No ütleme nii, et minu nimi on Ilo Kull, sündinud kenas Vaimastvere
vallas Tartumaal. Sealt saadeti meid Jänedale kooli. Jäneda kooli lõpetasime
peaaegu ära. Kuu aega enne lõppu anti meile tunnistus kätte ja sakslased viisid
meid Poolasse laagrisse ja seal me olime vist kuus kuud ja minul siis vedas, et
mina jäin kopsukelmepõletikku ja saadeti haiglasse. Sel ajal teised läksid
rindele, tapeti ära. Kolm tuhat eesti poissi olid seal, ja viimati kõik muidu jäid
Tehhisse. Kui sõda lõppes, siis said nad Tehhisse sisse ja noh, saksa mundrid
olid seljas, SS-mundrid veel. Ja tapeti kõik maha. Minul vedas.
Ah, kui Austraaliasse tulime? Väga hall ja mitte väga meeldiv, ma pean
ütlema. Kõik need puud ja kõik paistsid nii imelikud ja hallid ja mitte rohelised.
Maa oli kõrbenud. Sel aastal just eriti, kui me tulime. Oli täiesti nii kuiv, et
lihtsalt vaod olid maa sees.
Mind pandi metsatööle. Me elasime telkides ja talvel tuli lumi maha ja
me olime telkides, aga telkidel oli teine riie nagu peal ja lumi jäi sinna peale
ja lamp põles öö läbi, see survelamp. Nii et oli täitsa soe. Põrand oli,
laudpõrand oli all ja söömine oli ühises majas. Ise tegime süüa. Väljas oli tuli ja tule
peal oli midagi nihukene raudtükk ja sinna saime oma poti peale panna ja teed
või midagi teha. Ja üks kord nädalas käisime poes, et, noh, toitu tuua. Ise
pidime keetma muidugi.
Seekord oli väga raske tööd saada, siis oli nisukene, nagu öeldakse,
depression-aeg ja siis nii palju inimesi oli ilma tööta. Tööle sain ma sellepärast,
et kõigepealt sinna tuli vist keerdtrepp teha concrete'ist. Küsiti, kas
mõistad. Kui ei mõista, ei saa tööle ja minu käest küsiti - muidugi mõistan.
(Naerab.) Ja teised mehed ka. Ja siis me võtsime raamatu ja öösel lugesime selle
raamatu, kuidas ehitada, läbi, ja läkski! Ehitasime selle keerdtrepi ära. Muidugi,
mis keerdtrepp siis teha ei ole. Aga selle väljamõõtmine, vat et ovaalne pidi
olema. Nuppu oli tarvis, jah. Tõsiselt.
Ma ehitasin kõikidele ühtlasi, aga ma olen eestlastele ka ehitand, jah.
Aga ma ehitasin nelikümmend aastat. Siis hakkasin vabrikuid ehitama,
nihukesi poode ja suuremaid, peamiselt vabrikuid. Nii et nendega teenis rohkem.
Nüüd on mul järgi jäänd viiskümmend üks vabrikut kokku Austraalias, aga iga
aasta on üks vabrik ainult. Ja ega mu vabrik ei ole muud, normaalselt on
katus, seinad ja concrete-plaadid ja väike köök. See on kõik.
Mul on palju maju olnud. Olukord on niimoodi, et ma võisin omale
maja ehitada iga kolme aasta järgi, sest kui kolm aastat olid sees elanud, siis
taksi ei maksnud, siis kui oma maja müüsid ära. Nii et iga kolme aasta takka
ma tegin uue maja. Nii et neid on terved külad siin täis. Igal pool võib
minna vaatama. Siinsamas sellel tänaval oli, me elasime ka ja paar nädalat
tagasi tõmmati see maja maha. Oli samasugune maja kui see, aga saivad neli
krunti. See oli niivõrd suur krunt, tõmmati see maja maha, sest maa maksab
siin praegu tänaval nelisada tuhat dollarit. See on kole lihtsalt.