Lõuna-Samaara eestlased (nüüd Saraatovi oblasti Krasnõi Kuti rajoon)

1855. aasta maikuus asusid esimesed väljarändamisloa saanud Põlva ja Kanepi kihelkonna pered hobuvooriga teele Väimela vallast Kirumpää kõrtsi juurest ning jõudsid kuude-pikkuse rännuteekonna järel Saraatovisse. Kubermangu piires neil vabu riigimaid saada ei õnnestunud ning teekonda jätkati lotjadel üle Volga jõe. Nii jõuti naabruses asuvasse Samaara kubermangu Novousseni maakonda.

Esialgu teeniti elatist saksa ja vene majapidamistes töölkäimisega. Oma maa saamiseni kulus asunikel veel mitu aastat. Maad, mis ennemini olid olnud kasahhi rändkarjakasvatajate hõimude karjamaad, jagati välja soovijaile: 8-15 tiinu meeshinge kohta. Stepimaa nõudis varakevadist põllutööde algust, kontinentaalne kliima ühes sagedaste põua- ja ikaldusaastatega pani asunikud karmilt proovile.

Piirkonna esimese eesti küla Lifljandka rajamine sai alguse 1859. aastal. Teised Novousseni maakonna eesti külad rajati ligi paarkümmend aastat hiljem: Võru- ja Põlvamaalt väljarännanud asutasid 1880 Goretski, Virumaalt Jõhvi ja Iisaku kihelkonnast väljarännanuist moodustati 1877 Baltika ning Lõuna-Harjumaalt ja Järvamaa kihelkondadest tulnutest 1885 Estonia.

Hooned ehitati savi ja peenestatud õlgede segust tehtud ja päikese käes kuivatatud toortellistest, nn plonnidest, katus kaeti õlgedega. Küttematerjaliks oli sõnnikust ja õlgedest tehtud sitapuu.

21. sajandi alguses oli alles vaid väike mõnekümne elanikuga Baltika küla. Kunagisest elavamast asustusest andis tunnistust lagunev kontori- ja kauplusehoone. Külas oli kolme-klassiline algkool ühe õpetaja ja kümne õpilasega ja sama katuse all olev kultuurimaja, kuhu noored õhtuti aega veetma kogunesid.