© Anu Korb, tekst ja fotod (2000-2002), Andres Kuperjanov, kujundus, Eesti Kirjandusmuuseum 2008

Simbirski kubermangu eestlaste jälgedes

Väljarändamine on niihästi meie kui ka teiste rahvaste elus vana nähtus ja tema edeneb kindlatele põhjustel. Niikaua kui need põhjused, mis väljarändamise elusse kutsuvad, alles jäävad, ei suuda teda ka kõige suurem ja tulisem isamaa-armastus ära kaotada. /Tallinna Teataja nr 4, 1910/

Eesti- ja Liivimaa talurahva rängad majandusolud, suhted mõisaga ja külade ülerahvastatus sundis maarahvast Venemaa avarustes uusi elupaiku otsima. Esimesed väljarändamiskatsed aastatel 1830-1840 küll ebaõnnestusid, kuid väljarändamisliikumine võttis järjest enam hoogu juurde: 1855. aastal läksid esimesed väljarändamisloa saanud teele Võrumaalt Väimela vallast ja Lõuna-Tartumaalt Sangastest, nende uue elu sihtkohana terendas Samaaramaa.

Asunduste rajamine, eestlaste külad ja külanimed

Simbirski kubermangu jõudsid esimesed Virumaalt pärit eesti asunikud Vinni Peeter, Kert Blumer, Aamer ja Jürgenson aastal 1870, alguse sai Smorodino (Смородино) asundus. Siin olid soodsad tingimused uue elu alustamiseks: maaliline loodus ning puhas allikavesi. Nime saanud küla ümbruskonnas kasvanud sõstrapõõsaste järgi.

19. sajandi viimastel kümnenditel asustasid eestlased veel Svetloje Osero (Светлое озеро) ja Tšistopolje. Smorodino elanikkond kasvas ning tuumasunduse ümber koondusid väiksemad külad: Ogibnaja (Огибная), Lapšanka (Лапшанка), Lommi (Ломы) ja Širokodolnõi ehk Široki (Широкий). Laasbergi Juhanist, kes oma perega kõigepealt Široki külakohale jõudis, teatakse rääkida, et ta siin kasvanud kõrgesse rohtu oma naise koos hobusega kaotanud ning nende otsimisega tükk aega vaeva pidanud nägema.

Küladel olid ametlikes paberites vene nimed, eestlased mugandasid need endale suupärasemaks: Smorodino on eestlaste kõnepruugis rõhuga esimesel silbil - Samarodina, Rodina; Ogibnaja asemel öeldakse Gipnoi. Segasem on lugu Široki nimetusega: eestlased ütlevad tänini Tuprova, seda küla varasema nime Dobrovo järgi.

Nüüdseks on Simbirski kubermangu küladest alles vaid kolm: Smorodino, Široki ja Lommi. Neiski võib eesti keele oskajaid kahe käe sõrmedel kokku lugeda, omavaheliseks suhtluskeeleks on aegapidi saanud vene keel.

Majanduselu

Töökad eestlased kosusid viljakat maad harides kiiresti. Smorodino elanikest moodustatud kolhoos “Koit” oli piikonna jõukaim kuni kolhooside liitmiseni. Väikeste kogukondadena elanud eestlastel tuli hiljem oma elupaika vahetada - riiklik poliitika oli suunatud suurkülade arendamisele.

Siinsetele eestlastele on põllu- ja loomakasvatuse kõrval elatist andnud ka emake Volga ning hiljem siiakanti rajatud silikaatkivi- ja kriiditööstus.

Usuelu

Eestlasi tuntakse Venemaal enamasti luteriusulistena. Suuremates asundustes toimis kool-kirik või palvemaja. Luteriusuliste kõrval rändas Simbirski kubermangu ka grupp laupäevausulisi. Nende eesotsas olnud Harjumaa Lagedi valla koolmeister Karl Reits, kes prohvet Maltsveti eeskujul viimsepäeva tulekut kuulutas ning oma koguduse “tõotatud maale” viis. Reitslaste kogukonna lõhenemine tõi kaasa selle liikmete liitumise teiste vabakogudustega.

Külade-vahelised usulised erinevused on säilinud tänini: Smorodinot tuntakse luteriusuliste asundusena, Široki ja Lommi eestlased kuuluvad enamjaolt vabakogudusse. Kohapeal nimetatakse neid subbotnikuteks, laupäevalisteks või hingamispäeva pidajateks. Varem suhtutud hingamispäeva pühitsemisse rangemalt: kõik hädavajalikud tööd tehtud reedel enne päikeseloojangut, ka järgmise päeva toit pandud köetud ahju valmis. Laupäeviti peetud kellegi pool kodus, suvel ka lähedal asuvas metsatukas, palvetundi.

Suhtlus lähedal asuvate eesti külade vahel on hoolimata erinevatest usulistest tõekspidamistest läbi aegade olnud võrdlemisi tihe ning elukaaslase valimine naaberkogukonnast tavaline. Teise külakogukonda siirdudes võeti sageli üle uue kogukonna usutavad.