“Nende tööprotsesside osa, mis muutsid vertikaalse elaja inimeseks ja lõid kultuuri põhimised alged, seda osa ei ole kunagi uuritud nii igakülgselt ja põhjalikult, nagu ta seda väärib,” — selliste sõnadega alustas A. M. Gorki oma kuulsa kõne esimesel üleliidulisel nõukogude kirjanike kongressil 17. VIII 1934. Selles kõnes ta rõhutas folkloori määratut tähtsust ka tänapäevase vaimse loomingu ja sotsialistliku ülesehitustöö rakendusmaterjalina ning lõpetas oma ettekande järgmisele seigale osutamisega: “Kunagi muiste töötavate hulkade suuline kunstilooming oli nende kogemuste ainsaks organisaatoriks, oli nende ideede kehastuseks luulekujudes ja kollektiivi tööenergia äratajaks, — seda peame meie mõistma.”
Samad põhimõtted peaksid sisustama ja hingestama ka suhtumisi meie rahvahulkade vaimsesse kultuuriloomingusse. Nende ridade kirjutaja ongi aastate jooksul arvurikka kaastöölispere innukal kaasabil püüdnud koguda ainestikku meie endisaja rahvakultuuri tervikpildi maalimiseks lugejate silmade ette kõige primitiivsemaist töö- ja tootmisprotsessidest alates kuni järjest enam komplitseerunud ja diferentseerunud kultuurivormideni, ja seda sugugi mitte ainult imeteluks, vaid just tundmaõppimiseks ja rakendamiseks küll pedagoogidele igasuguastmelistes koolides, küll uurijaile ja õpetlasile, küll kirjanikele ja muude kunstialade loojaile, küll aga eriti veel rahvamassi enda kunstilise isetegevuse õhutamiseks. Seda rahva enda kollektiivselt sõnastatud omakultuuri ülevaadet pole kerge olnud trükivalmis toimetada, ja mitmed tehnilised raskused kui ka sisulised tühikud ja lüngad on pidanud paratamatult jäämagi veel esialgu ületamata.1
Juba “Endis-eesti elu-olu” I ja II köite kõrvutamine peaks kummutama nii mõnegi meie seniseist teaduslikest eelarvamusist ja lausa väärkäsitusist eesti rahvakultuuri hinnanguis. Meie kodanliku ajastu nn, rahvuslike teaduste kogumis- ja uurimistöö ühekülgsuseks oli võõrmõjude ja laenude tagaajamine või üksikute teadusalade detailidesse takerdumine, kuna rahvakultuuri ja selle arenguloolise tervikpildi süstemaatse ja sünteetilise käsitelu jaoks ei jatkunud kas aega või eeldusi. Eriti veel võõrad uurijad, kes ladvalõikajatena on kiirelt püüdnud efektikaid tulemusi saavutada, on sageli ka vastu oma tahtmist tugevasti moonutanud meie kultuuriloo üldpilti lihtsalt sellega, et nad pole küllalt süvenenud erinähtuste ja probleemide suhtelisse osatähtsusse, vaid on kergema ülesandena ebaproportsionaalselt tähelepanu osutanud rohkem võõrmõjude ja laenude kui vanemate ja algupärasemate kultuurivormide jälgimisele. Nõnda näit. I. Manninen on avaldanud 1931 saksakeelse ülevaate “Die Sachkultur Estlands” I, kus käsitellakse linnumunade kogumist 4-l leheküljel, jahindust 49-1, hülgepüüki 22-1, kalastust tervelt 180-1 ja vähipüüki 4-1 leheküljel. Pealiskaudsemale lugejale võib nõnda tekkida mulje, nagu etendaks kalastus meie rahvakultuuris võrratult tähtsamat osa kui metsandus. Ligemal vaatlusel näeme aga, et ainult jõe- ja järvekalastuse algelised vormid kuuluvad meie omakultuuri vanemate ja algupärasemate lademete hulka, kuna merekultuur on olnud meile algselt võõras.
Meie metsakultuuri alahindamist on soodustanud teiseltpoolt ka see ajalooline tõsiasi, et viimased sajandid on põhjustanud siin tõesti suure degeneratsiooniprotsessi, nagu ma teadlikult ja täie rõhuga olen korduvalt kõnelnud ja kirjutanud suurest degeneratsioonist üldse meie rahvakultuuris viimaste sajandite jooksul. Sms Stalin on väga tabavalt nimetanud tsaristlikku Venemaad rahvaste vanglaks, ja me ei tohi kunagi hetkekski unustada, et ka eesti rahvakultuuri vaba arengut on suretatud selle vangla ängistuses kiratsema läbi sugupõlvede. Eriti mõjuv pidi see olema näit. jahindusele, kui meenutame ainult seda, et kogu jahiõiguse haarasid ju oma kätte hoopis võõrad mõisnikud, kuna eesti orjarahvas ise sai harrastada veel ainult anormaalset salaküttimist. Vastavalt ühiskondliku elu ja poliitilise olukorra karjuvale ülekohtule pidid siis paratamatult kas või osaliseltki degenereeruma või virilduma (vrd. näit. metsavargust!) või vähemalt ümber orienteeruma meie metsakultuuri ja eriti jahinduse üksikvormid. Kuid seda enam peame käesoleva köitega tutvunemisel imestama, kui elujõulised on suutnud siiski püsida meie metsakultuuri vormid ja kui palju muistset ja osalt isegi veel ürgaegset hoovab meile vastu nendelt lehekülgedelt” mis nüüd esmakordselt trükki pääsevad, tänu meie sotsialistliku kodumaa erakordsele hoolekandele teadusliku ja rahvakultuurilise töö eest. Käesolev raamat tahab pakkuda meie metsakultuurist ja selle majanduslikest funktsioonidest sisukaimat pilti kui seda suutis näit, aastal 1936 Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel ilmunud “Eesti Ajalugu” I, kus lk. 44-1 pühendatakse meie ürgse rahvakultuuri ühele vägagi olulisele probleemile ja nimelt taimtoidu korjamisele ainult 7 üldsõnalist rida: “Ei pea arvama, et kiviaja rahvas tarvitas ainult liha ja muud animaalset toitu, vaid selle lisaks korjas ta endale söögiks ka mitmesuguseid taimi ja nende vilju, nagu pähkleid, kõiksugu marju, seeni, taimede lehti ja juuri jne. Niisugust taimtoidu korjamist võib näha praegugi umbes meie kiviaja oludele vastavais tingimusis elavate Siberi rahvaste juures.” Käesoleva raamatu lehekülgedel võime tõdeda, et meil ei tarvitse selleks veel Siberisse rännata, et oma rahvakultuuri alglademeid jälgida, vaid selleks on ka meie oma kodus võimalusi küllalt, ja seda rahvakultuuri jälgimistööd ongi juba lihtsad massinimesed hulgakesi vaikse vaevarikka tööna sooritanud, samal ajal kus kodanluse priviligeeritud õpetlased targutasid meie läänepäritolust ja kerisid pidukõnesid kord šovinistlikuma, kord liberaalitsevama värvinguga, kuna rahva omaalgatusse ja kultuuriloomingusse suhtuti üleoleva hoolimatusega. Aga jälgitagu kas või käesolevaski köites avaldatavate tekstide üleskirjutamise aega — ja tuntagu seda suuremat lugupidamist nende rahva enda keskelt kristalliseerunud kaastööliste vastu, kes alles meie päevil on. suutnud veel näha, tabada ja jäädvustada meie omakultuuri vanemaid ja osalt otse ürgseid lademeid! Jah, tuntagu lugupidamist ja tunnustatagu, et ka rahvamass on võimeline teaduslikuks loominguks.
Endis-Eesti elupiltide maalimisel on nende ridade kirjutaja kõige valjema asjalikkusega vältinud igasugust subjektiivsust niivõrd, et teadlikult on kasutatud ainult rahvapäraseid tekste ja ei ole neidki hakatud eisenlikult ümber jutustama, resp. “parandama” või “ilustama”, vaid ennekõike on hinnatud tekstide usaldatavust ehk — nagu Nõukogude Liidu üks juhtivaid folkloriste N. P. Andrejev niisama kategooriliselt rõhutab — materjali “passiga varustamist” ja elu tõeluse täitsa realistlikku protokollimist. Paljugi sellest materjalist on muutunud juba minevikujäänuseks, paljust oleme kasvanud üle niihästi ideoloogiliselt kui ka tehniliselt ja funktsionaalselt. Kuid paljugi väärib ka veel tänapäeva seisukohalt meie tähelepanu ja rakendamist. Eriti puudutab see meie rahvapärimuste elutundelist ja kunstilist külge. Rahvapärimuste sõnastus erineb märgatavalt ilukirjanduslikust. Olen hoolega oma kaastöölisi koolitada püüdnud ka suusõnalise rahvatraditsiooni stiilierinevusi paberile jäädvustama, et demonstreerida, milline on elava rahvasuu süntaks, mõtlemis- ja väljendusviis, milline mitmekesidus ja nüanssiderikkus siin pulbitseb, kuna normatiivse kirjakeele formalism seda rikkust mitmeti kahandab küll murdelikkuse väljalülitamisega, küll isegi kirjamärkide või liitsõnade üldistatud reeglitega jne Ometi tuleb kahjatsusega hoiatada, et sõnastuse suhtes erinevused ja ebajärjekindlused tekstide vahel on väga suured vastavalt vanema ja uuema aja kaastöölistele kui ka iga kaastöölise isiklikele keelelistele võimetele. Ärgu pandagu seda siiski pahaks inimestele, kes ei naudi oma kabinetidiivanil lamades stiilipeensusi ega vaimu meeleoludekohast ümbersündi, vaid kes füüsilise töö juurest väsinuma tulles ohverdasid isegi oma öised puhketunnid selleks, et püsivalt teenida ühiskonda ka kultuuririndel — uue ja parema kultuuriinimese kujundamiseks, selle inimtüübi kujundamiseks, kes peab võimeline olema meie sotsialistliku ühiskonna ülesehitustööks ja kultuuriloomingu üha kasvavateks võitudeks ning saavutusteks.
1 Trükitehniliselt kõige tülikam on olnud palatalisatsaoonimärgi ladumine, mida seepärast järjekindlasti pole püütudki teostada, vaid ainult tähtsamatel juhtudel markeerida.
Tartu, 8. III 1941.
O. L.