Siin Jäärjas on Alliku talu üks neist keige ilusamatest kohtadest Saarde kihelkonnas: ilusad põllud, väga ilus heinamaa, kust veike oja läbi jookseb. Koht olnud ennevanast veel ilusam. Põhja ja õhtu pool külges kasvanud üpris palju väga ilusat lehepuu ja kuusemetsa ja varikut, kus palju lindusid eland ja jänesed poeginud. Aga veepuudus vaevanud peremeest; kaevu ei ole olnud, ja kui kaevetud, siis ei saanud vett. Häda olnud suur. Peremees Peeter olnud õiglane, jumalakartlik mees, kes oma laste ja perega õigust tehes alati palvetanud, et jumal ometi aitaks, et vett saaks ja head kohta leiaks, kus kaevud teha.
Kord ühel õhtul tulnud peremees Lossu laanest, kus tal üks põld kaeru olnud, öösel hilja kodu poole, kus ta karusid käinud valvamas, kes tema kaerapõllul tustimas käinud. Püss õlal, jahitasku kaelas, nenda sammunud ta kodu poole. Korraga jäänud ta seisma ja kaugelt kuulnud ta oma metsas, Lossu laanes, kuidas ööpääsukesed, sorrid, mida siin Lossul hüütakse, õige käredaste soristama hakanud, jänesed üle teeraa tema ees hüpanud. Korraga näinud ta oma lähidal paksu metsa sees nagu ühte ilgavat valgust vilksatavat. Tähed ilganud taevas, tasane tuuleõhk toonud öölinde häälitsemist tema kõrvu. Ta läinud asja ligemalt vaatama, olnud ju julge kütimees, kes seitse karut oli põrutanud maha oma kaerarõukude juurest ja kaera seest. Ja nüüd näinud ta metsas ühe veikse kasvuga vanadlase mehe, kes öösel metsas armsa, lahke näuga kõndinud ja isi kässi laiali lüies rääkinud. Keik linnud lendanud tema ees ja ümber. Vanamees rääkinud isieneses: "Ma olen, ma olen maa ja metsa kuningas ja vägev vetevalitseja. Head ma armastan, halba ma vihkan. Kui inimesed keik nii head ja õiglased oleks, kui see Lossu laane omanik Alliku peremees on, siis ma teeksin neile keigile head, aga et nad kurjaste mu silma ees elavad, siis tõmban ma oma avitajad käed neild tagasi, aga ausat Alliku pereisat tahan ma keige tema elu sees aidata, et temal ei pea iial midagi ju puuduma. Keik ta põllud ja karjad, keik ta maja ja tööd tahan ma õnnista. Keik seeüle, et ta ausaste elab; ja vett, mis tal puudub, saan ma talle unes juhatama, kus kohta ta kaevud peab tegema."
Nenda olnud ka. Peremees tulnud öösel oma jahilkäigilt kodu, vässind, pole omaksedega rääkind, mis tal Lossu laanes karujahil käies juhtunud. Heitnud magama. Olnud ju keskööaeg, kui ta korraga nii tasast nagu tuuleõhku omas kambris tundnud. Silmi lahti lüies ütelnud see mees, kes ta voodi ees seisnud, - peremees tundnud ta ära, et seesama on, kes öösel Lossu laane metsas lindudega rääkis, kelle sanad nii armulikud olid: "Kuule, hea, vaga peremees, et sa alati kaebad ja mures oled seeüle, et sul õiged veekaevud ei ole, siis tahan ma sulle ütelda ja ka näita seda kohta, kus sa omale kaevud võid teha. Ära karda mind, ma olen üks lahke vanake, kes maad ja veed, metsad ja linnud ja loomad üles pean ja iga inimest saan, kes õige on, õnnistama." Siis läinud vana heategija ees ja peremees taga järele õue. Toa otsa kohal, keset õuet, löönud vana heategija ühe ilgava kepi püsti maha ja ütelnud isi: "Vesi, tule põhja poolt, jookse lõuna poole, kuni sa all maa jookstes, heinamaad niisutades, jooksed otse ojasse, et mu kallid kalad ei pea veepuudusel ära surema." Sellepeale võtnud ta oma ilgava kepi jälle peusse ja ütelnud peremehele: "Tee kaev siia kohta ja sa näed, et sul veepuudust ei saa enam olema keige su eluaja. Ja veel peab alati hea maik olema, külm ja selge, siit saad sa omale ja loomadele elutarvituseks küll vett." Nende sanadega üteldes hakanud heategija jälle metsa poole minema, ilma et kordagi oleks tagasi vaatnud. Peremees näinud siis, et heategija jalajäljed ilganud, ja jälle hüpanud metsaloomad ta ümber ja linnud lendanud ta pea kohtas, igaüks omal viisil lauldes, kuni ööpimeduse varjul metsa ära kadus. Ja peremees hakand varsi teise nädalil kaevu tegema, saanud oma tööga sulaste abil valmis ja vett olnud küll, puudu ei ole ialgi enam olnud.
Sest ajast tulnud otsegu uus elu Alliku talusse. Peremehe elu olnud kaunis ja lõbus, põllud kandnud hästi vilja, rohi kasvand ojakaldal ilusal heinamaal lopsakalt, karielajad, hobused, sead, lambad siginend ja läinud ästi korda. Kalu siginend ojas rohkeste, lapsed ja pere olnud sanakuulelikud, metsad kubisenud keiksugu lindudest, kes nüüd otsegu nähti rõõmu tundvat vana targa peremehe õnne üle, oma lauluga tema elu rõõmustades. Rebased ja jänesed nähti iga pääval ilma kartuseta karjasmaal ja metsas kargavat, jällegi nagu peremehe mõistliku elu üle rõõmu tundes, ei kartnud karjatsi. Räägud lasivad oma valju häält nii põllul vilja sees kui heinamaal iga ööse kuulda, ikka nagu peremehe üle rõõmu tundes. Pardid ojusid ojas, pesitasid pilliroos oja kaldal, - nenda aga nähti vana heategija arm ja heldus selle talu üle otsegu välja lautud olevat. Teine naabri peremees seal ligidal ei saanud elada, oli alati suures puuduses ja näljas, ehk tal küll niisama hea koht peaaegu oli kui Alliku talu, aga jumala õnnistus oli seald nagu ära taganend olevat.
Alliku peremees pidas ka kaua aega kohtumehe ametit, oli selles ka truu ja õigusearmastaja, nii et keik rahvas tast lugu pidas. Aegamööda hakkas ta oma metsasi maha saadu raiuma ja põldu juure tegema; siis olla vana heategija talle jälle ühel väga tormisel ööl metsas end näidand ja ütelnud: "Et sa põlluarimise perast oma ilusaid Lossu laane metsasid oled akanud maha raiuma, siis ma ei kurvasta end, aga kui sa muidu raiskad, siis võtan ma oma õnnistuse sult ära, aga nüüdki pean ma, et metsad vähenevad, varsi siit ära mujale rändama, kus loodus alles õitsemas on." Ja ütelnud: "Ela oma naabritega ikka niisama sõbralikult nagu tänini ja tee õigust, ära karda kedagi, minu õnnistus ei lõpe sinu majast, aga sinu metsast küll pean ma lahkuma." Ja nii see olnudki. Maa saanud lagedaks põlluks tehtud, vana heategija kadunud ka ära, linnud ja loomad ka ühes. Kaks veikest oja nirisevad sealt alla niitu, kus enne tore mets olnud. Üks tukakene metsa jäänud endisest metsast järele ja seal olnud iljuti alles haledat kaebamise healt kuulda olnud: "Oh, kus mu endine Lossu laane mets jäänud -, üks tukakene veel, keik lage maa!" Sügisel tormisel öödel olla alati seal tukas kurba oigamise-häälesid kuulda, kes metsa ja vana peremeest taga leinata. Ja veel nüüd olla arva kevadel Lossu [laanes] ketramise häält seal kuulda otsegu südamelõhestava häälega. Rahvas nimetab kohta ikka Lossu laaneks tänapäini.
E 27682/91 Saarde khk., Jäärja - J. Kangur < J. Püüdja (1896).