Põhja-Samaara eestlased (nüüd Samaara oblasti Koški rajoon)

Esimesed, enamjaolt Tartumaa päritolu eestlased, jõudsid Koški-kanti 1861. aastal hulgakesi, kolme vooriga. Siinsedki maad, endised kalmõkkide asualad, kannatasid liigkuivuse tõttu, kuid loodus on märksa rohelisem kui kubermangu lõunaosas ning metsad marja- ja seenerikkad.

Esimesed asukad seadnud end sisse oru perve peale rajatud muldonnides (zemljankades). Riigi abiga ehitatud korralikud palkelamud. Ajavahemikul 1860-1870 moodustati kaks võrdlemisi lähestikku asuvat eesti asunduste ringkonda: Lohuküla koguduse alla kuulusid Kivijärve (vn Верхняя Правая Чесноковка), Sabaliküla ehk Kõrgeküla (vn Левая Шабаловка), Lohuküla (vn Средняя Быковка), Lehmaküla ehk Oruküla (vn Коровино), Vasikaküla ehk Tagaküla (vn Телкино) ning Tšesnovka koguduse alla Lifljandka ehk Alaküla, Baltika ehk Vaheküla ning aastal 1890 rajatud Uusküla ehk Pikkula (vn Средне Правая Чесноковка).

Eestlaste külad erinesid venelaste omadest majade juurde istutatud õunapuude ja marjapõõsaste ning korras külateede poolest. Emakeelse hariduse andmise eest hoolitsesid esmalt köster-koolmeistrid, hiljem sai Lohuküla oma semstvokooli, millest ajapikku kujunes piirkonna ainus eestikeelne 7-klassiline kool.

Tänapäeval on alles veel Lohuküla, kuid eestlaste külast on saanud ajapikku tšuvašši küla. Baltika külast on järel vaid 1913. aastal ehitatud elumaja, kus elab perekond Mägi, ning vana surnuaed. Eesti külades sündinuid võib leida nii rajoonikeskusest Koškist kui Pogruznaja raudteejaama ümber tekkinud asulast. Siinsed eestlased arvavad ise: veel kümme aastat ja ei jää üttegi, puhtaid eestlasi ei jää.