Veinjärve Laaneots, kus kolme mõisa - Veinjärve (õieti on Väinjärve), Aruküla ja Kapu - rajad kokku tulevad ja põllunurk kui üks kitsas siil kahe metsa vahele tuleb, mis Väinjärve järel, aga vabadikkude kätte ära jaotud, üks kaunis suur saunaküla, kus praegu kunni kolmteistküme sauna ja kelle ulgas ka mõned põllud juba ostetud on, mis kõik alles hiljuti paarikümne aasta sees, ehitud. Aasta viiekümne eest ei olnud siin ühteainust sauna, üksinda nõndanimetud umbajad vaesemate jaoks seisnuvad siin. Sel ajal tegi kord üks vaene saunamees lepa-agu vastu Aruküla metsa. Pääv jõudis juba õhtupoolikusse, aga mees raius ikka edasi, ilma et ta kordagi oleks puhkanud. Viimaks ometi õhtu eel istus ta maha puhkama ja pani piibu suitsema. Korraga kuuleb ta, kui oleks keegi teinepool põesast nutnud ja nuuksund. Ta tõuseb ülesse ja läheb vaatama: üks noor tüdruk istub kännu otsas, pühib silmi ja nutab. Vanamees astub tema juure ja küsib, mis tal viga on, aga tüdruk ei lausu sõnagi, vaid nuuksub aga edasi ja hoiab kätt kõvasti silmi ees. Viimaks ometi vanamehe mitmekordse küsimise peale pühib ta silmad kuivaks ja akkab pikkamesi rääkima: "Siin on minu esivanemate asupaik. Minu vanaema ja vanaema-ema elas siin, aga nüüd pean mina siit põgenema, põgenema siit, kus varsi inimesed asuvad, ja varsi saab seia suur küla asutud ning seega minu eluase röövitud, uuu !" Vanamees vahtis silmad pärani ta otsa ega saanud aru, mis ta rääkis. Viimaks küsis ta: "Kas sina siis polegi inimene? Mis asjamees sa siis oled ja mis nalja sa mulle teed?" - "Ma olen metsavaim, haljas," vastas tüdruk, "aga ära karda, ma ei tee sulle midagi paha; kui sa mind vähe aitad, tahan ma sulle seda ausasti tasuda." Vanamees kohmetas küll natuke, aga ometi ei kartnud ta teda, vaid mõtles iseeneses: mis ta mulle ikka teeb, mul on kerves ligi ja on ka alles päävaaeg. Ennemalt pidas ta teda nagu üheks naljatajaks ja küsis: "Mis töö see siis on, mis ma sind pean aitama?" - "Raiu see lepapõesas kõige juurega siit ära," ütles tüdruk, "siis leiad sa siit alt ühe veikse pasuna, mis mo vanaemaema pärandus on: seda anna minu kätte! Aga mis sa muud leiad, seda võid keik omale pidada." Vanamees raius põesa ära ja leidis ka tõesti pasuna ülesse, mis tüdruk rõõmsa naeruga vastu võttis, veel korra tänas ja seepeale ära kadus, kui oleks moa alla vajunud. Vanamees soris põesaaluse mulla läbi ja leidis ühe kaunis suure, toobimoodi vaskriista. Ta tegi koane pealt lahti ja - vaata õnne, riist hiilgas, ääreni kuld- ja hõberaha täis. Vanamees hüppas rõõmu pärast otse püsti, ja tõttas kohe kodu eidele ka nähtud lugu jutustama ja leitud õnne näitama, kes niisama ka kui meelest ära suure rikkuse pärast oli. Kohe jätsid nad vaese saunaelu maha, läksid teisi kohta, võtsid suure talu ja elasid jõukasti kuni surmani suure rikkuse sees.
H II 13, 381/2 (5) < Koeru khk., Laaneotsa - Eduard Erme (1888).