1) Hiiedest on Tori valdes veel aenult üks mäenime Kase külas järele jäänd. Sial on üks Iiemägi, mille ümmerkaudsed kohanimed tunnistavad, et ta kord kaunis iiekoht olnd. Mäe ligidal seisab Kaseküla ja Tammessel'la rinnak. Tammedest enestest põle märkigi änam järele jäänud; Iiemägi ja Tammesel'lakut ehitavad ainult veel sarapuud, mis tammedega ia meelega ühes kasvavad. Teine koht, mis püha iie eluase võis olla, on üks saar Tori jões, sial, kus Vändra ja Aliste jõgi kokku joosevad, Jõesuus. See koht on Tori kirikust ummes 4 versta ülespoole. Sial olnd küll veel mõne aea eest üks suur tamm, mis aga maha raiutud. Nüid põle saare pial änam ühtegi suurt puud. Saare ligidalt jõest on iljuti veel mitmesugusid vanu riistu, nagu kivikirvid, odasid jne. leitud, millest arvata võib, et ta vanal ajal ohvripaik on olnud.
Hiiepuid ei tohtnd keegi puutuda ega maha raiuda. Kes seda siiski tegi, seda nuheldi mitmesuguste õnnetuste, aiguste ja ädade läbi. Ühest püha iiepuu maharaiumesest räägitasse, et maeaperenaene selle vasta kõegest jõust seisnd, aga kui ikki raiuma aka tud, siss kodust ära läind ja eemalt kaugelt värisemisega pialt vaadand, mis raiujaga omaga küll saab. Raiuja löönd paar laastu küllest ära, visand siss kirve käest ja akand irmsa äälega selili maas karjuma ja appi kisendama. Kartlik perenaene pidanud enne kaua aega arstima, kuni viguritegija iiepuuraiuja oma äda ja valukaebamisega järele jätnud ning maast üles tõusnud ja uuesti raiuma akand. Iie puude äävitajad ollid änamiste usklikud ristiinimesed, kis seda oma kohuses ja jumalameelepäralises teuss pidasid, kuna ebausklikud neid jälle jõudu mööda kaitsesid. Sellepärast sündis iiepuude maha raiumene ikki öösi, mil keegi ei näinud ega pärast ka kurjategijat tiada ei saand. Üks niisugune, kis tõsise ja ebausu vahel selget vahet ei jaksanud teha, see ei julgend ilma pialgi iiepuud maha raiuma minna. Oma kahevahelolemises ollid nad sellega üsa rahul, ku iiepuud ära said äävitud. Sündis see aga nende tiades ehk tahtes, siss ollid nad isi kurjategijatega ühe järje pial ja võisid sedasamma nuhtlust saada mis kurjategijadki.
H II 21, 34/5 (1) < Tori khk. - A. Saal (1888).
2) Kõo valdas Koksvere külas seisis veel kaua aega vana Iiemets au sees, mida viimaks üks vanapoiss ära hävitas. Ta olnud ka uuemal ajal nõnda püha, et ühekorra küla vana karjane üleannetumate perenaeste peale kaebama läinud. See oli jõululauba õhtu, kui karjane tühja kõhuga metsa läinud ja karjunud valju healega: "Iiemetsa lepa latva vana karjase palga pärast!" Nüüd jooksnud kõik külanaesed pühadekraamiga karjase juure kokku. Sealsammas külas elas vanapoiss, kes kaugelt ei viitsinud puid minna tooma. See võttis kirve kätte ja algas laastamise tööd, arvates, et see talle ükspuha on, kas elab või sureb. Ennekui ta peale hakanud, võtnud ta kübara peast ja hüüdnud valju healega: "Oled sina jumalast, siis tee mulle hirmu, et ma sinu pühaduse eest põgenen, aga oled sina kuradist, siis pihta ja pihta!" Selles külas on ka Iiesaun, kes oma nime vist sellest metsatukast oli saanud.
EKS 4° 5, 802/3 (8) < Pilistvere khk., Kõo - T. Kümann < oma vanaisalt Hans K-lt (1888/9).
3) Vanal aal old Orus Kämla küla all suur sanglepamets, mida hiieks saand nimetud ja kangeste pühaks peetud, nii et keegi ei ole julgend sealt võsukest võtta. Kord on sealt üks mees ühe võsu lõegand, ja kohe jäänd mees sellest haigeks. Põle muidu terveks saand, kui viind selle lepavõsu hiide tagasi, siis saand mees jälle terveks. Sealsamas hiides, ühes suures sanglepapõesas, old tõnnivakk. Sellele on käind kõik külarahvas ohvrid viimas, mis kellegil aga old. Nii viidud senna õlut, liha, leiba ja kõiksugu toidukraami. Kis senna põesasse söömapoolist viind, sel old igapidi hea õnn, aga kis põle viind, sel ei ole miskit õnne old, vaid õnne asemel õnnetused. Sellepärast katsund igamees üheteise võidu viia, mis neil viia oli. Sest kis tahab meelega õnnetust omale kaela tõmmata, kui seda ära võib hoida.
Nii hoitsid ka Kämla küla rahvas selle eest kui tule eest, et õnnetus neile oma süü läbi majasse ei tulnd. Kämla küla rahvas eland kõik väga jõukalt, nii et põle kellegist puudu olnd. Mis nemad aga soovind, seda nemad ka saand, sest tõnnivakk on nende kõikide soovid silmapilk täitnud. Korra tulnd üks salk soldatid senna külasse kortelisse, ja et neil nii palju tailisi ei old külarahvalt saada, kuhu nemad oma hobused oleks pand, siis hakand nad iseomale tallisi ehitama, sest see old ratsavägi. Kui ülem seda suurt sanglepametsa nägi, siis saatis tema ühe soldati senna puid raiuma talli tarvis. Ehk küll külarahvas keelasid seal raiumast, aga ülem ei pand sest tähelegi, vaid saatis ikkagi soldati senna raiuma. Soldat võttis kerve kätte ja läks hiide salka maha raiuma. Sai tema kervega mõne korra puu pihta and, tuli üks suur kärnkonn põesast välja ja murdis selle soldati ära. Ülem saat teise soldati, aga ei sellel paremat lugu ühti, ka sellegi murdis kärnkonn ära. Siis saat ülem kolmandema soldati raiuma, aga sel needsammad päevad käes, langend seegi kärnkonna käppade all. Siis võtt ülem ise kerve kätte ja läind hiide puid raiuma. Saand tema mõne hoobi puu pihta and, siis ronind suur kärnkonn põesast välja ja kohe hüpand ülema kukile, taht tedagi ära murda. Ülem võtt mõega, et konna kaela pealt maha turgata, aga konn hüpand enne kaela pealt ära, kui ülem teda lüüa sai, ja ülem ei pand teda tähelegi ja lõi oma kaela katki. Sellepeale ööld konn põesast: "Sa tahtsid mind maha lüüa, aga lõid iseennast. Ära sa enam teinekord seia tule puid raiuma!" Sellepeale vihastand ülem, läind külasse, aand kõik soldatid kokku ja läind siis konnale kätte maksma seda kurja, mis ta teind. Seand siis kõik soldatid senna põesa ümber riita, kus konn pugend, ja ise pist siis põesa põlema. Kui põesas põlema hakand, siis tulnd sealt üks suur tündremoodi elukas välja, kolm kõrva peal ja seitse jalga all, ja murd kõik väe viimse meheni ära kõige ülemaga tükis. Sestsaati ei ole enam keegi julgend sealt hiiest minna miskit võtma ega põle oma jalga keegi senna tõst peale Kämla küla rahva, kis seal ohverdamas käisid.
H II 57, 107/9 (17) < Kose khk., Tuhala v. - Tõnu Wiedemann < Jüri Kivistik (1896).
Mitmekesiseid pärimusi hiiekohtadest ja nende hävitamisest vt. O. Loorits, Mulgimaa ohvrikohad (Õpetatud E. Seltsi Kirjad III 1935, 224-300).