1) Viis-kuuskümmend aastat tagasi elas meie ligilähedal metsa sees üks mees, nimega Saare-Jaan. Ta elas üksinda keset metsa. Maja tal ei olnud, vaid selle aset täitis maasse kaevatud koobas. Koopal oli uks ees, ja see oligi ta eluase. Loomi tal ei olnud peale kitsede. Kitsede jaoks oli ta ehitanud aiad. Kitsed olid väga julged. Nad käisid Jaanil alati kaasas. Kui aga keegi nendele paha tegi, siis see peksa sai. Räägitakse, et kui pukk tahtnud koopa minna ja Jaan ei lasknud, löönud kits ukse eest ära ja läinud siis, kuhu tahtnud. Jaan käis külades, kust ta süüa sai. Ta tegi metsas korve, märsse jne. ja müüs neid külas. Inimesed annud siis talle üht kui teist kraami. Jaan olnud ennem rikas mees. Ta olnud ehitusmeister ja ehitanud maju. Nüüd on sinna paika ehitatud jahimeeste poolt väike maja rohuaiaga. Suvel peetakse sääl siis pidusid. Käisin suvel maja ka vaatamas. Maja taga on väike augumoodi koobas, mis aga varssi kinni kasvab. See ongi Saare-Jaani maja. Meil on üks pilt Saare-Jaanist ja ta kitsedest.
ERA II 118, 420/1 < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari algkool - Johannes Kristian (1935).
2) Viluvere erak. - Vanasti läinud üks Viluvere metsahärra oma ülematega tülli ja need kihutanud ta Viluverest ametikohalt minema. Et see metsahärra ülematele palju head omal ajal oli teinud, siis lubatud tal Viluvere metsa elama jääda. Metsahärra, ehitanudki omale Kasemetsa kraavi juure vaikse sauna ja lauda. Sulaseid ega teenijaid pole ta pidanud, ka lehmi lüpsnud ta ise. Jõululaupäeva õhtul olnud tal saunas palju koperdamist. Mõned hilised metsatöölised juhtunud pimedas mööda minema, kui metsahärra tulnud saunast välja ja hõiganud metsa poole: "Vis'si-vis'si, tulge koju!" Kui metsahärra ära surnud, siis maetud ta Viluvere metsa. Kasekaigastest seotud ta hauale rist ka kokku, kuigi ta maetud ilma jumalasõnata. Hiljem kõdunenud rist ära ja nüüd ei teatagi enam, kuhu see vallandatud metsahärra on maetud.
ERA II 269, 141/2 (1) < Vändra khk., Vändra v., Aluste k. - T. Tammsoo < M. Tammsoo, s. 1880 (1940).
3) Paigamees. - Voltveti vallast maanteed mööda Kanaküla poole minnes, Kärsu asunduse ligidal, näeme silmapaistva mäe, mida praegusel ajal Toomemäeks kutsutakse. Selle mäe külje all, tee ääres, leiame hallika, kristallselge veega, kust teekäijad karastust võivad saada. Mäe pääl mühavad vanad männi- ja kuusepuud, ning mäe külje all asub mäda soo härjapõlvepikkuste männijässidega. Rahvajutu järel elanud vanal ajal nimetatud Toomemäe pääl paigamees. Temal olnud mäe külje sisse eluasemeks suur koobas valmistatud, kus omad vanad elupäevad mööda saatnud. Koobas olnud kuuseokkadega vooderdatud, ühes nurgas asunud ahi sojenduseks ja teises nurgas metsaheina unik küljealuseks, milles paigamees puhkeajal pikutanud. Millest paigamees elanud ja end toitnud, sellest räägib rahavasuu, et paigamees olnud ka kütt, osav kütt. Kui ta ühe linnu või muu looma kätte saanud, sellest toitnud ta end nädalad aegu. Kui mõnikord paigamees kodunt kadunud olnud, siis teadnud rahvas rääkida, et ta üle mere Rootsis käinud, kallid linnunahku müümas. Teati veel imelikumat, et Rootsi kuningal olnud sellel ajal paigamehe viidud linnunahkine kasukas.
Kord sõitnud üks suur mees külasse ja küsinud paigamehe järele. See mees olnud säravalt riietud ja rinnal ripnenud ristid, rahad. Mõned ütlenud siis, et see mees olnud kindral, teised jälle, et see mees koguni kuberneer olnud. Isegi ka Rootsi kuninga pääle kaldunud mõnede arvamine. Mida see mees paigamehe juures käinud, see jäänud siiamaale saladuseks. Ka jäänud saladuseks paigamehe pärastine äkiline ärakadumine oma kodust. Liikusivad jutud, et paigamees metsas jahil käies karu küüsi langenud ja surma saanud. Teised teadvad jälle arutada, et paigamees Rootsis käinud, kuid säält kodu tulles mere pääl otsa saanud. Mine nüüd tea, kuhu paigamees jäi, kuid ometi kadunuks ta jäi.
ERA II 113, 42/4 (19) < Saarde khk., Voltveti v. - J. P. Sõggel < Tõnis Ruukel (1930).