Nõukogude okupatsiooni ajal minu isa arreteeriti ja viidi ära, ja siis
me jäime emaga kahekesi. Saksa okupatsiooni ajal me elasime vanaema
majas ja selle tähtsus seisnes selles, et selle maja vastas elas üks perekond,
kes olid väga jõukad. Neil oli tsementtorude tööstus ja kui rinne oli juba
päris lähedal, mürinat oli kuulda, siis üheksateistkümnendal
septembril nelikümmend neli - meil olid asjad pakitud, aga ema ei olnud
kuskilt leidnud võimalust nii-öelda liikumiseks - , siis tuli veoauto nende
jõuka rahva kraami äravedamiseks. Ema kauples ennast selle veoauto peale
ja me saime Tallinna. Tallinnas saime minu ristiema juures ulualust ja
ema läks uurima võimalusi, et edasi pääseda. Ta sai loa, millega sai
sadamasse ja laevale. Õnnestus ka laevale saamine.
Saime laevale, mille nimi oli Moero, muidugi saksa keeles Mööro,
aga kuna eestlased seda oe-d ikka
oe-na hääldasid, oli Moero. See oli ilus
valge laev ja tal oli mitu suurt punast risti maalitud igale poole ja nii ja ta
oli haavatuid täis. Kui meie sinna laevalaele jõudsime, siis öeldi:
Jaa, viies luuk ahtris, see on ainuke eraisikutele, aga see on täis. Te peate tekile jääma.
Ja me jäime tekile. See oli kahekümne esimese septembri õhtu, kui
me sadamast väljusime ja meiega koos väljus veel paar laeva. Pimedas
me enam ei näinud ka eriti palju.
Seadsime ennast tekile nii hästi, kui me oskasime. Aga vahepeal,
kui me veel kai juures olime, oli sild juba ära võetud.
Siis ma käisin kolamas ja leidsin, et seal oli niisugune iste, mis oli
seest õõnes ja mis oli täis päästeveste ja sealt ma võtsin siis kaks vesti ja
läksin nendega ema juurde. Ma leidsin, et need on head asjad, et need
hoiavad meid soojemalt ka. Ja need vestid jäidki meile ümber ja siis panime
oma kohvrid nii natuke poolringi, et tuult, mis öösel tõusis, natuke
leevendada. Ja siis me magasime tekkidel.
Hommikul me olime ikka laevatekil ja umbes kella üheteistkümne
paiku, siis oli laeval häire. Kuulsime pardarelvade raginat ja läksime siis
trepist alla, kus muidu ei olnud lubatud minna. All olid haavatud, niikui
silgud tünnis, ütleme, nad olid täiesti raamide peal kõrvuti, nii et seal
peaaegu üldse vahet ei olnud. Selles laevas oli viis korrust. See oli
kunagine kaubalaev, mis oli ümber ehitatud transportlaevaks ja ilmselt
just haavatute transportimiseks.
Läksime sellest trepist alla ja saime kõvasti sõimata, et ärge tulge
siia, et minge üles tagasi ja nii edasi. Seal õed talitasid haavatute vahel.
Umbes sel momendil käis üks igavene kärakas ja valgus kustus, tolm tuli
laest ja igalt poolt, trepi pealt ja mujalt, ja mootorid jäid seisma ja - kõik
asjad juhtusid korraga.
Me läksime tagasi tekile. Ja siis me nägime, et ahtrist tõusis
maailma paks ja suur suitsupilv ja laev juba vajus. Minut või paar hiljem,
ilmus üks laevaohvitser või kapten kaptenisillale ja karjus
ruuporiga: Einspringen! - Sisse hüpata!