Ma olen sündinud Võru linnas. Päris kaua aega tagasi lahkusin
Eestist kümneaastasena neljakümne neljandal aastal üle Saksamaa
Austraaliasse... Tähendab Austriasse ja lõpuks Austraaliasse
neljakümne üheksandal aastal koos vanemate ja vendade ja õega.
Austraalia paistis olema üks nii-öelda võimalus, kus isa sai nelja
lapse ja abikaasaga välja rännata. Ameerikasse ei võetud nii suurt
perekonda nii palju lastega. Ja siis me olime ka - kuna mina olin viieteistaastane
tol ajal, tulevane tööline. Vend oli minust aasta noorem, järgmine vend,
et võeti meid hää meelega vastu. Tulime siis Austraaliasse, kus isa siis
töötas kontrakti alusel kaks aastat, ehitas seda kuulust tammi, kust
praegu linna vesi tuleb. Mul ema siin Austraalias kunagi ei töötanud. Tema
arvas, et tema kohustus oli ikka perekonna järele vaadata, süüa teha ja
poes käia. Isa oli see, kes haruldaselt töötas kõik need aastad. Pärast
hiljem isa oli laboratooriumis ja siis oli, kui ta töö lõpetas, kuuekümne
viie aastasena, siis ta oli laboratooriumi abiline, Sydney vee
puhtuse järelvaataja. Ja siis kutsuti teda uuesti tagasi. Ta töötas peaaegu
kümme aastat veel peale seda, kui ta oli juba nii-öelda üks kord pensionile
ära läinud. Et oli lihtsalt vaja sellist inimest.
Olime siis natuke aega ühes kui teises kohas laagris seni, kui
sai eraelamine organiseeritud. Muidugi isa oli jälle sellega väga ametis.
Sai laenu võetud ja korterites elatud ja selle aja peale, lapsed, me
käisime koolis. Austraalias omandasin elukutse. Insenerina töötasin
riigiraudtee juures ja pärast
mänendžerina kolmkümmend... üle kolmekümne aasta.
Ja nüüd ma riigitöö lõpetasin, olen hakanud tegelema ühe
eestikeelse ajalehe väljaandmisega Austraalias - Meie Kodu. Katsun natukene
lükata, et meie rahvas ikka siinmaal kah natukene eestikeelset kirjandust
saab lugeda ja nii-öelda kokkuvõtlikult, et see kergesti kättesaadav oleks
ka vanemale generatsioonile, kellel ei ole, eks ole, internetiühendusi
ega võimalusi Eestisse minna külastama, vaatama, mis seal juhtub
nende esivanemate majades.
Me oleme abielus. Mu abikaasa räägib kindlasti rohkem. (Naer.)
Lapsed on üles kasvanud siin Austraalias ja nendel on jälle
järgnev, järeltulev põlvkond ka siin maal...
Mis ma veel kiiresti nimetan? Muidugi, kui te soovite ka midagi
oma muljete kohta ütleda, me avaldaksime kindlasti ajalehes selle
teadaanne, mis te tahate kirjutada. Kui te enne valmis ei saa, kui te ära lähete,
saate alati siia saata, kas Tiiu kaudu või otsekohe ajalehele. Nii et me
teatame üle terve Austraalia meie lugejaskonnale. Meie lugejaskond on
umbes kaheksasada inimest.
Igatahes aitäh! Kui midagi keegi või pärast rohkem soovite midagi
küsida, me võime siis eraviisiliselt rääkida.