-
Glory Toom
-
Minu ema leidis mind Punase Risti kaudu, ja see oli venekeelne
kiri. Muidugi mina vene keelt ei osanud. Siis see internaadi pea, see
oskas vene keelt, see siis tõlkis mulle. Ma kirjutasin eesti keeles talle
vastu. Ja siis emaga mul oli kirjavahetust. Isaga ma kunagi ei
kirjutanud. Ta on meesterahvas - viiakse Siberisse. Ma ei kirjutanud
ühelegi nooremale nendest, ühelegi klassiõele, isegi mitte oma õele ei
kirjutanud. Ema kirjutas õele. Mina ei kirjutanud. Ja tema oli,
tähendab, kui ta siia ka, Austraaliasse tuli kuuekümne kuuendal aastal,
siis tema kirjutas õele, mina ei kirjutanud. Ma ei kirjutanud õele
enne kui ema suri. Kaheksakümmend kolm. Siis ma hakkasin õele
kirjutama. Muidu minu süü läbi teised peavad võib-olla kannatama. Sellel
kirjal ei olnud nii suurt väärtust ega tähtsust, et teist Siberisse saata.
Nad teadsid, et ma siin olin ja see oli kõik.
Neljakümne seitsme jaanuaris hakati noori naisi Inglismaale
võtma. Kutsuti Valged luiged. Haiglatesse tööle. Siis need läksid kas
põetajateks, koristajateks või hakkasid õdedeks õppima ja enamalt jaolt
ümber Londoni. Aga sel ajal mina olin siis veel koolis ja kool alles lõppes
nii, et juunikuus vist kuskil sai kirja pandud. Võeti Inglismaale jälle,
keda nad nimetasid European voluntary
workers - Euroopa vabatahtlikud töötajad. Need olid vallalised mehed, naised või abielupaar
lasteta, ja neid siis suunati igale poole vabrikutesse, põllutööle,
majateenijateks ja igasuguseid selliseid pakkumisi oli.
No ja mida sa siis rehkendasid, mihukesse harusse sa tahtsid
minna, no siis toodi üks tegelane sinna ette, kes siis sind üle vaatas.
-
|