ega igaüks selle tööga valmis saand. Süsi põletati mõisas ja külas. Maa sisse tehti miiliauk, kus puud sisse pandi. Puud pidid olema ühetasased, umbes arssinapikkused tõrvakad männid. Need laoti miiliauku, pandi natuke laasta alla, et põlema akkaksid. Mättad laoti peale, ja mees valvas juures ööd ja päevad, et kuskilt tuli mätaste vahelt väl'la ei löö. Kui seda nägi, pani kohe uue mätta peale: muidu summus ää, ei saand süsi. Põletati umbes kolm päeva, siis oli valmis. Kui tark söepõletaja oli, mõistis heaste miili põletada, sai ilusad söed, mis kõlisesid. Puu oli kõik niisama tervelt koos nagu sisse pannes, aga kõik oli läbi süsi, mätaste all õõgus söeks. Öeldi vihapidaja inimese kohta: "Ta nagu miiliauk õõgab." Miili põletati mõisas ja külas, olid õppind põletajad; mis neile palgaks maksti, seda ei tea.
ERA II 264, 303/1 (4) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu as. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1940).
2) Söepõletajad tegid maa sisse miiliaugud - umbes kolm sülda pikk, ligi üks süld lai, umbes neli-viis jalga sügav. Etteotsa tehti umbes poolteist jalga müüri sisse, kus põletusepuud pandi. Tahapoole, kus need puud pandi, mis söeks taheti põletada, pandi paar kaigast põigiti alla ja kuivi laasta tule hakatuseks. Nende peale laoti puud, auk täis, pealt kummis. Puude peale laoti paks kord kuuseoksi ja okste peale mulda. Alumine äär jäeti mullast paljaks, et tuli paremine põlema hakkaks. Eestotsast pandi põletusepuudele tuli külge ja vaadati suitsu järel, kui kaugele tuli jõudis minna. Kus maal tuli järjega läks, sealt pandi alumine äär mullaga kinni, kuni viimaks kõik sai kinni pandud. Söepõletaja oli vahiks juures: kui kuskilt tuli mullast augu läbi põletas, pani kohe uut mulda peale. Söepõletajal oli raudora käes. Sellega ta katsus, kas puud on juba söed. Kui varras läbi läks, siis teadis, et olid läbi põlenud; kui puud alles kõvad olid, ei läind ora neist läbi. Söepõletamiseks võisid ka toored puud olla. Põletati kuuse ja männipuid. Kui miil heaste läks, said ilusad söed. Mõnikord põletaja kastis pealt mulda veega märjaks. Pidi teadma, kui palju vett pani. Liiga ei võind panna: siis tegi auru, see rikkus söed ära. Söed ei tohi õhku saada: siis põlevad tuhaks.
Ühe mõisa söepõletaja läind kord natukeseks ajaks miiliaugu juurest ära. Härra juhtund selle ajaga sinna tulema. Ta teind ühte kohta mulla sisse augu, vaadand, et olid ilusad punased söed. Pärast söepõletaja kirus: "Mis ta kurivaim pidi siia tulema! Rikkus mul hulga häid süsi ää, oleksin pallu rohkem võind saada!" Mõisa söepõletajad müüsid salamahti süsi ära ja korjasid sellega endale kopikaid. Talupojad põletasid ka miili, aga neil ei olnd ju nii palju metsa kui mõisatel, siis oli õnneks, kui mõisasütest osa said.
Kui söed põletatud, aeti muld labidaga pealt ää ja loobiti söed august välja. Söed olid niisama suured pikad, nagu puud auku pannes olnud, eks nad välja tõstes läksid katki. Süsi olla linna müügile viidud. Suured koormad olnd söekotta vankri peal linna poole minemas. Vanaste ei olnd ju kivisütt ja kõik tarvitasid puusüsi. Mis hinnaga süsi müüdi, seda ei tea ütelda.
ERA II 264, 344/6 (32) Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Aleksander Poom (1940).
3) Söömiili põletamine. Miili põletati kuuse ja männa puust. Võeti ikka kuivad puud. Kes tahtis teisi inimesi petta, see põletas ka mädadest puudest; lasi tule läbi käia, ja sööd olid valmis. Männapuu sütest peeti ikka rohkem lugu, nee olid kuusepuu omadest paremad. Söö põletamisaeg oli ikka sügise ja kevade, sui kange palavaga seda tööd ei tehtud. Miilipuud saeti kuus-seitse jalga pitkad, neid pandi siis unikusse, viis-kuus obusekoormad. Lauti kõik pitka piuti üksteise pääle. Tuule pääle poole otsa tehti veel sõuke kividest komm, et tuluke ei saand üles tõusta, vaid et ta sisse vädas. Akatiseks tarvitati kuiva oksi ja laastusi, ka õlgi. Miili põletati kahte moodi: esimesel juhul põletati täiesti maa pääl, kuid arva kaevati ka auk maha ja põletati sääl sihes.
Miilipõletajad olid jälle Mustjala ja Võhma mehed. Kuid nüd on see töö säält ka välja surnud, mõni vahest põletab veel oma tarvis. Meie ümbruskonna külades on seda tööd tehtud õige vähe. Minu lapsepõlves põletati miili meil kodus ka ühekorra. Kui arvati, et puud on sööks põlenud, akati natukeaavalt mulda pääle ajama. Miil kustus mulla all ummuskis ise ära, veega teda kustutatud ei ole. Kui ta oli täiesti kustunud, võeti ta lahti ja sööd võeti ära. Vädamiseks tarvitati jälle obust. Miilisüsi tarvitasid sepad sepatöödel. Miili söö vakk maksis esiti kolmkümmend kopikat. Tõrvasööd loetud ju ikka miilisütest paremaks.
Süsi saadud esiti ja saadakse praegu veel levaahju kütmisel, ka saunaahjust võetakse süsi. Ahjust võetakse süsi kahte moodi. Kellel on õhukindel tünn, see tõstab sööd raudlasnaga ahjust ära tünni sisse ja paneb kaane kinni; sääl sihes kustuvad nad ise ära. Selleks tarvitatakse seebikivi-tünne. Aga kellel tünni pole, see tõmbab sööd ahjust ära, kas põrandale või kolde, ja kustutab nad ära, vana vihaga vett pääle ajades. Selline kustutamisviis olla üsna vana. Ahjusüsi tarvitavad ka rätsepad riikmassina palavaks ajamiseks. Need olla jälle riikmassina sisse paremad kui tõrvasööd.
Süsi laste mänguna. Karjalapsed teevad karjas olles ikka tuld. Säält saadaks elavaid süsi, neist tehakse söö paukusi. Paukudeks on ead kadakapuu ja kuuseoksa sööd. Võetakse kaks ümargust raudkivi, mis kenad siled on. Kivile süljetakse pääle ja pannakse elav tulesüsi senna sisse. Siis võetakse teine kivi ja antakse sellega tubli täis soole pihta. Nii tekib püssipaugutauline pauk. Neid paukusi olen oma lapsepõlves teinud küllalt.
ERA II 260, 325/3 (8-9) < Mustjala khk., Mustjala v., Võhma k. - Aadu Toomessalu < Jaan Kallas, s. 1879 (1939).
4) Triigi mõisast lõuna-lääne pool oli aset enne üks kõrge mändadega metsatukk viie-kuue-tiinulise alaga. Sääl kasvasid kõrged roosa õitega lilled, mida ema ütles "kõrverohud" olevat, ja mustikmarju kasvas rohkesti kõrge metsa all. Üks koht hüüti Kitsepõrguks, senna maeti kõik mõisas surnud loomad, vist sellepärast, et sääl pehmesse liiva hõlpus matmiseauku kaevata oli. Säält leidus kõige lihavamaid marju, mida koduse lastele ei tahetud tuua, aga sakstele müüa nr. 1 olid. Mõisast kõrbe minev tee läks läbi Miiliaugu värava, mille kõrval mõisa sepise jäuks kõrve kõlbmata puud süteks põletati. Sääl nägin, väike poisike olles, kuidas miili põletati. Süllapikkused pakud lauti miiliauku, keskelt kaeti liivase mullaga ja mõlema lahtijäetud paku otstele tehti suur oksarisu tuli. Kui pakud juba otsadest söele põlenud olid ja arvati, et tuli juba keskele ulatab, siis kaeti liivaga ka otsad kinni ja löödi arvata kolme tolli jämeduse pika puuga, mille ots oli pikkamisi teravaks tehtud, augud pehmesse miilikatte liiva. Igast august tuli omamoodi suitsu ja ääri mööda oli suits auruga segatud. Mind rõõmustasid pikad suitsujugad, mis suure jõuga aukudest üles vuhises. Vana Tõnis Mägi, kes ööd ja päevad miili juures tegev oli, hoiatas mind sõnadega: "Ära, laps, mine keskele üles: miili lagi võib sisse langeda, ja sa põled ka sööks!" Nii seisis kõrb, koosnedes marjadest, puudest, kitsepõrgust ja miiliaugust. Mõned vanad inimesed olla ka Kitsepõrgus tontisi näinud, mis väga võimalik võib olla.
Kord lasknud Carl v. Poll oma armsama hobuse, Purka nimi, kui ta vanaks jäänud, kitsepõrgus püssiga maha lasta ja kästud kõige nahaga auku ajada, ümberringi lupja riputades, mida kotiga mõisast ligi antud. Keegi teomees teind haua, palveks riimitud sõnadega öelnud: "Kui Pirdük-pouts sääl püssi laadis, ja vana soldat otsa sihtis." Kahjuks polla härra teolistele matuseviina jauks raha andnud, ja selle eest pidi Purka nahk vastutama, mis sel öösel maha olla nülitud, ja sedamoodi võis teovaim ka kurjaksvaimuks saada.
ERA II 260, 589/92 < Karja khk., Leisi v., Oitme k. - Mihkel Männik (1939).
5) Ostesös'si ka vanasti põlnu, sepasös'si, - jälle isi põletadi, saadi sös'si obust rauetada, regi ja vankert ja kõike, mis tarvis olli. Miiliaugud ollid. Nõmmes ja metses mis need nel'lakantlesed vanad auad on, need on kõik miiliaugud endesest jäänu, need ümariksed on vanad undiaugud ja põdraaugud. Sös'si põletadi kuusepuudest: puud toodi metsest välla, siis nõmmes või kodu juures põletadi. Vahest põletadi metses ka, sii Murru jõe ääres küllalt põletadu. Läksid salaju kaugel metsa sisse, põletasid ära - metsavaht sääl igalpool nägimes olli. Ku kustunu olli, panti söed kotti, toodi väl'la. Miiliauku panti 5-6-jalatsed kuuserahnud ja alt akatadi põlema. Ku poolest-saadik olli ära põlenu, sis maeti auk päält kinni ja lasti ses'ta mitu päeva. Mitu päeva pidi aega anma, et täiesti ära kustus, sis võeti lahti, sis ollid kõik söeks audunu. Sis panti kotti, toodi kodu; kottis oiti niikaua, ku vaega olli. Ku aega olli, sis põletadi sös'si valmis, iga aasta oma luhed, et sul võtta olli. (Luhe - see nagu töökord, hooaja-töö; "see luhe jälle läbi" - näiteks heinateo või viljakoristamise lõpul, pesupesemise lõpul, söömise lõpul).
ERA II 285, 198/9 (14) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. - Marta Mäesalu < Ott Kallas, 75 a. (1940).