1) Seda ei ole kuulnud, et mähast oleks mõnesugust toitu tehtud, aga lastele see oli küll maiustuseks. Vanal ajal ei olnud ju lastel suhkrut ega komveki saada. Et lapsed magusa peale maiad on, siis leiavad nad mitmes taimes ja marjas omale magusat maiustust. Suuremad lapsed, kes oskasid nuga käsitada, lõikasid lepaoksi ja andsid vähematele närida. Mäha-ajal on puukoor lahti, see võeti pealt ära, ja lapsed närisid mähkas pulki nii, et suu ja nägugi oli lepapunane. Suurte leppade pealt sai koor ära võetud ja nuaga mähalindid lepa kullest lõigatud, mis lastele süües väga head maitsesid. Kui lepp ümberringi ära kooriti, siis kuivas puu ära. Kui ei tahetud, et puu kuivab, siis lõigati ühe külje pealt koor ära, kust mähka sai võtta; siis puu kasvatas aastate jooksul koore ääred lõigatud koha ümber kokku ja kasus edasi. Ka kasemähk oli lastele väga hea, aga kaske ei lubatud koorida: koorimine rikub puud, ei kõlba enam tarvispuuks võtta. Sõtke küla poisid olid mõisametsas mähamaiusega hulga noori kaski ära koorinud. Metsavaht saand poisid kätte ja viind mõisa härra juure. Härra mõistnud poistele kaske koorimise eest peksunuhtlust ja saatnud metsavahi metsast kasevitsu tooma. Proua näind väikesi nälgind nägudega poissa, tal olnd hale ja palunud härrat poissa mitte peksta lasta. Härra ütelnud poistele: "Andke nüüd proua käele suud, ta palus teie eest, nüüd te jääte ilma peksuta ja minge koju!" Kui metsavaht vitsega mõisa tuli, ei olnd seal enam ainust poissi. Küll metsavaht olnd pahane, et poisid peksuta minema pääsesid.
Suurel puul on mähakord paksem, sealt saab noaga lõigates peaaegu koorepaksust mähka võtta. Noorte peente leppadel ja okstel on õhuke mähk, neid lapsed närisid hammastega. Kui puude lehte küljes on täid, kes puu mahla imevad, tilgutavad nad alumiste lehte peale oma magusat väljaheidet. Lehtel on läikiv magus kord peal, lapsed ei teadnud, kust see tuli, ja lakkusid neid lehti keelega, arvasid, et on taevast magusat puude peale sadanud. Lillede õied, kus peal maamesilased käisid mett imemas, noppisid lapsed ja imesid suus, et aga natuke magust saaks.
ERA II 285, 42/4 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1940).
2) Mähki ei taha küll mitte vanad inimesed, aga latsed tarviteve temät pailu rohkem ku mahla. Kige ullemed mähisööjäd om karjatsed. Neva ei võta pallat kasemähki, vait ka lepä- ja koguni kuusemähki, see om noort vaiku. Lepämähk pargib neil suu ja käed ästi üle. Aaval om ka küll mähki, aga sedä na nal'lal ei taha, see om kangest mõrru. Mähi lakmine om nüüd ka juba enämiste moodust ärä lännü. Egälpool om kangeste ärä keelet puid rikku, sest mahlaotsmine ei jole poolt ka mitte ninda kahjulik ku mähiotsmine. Vanast olliv karjatsed, kesni mähki tahtseve lakku, mõtsel peris üits nuhtlus. Pirla sa siantsin mõtsen, mis külade vahel või ka keskel om, nal'lalt ütte tervet käske ei löüvä: kik om vanast noorest peräst karjastel oma mähinälläge ärä rikut. Ku kasel noorest peräst tükk koort või ka puud kül'lest ärä om lõigat, sis tal kasvab vanan sinna kottale suur õõs sisse, mis mõnikord seni ku puu süämeni kasvab, iki suuremes mädaneb, seni ku terve puu läbi mädänu om ja ärä kuivab.
H II 22, 170/1 (5) < Halliste khk., Kaarli v. - Paul Ruubel-Kõrnitse (1888). Mähist vt. veel nr. 41: l, 84.