430. “Ega naine leiba söö!”
Rannamees küsinud korra naabri poja käest: “Kas hakkad juba naest võtma?” Naabri poeg ütelnud: “Ei tea! Ei võta veel üht!” Rannamees vasta: “Mis sa's ootad? Kui võetud, on võetud! Ega ta leiba ei söö!”
E 26706/7 (13) < Risti - Johannes Niinas (1896).
431. Poissmehe ja naisemehe elu erinevus.
“Noh, kuis sina elät sis nüüd naasemehena? Küll iks suur vahe om nüüd sino praeguse ja indetse elo vahel?” Naasemees: “Jah muudõge! Kui ma poismees olli, umble esi särgile ja pintsakule nöpsi ette. Nüüd naasemehe põlvõh jääs mu särk ja pintsak hoopis ilma nöpsäta, kui na eest ära tulõva!”
ERA II 262, 38 (33) < Räpina, Leevi v. - D. Lepson (1939).
432. Endine ja praegune armastus.
Sõrve memm räegib oma noorest põlvest, kiidab seda ja arvab seda aega, kuidas ta oma mehega noorepaarina oli elanud. Arvab: “Siis polnud muud kut muljusime musu ja ise naertsime. Aga nüüd? Täna üks ja hoome juba teine!”
E 63250 (20) < Jämaja - A. Kuldsaar (1928).
433. Mitte pere, vaid ühe mehe naine.
Üks läin sisse ja üteln: “Tere, perenaine!” - “Ei ma pole kellegi pere naine, ma ole ühe mehe naine!”
ERA II 195, 567 (13) < Varbla, Paatsalu v.. Nõmme k. - R. Viidalepp < Miina Adler, sünd 1889 (1936).
434. Mees ei lase oma naist “perenaiseks” nimetada.
Keegi tartlane ei tahtnud seda, et pere tema naist “perenaiseks” kutsunud ja ütelnud selle pääle: “Egas mia naist perele es võta, mia võtsi ju naise omale! Ta om ju minu naine, mitte pere naine!”
E 42024 (5) < Tarvastu, V.-Suislepi v., Vooru - J. J. Kala (1901).
435. Perekonnal suur kolikoorem.
Korra kolinud ühed rahvas endid teise kohta. Olnud palgatud hobune, pandud ka hea koorm peale: üks kalja-aistas jalgega, virutiseküna enese jalgega, kerilauad, aspled, vasikajoodi-kapp, seaküna, kaks pada - pisike suure sees, pajakook, sõnnikuhark, sitakabli raudkonksuga. Olnud kõik peal, siis naene veel toond visple ja kaks kurikast ja pudrunuia, pand veel koorma peale, ütelnud ise: “Eks nüüd koorm läheb liiaks!” Mees aga üteind hobuse peremehele: “Põle viga. Kui on liig, küll siis mina isi ja minu naene ja minu poeg Pritset lükkame kõik takka!”
E 35941 (21) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1888).
436. Põrsakasvatamine tasub ennast.
Üks taat ja eit elanud ühe talu nurkas. Eit võtnud kevade veikese põrssa endile kasvatada, et sügisel ära tappa, talveks supivalguseks. Taat seisnud kangeste selle vastu, üteld naesele: “Kuule, Leenu, lööme põrssa maha, kellega meie teda sügisel nuumame ja suvel üles peame!” Eit tahtnud ikka põrsast edasi kasvatada, vii maks jäenud eide võit. Sügisel, kui põrsas tapetud, olnud taadil hea meel, kiitnud teistele: “Ütlesin küll kevadel Leenule: Leenu, lööme põrssa maha, - hea oli ikka, et meie ei löönud teda maha. Sui toitis ise ennast, sügisel ostsime talle kaks vakka ohri ja tündre kartuleid. Nüüd Oti peremees rehkendas välja, oleks tulnud teine kuus rubla linnas maksma. Kust me oleksime teeninud sui see kuus rubla?”
H II 65, 661 (18) < Jüri - J. Saalverk < Juhan Pindel (1898).
437. Perekondlik ajaarvamine.
“Liisu ae!” - “Mis?” - “Millal su must lehm ära suri?” - “Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis.”
E 23301 (9) < Ambla, Lehtse v., Põrika - Otto Hintzenberg (1896).
438. Kumma naist rohkem vaadatakse.
Kaks meest vaielnud kord, kumba naist enam vaadatakse kirikutee peal. Teine olnud vaene, teine rikas, vedanud teised kihla: vaene mees ütelnud, et tema naist enam tähele pannakse. Kihlvädu olnud 50 rupla peale. Rikas mees pannud oma naese ümberringi rahasid täis, vaene mees aga pannud oma naesele vanad pastlad kaela peale. Sedamoodi vaadatud vaese mehe naist rohkem kui rikka naist. Vaene mees saanud 50 rupla.
E 36729 (4S) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
439. Naine ei tunne mehe valu.
Mehe pea valutanud. Ta küsinud naise kääst: “Kas sinu pea ka valutab?” - “Ei valuta,” kostnud naine. “Oh, tulise päralt selle õpetaja sisse olema, kudas ta laulatamise ajal ütles, et sinu valu ja minu peab üks olema! Nüüd sina ei tea minu valust mitte midagi! Enam ma neid õpetajaid ei usu, nad valetavad.”
E 40399 (9) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1900).
440. Mees ei saa naise kõhuvalu parandada.
Ühel naesel oli kange kõhuvalu. “Mis mina senna võin parata!” ütles mees kord, kui naene jälle oma häda kaebas. “Oleks ta sehuke asi olevad, et ma võtaks lahti ja vaataks, mis sääl sees on. Nüüd ei või ma midagi!”
E 26945 (34) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
441. Mees viib noore naise põllule kaasa.
Mees võtnud omale noore naese. Tulnud parajaste kibe künniaeg kätte, mehel polnud aega muul ajal nooriku juures olla kui öösel. Mees aga tahtnud ka päeval musu saada, seepärast viinud ta naese väljale künnivagude otsa. Siis iga kord, kui ta vauga sinna tulnud ja härgi ringi kallanud, võtnud ta jälle naese käest ühe musu. Teised hakanud meest sellepärast naerma, ta aga vastanud neile: “Mistarvis ma siis naese võtsin, kui ma mitte musu ei saa!”'
E 37509 (8) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Gustav Luup (1898).
442. Mees ei raatsi ööks kodust ära jääda.
Virtsu mees rääkinud teiste töömeestele Tallinnas, et tal olla suur armastus naese vastu. Kevade, kui ta Tallinna töösse tulnud, läinud veel Koluvere maa seest ööseks koju naese juure magama. Aga kui kaugemale saanud, siis ei olla enam läinud.
E 82573 (l) < Hanila, Massu v., Virtsu - A. Reimann (1897).
443. Vaese mehe naisena on elu vabam.
Üks poiss tahtnud korra ühte tüdrukud omale naiseks. Tüdruk pole aga talle läinud, vaid läinud palju kehvemale, aga südame poolest paremale mehele. Ka see rikkam ja kurjem mees võtnud omale teise tüdruku naiseks. Kord lüpsnud vaesema mehe naene kitsi, kui tema endine naeseks-tahtja rikas mees sealt mööda läinud. See näinud teda kitsi lüpsvad ja ütelnud: “Mis sul viga oli mulle tulla, oleks kaks lehma lüpsa olnud, nüid kükita siin va ahtre kitsi all!” Naene tõusnud kitsi alt üles ja ütelnud: “No mis mul siis viga on siin kitsi all kükites, ma tean, et mul on ometi rahulik elu, ega keegi mind siin ometi ei tülita. Ma lüpsan kitsi ära ja kui ma tahan, viskan veel piima kitsile perse kah!” Nende sõnadega tõstnud ta kitsi saba üles ja visanud karsäuh lüpsikuga piima kitsile saba alla!
E 10356/8 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894).
444. Mees kiidab oma naist töös ja tantsus.
Vanast üte mees kitt umma naist, õt: “Mul om saane naane - ku' tege langa kui tedrejalga, kuda kangast kui härmavõrku; a ku' kargama lätt, sis kui muna veerüs, kui muna veerüs!”
ERA II 278, 483 (13:) < Setu, Vilo v. - Maara Linna (1940).
445. Naine kurb, et peab mehel olema.
Üks noorik ohkanud õige valjuste öösel, nii et mees ülesse ärkanud ja küsinud: “Mis sinul viga on, mu naisuke?” Noorik vastanud nutusel häälel: “Miks minul viga ei ole: teised kõik magavad rahulikult, mina aga pean mehel olema!”
E 6588/9 (3) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1893).
446. Mees igatseb kõrbenud putru.
Öhel mehel surnu esimene naine ära ja mees kosinu teise. Teine naine olnud kõikepidi mehe meele pärast, aga ku ta putru keetnu, siis mees ütelnu iga kord: “Aga mitte sa seukest putru ei saa ku esimese naisel olli!” No küll see teine naine siis püidnud ja katsunu, mis moodi ta veel oskanu, putru keeta, aga ikki põle saanu seukest maiku ku esimese naise pudrul olnu. Ühekorra juhtunu nõnda, et teisel naisel puter kõrbenu kogemata põhja. Nii ku mees esimese lusikatäie suhu psitnu, kiitnu kohe: “No vaat, täna on seuke maik nägu esimese naise pudrul!” Märkus: Selle lookese alusel öeldakse põhjakõrbenud toidu kohta: Täna meil esimese naise puter (või supp).
ERA II 168, 648 (29) < Häädemeeste, Orajõe v., Kahli k. - Marta Mäesalu (1937).
447. Naine hoidku mehele kaardimänguks raha kokku.
Kübarsepp Vilts ei teeninud mitte paljo raha, aga tal läks mõnikord paljo välja, sest ta armastas “kupkit” mängida, mis palju ära raha neelab. Kui ta ühel öhtal juba 6 rubla oli kautanud, tõusis ta pahameelega laua äärest ja ütles: “Nüüd ei aita muud, kui pean kojo minema ja naest peksma, et parem kokko hoiab!”
E 36512 (10) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1898).
448. Naine veab meest kelguga kirikusse.
Mees võttis naise ja oli ise jalutu. Pealt pulmasi tahtis keriku minna ja ütles naisele: “Lähed võtad kelgu ja sis lähme kiriku! Ja sina vead mind kelguga mäest ülesse, ja perimäge siis istume mõlemad pääl.” No naine pidi käsku täitma, ja läksid ka: mees istus kelgu pääl ja naisel nöör üle õla ja veab. Tuli juba mägi vastu ja naine ohkas, et nüid tuleb jälle vedada. Aga mees ütles kelgu pealt, oli kuri: “Mis sa, oor, ohkad! Näe, teised käivad jala, aga meie lähme kelguga!”
ERA II 54, 228/4 (246) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidalepp < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).
449. Kuidas “Muku Peeter” nime saanud.
Elanud siin kuskil üks mees, keda kutsutud “Muku Peeter”. Oma nime saanud ta sellest, et tal olnud seante mood: pannud hobuse ette, et naisega kirikus minna. Saanud juba poole tee pääle, hakanu ütleme: “Hoben om hää, riista om hää, mees om hää, aga, kus naine - naine ku lagunu rüa-hakk! Muku tagasi, tagasi jah!” Muudkui käänud hobese ümber ja läinud kodu tagasi. Sellest siis saanudki nimeks “Muku”. Seda juttu rääkis minu ema, siis kui ma olin väike. Ütles, et tema ema rääkind, ja seda juttu räägitakse praegugi veel. Ju ta ikka kunagi nõnda on olnud siis.
ERA II 58, 287 (17) < Karksi khk. ja v., Nuia - Mari Sarv < emalt (1933).
450. Naise süü, kui teda pekstakse.
Järvalane peksis oma “küljeluud” vastasõimamise pärast, nõnda et see haigeks jäi ja sängis suure nutuga ning südameliku ohkamisega tervist enesele tagasi palus. Mees, kes vihast toibunud oli, astus sängi ligemale ja “küljeluu” haledad nuuksumist kuuldes sai tema meel ärdaks ning ütles kahetsedes: “Oh, sa Jumal! Vaata, mis lõuad ära teevad!”
H II 58, 211 (15) < Viljandi - M. Kampmann (1897).
451. Mees hoidvat naist peo peal.
Üks mees olnd naisega tige. Kui ta vihastand, siis löönd naist ja tõugand ükskõik kus vastu. Ükskord ta löönd naise pea vastu ahju nurka katki. Mees kiitnud külarahvale, et ta olla oma naisega väga hea. Ütelnd: “Mo eit on mulle nii kallis, ma hoian teda üsna peo peal.” Külaeit ütelnd: -”Sa olid ka ükskord peo pealt pilland vastu ahju nurka pea katki!”
ERA II 264, 387 (87) < Marjamaa khk, ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1940).
452. Naine saab mehelt ja isalt peksa.
Tütar olnud mehel. Saand mehe käest peksa, läind isale kaebama: “Kas sina oma väimele seda andis annad, et ta lõi sinu tütart?” Isa üteld: “No mina sellega küll ei lepi ja seda temale andis ka ei anna! Kui tema peksis minu tütart, siis mina peksan tema naist.” Andnud tütrele teise keretäie veel ja saatnud siis mehe juure tagasi.
ERA II 54, 466 (507) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).
453. Naise vennad karistavad kurja meest.
Üks rikas vanapoiss maal otsis omale ilusat ja rikast naist. Peretütart ta ühtegi meelepärast ei leidnud, need olnud kõik inetud ja vigased. Nägi ühte talutüdrukut, kes noor ja ilus, ja võttis selle ära. Elasid alguses hästi, siis hakkas mees jooma ja naisega halvasti ümber käima. Laskis temal koera viisi haukuda ja kassi viisi näuguda. Naisel olnud kaks venda, kaevanud nendele oma häda. Need ei uskunud naise juttu, lubasid ise vaatama tulla. Võtnud suured vemblad kätte ja peitnud end ära. Mees tuleb purjus koju, istub hobuse selga, läheb rehe alla ja hõikab: “Mai välja!” Naine tuleb rehe alla. Mees ütles: “Mai käpuli!” Naine lasi käpuli. Ise ratsutas reheall ringi. “Mai haugu!” käratas mees. Mai pidi kesk rehetare seisma ja haukuma. Siis hüüdis mees: “Mai jookse hobusel taga!” Nüüd karasid vennad peidukohast välja ja andsid mehele niisuguse nahatäie, et ta mäletas. Sellest pääle oli mees Maie vastu alati hää.
E 58267/8 (4) < Kambja - Elsa Kase (1926).
454. Tüdruk ei taha joodikut meest.
Üks tüdruk palunud ikka, et ta ei saaks joodikut meest ja nutturt last. Ta saand jälle kuiva hullu, kes pole küll iial joond, aga olnud alati nii hull kui joobnud mees.
ERA II 129, 281 (6) < Märjamaa - E. Poom < emalt (1936).
455. Naine kannab meest kätel.
Naine, kes oma purjus meest kodu kannab, ütleb: “Nüüd pean mina teda veel kodu kandma, aga kui tema mind kosis, siis lubas tema mind kõik eluaeg käte peal kanda!”
E 47148 (6) < M.-Magdaleena, Kudina v. - H. Karro < Kai Kütt (1909).
456. Mees ei mäleta pulmadest midagi.
Ükskord olnud üks napsiarmastaja mees pulmas. Naesel pole võimalik olnud pulma minna, olnud kodu, mees üksi pulmas. Tulnud pulmast koju, naene tema käest küsima ka, mis mees pulmas teinud ja näinud, kuidas seal noorikut tehtud, pulmapüssi lastud, mõeka raiutud ja muud. Mees vastanud rahuliselt: “Ei mina tea sellest mitte midagi, ma olin kõige pulma aja toanurkas põhkus pitkali. Kui ma vähe hakkasin märkama ja pead tõstsin, anti mulle jälle uueste viina ja õlut, muudkui olin aga seal vagusi!”
H III 31. 453 (8) < Jüri - J. Saalverk < Josep Väljataga (1905).
457. Purjus mees sõimab naist laisaks.
Pajuba mees tulnud linnast, võtnud Kännul pea parajaste purju. Olnud ju poole öö aeg, kui ta koju jõudnud. Naene maganud lastega sängis. Mees võtnud sängi äärest kinni ja lükanud naese lastega sängi alla, ise siunand naest: “Sina kurjavaimu laisk naene, magad aga oma kutsikatega sängis, ei tule aitama mul hobust rakkest lahti võtta!”
E 38501 (81) < Jüri, Nabala v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Mikk Jaanus (1898).
458. Naine peab haukuma mehe saabaste peale.
Purdi pool elanud vanasti üks kuri mees, kes purjus peaga alati oma naist peksnud ja piinanud. Kord lasknud ta naist oma saabaste peale haukuda. Naine haukunud: “Auh, auh, Antsu saapad!”
E 82576 < Paide - Richard Viidebaum < Aug. Hinnov (1928).
459. Mehe habe naisele kaktuseks.
Ühel mehel olnud suur okkaline habe. Teine küsinud: “Miks sa sõber niisugust teravat habet kannad?” - “Minu naisele meeldivad kaktused!”
ERA II 186, 203 (27) < Torma - M. Särg (1938).
460. Miks mees habet ei aja.
Üks mees käis pika habemega ringi. Teine küsima: “Miks sa habet ei aja?” - “Jah, vend läks 10 aasta eest Ameerikasse ja habemenuga jäi tema tasku.”
ERA II 186, 215 (43) < Torma - M. Särg (1938).
461. Voodit pole vaja liiga tihti korraldada.•
Jõululaupäeva õhtu ütelnud naene mehe vastu: “Ma kobistan sängi ka täna ülesse.” Mees: “Kae, mis sul veel vaja teha ei ole! Märdi aegu sa kobistasid sängi, siis nüid ei ole tarvis midagi liiguta!”
E 42434 (3) < Rõuge, Sänna - Oskar Leegen (1902).
462. Päike tõusnud enne valget üles.
“Toomas, õe, Toomas, tõusu ülesse, päev on juba kõrges!” Toomas pöörab tõise külje ja ütleb: “No kes teda käskis enne valget üles tõusta,” - ja norskab edasi.
E 10151 (2) < Tarvastu khk. ja v., Kuressaare k. - A. Meos (1894).
463. Mees kiidab naisele oma heinaniitmist.
Mees, kes esmapääva hommiku juba metsa niitma läks, tuleb laupäeva õhtul koju. Kuid sääl võtab teda vanamoor tuliseste vastu: “Ega sa, risu, nüüd jälle sääl midagi ei teinud, kuid vedelesid maas!” Mees: “Ära pahanda ühtegi, armas eideke! Tule ikka metsa, vaata, kui palju mul juba maha niidetud on. Ega sina ju seda heina, mis ma nädala otsa teen, süles kusagile ei vii!”
E 26939 (24) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
464. Mees paneb naise heinu kandma.
a) Einamaal võtavad taat ja eit loogu, vahete-vahel tuleb kokkuriisutud eintest teha “taagad”, need rehaga selga aarata ja saatu kanda, mis on tükk maad eemal ja mille juure taagaga kõndimine mööda künklist einamaad pole vanadel inimestel sugugi kerge asi. Riisumine on palju kergem kui einte kokkukandmine. Arilikult ikka mehed kannavad, sest nad on tugevamad naistest. Naised aga jälle on riisumise peale kärmemad. Siin aga ütleb taat eidele: “Kanna sa, ma olen tugevam tõmbama!”
ERA II 272, 306 (13) < Haljala - J. A. Reepärg (1940).
Mees paneb naise heinu kandma.
b) Mees ja naine olnud heinamaal kahekeste lool, naisel olnud pisikene kolmepäävane laps korviga mätta otsas. Mees öölnud naisele: “Kanna sina heinu, mina olen tugevam tõmbama!”
E 21212 < Haljala, Vihula v., Metsiku - D. Pruhl (1895).
465. Mees sunnib naist raskemat heina niitma.
Mees ütelnd naesele: “Ega ma sind raske tööle pane! Lähme nüüd niitma; jää sa siia mäele lipsu liigutama, ma isi lähen soosse ubalehti lopsima!”
(Lips on kõige raskem niita, on kerge ja lööb vikati ees maha; peab kõige rammuga lööma, kui ta katki saab. Ubalehed on õrnad katki minema, ehk nad küll pealt näha suured paksud on, aga vikat käib neist läbi, et ei tunnegi.)
ERA II 283, 364 (24) < Rapla, Kabala v., Puhatu k. - E. Poom (1940).
466. Mees ja naine jaotavad ülesandeid.
Muistene mees käratsenud naesega. miks ta teda ilmaaegu toitma peab. Teinud kahekesi kauba, et naene muretseb talvel riide ja leiva, mees aga puid ja piergu. Naene kudunud hoolsaste kangaid omale ja võõrastele ja teeninud küllalte riiet ja leiba. Mees toonud mõne korra metsast puid. Mõtelnud: “Kui palju neid ikka ää kulub!” ja viitnud päävad kõrtsu juures ära. Korra läinud mees metsa. Näinud - mõisa maa peal hea kask, mees kohe seda maha raiuma. Metsavaht tuli, võttis kinni. Mehele anti keretäis peksa ja viidi kodunt kõik omadki puud ära.
E 27833 (6) < Narva - J. Sirdnak (1896).
467. Mees ja naine vahetavad ametid.
a) Üks mies riidles alati oma naisega, et miks naine einamaale ei lähä, et täma saaks koduse asjaga ja perenaise ammetiga toime küll. Ühel laupääval ütleb naine: “Jää sina täna kodu, ma lähän einamaale!” Mies jäi kodu ja mõtleb: “Mis ma nüüd este piale akkan? Võtan lüen kõigepialt või kokku.” Tuab võikirnu tuppa ja akkab võid tegema. Tuleb janu ja lähäb kalja laskma, jättis aga tuaukse lahti ja nüüd nääb, kui kalja laseb, et vana emis tuppa lähäb. Täma jätab kaljaastja-naga lahti ja juakseb siga ära ajama. Siga aga lükkas jua kuare kirnu ümber. Tema lüeb vihaga sia surnust ja kümme veikest põrsast jäivad vaesest lapsest. Nüüd lähäb lehmi lüpsma. Sai lehmad lüpsetud, siis tuli miele, et kaljaastja-naga lahti jäi. Lähäb seda kinni panema, aga asti õli jua tühi! Nüüd paneb pudru kiema. Tuleb miele, et piimalüpsik kaevu piale jäi. Lähäb ära võtma, lehm õli aga jua lüpsiku kõige piimaga kaevu lükkand! Nüüd akkab kaevu tühjast vinnama. Sai puale vett kaevust välja, tuleb miele, et pudru jäi kiema. Lähäb vaatama, pudru õli põhja akand ja kõik ära kõrbend. Nüüd lähäb aidast võid tuama. Ei tianud aga mehike, kus või-asti on, ja ise õli ta lühikene mies. Võtab ühe paku, vieretab ühe tünniku juure ja akkab sialt siest ulatama. Sie õli aga rasva-tünnik, ja et ta lühikene mies õli, kukkus ta piadpidi rasva-tünniku. Nüüd tulivad kua einalised jua kodu ja naine akkab miest taga otsima. Lähäb aita ja leiab mehe rasva-tünnikust. Vaeneke sai sialt välja aidatud, aga küll tal olivad suud-silmd äbi täis, ja ütles naisele: “Ei ma elades enamb sinuga taple, küll on perenaisel tegemist ja mielespidamist, et kõik asi peri ja korras on!”
H II 7, 736/8 (3) < Iisaku, Tudulinna v. - D. Timotheus (1889).
Mees ja naine vahetavad ametid.
b) Hiidlane kiitlenud alati: “Mis perenaisel viga elada, tööd-ammetid mitte midagi!” Suvel, kui heina-aeg tulnud, keskinud eit mehe laupäeva homiku kodu jäeda ja ise läks heinasmaale. Hiidlane pannud hommiku kohe putrukatla tulele ja keetnud putru valmis. Siis hakanud võid tegema. Küll virutanud mees poole päeva, aga ilmaski ei lähe kokku. Viimaks tulnud hiidlasel hea nõu meelte: ta valanud koore lähkrisse ja sidunud lähkri vasika kaela ja hakanud siis vasikad mööda kopelt taga kihutama. Kui ligi kolm tundi nõnda vasikad mööda kopelt kihutanud, siis võtnud lähkri vasika kaelast ära, ja või oligi valmis. Aga nüüd tuli veel suurem häda: ei saa kudagi viisi võid lähkrist kette, muidu kui lõhkanud lähkri puruks. Kui või päris valmis oli, läks hiidlane putru peale ka võid panema. Suureks ehmatuseks leidis hiidlane putrukatla tühja olevad, Siga oli võitegemise aegas laudast välja tulnud ja putru kõik ära söönud. Sest päevast saadik vandus hiidlane perenaise ammeti hoopis põrgu põhja.
E 31177/8 (3) < Reigi, Kõrgessaare v. - J. Johannes (1897).
Mees ja naine vahetavad ametid.
c) Mees ja naene tihti vaidlenud isekeskis: kummal neist rängem peaks olema. Mees kurtnud, et temal on rängem, aga naine kurtnud, et temal on rängem. Ja ühel suvisel päeval võtavad oma ametid vahetada. Naene läinud varahommiku põllule tööle, aga. mees jäänud koju magama ja kodust tööd korraldama. Suur valge olnud juba väljas, kui vast mees ülesse ärkanud. Lehmad nämmunud laudas nüssamata ja küla kari olnud juba ära aetud. Mees maast ruttu ülesse, nüssanud lehmad ära ja ajanud veised metsa. Siis tulnud koju. Kodu silmanud ta kana poegadega maja ees. Ta sidunud kanapojad niidiga vana kana külge jalust, et kull ära ei viiks. Siis läinud tuppa. Sääl seganud leivapätsi ja kiislat ning peale selle hakanud võid valmistama. Ta võtnud kooretünni ja sidunud selle kõhu kohta rihmaga, sest ta oli naist näinud sedaviisi võid tegema ja tegemise ajal võis siis igal pool käia ja järele vaadata majatalitust. Korraga kuuleb mees, et kanad õues “kirr, kirr, kirr” kirisevad, ja jookseb õue vaatama. Jooksmise ajal läheb kooretünn ümber, sest mees kukkus ninakile ja nii õnnetumalt, et kohe peadpidi koore sisse. Sealt ülesse tõustes näeb, et kull juba kana ja poegadega ülevel taeva all keerutab, sest nad olivad niidiga ju ühes. Selle vaheajal, kui mees õues oli, tulivad siad tuppa, sest mees oli ukse lahti jätnud. Siad raiped olivad leivaküna ümber lükanud ja matsisivad parajaste tainast, kui mees tuppa tuli. Põrsad, kes vana sigadega ka ühes tuppa olivad tulnud, olivad kiisla-kördi nahka pannud ja nüid polnud mehel enam midagit peale hakata. Naine tuleb lõuneks koju ja küsib: ,;Kus kanad on?” Mees vasta: “Ma sidusin niidiga pojad kana külge ja kull viis nad kõik ühes tuulde!” Naine jälle: “Kas võid tegid? Kas kiislat keetsid? Kas leiba seatsid?” Mees kostma: “Võtaks pagan neid kõiki! Kooretünn läks ümber, sead ja põrsad ajasivad leivaküna ümber ja tiab kes veel kiisla-kördi nahka on pannud!” Naine rääkima: “Nõnda see ikka on, et mehed alati ütlevad, et neil on ränk, aga naestel olla kerge. Vaata, kus su kergus nüid kõik on!”
E 36034/6 (5) < Kadrina, Vohnja v., Tõdva-Kõnnu - Joh. Schneider (1897).
468. Mees peab isa ja ema maha lööma.
Noor saunamees võttis omale naise. Ta oli natuke vähese kuulmisega. Kirikuõpetaja ütles laulatamise ajal nagu ikka iga paarile: “Seepärast jätab inimene oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole” ja teised sõnad. Mees ei kuulnud neid sõnu üsna õigesti, ta arvas, et õpetaja oli öelnud: l ö ö b oma isa ja ema maha. Hakkasid veikesed tülid tulema vana- ja noorerahva vahel, saunakrunt veikene ka, ei saa neljakesi edasi. Mees tuletas meele: õpetaja oli ju käskinud isa ja ema maha lüüa! Mees võttis hea puu kätte ja isat ja ema maha lööma. Isa ja ema läksid õpetajale kaevama. õpetaja kutsus mehe oma juure ja seletas temale uueste, et peab isa ja ema m a h a j ä t m a, ei mitte m a h a l ö ö m a.
E 33422/3 (14) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk [= J. Kurgan] < Jüri Lustverk, 24. a., Rae vallast (1887).
469. Mehel ja naisel erinevad nimed.
Õpetaja saunamehelt küsima: “Mis nimi?” Saunamees: “Peet Tigane, Ann Varblane.” Õpetaja: “Kes see Varblane siis on?” Saunamees: “Minu naene Ann.” Õpetaja: “Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?” Saunamees: “Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin, ja Varblane on ta ka praegu.” Õpetaja: “Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene!” Saunamees: “Ma võtsin jo võõra inimese naeseks, ega ta minule sugulane ei ole!”
E 17 148 (15) < Rõuge - M. Siipsen (1895).
470. Mees hüüab laadal oma naist.
Vanamees läheb oma va küljeluuga laadale kitse müima. Laadaplatsile saades ütleb mees naisele: “Mine sa, mutrike, ka platsi peale kõndima, küll ma kitsekese ise ära müin. Saadud raha eest ostan pärast sulle, mis iganes himustad.” Mutrike ütleb: “Läheks küll seda ilma pulma vaatama, aga kardan, et enam ei oska sind rahva hulgast üles leida!” Mees ütleb: “Pole viga, meie oleme mõlemad vanad, ja vana sõna kuuleb igaüks. Ma käsin laadarahvast vait jääda, küll siis kuuled, kui sind hüüan.” Naine läks. Varsi tuli lihunik ja ostis kitse ära. Saadud raha peidab mees taskusse. Nüüd tarvis naine üles otsida. Mees kõnnib laadaplatsil, aga naist pole kusagil näha. Ta ronis ühe putka katusele ja hüüab sealt rahvale: “Laadarahvas, olge vait, ma õikan oma naist! Leenu ae, Leenu aeeee!” Naist ei tulnud ta hüide peale kusagilt. Mees ronis putka katuselt alla. Häkiste rebenes katus, mees kukkus kaupmehe juurde pakkidega kolinal kesk putkad rahva hulka, ise ohkas ja ütles: “Hõnne kui tõrva, nüüd võin naisele midagi kinkida!”
H IV 8, 413/5 (13) < Palamuse. Kuremaa v. - Hans Karu (1897).
471. Toas tehtud äke ei mahu uksest välja.
Vanast ütskõrd mees tekk tarõh kuusõ-äkle ja tekk valmest ar'; perämäne voor kirvõga' lei ja ütel: “Vot nii!” A' naane istõ lähkoh ja ütel: “Olõi' vot nii; kuis sa' timä vällä viid tarõst?” Õigus - inne es saa' vällä viia' kui laot kõik vahtsõlt vallalõ ja sis väläh moro pääl saad vahtsõlt kokko.
ERA II 204, 37 (9) < Setu, Järvesini v., Jõesuu k, < Mäe v. - V. Aalik < Ann Meesing (1938).
472. Heinaveol lõõtspill kaasas, et naisele rõõmu teha.
Hiiumaal Käina kihelkonnas Raigutsi külas Miku Kaarel läind ühes naisega metsast heinu tooma. Võtt lõõtspilli ühes, et naisele rõõmu teha. Metsa minnes läind kõik hästi, äga metsast heinakoormaga tagasi tulles läind hobune peruks, hakand lõhkuma, Heinakoorm läind ümber, Mihkli lõõtspill puruks ja naisel kolm küllekonti katki. Mihkel ööld siis naisele: “Tahtsin sulle rõõmu teha, aga tegin sulle kurbtust!”
ERA II 205, 93/4 (44) < Tallinn < Käina - T. Võimula < A. Tammu (1939).
473. Mees imetleb võõraid lambaid.
Mandu Jaak näinud Pärnu tee ääres naist lammast niitvad. Jaak ütelnud: “Hm! Lammas sööb sul peenikest heina ja on karune kui hunt! Mul sööb: heina ots suus, teine p-s, ise libe kui niisk!” Mandu Jaagu lambad söönud pitki Paadremaa soo heinu, kuna naise lambad peenid aruheinu söönud.
E 21412 (3) < Hanila, Massu v., Virtsu - A. Reimannn (1886).
474. Mees laseb lapse tulle kukkuda.
Mees ja naine elanud veikses saunas. Ühel pääval juhtunud järgmine lugu. Naine läinud lehma lüpsma lauta, mees jäänud veikese lapsega tuppa leent keetma. Natukse aja pärast läheb mees ukse peale ja hüüab: “Kaie, Kai, ae, tule vuata, laps kukkus tulesse, tule võta ta välja!” Kai tuleb vuatama jookstes. Aga mis sa enam vuatad - laps juba must, põlend hui sitikas.
E 38482 (19) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
475. Mees joob naise eest rohtu.
Mees küsinud aptegist naisele kõhurohtu. Rohuklaasi vastu võttes jäenud mees mõtlema. Võtnud viimaks klaasi ja joonud ühe joonega tühjaks. “Sa lubasid jo selle rohu naisele viia, aga nüüd jõid ise ära!” ütelnud apteker. “Tühi kõik,” ütelnud mees, “klaas võib tee peal katki minna, ja siis ei ole sellest kellelgi kasu. Meie oleme jo üks liha: mis minule mõedub, see peab jo temale ka mõeduma!”
E 39432 < Kadrina, Vohnja v., Lasila - Johannes Karrik (1899).
476. Mees ei tea, mis on liha vägi.
Mees sõitnud linna. Teine mees tulnud vastu, küsinud: “Kus sa lähad?” - “Lähan linna liha väge otsima.” Teine mees mõtleb kõik see tee kuni kodu ja ei saa aru kätte, mis liha vägi on. Kodu jutustab naisele: “Tõistre Tõnis sõitis linna ja lubas liha väge tuua. Mis riist see peaks olema?” Naine: “Mine vaata, aidas pütt täis, mis isi Pärnust tõid!” Mees: “No nüüd ma usun küll, et mul tark naine on. Kui ma täna ära oleks surnud, minust oleks see ikka täädmata jäänud. Jah, inimene õpib, seni kui ta elab!”
E 29991 < Halliste - H. Sulsenberg (1897).
477. Siga vabandab oma tegu.
Kord olnud Annuse Andresel rugitalgud. Inimesed lõikanüd põllal rugisi ja Andres ise keetnud kodu paargus putru. Kui puder valmis saanud, jätnud ta selle pajaga paargu ja ise läinud töörahvast põllalt sööma kutsuma. Tagasi tulles tulnud ta paargu kaudu läbi, et ühtlasi ka pudrupada tua juure viia. Ukse vahel tuleb aga taale va hall orik vastu ja nagu konkudes ütleb: “See juhtus!” (röhib). Andres läheb paargu ja leiab ainult tühja pada eest. Oh, sa poiss, nüüd saanud Andrese süda sea pääle täis! Võtab igavese vemla kätte ja asub sea järele. “Või juhtus!” Siga laseb iganes ees ja kordab ühetasa: “Juhtus jah, juhtus jah, juhtus jah, jah, jah!” Andres kirudes ja vandudes kihutab vemlaga taga järge.
E 24794/5 (23) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
478. Mees läheb naist kirikust koju kutsuma.
Hiio eit läind kiriku ja käskind meest õhtuks hernesuppi keeta ja vorsta soendada. Mees pand herned ja vorstid ühtlasi ühte pajasse, tegi tule alla ja hakkas keetma. Aga vorstid keesivad katki, kuna herned veel üsna kõvad olivad. Et nüid mehe nõu otsas oli, läks mees kiriku eide järele. Kiriku sisse minnes teretas Hiio taat nii: “Tere lounest ka! Kus see meie memme penk on? Pabud (herned) söövad makerjad (vorstid) ära!”
E 15915 < Jüri - J. Witismann (1885).
479. Mees teeb endale paremat rooga.
Pühapäeval läinud kõik talu rahvas kirikusse, peremees üksi jäänud koju. Tahtnud omale “era” teha. Võtnud liha ja koort, võid ja moosi, kapsaid ja maasikaid, kurki, mett ja sinepit, maitseaineteks suhkrut, soola ja tubakat. Seganud kõik segi ja hakanud sööma. Olnud kibe ja ajanud oksele. Peremees aga öelnud: “Ole sa, mis sa olet, aga ääst kraamist olet sa tettu,” - ja söönud kõik ära. Paar päeva selle järele kannatanud ta kõhuvalude all.
ERA II 11, 665/6 (9) < Sangaste khk. ja v., Restu - Linda Müllerson < Juhan Müllerson, 82 a. (1929).
480. Mees tahab jänesest suppi keeta.
Kord näinud mees - jänes jooksnud üle välja. Mees mõelnud: “Sest keedan omale hea supi!” Pannud paja tulele, unustanud vee padaje panematta. Võtnud kepi kätte ja läinud metsast jänest ära tooma. Ei ole jänest enam kuskilt leidnud. Tulnud kodo tagasi - tühi pada olnud tulel lõhki põlenud!
E 21364 (2) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl < J. Heineberg (1896).
481. Mees tahab kinnipüütud jänest püssiga tappa.
Mees saanud heinaniidu ajal jänesepoja kätte. Viinud koju, pannud vaka alla ja käsknud eite tublisti süüa anda. Hääke küll. Tulnud sügise kätte. Mees mõtelnud jänest ära tappa. Aga kõrtsis jälle räägitud, et jänest püssiga lastakse. “No suurem lugu sest, lasen ka püssiga,” rääkinud mees. Toonud teise tare juurest püssi. Küstud: kas rohtu on? Mees ütelnud, et küll. Läinud koju. Naene hoidnud jänest kinni. Ja mees ütelnud: “Kui ma kolm loen, siis lase lahti!” Mees lugenud: “Üks” - ja vaadanud naese poole. Naine pole hästi kuulnud, mõtelnud, et mees juba kolm ütles ja lasknud jänese lahti. Ah, sa tolm ja suits, kuidas nüüd jänes metsa poole valas! Naene ja mees jäid mõlemad pärani suudega vahtima.
E 271256/6 (6) < Viljandi - Karl Kullama (1886).
482. Mees läheb jahukörti linna viima.
Ükskord eländ Utria küläs vana eäline mees Marti oma naise Eltsega üsna käüdüvä tee ääres saunas. Kui kengi teed möödä kustki tulo ehk kuhogi meno, siis meno vana Marti kohe sellele vasta ja küsi: “Kust sea tulo?” Ehk jälle: “Kuho sea lähto?” Ükskord tuld üks talomees rattalla (vankriga) linnast. Vana Sauna-Marti lähto jälle tee pääle vasta ja küsib: “Jaani, kust sea nüüd tuled nii ilda ja radad kaik niinda mudased?” Jaani olo va nalja-amba ja ütle: “Mea tulo oige praiga linnast.” Marti: “Migä sea müüvä veid linna?” Jaani: “Nindasama pabuid (ubad) ja läätsi.” Marti: “Kas pabud olid linnas üväs innas?” Jaani: “Pabud olid odavad, a odra-jahukörti oli linnas üväs innas!” Marti seda kuulles lähto kärme kodo ja ütle oma naisele: “Kuule Eltse, sina omme omiku tõuse vara üles, keüdä odrajahu-körti, mea lähto sedä linna kauplema. Vana Verävä Jaani ütli meole, et körti tänä linna turol kaige paremas hinnas old ku muud midagi!” Ohta meno kohe mõlemad vara magama. Eltse toust omiku vara üles, keütänd kördi valmis, pand vana kõrge voikirnu sisse ja tekli (kaane) veel pääle, et maha ei parsku (läiki). Vanamees sido kördikirnu lõngust leditu paulaga püsti pihale ja akkas linna poole mänimä. Elts soovis veel üvä kaubaonne kaasa. Sai vanamees mõned kümmed samud saunast kaugemale meno, Eltse üiäb: “Kuleks sea, Marti, äräks sea kaiki raha linnas taas otsa purjota, tooks meole keidokse valvaks saia!” Marti sedä kuulles tosti ärmäku sabu üles ja ütli: “Vot siit seole saia!” A tuline körti kaik langes kirnu kaane augu läbi, kust voimännä vars läbi käüs, kui vöid tehti, vanamehe käula ja põleti vanukaise käula kaik tuliragule. Kaula üle langi körti vanamehe parda ja pilas kaik vana Marti parra. Vanakaiste nõu ei meno ikki, vaid täiesti lähto rikki. Marti vahti kord ette ja taha, ja körti see tilku abemest maha. Ka linna Marti ei käinud, sest kört kaik oli maha läinud. Ei Marti saand viina juuva, ka Eltse ei saand saia süüvä, vaid ennemb sai Marti kääst lüüvä.
H II 8, 613/5 (l) < Vaivara - Paulus Paurmann (1889).
483. Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad.
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: “Mis sa nenda mõttes seisad?” Mees vastanud: Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!”
E 22750 (l) < Pä-Jaagupi, Vee v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a., Halinga v. (1896).
484. Naine ei taha mehele uusi pükse jalga anda.
Ühel mehel olnud väga tige ja kuri naene, kes temaga alati nurisenud ja riielnud. Korra tahtnud mees asjatalituse pärast välja minna ja küsinud naese kääst uusi püksa. Naene annud viimati suure tüli ja riiu järele mehele uued püksid ja ütelnud: “Aga hoia, et sa mitte neid kusagil ära ei lõhu!” Mehe tee läinud ühest kohast metsast läbi. Metsavaht aga pannud püssi kunstlikult põdrade püüdmiseks metsa nõnda ülesse, et kui põdra sealt eest läbi läheb, siis püss iseenesest põdra peale lahti läheb. Mees aga juhtunud just sealt läbi minema, kus püss püüdmisel olnud. Kui ta püssi kohta saanud, paukunud püss tema kohta lahti ja laeng haavlid tunginud temale reiesse. Mees pööranud valuga kodu tagasi. Kui ta kodu saanud, tulnud naene temale käratsedes vastu ja ütelnud: “Ma keelasin sind küll, et sa uusi püksa jalga ei pane, nüüd on püksid lõhutud!” Mees vastanud viimaks tasakesi: “Miks sa püksidest räägid, kui enam reisa pükste sees ei olegi!”
E 22143 < Pä-Jaagupi, Vee v. - M. Aija (1896).
485. Mehel kahju, et peab pükse ostma.
“Vahi, vana küljeluu, pean jälle uued püksid ostma ja paar rubla välja viskama. Kõige selle juures on Eeva süidlane!” - “Kudas see nõnda?” - “Üsna lihtsalt: kui Eeva poleks patu sisse langenud, siis oleksime meie terve eluaja nüüd ilma püksata võinud ümber lipata!”
E 47160 (16) < Laiuse - H. Karro < Jüri Jakobson (1909).
486. Mees ostab kleidiriiet.
Üks mees oli ristsel olnud ja oli poodi läinud lapsele kleidirõõvast ostma. Läinud poeselli juure ja küsnud: “Andke mulle halli villast sitsi!” Poesell küsnud: “Mis sa tahad, villast või sitsi?” Mees: “Ei, ei, halli villast sitsi!” Poesell ei ole enam sõnagi saanud ütelda.
E 19258 (24) < Viljandi, V-Võidu v. - Hans Maaten (1895).
487. Mees vahetab hobuse vastu naise keeldu.
Talumehel olnud õige laisk hobune, ei teadnud teine piitsast ega muust mitte midagi. Talumehel tulnud himu teda sellepärast ära vahetada. Naene oli küll keelanud teda seda tegemast, aga hobuse laiskus oli talumeest õige pahandanud. Läinudki talumees laadale ja vahetanud oma hobuse mustlase oma vastu ära ning saanud ühe va luu-kondi vastu. Liiku juues kiitnud talumees Torupilli kõrtsis: “Ega need naesed tea küll mitte midagi! Minu va Made keelas mind ikka ja ütles: “Ära vaheta hobust ära, havetajal jäävad paljalt valjad.” Mina sain ju mitu paari valjaid ja hobuse ka muidugi!”
H III 27, 702/3 (8) < Halliste, Uue-Kariste v. - J. P. Sõggel (1896).
488. Mees saab mustlaselt Punapardi hobuse.
Talutaat läinud laadale hobust vahetama. Vahetanud oma ilusa hobuse ühe mustlasega ühe vana ronu vastu ära. Läinud õhtu koju. Tulnud naene vastu ja hakanud mehega käratsema, et niisuguse hobuseronu kodu toonud. Aga mees olnud nii rõõmus, et tahtnud püksidest välja hüpata ja ütelnud: “Naesukene, ole vait! Kui sa tääksid, kui suure mehe hobune see on; mustlane ütles, see olevat Punapardi hobune!”
E 27266/7 (7) < Viljandi - Karl Kullama (1896).
489. Poiss loodab naise üle valitseda.
Veikene Jüts ütleb nuttes, kui ema käest peksa sai: “Kui ma naese võtan, siis tahan mina majas peremees olla.!” Ema vasta: “Nõnda mõtles sinu isa ka, kui ta sinuvanune oli!”
H II 68, 565 (3) < Palamuse - H. Karu (1902).
490. “Mees on naise pea!”
Kuule, vanamoor, pea meeles, et mina tööline ega moonakas pole, ega sina kasakas,” ütles tisler, kui naine temale luuavarrega abielu seadusi meelde tuletas. Ta mees puges ise sängi alla peitu ja hüüdis sealt: “Vait, mees on naese pea!”
E 47161 (15) < Palamuse, Kure k. - H. Karro < M. Soome (1809).
491. “Kes on majas peremees?”
Üks mees põgenes oma naese hoopide eest laua alla. Naene aga karjus: “Silmapilk tule laua alt välja!” - “Ei tule aga mitte!” vastas mees, “mina tahan näha, kes on peremees majas, kas sina või mina!”
E 37160 < Tallinn - A. E. Bamer-Kreekmann (1898).
492. “Mehel ikka mehe süda!”
Naine peksnud oma meest, kusjuures see hirmuga voodi alla pugenud ja seal kui pisike laps nuuksunud. “Mis sa veel nuuksud seal?” käratanud naine. “Eks mehel ole ikke mehe süda,” vastanud mees nuttes.
H II 46, 898 (2) < Ambla, Tapa - G. Klemmer (1864).
493. “Naera naiste nalja, nii et silmad vesised!”
Üks tige naine on oma meest alati peksnud. Kord on mehele jälle lapsevitsad annud, nii et mees nutnud kääs. Üks külamees tulnud, naine jätnud kobina peale peksu järele. Mees istunud pingi peale. Kui võeras tuppa tulnud, pühkinud mees silmi ja öölnud ise: “Naera nii seda naiste nalja, et silmad vessised!”
E 41980 (l) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1901).
494. “Naera, nii et veered sängi alla!”
Kord elanud üks abielupaar alalises tülis ja riidus. Mõlemad olnud kange südamega, kumgi ei tahtnud teisele järele anda. Naene olnud suurem ja tugevam kui mees, seepärast tuuseldanud ta meest tihtilugu üsna tuhliste. Mees vaeneke või parata ühti. Ühel õhtul, kui nad juba magama heitnud, läinud nad veel sängis tülisse. Naene lükanud mehe viimaks sängi alla koguni. Siis juhtunud sinna üks külainimene minema. Mees pugenud ruttu sängi alt välja ja ütelnud külainimesele: “Kae meie naeste nalja, naera, nii et veere sängi alla!” (Teisend: “Naera, nii et silmad vesised!”)
E 37508 (7) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] (1898).
495. Mees sängi all ähvardab kurja teha.
Venekülä mees (Tänasilma vallas) juhtunud kurja naese saama. Igä tühjä asja päräst olnud naene vihane mis irmus ja vaesel mehel põle sis muud nõu üle jäänud, ku tüknud sängi alla. Korra tännitanud naene sootu ilma asjata. Mees, kis nagu ikki, sängi all olnud, leidnud selletõttu julgust talle vastu akata. “Naene,” ütelnud ta, “kui sa järgi ei jäta, pane tähele, ma teen öhe kurja ära!” - “Mis kurja sinusugune londu (vedel, laisk) ka tee?” pahmitsenud naene. Ja vahva mees kostnud: “Kas ma teen oki (voki) katki või lükkan levamõhe ümmer!” '
H III 28, 77 (18) < Viljandi, Uusna v. - Hermann Nigul < Minna Möller (1896).
496. Mees võitjana sängi all.
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist “minu võit, minu võit!” karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.
E 13573 (5) < Koeru, Väinjärve v., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894).
497. Mees ei tohiks oma surmast naisele rääkida.
a) ükskord sõitnud talu vanamees linna, kus temale üks härra vastu tulnud. Vanamees pole aga mütsi maha võtnud ja härra hakanud meest peksma. Peksu ajal sõitnud teine talumees järele ja härra jätnud ka peksu seisma. Härra sõitnud edasi ja peksasaanud vanamees olnud rõõmus ja ütelnud järelsõitva mehele: “Oleks härra mind surnuks peksnud, ma ei oleks oma va Kaiele kodus tohtinud sellest sõnagi rääkida!”
E 4248 (2) < Pä-Jaagupi, Enge v. - J. A. Weltman (1893).
Mees ei tohiks oma surmast naisele rääkida.
b) Pahkla mees varastanud linnast Karu kaupmehe külmaraua pöitle ära. Kaupmees saatnud oma poisid järele. Poisid saanud. Pahkla mehe tee peal kätte, võtnud pöitle ta käest ära ja annud hea nahatäie peksa veel varguse eest. Mees tulnud koju ja rääkinud nae- sele oma äpardust ja ütelnud viimaks: “01eks nad minu surnuks peksnud, ei ma seda poleks julgenud sulle rääkida!”
E 39500 (7) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < M. Jaanus (1869).
498. Abielumees võtab kukelt õpetust.
Kord olnud ühes talus väga kuri ja tige perenaine, kes ühtepuhku peremehega ja pererahvaga tapelnud. Küll olnud ka peremees kannatlik ja järeleandja inimene, aga siiski läinud tal viimaks naese sõimud, mõnikord ka hoobid läilaks. Ühel päeval olnud jällegi suur tüli perenaese poolt ja tülist tulnud kakelus. Naene vemmeldanud meest päris korrapärast. Mehel ei jäänud enam muud nõu järele, kui talust välja minna. Ta võtnud. kepi kätte ja hakanud värava poole sammuma. Enne väravast väljaminemist tulnud talle kukk vastu ja küsinud: “Kuhu sa lähed ja mispärast oled nii kurva-näoline?” Peremees vastu: “Naene taples minuga ja nüid võtsin nõuks talust suutumaks välja minna.” - “Ära aja tühja juttu,” ütelnud kukk, “naese lori pärast hakkad sa talust välja minema! Sul üksainus naene ja ei saa temast jagu, mis siis mina siin peaks ütlema oma naesekarja peale vaadates - mul on ju vähemalt üheksa naist ja saan väga hästi kõigist jagu, kõik kuulevad häämeelega mu sõna! Kui ma neid kutsun, tulevad, kui käsen, lähevad ära. Mine ka sina varsi kodu tagasi ja tee naene taltsaks!” Peremees võtnud kuke nõu kuulda, läinud tagasi, teinud naese vagusaks ja hakanud temaga rahulikku elu elama.
E 42347/9 < Tarvastu, Vooru v. -August Anderson (1901).
499. Naised kasutavad meeste äraolekut.
Muistne naine küsinud teiselt, kui mehed kottu ää läinud: “Ei tea, mis me nüid õiti peame tegema, kas saunaahju kütma või kaljapudi tegema?”
H III 23, 587 < Tallinn - P. Einbluth (1886).
500. Naine laidab oma põldu.
Üks mees ja tema noor naine läinud viljasid vaatama. Naisele olnud põllud teadmata. Kui ühe põllu juurde saanuvad, ütelnud naine: “Toho, kurat, kelle see suur tükk ja lai lamm on?” Mees ütelnud: “See on meie.” Naine ütelnud: “Ah meie oma? Natukene ongi.”
ERA II 196, 168 (896) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - P. Tammepuu < Peeter Käär (1937).
501. Naine tahab paksuks saada.
Üks peenike ja kõhn perenaene tahtnud paksuks ja rammusaks saada. Küll nuumanud ennast, aga ei ole midagi aidanud. Läinud viimaks ühe paksu perenaise juure nõu küsima, kudas paksuks võib saada. Paks perenaene õpetama: “Kui sa suppi keedad, siis hakka kohe sööma, kui pada keema hakkab. Küll sa siis paksuks lähed!” Kõhn perenaine tänanud nõu eest ja läinud kodu. Ja kohe putru keetma ja ise sööma. Söönud niiviisi ühtepuhku putru toorelt, aga jäänud veel kõhnemaks. Läinud uuesti paksu perenaisele häda kaebama. See ütelnud vastu: “Kõhn sa oled ja kõhnaks sa jääd, söö mis tahes, sest sa rammu ei võtagi.” Nüid jäi perenaine rahule, kui ta ära teadis, et ta rammu ei võtagi.
E 30182/3 (l) < Tarvastu - J. Sikk (1897).
502. Naine näeb unes uuest tanust.
Naene: “Kas tead ka, armas Mihkel, mis ma täna ööesi unes nägin?” Mees: “Kust minap pean siis seda tiädma?” Naene: “Sina kinkisid mulle ühe õige ilusa roosidega tanu!” Mees: “So-oh, või tanu! Heida aga, armas Anukene, jälle magama, ehk näed sa unes ka seda, kust ma selle ilusa tanu jauks raha pean saama!”
E 19403 (16) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann (1896).
503. Naise tanu läheb ruttu moest välja.
Mees tulnud linnast, läinud kõrtsist mööda. Sõbrad kõrtsi sisse kutsuma natuke viina võtma. “Ei mul ole aega,” vastanud mees, “pean ruttu koju minema: ma ostsin naisele uue tanu, läheb muidu moodist välja!”
E 53160 (33) < Tallinn < Torma - Paul Berg- < Aleksander Berg (1923).
504. Naisele ei või teise haigusest kõnelda.
Talumees: “Ma reakisin tohtriga oma naase tervise peräst, ta ütles, et naase haigus selles seisab, et kõtt rasva on läinud.” Teine talumees: “Ärge te, ma palun teid, minu abikaasale sellest sõnagi lauske, see ei soa muidu hingerahu, kui tema kõtt koa vähembalt paksult rasva on läinud!”
E 47840 (7) < Palamuse, Kuremaa v., Vinni - H. Karro (1911).
505. Naine purjus peaga kositud.
Uusna mees küsib sõbralt, kui see ühte vastutulevat naist teretab: “Kis see preilna olli?” - See es olegi preili, see olli proua.” - “Või proua! No sis ta olli küll purjus pääga võetud!”
ERA II 270, 471 (11) < Viljandi - O. Kangilaski (1940).
506. Pimedal võib olla inetu naine.
Ühel isal olnud inetu näuga tütar, ükski mees põle teda armastanud. Ta tahtnud küll mehele minna, aga mis aitab emalamba sabaliputamine, kui pässu pead ei tõsta! Isa pand ta viimaks pimeda mehele, ja nad elanud kaunis õnnelikult. Korra juhtund tohter senna tulema ja tahtnud mehe silmad terveks teha. Isa vastu: “Taeva pärast, ärge seda tehke! Nääb ta naise nägu, saadab ta mu juurde tagasi. Kus ma ta siis panen?”
ERA II 258, 331 (7) < Ambla - J. Neublau (1939).
507. Naine soovib, et alati pühad oleksid.
“Oleks ikka hea, et püha oleks ja teine tuleks ja üks aik aga vahel, millal saaks sepikud teha!” ütles Mäeotsa laisk perenaene pärast jõuluid.
H II 74, 190 (11) < Palamuse - Hans Karu (1904).
508. Naised palavad rohkesti pühi ja tahavad palju magada.
Vanasti oli tuodud Suomest naine siie randa. Kes tämä omale toi, sidä ma ei mälestä. Sie old kole laisk, oli vade rääkind: “Oli ninda, et üks pühä tulis, toine menis ja üks argipäiv olis vahel, et sais leibuda!” Toine naine oli oid ka ninda laiska nahka. Kerra enne joulu oli tämä vade magand, kui toised olid tehned jõuluks preksu. Mihele oli üöld: “Jouluaat (jõululaupäev) on pikke päivä, piaks ma nie vorstid vuristan, piaks ma nie kägid käristan!” Magand ninda kaua, kui jäändki kõik preksud jõuluks tegemätä.
ERA II 167, 2501/1 (28) < Kuusalu, Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Katarina Kronström, 71 a. v. (1837).
509. “Jõululaupäev pikk päev!”
Otsa Tiiul olnud jõululaupäev pesu pesta ja vorstid teha. Tiiu löönud käega ja ütelnud ise: “Jõulu laupäev pikk päev! Pea ma need vorstid vuristan, pea ma need valged virutan!” ütelnud ja heitnud ise magama. Kui ülesse ärganud, olnud ammu juba õhtu pime.
H II 68, 566 (10) < Palamuse - H. Karu < Ello Seer, Laiuselt pärit (1902).
510. Laisk naine läheb sügisel vihtu tegema.
Üteh suurõh küläh oli hulk virku ja laisku naisi. Laisku siäh oll üts kõigõ laisõmb, kes aga päävi ni kavva hingäs, et ega hummogu uma ainuma lehmä-luukõsõ karüssel nüsmäldä mõtsa lask ai ja ja ta esi inne “karä-lõõnaht” (kell 11 hommikul) üleski tulõ-õs. Nii jäi vaesõkõsõl too kogoni nägemäldä, kunas tõõsõ naase üteh voorib viha-lehessih käve. A tiä vaesõkõnõ oot õks ega päävi, kunas muu' kabõhise lehessehe laava. Viimäte, kui jo suvõkõnõ otsah ja mihklipäävä poolpäiv käeh oll, läts timä kah, väits kaen, viha-lehessehe ja ütel esi hinne man: “Egas laisku pääle või-ei kaija; nakka muid vahtma, jäät peräkõrra vihulda!”
H II 69, 331 (l) < Vastseliina, Misso v., Viitna k. - J. Sandra < Põrste Kusma, 68 a. (1902).
511. Naine ei viitsi vett tuua.
Mehel olnud laisk naine, pole viitsind kaevust vett tuua. Mees tulnud vihmaga töölt koju, naine ukse peal vastu: “Sa oled muidugi märg, mine too vett mulle!” Mees toond, visand naisele kaela: “Nüid sa oled üksti märg, mine too nüid ise!”
ERA II 54, 133 (122) < Ta-Maarja, Kavasta v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1902).
512. Naine tukub leivategemise juures.
Saunanaine teind leiba. Kaks leiba pannud ahju ja kolmas jäänd lauale, ise jäänd lõukale tukkuma. Naabrinaine läind senna ja öölnud: “Eit, kas oled surnud või magad?” Eit tõusnud kärmeste üles ja pand leiva ahju, öölnud ise: “Ehk jäägu leib labida peale, aga uni ajab ikka oma aega taga!”
ERA II 199, 389 (18) < Ambla, Tapa, Kuruküla - J. Neublau (1988).
513. Meest naerdakse katkiste riiete pärast.
Mehel olnud väga räpakas naene. Kord kutsutud mees pulma. Pulmapidul hakanud kõik korraga meest naerma, sest mehel olnud pealmise riiete sees auk ja ka särgi sees auk. Mees läinud kodusse ja käskinud naest viga paranda. Naene paikanud särgi kinni, aga pealmised riided jätnud paikamata. Mees läinud pulma, aga naer olnud veel suurem. Mees katsunud, et kodu saanud.
E 44334 (20) < K.-Jaani, Võisiku v. - Joannes Prooses (1904).
514. Rätsep laidab perenaise kedratud niiti.
Üks rätsep olnud talus õmblemas, aga niit olnud nii kehva, et kuidagi õmmelda pole saanud, vaid ühtepuhku läinud katki ja teine keere jooksnud teist mööda kokku. Aga siiski hakanud tema niiti kiitma ja ütlenud: “'Seda ei tea, missuguse neiu näputöö see niit peaks olema; peaks mina ka seda neidu tunda saama!” Perenaine ütelnud: “Pole see kellegi neiu näputöö, see on kõik minu oma tehtud ! Mina ei ole tüdrukutel lasknud niiti tehagi.” Rätsep ütelnud: “Sest ma nägin, et see niit nii sandiste tehtud oli, et kudagi õmmelda ei saa.” Perenaine läinud vaatama ja ütelnud: “Mõned tukkumise kohad on sees jah.” - “Siin pole tukkumise vahet sugugi, sa oled päris maganud kõik selle aja, kui sa selle niidi ketrasid,” ütelnud rätsep, ja perenaine läinud äbiga minema.
E 33878/9 (76) < Pärnu, Uulu v., Surju - M. Esna (1887).
515. Mees proovib naise virkust ketramisel.
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt: “Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!” Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme pakla-kootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nime- tatud kohast. Mees vastanud: “Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad.” Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude: “Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?” Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud: “Või see, mul juba seitsmes!” Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes: “Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!” Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.
E 29012/3 (7) < Helme, Lõve v. - Joh. Puusepp (1896).
516. Kedratud lõngad muutuvad takkudeks.
Ükskord enne vanaste olnud üks väga laisk naene. Ta pole viitsinud takkusi lõngaks kehrata. Pannud takud pajasse keema, annud koerale tüki leiba kätte ja saatnud õue. Mehe pannud tema ukse peale valvama, et koer mitte tuppa ei tuleks. Ütelnud mehele: “Kui sa koera tuppa lased, siis lõngad lähvad pajas takkudeks!” Ise aga kutsunud salaja koera, et ta tuppa tuleks. Koer kangest kippus, lootis jälle naese käest leiba saama. Kui mees natuke selga pööras, vilksaski koer tuppa. Naene mehega riidlema: “Miks sa koera tuppa lasksid, nüüd on lõngad takkudeks läinud!”
H IV 9, 260 (6) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk (1899).
517. Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat.
Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: “Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole aspelt lõnga aeada!” Kord läinud mees metsa aspli puud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe näge mata, kükitanud põõsasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: “Kes aspelt tege, sel naine kooles; kes aspelt tege, sel naine kooles!” Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud aspli puud kodu viia ega asplid teha, eest arvas siis ka naisest ilma jäävad. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.
E 22203/4 (23) < Tarvastu, V.-Suislepi v., Vooru - J. J. Kala (1896).
518. Naine magab rukkilõikusel.
Üitskõrd saatnu peremees pernaise rükkä põimina. Ilm ollu lämmi ja pernaine heidänü “veidike” magama. Tullu üles, kaenu üle rüä, mõtelden: “Tedä om väega veidü,” ja ütelden: “Üle kae, üle karga,” ja heidänü jälle magama. Tõsel, kolmandal päeval tennü niisäte, seeni kui põimuaig mööda, ja pernaine käinu iks igäpäivi põimma. Ja jäänuki väike nurm, kelle man põimja ütel: “Üle kae, üle karga”, põimmade.
H II 30, 916 (4) < Rõngu - P. J. Tamm (1889).
519. Rumal naine ei tunne ennast.
Ühel mehel oli õnnetuseks laisk naine kaela juhtunud, kes muud teha ei tahtnud kui süia ja magada. Ilusa sooja päevaga oli ta puu alla magama heitnud, et viludam oleks puu varjus. Mees, kes naise alalisest laisklemisest oli tüdinud, tahtis täna naisele üht pussi mängida. Kui naine ju rahuliste magas, läks mees ja piiras naise pea paljaks. Pärast läks puu otsa ja laskis naisele sooja vett pähe. Ülesse ärkades ütles naine: “Ilus ilmuke, soe päevake, sooja vihmukest sadab, rohuritsikad laulavad sirr ja sorr!” Viimati aga juhtus ta pead katsuma, tundis aga, et juukseid ei olnud, üidis siis ahastades ja kahkledes: “Tea, kas minu on minuke?” Kutsus lapsed oma juure ja küsis: “Kas teie nenn tegi täna terist leivukest?” Lapsed vasta: “Tegi, ikka tegi.” - “Noh, siis minu on ikka minuke!”
E 31113/4 (17) < Torma, Võtikvere v., Kõnnu - Eliiisabet Soodla < Liina Soodla (1897).
520. Ema käseb lapsehoidjat last näpistada.
a) Kord olivad ämma, minia ja kaik pererahvas väljal otrapeldu leikamas. Ilma oli palava, nii et igist igaühe särki seljas märga oli. Minial oli pisoke poole-aastane poigalaps kaasas, pisoke piigalaps oli väätimat ravitsema toodud. Minia selga kivisti (valuti) palava kääs küürustades. Aiguti ja ooti mõttes: “Milla akkaks poiga kisendama, et saaks ommete selga sirotama ja poiga imetämmä!” Juba toine kisendäbki jo. Minia lähäb, annab poigale rinna suhu. “Jääbki toine raiska kohe magama, ei saa kuigi kauva selgä sirota,” pobises mini. Last piigalapse süüli pannes ütleb mini: “Kui poiga kõvast magama jääb, siis näppistä tädä oige kõvast, ninda et kohe kisa akka toine. Mo selga irmus kõvast kivista leikädes, saaks vähägi sirota toist!” Minia sai ühe vai kaks vihko leigätud, piiga oikab: “Tädi!” Toine: “Midä sea tahto?” Piiga: “Kas näppistan jo last vai on vara veel?” Minia silmad äbi täüs, ei ilgend sõnagi toine lausuda. Salanõu tulo püga rumaluse läbi toisile teedä.
H II 37, 242/3 < Jõhvi, Voka v., Päite k. - P. Paurmann (1892).
Ema käseb lapsehoidjat last näpistada.
b) Ühte lapsega noorikut sunnitud teistega ühtlasi tööle. Rukkilõikuse juures öelnud noorik tasakeste lapsehoidjale: “Tüki aja pärast näpista last, nõnda et ta röökima nakkab, sis saa mia last häälitsen ikki raasikse henge tagasi laske.” Vaevalt saanud ta selle pääle toiste tööliste sekka minna, kui lapsehoidja kohe hüidnud: “Noorik, ae, kah ma nüüd last näpsita?” Tõised töölised hakanud seda kuuldes kõik naerma, kuna noorel noorikul suu-silmad häbi täis said.
E 28720/1 (3) < Tarvastu - J. Vaine (1896).
521. Mees viib naise pulmade asemel tööle.
a)Kord saanud üks mees omale suure talu tütre naeseks, kes õige laisk olnud ja muud ei tahtnud teha, kui süia ja magada, aga mingisuguse töö külge oma kätt ei pannud. Küll teinud mees temaga mitmeid tükka: pannud ta poisikese, lapse viisi hälli ja hällitanud teda jne., aga miski nõu ei aitanud. Kui kuskil pulma ehk pidu olnud, siis olnud ka laisk perenaene ikka valmis senna minema. Juhtunud kord jälle ühes kohas pulma olema ja perenaisel tulnud himu pulma sõita. Mees lubanud teda ka viia, pannud härjad ette ja hakanud sõitma. Vankrisse istudes ütelnud ta aga sõnade “Pull, pull pulma teed, sahk sahk saaja teed!” asemele: “Pull, pull puisse teed, sahk, sahk saadu teed”, millest perenaine midagi aru ei saanud. Nii jõudnud nad viimaks saadu äärde, kus mees oma naise töösse pannud ja temale nii kaua vitsu annud, kuni see tööd tegema hakanud. Selle peale hakanud naine viimaks mehe sõna kuulma.
H II 24, 136/6 (22) < Karula < Helme, Taagepera v. - P. J. Einer < Volmre ema, Vister (1887-9).
Mees viib naise pulmade asemel tööle.
b) Nagu teada, võtnud või kosinud üks noor talumees noore naese, ei - nooriku. Muidu olnud noorik virk ja viks, terve ja terane ning ilus ja armas veel pialegi, aga imelik asi olnud see, mis mees aega mööda tähele pannud, et iga kord, kui kusagile välja töösse tarvis minna olnud, siis olnud noorik iga kord haige - üks kord pia-, teine kord kõhu-, kolmas kord muud valu. Esiotsa mõtelnud mees ka päris haiguse olevatki ning otsinud ka üht ja teist ohtu ja rohtu; aegamööda märkanud ta aga, et naesel muud viga kedagi ei ole kui veri sarve all pakitab. Aga mis teha? Noh, mees piab ju ometi igas asjas ja hädas nõu leidma. Ta mõtelnud ka kena plaani välja, kudas naese kahtlasest olekust selged otsust kätte saada. Ühel õhtul tulnud mees jälle väljast tööst kodu nagu ikka. Tuppa astudes hüüdnud ta aga rõõmsa häälega: “Kas sa tead ka, armas naeseke, mind kutsuti aga pulma!” - “Kas tõeste võih?” küsinud naene kaunis ergult pead sängis ülesse tõstes. “Jah, päris tõeste! Mis sa arvad, kas meie piame minema kah?” - „ Jah, muidugi, muidugi!” kostnud naene. “Lähme aga piale, ma tulen kah, ega pulmi alati saada pole. Mul pole ka enam suuremad viga ühti, natuke peavalu veel on, külap see kaub selle aea piale ka ää!” - “Noh, eks tule aga piale, kallike, ega pulmi alati pole saada,” kostnud mees naeru tagasi hoides. Teise hommiku vara pannud mees paari tugevid ärgi vankre ette. Istunud naesega kahekesi vankre piale, muudkui ikka pulma poole. Kõige see tee sundinud mees aga härgi takka:
Ikka, Punu, pulmateed,
Must, mullateed,
Punu, pulmateed,
Must, mullateed!
Mees juhtinud aga ärjad pulmatee pialt ära, mullatee piale, see on: ta juhtinud ärjad selle tee piale, mis metsa loomse-aeda viinud, kus ta uut maad põlluks loonud. Seal pidanud ta ärjad kinni ning hüüdnud ise naerdes: “Noh, armas naesuke, eks me nüüd ole ju pulmas, tiku aga vankre pialt maha ja läheme tantsma!” - “Ei mina või tulla, ma olen üsna haige!” vastanud naene hädalise häälega ning heitnud vankresse pikali. Ei aitanud mehe kavalus midagi, naene jäi enne kui pärast ikka haigeks ja; kütised ikka mehe oma teha.
H II 20, 422/5 (2) < Pä-Jaagupi - J. Reinson < Ann Soolist (1889).
522. Mees ravib kavalusega naise haigust.
Korra käinud üks mees peretütart kosimas. Olnud teine hirmus laisk. Isa ning ema ei ole tahtnud teda selle poisile anda, sellepärast ütelnud, et tüdruk haige on: iga kord, kui tal natuke vastumeelt on, siis on tal kohe haigus väljas. Mees ütelnud: “Sellest põle viga! Minul on ka üks veike viga: kui ma kauaks homiku söömata jään, siis jään ma hulluks!” Tehtud kaubad valmis. Olnud juba naene kodu, läinud mõni nädal mööda, ühel homikul saanud naene natukene pahandud, ei tule sängist üles süüa tegema. Mees ootanud tunni, ootanud teise - ei kedagi. Viimaks, kui juba kauaks söömata jäänud, läinud teine hulluks. Võtnud sängist magamiseriided, pannud põrandale maha. Võtnud pannud naise peale ning hakanud peksma. Peksnud nii kaua kui naine terveks saanud. Saanud mees nõnda paari korda teinud, olnudki naise haigus kadunud. Ja ka mees ei ole enam hulluks jäänud.
E 368172/3 (22) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1888).
523. Laps kaob toas risude sisse.
Üks mees riidles alati oma naisega, et see ilmaski tuba ei pühkivat ega koristavat. Korra, kui nad jälle sellepärast tülis olivad, ütles mees: “Ma panin nüüd küll 7 vana köntluuda varre otsa, et võiks pühkida, aga ei! Näe, praegu karjub laps, mine otsi ta ülesse siit risude seest nüüd! Hakka ometi pühkima, ehk siis tuleb välja!”
E 38487 (2) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro < Juhana Rekkaro (1888).
524. Naine leinab kassi.
Üks perenaine nutnud oma surnud kassi juures: “Ta oli mo kallis kausipesija ja leemevaagna loputaja!”
ERA II 260, 141 (43) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
525. Koer lakub toidulaua puhtaks.
Talusse tehtud uus söömalaud, olnud kõrgem kui endine. Endine olnud nii madal, et koer parajaste ulatanud laua toidust puhtaks pesema oma keelega. Perenaesel olnud selle üle väga hea meel, polnud ju temal enesel siis ilmas laua pühkimist. Uue laua pealt aga koer ei ulatanud lakkuma, sellepärast käskis perenaene peremeest laua jalgade otsast tükid ära saagida, et koer ulataks lauda pühkima. Aga peremees ei võtnud seda kuuldagi, põrutes perenaise peale, et peab ise lauda pühkima!
H II 58, 818 (3) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < L. Silves (1897).
526. Neiuna hea, naisena kuri.
Kord hakanud noormees prisked tüdrukud armastama. Seal tulnud aga korraga ilm oma kurja kõnedega ning mõistnud kurja kohut, et tüdruk olla kuri ja tige inimene. Niisugune jutt pannud ka peigmehe esiteks kõrva tagant sügama, viimaks aga tulnud hea nõu meelde, korra asja kavalusega katsuda. Järgmisel pühapäeval patseerinud ta oma pruudiga rohelises metsas magusa lillelõhna ja loodusrikka ilu sees. Peas aga keerlenud tal mõte, kuis pruudi kurjust proovida. Aga ennäe, seal paistnud tal sipelgapesa silma. Ta sammunud õige ligidalt läbi ja lükanud pruudi karkäuhti sipelgapesasse. Tüdruk olnud üleni sipelgatega kaetud, roninud välja ja naernud suure häälega. Põle kurjust ega pahandust kuskil olnud. Teinekord lükanud peigmees teda jälle proovi katseks jõkke. Tüdruk roninud välja, ilma et vähemat vihavimma palgel oleks tulnud. Nüüd mõelnud peig iseeneses: “Ilm on kurjusega täidetud, räägivad tühja juttu minu vastu; ma usun, et tal südat ei olegi, veel enam siis kurjust!” Pea olnud kosjad, päev vahet pulmad, ja noorpaar olnudki ühendatud. Mõni päev peale pulmade ajanud aga noorik alles sarved nähtavale, kirunud ja vandunud, saanud üks hoopa, saanud teine hoopa. Peigmehele üelnud ta veel: “Ah kas mul polegi või meeles, kus sa mu sipelgapesasse ja jõesse lükkasid? Arvasid sa, et mul südat polnudki? Ma oleksin su hamba all katki närinud! Oota, ma tahan sulle näidata!” Ta hakanud meest vemmeldama, vemmeldanud na et hoitku. Mehikene pugenud valuga sängi alla, arvanud seal rahu saavad. Naine aga käratanud peale: “Ah sa pugesid mul sängi .alla; kas sa tuled välja!” Mehikene aga hakanud nutma ning üelnud: “Miks mul mehe süda siis on!” Nõnda saanud vagune mehikene tulitigeda naise kimpu.
E 17402 < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - O. Schantz (1895).
527. Naine võib meest sõimata, mees naist mitte.
Ühel tigedal naesel oli väga vagane mees. Naene riidles mehega homikust õhtuni, nii et tükid taga. Viimaks lõppes mehe kannatus ja ta ütles naesele: “Mis sa lõugad, va kadakais, pea suu ükskord ommeti kinni!” - “Noh, eks nüüd ole valge väljas, sina kargad nii oma armsa laulatud naese peale!” - “Noh, kas see siis nii ime on?” küsis mees, “sa kraaksud minu kallal alati sedaviisi!” - “Ja,” vastas naine, “sina oled sellega juba õppinud, aga mina mitte!”
E 37160/1 < Tallinn - A. E. Barner-Kreekmann (1898).
528. Mees viib naise kelgul kirikusse.
Talvel vanal ajal üks mies vei oma naise kelkus keriku. Naine õli suur tugev inimine ja mies veike ja põdur, aga mudku pahras; naist kelkus vedada hangedest läbi. Laksivad ühäst jalakäijast müödä ja naine kelkus ütäl, et “Oh sa ime küll, sie lähäb õige jala!”
ERA II 268, 428 (6) < Jõhvi, Kohtla v. - E. Mets (1939).
529. Naine tahab öösel värsket õhku.
Et naised alati oma jonni meeste vastu ajavad, seda teab iga väeti laps. Ja peab neil iga kord ka õigus jääma, see on ju vana tuttav asi. Ühel ööl ärkanud naine magamast üles, karjunud omal kanget “lämmastust”. Ajab meest akent lahti tegema. Mees ei taha aga esite minna. Naine saab kurjaks mehe peale, et tema ots siis võib poole tunni pärast kääs olla, kui mees akent lahti ei teeks! Mees läks. Komistas aga ühte kohta vastu, ja kõll! klaas katki. Nüüd naisel hea meel, et nüüd värske õhk tuppa tuleb. Kiidabki natukese aja järel: “Noh, nüüd ometi hea värske õhk ja luhvt toas, pea saab juba üsna terveks! Oleks aken ikka kinni olnud, oleksin mina juba “külm” olnud.” Homikul üles ärkades näävad aga, et mees ööse vastu seina peal rippuvat lattorni oli löönud ja selle klaasi sisse pressinud, kellest ka naesele hea värske luhvt tuli.
E 38474/5 (8) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
530. Naine põletab tulise supiga oma mehe suu.
Üks naine tahtis pulmas kellegile oma vingamehele pussi mängida. Tõi tulist suppi lauale ja ütles: “Oh, kao (kahju) veel, kokad rambid jahutand supi nii ää!” Tia tahtis et teatud isik võtab kohe keeva suppi lõuad täis. Aga ta oma mees oli kärmem võtma ja põletas oma suu ää.
ERA II 260, 143 (48) < Hageri - E. Poom (1938).
531. Mees uputab kurja naise poriauku.
Ühel mehel olnud ahne naene, ei ole täidin mehele süiagi anda. Mees oli peris kimbus. Viimaks tuli hää nõu meelde. Tema tare lähidal oli üks sügav auk, vist mõni kaevuase. Üks päev võttis mees köie ja ütles naesele: “Tule, lase mind siia auku, mulle üteldi unes, et sääl põhjas suur katlatäis raha ollev, ma lää too ta vällä.” Naesel kohe himu ise raha järele minna, arvab, et mees raha puha vällä ei too ehk jälle muist omale tahab. Ütleb mehele: “Sinust tolust ei saa kedagi raha vällätoojat, mina ise lähen ja toon raha vällä!” Mees ajab küll vastu, aga kas naesed oma jonni jätavad. Ja mees seda just tahtiski. Laskis naese alla, naene vajus üle pää pori sissi. Mees laskis nööri ka naesele järgi hüpata ja läks ise ära. Nõnda sai mees naesest lahti.
E 28642/3 (4) < Tarvastu - J. Sikk (1886).
532. Naine teeb alati mehe käsu vastu.
a) ühel peremehel olnud kord üks väga kiusakas naine. Iial, mis mees teda teha käskinud, seda põle ta teinud. Aga mis mees keelanud, seda ta teinud. Mees sajatanud teda küll saadana sülle ja palunud põrgu põhja, aga mine kurjast lahti saa! Mees olnud ise ka nii kergepoole, et tihti pidanud naise jala alt läbi käima. Suvised nelipühi pühad tulnud kätte. Mees mõelnud: “Kässiksin teda pühadeks midagi paremad toitu valmistada, aga või tagassarv midagi teeb!” Ommetigi öölnud: “Ega sa pühadeks ommetigi vorsti tegema hakka?” - “Teen aga jah!” kostnud naine. Mees näinud, et vorstid valmis saanud, öölnud jälle: “Et sa nüid küll vorstid tegid, ega sa siis õlut tee?” - “Teen aga jah!” - “No kui sa nüid vorstid ja õlle teed, ega siis viina maksa tuua?” - “Toon aga jah!” - “No kui sa nüid viina ka tood, aga ära sa siis võõraid kutsu?” - “Kutsun aga jah!” - “No kui sa nüid võerad kutsud, ega sa ommetigi mind võõraste hulka kutsu?” - “Kutsun aga jah!” - “No kui sa mind võõraste hulka kutsud, ega sa siis viinapodelid minu kätte anna?” - “Annan aga jah!” - “No kui sa viinapudeli minu kätte annad, ega sa siis mind kässi võtta ega teistele anda?” - “Kässin aga jah!” Pühad läinud mööda, mees saanud oma ilusad kõhutäied ja viinanapsud, aga pärast seda tee tööd ja virista sooli! Mees mõelnud: “Peaks ma kudagi imelikul viisil tast lahti saama, aga võta näpust, on kui nuhtluseks kaela loodud. Heinaaeg tulnud kätte, mees. kutsunud naist heinamaale. Naine põle sest heinategemisest tahtnud kuuldagi, annud mehele kõmmu kuklasse: “Kasi heinamaale,. ära tule minuga lõrisema!” Ja heitnud ise sängi sirevele. Teisel pääval öölnud mees: “Ega sa täna heinamaale tule, ilm on väga paha?” - “Tulen aga jah!” Mees käinud ees, naine tulnud järel. Nende tee läinud üle jõe, kus kaks palki ülekäimiseks peal olnud. Teisel pääval leikanud mees palkidele allapoole praud sisse. Kui naine kesk jõge palkide peale jõudnud, hüind mees, kes juba üle jõe olnud: “Ära sa siin palkide peal hüppama hakka, et sa sisse kukud!” - “Hüppan aga jah!” - ja läinud karsumdi jõkke. Mees jooksnud vastavett jõe äärt mööda edasi ja ikka küsinud, kes vasta tulnud: “Kas nägid minu va küljesooja, kukkus teine rammutu jõkke!” - “No mis sa siis vastavett joksed ja teda otsid, eksa läind allavett, siis oleksid teda ehk leidnud!” - “Ja, ega tema allavett läinud, tema oli oma eluga kõik vastukse, külap ta surreski ikka vastuvett läks!”
E 12234/8 (l) < Ambla khk. ja v., Jootma - Joosep Neublau (1884).
Naine teeb alati mehe käsu vastu.
b) Üts mees otsõ indäle naist. Ta otsõ ja otsõ, a es lövvä' meeleperälist. Pika otsmise pääle löüse ta kaugeilt võõrast vallast üte, kes timäle paras näkkü ollõv. Pulma' peeti ärr. Peräst pulmõ sai mees pia arvu, et ta innäst petta oli lasknu: nainõ tegi kõik tõistõ ku mees tahtsõ. Pääle too ol´l ta mehest jõu poolõst kah üle. A aigupite nakas mees timä kiusu joba umas kasus pruuk´ma. Ütskõrd tahtsõ nainõ tedä pessä. Mees nakas andis pallõma. Ei midagi, nainõ pesse veel kõvõmbast. Nii pia ku nüüd mees kõvõmbast käs´kse lüvvä', jätse nainõ õkva jär´gi. Tõnõkõrd lät´s mees uma naisõga külla pulma. Tee pääl ütel mees, et nainõ tälle pulman' pal´lund viina es lasõs anda. A pulman es tee' nainõ muud ku tõi' mehele viina ja lasksõ täll juvva', nii et tõsõki tood kurjas naksiva' pandma. Et küll nainõ uma rumala kiusuga mehele suurt kur´ja es saa' tettä, sõski sai mehel säärest ellu viländ ja ta tahtsõ naist ukka saata, mis täll ka naisõ kiusu läbi kerge asi ol´l. Ku näil ütskõrd katõkõssi vaja ol´l üle suure oja minna, sõs läts mees tassa een. Ku mees üle sai, õigas ta naisõlõ: “Purdõ' omma' väega kõhna', ärr' sa pääl ällütämä nakaku'!” A mis nainõ toost oolis, et purdõ' kõhna' ja et oja laga ja sükäv om? Niipia ku ta kes´kkot´silõ sai, nakas´ timä kõvast ällütämä, nii et purdõ katski lätsivä' ja nainõ sisse sattõ. Mees ai ka ruttu rõiva' säläst ja nakas´ naist ot´sma, a päält pool purtid. Seenis tul´l muid inemiisi kah manu. Ku noo' timäga tooperäst pahandama naksiva', ütel timä: “Elun tegi ta kõik tõistõ ku muu' inemise', ega ta nüüdki tõistõ perrä allapoolõ es lää'!” Ku nüüd' tükü ao peräst nainõ üles otsiti, ol´l ta joba koolu'. Peräst võtsõ mees indäle umast vallast naisõ, kelelga ta kavva aigu õnnõligult el´li. Nüüd sai mehele too vanasõna sel´ges: Umast vallast võta´ nainõ´, võõrast vaheta' obõnõ!
H II 9, 669/71 (2) < Urvaste - Gustav Seen (1888).
533.Naine ajab ka surres jonni.
a) Üks mees öölnud naisele: “Tarvis minna poodi vikatid ostma, sest heinaaeg on kääs, et heinamaale minna.” Naine öölnud: “Kes seda lolli juttu enne on kuulnud, et vikatiga heina tehakse; kääridega tehakse heina!” Nüid hakanud mees ja naine vaidlema, naine öölnud, et kääridega tehakse heina, mees jälle, et vikatiga tehakse heina. Kui naine oma jönni põle järele jätnud, võtnud mees naise ladva pühku ja küsinud: “Kas ütled, et vikatiga niidetakse heina?” Naine öölnud: “Ei ilmaski; kääridega tehakse heina!” Mees lasknud naise karupidi kaevu. Vesi tulnud naisele juba kurguauku, mees küsinud: “Kas tehakse vikatiga heina?” - “Ei, kääridega!” kostnud naine. Mees lasknud naise sügavamale, et vesi alumise mokani tulnud, ja küsinud: ,;Kas tehakse vikatiga heina?” - “Ei tehta, kääridega tehakse!” kostnud naine. Mees lasknud naise üle pea vee alla ja öölnud: “Kas tehakse vikatiga heina?” Naine põle saanud enam ütelda, et kääridega tehakse heina, ajanud kaks sõrme veest välja ja leikanud sõrmedega kui kääridega! (Kumba nüid lugejad soovivad: kas uputan naise kaevu ära või tõmman ta põrgulise veest välja?) Mees lasknud naise karvust lahti, ja naine vajunud põhja. Seal kaevu põhjas elustanud üks käsi-kurat. Mees kuulnud iga õhta üht aledad kiunumist kaevus. Mees läinud kaevule vaatama, et mis hääl seal peaks olema. Korraga karganud kurivaim kaevust välja ja öölnud: “Mis peavad need vaesed mehed tegema, kus kuraditelegi naised rahu ei anna!”
E 11764/5 (2) < Ambla khk. ja v., Jootma - Joosep Neublau (1894).
Naine ajab ka surres jonni.
b) Korra tõusnud mehe ja naise vahel vaielus. Mees oli heina niitnud ja ütles: “See hein on niidetud.” Aga jonnikas naene, kes millalgi mehele pole järele annud, vastanud: “See hein on pöetud!” Mees vastanud: “See on niidetud!” Mees tahtnud naist piinamise läbi järeleandmisele sundida. Võtnud ühe pika köie ja sidunud naise ümber piha, viinud siis naese kaevu juure ja lasknud naese kaevu künni jalad juba kaevus oleva vee külge puutunud. Siis küsinud mees naiselt: “Noh, kas oli nüid hein niidetud?” Naine vaatanud: “Pöetud!” Mees lasknud naese kunni põlvedest saadik vette ja küsinud siis uuesti. Naene vastanud ikka: “Pöetud!” Seepääle lasknud mees naese kunni lõuani vee sisse ja küsinud siis - ikka seesama vastus. Mees vihastanud ennast ja lasknud naise üle pea vee sisse. Naine tahtnud ka vees rääkida, kuid pole aga saanud. Mullid tulnud siis vee peal nähtavale. Kuid naene pistnud käe vee seest ülesse ja liigutanud sõrmi kääride moodi. Mees saanud ikka aru, et pöetud on. Pole muu nõu aidanud kui tõmbanud naese kaevust välja, mispeale naene kiidelnud: “Vaat, kui minu võit jäi!”
E 44225/7 (183) < Rõuge – Oskar Leegen (1903)
534. Mees ja naine vaidlevad lindude pärast.
a) Kord elas üks naene, kes oma mehele üheski asjas järele ei annud, vaid alati oma võitu pidi saama. Olgu vaidlemine või sõnavaheldus kui suures ehk väikses asjas, naene oma jonni ega sõna alla ei jätnud. Ühel sügisel nägi mees ühe parve hanisid lõuna poole lendavad, mis ta ka naesele näitas. Naene aga ütles, et need luiged olla. Säält tuli siis suur vaidlemine. Mees: “Need on hanid!” Naene: “Need on luigad!” Senikaua vaidlesivad, kuni naene ära lubas sureda, kui mees oma sõna mitte alla ei jäta ega temale võitu ei anna. Mees ütles: “Sure, ku tahad, aga nüüd ma seekord küll järele ei anna! Minupärast kas teine tükk teisele poole, need olivad aga hanid!” Naene aga jälle: “Luigad!” Kui naene nägi, et mees sugugi järele ei annud, siis sureski va “poolake” ära. Mees tegi kirstu (puusärgi) valmis, pani naese, kui puhtaks oli pesenud ja valmis ehitanud, kirstu ja läks ise matusserahvast kutsuma. Enne äraminemist läks veel naese juurde ja ütles: “Need olivad hanid.” Naene vastas kirstust: “Luigad!” Matuselised tulivad kokku ja naene tõsteti vankri paale, et surnuaida viia. Enne kui minema mindi, tõstis mees kirstukaane ülesse ja küsis tasakesti: “Kas olivad hanid?” Naene vastu: “Ei, luigad!” Mees pani kaane jälle pääle ja sõit surnuaeda läks edasi. Kui puusärk haua ääres vankrilt maha tõsteti, võttis mees jälle kaane pealt ära ja tegi nagu oleks “kadunulle” veel viimast “Issa meiet” lugenud. Ise aga küsis õige tasakesti: “Kas olivad hanid?” Naene vastab niisama tasa: “Ei, luigad!” Puusärk lasti hauda ja hakati mulda pääle ajama. Häkitselt hakkas naene hauas karjuma: “Hanid, hanid olivad jah!” Mees käskis aga hauda ruttu kinni ajada, mis ehmatuse pärast, et “pool kuradit” hauast enam välja ei pääseks, muidugi sündis. Nõnda sai “kiusapunn” elusalt maha maetud, ehk ta küll veel hauas oma südame üle võitu oli saanud, mis aga liig hilja sündis.
E 3527/7b (4) < Tarvastu - J. Sein.
Mees ja naine vaidlevad lindude pärast.
b) Peremees ja perenaene istunud tua lävel ja vestnud magusat juttu. Korraga lendanud veike hall lind lauda katuksele. “Näe va varblast!” lausunud perenaene. “Sa tunne enam lepalindu ka ühti!” kostnud peremees. “Kas see su lepalind oo, nagu ma enam varblast ei tunneks? Selge varblane!” vaielnud perenaene jälle. “Üeldakse ikka, et naesterahval pikad juuksed ja lühike mõistus olla, na oogi nüüd: ei mõista enam varblase ja lepalinnu vahel vahet teha!” tõrelenud peremees. Tüll läinud ikka käredamaks ja lõppenud viimaks sellega, et mõlemad karvupidi kokku läinud. Mitu pääva olnud sest ajast juba möödas, see tüli olnud pererahval juba ammu meelest läinud. Peremees ja perenaene istunud jälle ühel õhtul ukse ees, nagu enne tihti. Seal lendanud jälle tuttav hall lind lauda katuksele. .Suure õhenaga seletanud eit: “Näe nüüd, sa ütlesid küll mõne päeva eest, et see lepalind on, aga vaata nüüd ise: päris varblane!” - “Hakka nüüd sinuga punnima; oli siis lepalind, on täna ka!” See olnud jälle tüli hakatus, mis viimaks niisama lõpnud kui esimesel korral.
H II 58, 449/50 (23) < Pä-Jaagupi - A. Kalbus (1896).
535. Mees võtab teist korda ka kurja naise.
Keegi külamees, kes oma esimese naise oli ära matnud ja varsi selle järele uuega abiellunud; teise naise oli võtnud hästi vanema enesest ja kaunis tigeda. Siis ütelnud tema sõber: “Jumal on sulle annud hää õnne teist naist valida - ja sina ei ole nüüdki mõistnud targemini valida kui esimest korda!”
ERA II 250, 158 (35) < Viljandi, V.-Võidu v. - J. Kala (1900).
536. Naine toob koogi asemel villu kingiks.
Vanast olli siin Lükärdi külan (Vastseliina vallan) üts poolemeelega perenaine elanu, kes omma sõpra kaejatsile läts, kon ta kõnelema näkas: “Sõbrakene, mul olli ka täämba pahandus. Küdsi no hüä perast, siia kaejatsile tulla, võiu-vadsakese, panni ahjo. Lätsi kõrrakese ao perast kaema - es ole midagi, muudkui veepisukene oli enne asemel! Ole-es mul perast enamb minkagi enamb siia, tulla kui panni paari naklu villu räti pääle. Ole no, sõbrakene, seosamakagi rahul!” Nulganaine olli oma nõrgameelelise “kaejatsi” andega muidogi rahul.
H I 8, 55 (2) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
537. Naine hüüab kiriku juures teist.
Olnud selge ja külm jõululaupäeva õhtu. Inimesed olnud hulgana Paistu kirikus. Nende seas olnud ka kaks Viru naist. Kirikust välja tulles olnud Viru naeste must hobune valgeks muutnud, sest et kange külm hobuse härmatama ajas. Viru naesed ei tunnud oma hobust enam ära. Viimaks suure otsimise järele leidnud esimene hobuse kätte ja hakanud kohe kõigest kõrist karjuma: “Hei, kirikurahvas vait, mia tahas Anut õigate.” Kirikurahvas aga ei teadnud sellest midagi. Viimaks Viru naene hüüdma: “Viruse Anu, õe, Viruse Anu, tule siia!” Tema hele heal kostnud üle teste ja saanudki Anu kätte.
E 50863 < Paistu, Aidu v. - J. Türp.
538. Naene oskab ainult kaheni lugeda.
Keegi mees, kes vargusega ennast toitnud, uitanud ükskord ühe üksiku pere ligidal. Varitsenud kõrvalisest kohast, kas midagi käpata saaks. Vaatanud: naene tulnud tuast välja ning toonud ja ladunud suure kaenlatäie lõngasid aja peale kuivama. Pärast, kui lautud saanud, hakanud lugema, mitu on. Põle aga nõnda lugenud nagu teised: üks, kaks, kolm, vaid: üks teise kõrvas. Läinud naene jälle tuppa tagasi. Varas kohe õnne katsuma. Võtnud kolm lõnga ära ja pugenud endisesse varjupaika tagasi. Naine tulnud natukese aja pärast, lugenud uuesti lõngad endist viisi ära. Põle sugugi aru saanud, et lõngasi ära varastatud on. Läinud jällegi tuppa. Varas jällegi lõngasid vähendama. Jätnud ainult kolm tükki veel aja peale. Tulnud jälle naene lugenud: “Üks teise kõrvas - jah, lõngad on alles!” Läinud mureta tuppa tagasi. Varas tahtnud naese lugemise-tarkust proovida, võtnud veel ühe lõnga ära ja jätnud ainult kaks lõnga aja peale. Naine tulnud, lugenud: “Üks teise - oi, lõngasid on ära varastatud!” Läinud tuast meest kutsuma varast otsima. Varas putkanud metsa, ja naine jäänud lõngadest ilma.
E 6497/8 (l) < Ambla, Tapa - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893).
539. Naine loodab karutantsitaja abil õnne saada.
Karutantsitajad tulid talusse, lasksid karu lautades käia, et loomadele õnne ja sigidust saaks. Said kõik laudad läbi käidud, küsis karutantsitaja perenaese käest rubla raha omale vaevapalgaks. Perenaene vastas, et temal ei ole raha anda, väga vaene aeg. “Noh, andke siis ometi riiet ehk muud,” ütles karutantsitaja. Perenaene tõi aidast peremehe uue kamsoli ja andis karutantsitajale. Kui peremees koju tuli, taples ta kangeste perenaesega, et see uue kamsoli, mis 4-5 rubla väärt, ühe rubla eest karutantsitajale annud. “Oh, pole viga, ma teen uue kamsoli jälle, ei tea, ehk annab karu ka riidetegemisele head õnne!”
H II 58, 241 (35) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Jaan Peitong.
540. Mees saadab naise sepale.
Üks naene taples alati oma mehega selle pärast, et tema igal pool palju aega viitis. Sellepärast ütles mees naesele: “Kui mul nüüd midagi tegemist tarvis tuleb, siis mine sina - saab näha, kas sina teed rutemine!” Nüüd läks paar nädalat mööda, siis tuli mehel adrasahk tarvis teritada. Siis saatis naese. Naene läks nüüd sepale. Sepp küsis naeselt: “Mikspärast tulid sina, et mees ei tulnud?” Naene kostis: “Mees viidab ühtepuhku palju aega, sellepärast ma teda ei lasknud!” Sepp teritas adrasaha ära, aga jättis otsad nüriks, ja ütles naesele: “Mine nüüd ja terita käia peal otsad teravaks.” Aga see asi oli mehel juba sepale ammu ette räägitud. Naene tegi nüüd tööd, särk seljas märg, kõige päeva, kui õhtuks teravaks sai. Nüüd läks naene kodu ja ütles mehele: “Sul on õigus, mees, ei ma enam sinuga ilmaski ei taple!”
E 6443 (3) < Vaivara, Auvere v., Repniku - Elisabet Torpann.
541. Naine läheb kontrollima mehe linnaskäimist.
Üks naene nurisenud alati, et mees kaua linnateed käia. Mees aga ütelnud: “Katsu ise kord linnatee ära käia, küll siis näed, kuidas lugu läheb!” Naene olnud ka sellega rahul ja lubanud mehega ligi minna. Mees aga teadustanud ennem kodu naesele, et kes esimest korda linna tulla, neile antakse tõrvalonti. Naine aga lubanud kõik ära kannatada ja läinudki ühes. Mees läinud esimese kõrtsi ette, pidanud hobuse kinni ja läinud ise kõrtsi. Kõrtsist välja tulles ütelnud mees: “Siin võeti kümme kopikad.” Pakkunud hobusele juua ja viitnud aega. Nõnda teinud mees kuni linnani igas kõrtsis. Viimaks, kui linna ligi hakanud saama, teinud mees õige kibeda näo ja ütelnud: “Kulla kallis teinepool, nüüd hakkab aeg ligi tulema, kuis tõrvalonti hakatakse andma, ja minu süda ei kannata seda pealt vaadata. Kõige parem oleks, kui sina kotti pueks, mis mina kodust ligi võtsin.” Naene arvanud mehe nõu heaks ja pugenud kotti. Mees pannud kotisuu tagast kinni. Kui nad linna ligi saanud, kus rahva kära suuremaks läinud, sopistanud mees tasakult: “Juba tõrvalondi andjad tulevad, aga ole sina vagusi!” Mõngad tulnud ka ja küsinud: “Mis sul sääl on?” Mees aga vastand: “Ei kedagi.” Ja sosistanud ise tasa naesele: “Kuula, kui küsivad juba!” Mees läinud veel edasi ja hakanud siis. naist läbi koti mutsima. Naene, kes kodust tulles kõik lubas kannatada, olnud liigutamata ja healt tegemata kottis vagusi. Kui juba küll arvanud olevad, jätnud mutsimise järele ja sosistanud kottis olevale külleluule: “Juba läksid ometege ükskord ära!” Mees läinud ühte trahteri öömajale, ajanud hobuse trahteri kuuri alla, naese agajätnud kotiga vankri peale, üteldes: “Ei praegu veel tohi välja tulla, mõni kelm ehk annab teada, et mina sind kotti olen ära peitnud!”Naene aga vastanud: “Nad andsid mulle juba küllalt.” Mees aga vastanud: “Oh, see ei olnud tõrvalondi kohta veel midagi, nad katsusid muidu, kas kottis kedagi on. Sellest oli üks hea õnn, et sina healt ei teinud.” Naene vastanud: “Küll oli kibe, aga hirmuga kannatasin mina kõik ära!” Kaks päeva viitnud mees linnas ära, kus naene trahteri kuuri all kottis kõik ära tegi, mis ette tuli. Kui mees viimaks linnast välja hakkas sõitma, võttis tema kotisuu lahti ja lasi naese välja: “Nüid lähme!” Kui nad linna vahelt tulivad, läksivad kaks korsnapühkijad neist mööda. Mees naesele ütlema: “Vaata nüüd, kus nad on, need ongi need tõrvalondi andjad. Vaata, kui suured nuiad ja nöörid neil on; kes vasta hakkavad, neid siuvad nad kinni ja saatvad kolmeks päevaks suurde pimedusesse, kus ühtegi valgust ei paista.” Naene värisenud hirmu pärast ja ütelnud, et tema enam ilmaski linna eitule ega ka selle üle ei nurise, kui mees linnas kaua aega viidab.Naene täitnud ka oma lubamist ega ole ilmaski enam nurisenud.
E 20210 < Pä-Jaagupi, Vee v. - J. Reitvelt (1895).
542. Naine vahetab viinapudeli pesukurikaga.
Kord tulnud mees linnast, võtnud ka pooletoobise pudeli täie ”julgust” kodu ühes. Naine ja tütruk virutanud (pesnud pesu) toas ühe küna peal ning sulane kiskunud piirgu. Tuppa astudes andnudperemees pudeli sulase kätte üteldes: “Säh, kasta ete lõmmu vähe, purud lähvad sul na lühikeseks ette!” Sulane rüüpanud ja tänanud; ka tütrik lasknud mõne mulgi kõlinal alla, ähvardades, et siis kurikas palju rutem käima hakkab. Perenaisel pole aega olnud heasti kurikast käest ära pannagi, pätsinud ühtelugu edasi. Mehe suurenurumise peale võtnud ta pudeli vastu, logistanud mõned lonksud oma “nahkastjasse”; mõtelnud pudeli kurikaks olevat ning pannud ühe matsu särgile pihta, nõnda et klaasitükid klirinal künasse laiali lendanud. Olnud juba pudel katki, siis alles märkanud, mis ta teinud. “Noh, kas ma pean nüüd ise hakkama kurikast jooma?” küsinud mees, ning tüli sellesamaga lõpetud.
E 39703/4 (16) < Ljuban < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
543. Naene loodab, et mees toob uued särgid.
Mees läts liina, et siält ütte ja tõist kraami osta, mingä reheperäpüttä pidama naada. Õnnõkombel sai ta ka liinast õigõ odava hinna eest kats tapõtut luika osta, kink pudsaja külest veel kakmalda olli. Kui mees kattõ valgõ luigaga kodo lähkohe sai, nii et naane teda jo näkk, sis mõtõl ta: “Jah, mu mees om mullõ kats lumivalgõt hamõht ostnu, mis mul no viga!” Läts ja heit musta hammõ säläst nulka, nink oot, kooni mees vagi-vahtside hamõhtõga kodo tull. Alastõ-olõkih häbendelli ta sugu kah umma meest ja ta pagosi pingitagõhus paku taadõ käküssehe, kohe pini tarrõ tullõh alati pääle kusõttolloma oli harinu. Kui mees teda kotoh sinna ja tännä otsnu oli, löüse ta teda viimäte pingitagõhus paku takast üles, koh ta mehele häbelikult ülestunnistas, et ta timä käeh vahtsit hamit näteh musta hammõ nulka visanu.
H II 69, 237/8 (21) < Vastseliina, Misso v. - J. Sandra (1802).
544. Naine tahab tööga jahutust saada.
Mees ja naene niitnud heina. Olnud hästi soe ilm. Naene kaebanud, et liiga pala. Mees ütelnud: “Tee nii tugevaste tööd, et tuul tõuseb, külap tuul jahutab!” Naene hakanud suure jõuga niitma,et tuul tõuseks. Löönud vikati suure hooga vastu kändu, vikat läinud pooleks. Mees seda nähes ütlema: “Niida aga nii pääle, et sul soe on! Sa tapad tuuletegemisega vikati ära!”
E 26700/1 (3) < Risti - Johannes Niinas (1896).
545. Kuidas naine mehe habemenuga kasutab.
Üks vanamees pahandanud korra habet ajades: “Mis pagan mu habemeväitsel om sisse tikkun; om tõne nõnda nüri, et ei lõika ühte karvagi maha?”'Naine ütel: “Mis sa lobised, habemeväits oli junõnda terav, et taht peris sõrme sisse minna. Alles eila koorisin ma temaga veel kartulid ja läks kartuli sisse nagu uhak!” .
E 25055 < Tarvastu, V. Suislepi v.. Vooru - J. Kala (1896).
546. Naine viskab kassi laternaga.
Perenaine võtnud laterna kätte, pistnud turva kulges põleva tattnina (lambi) sisse ning läinud kambrist õhtuks süüa tooma. Kass koorinud aga parajaste sedasama piimapütti, keda eit isegi mõtelnud õhtuks perele ette panna. Kass jooksnud kui nool eite nähes nurka kolide taha ega ole välja tulnud. Eide kannatus lõppenud otsa ning ta viskanud laternaga kassile takka. “Noh, mis sa va häbemata krants nüüd tegid?” hüüdnud mees ust lahti tehjes. “Mis ma nüüd tegin? Oh ma va p., eks ma ole laternat katki visanud! Ma mõtlesin, et pidi va tattnina olema, tahtsin teisega kassi natuke hirmutada. Või nüüd olen koguni laterna katki teinud, vot taak!” ütelnud naine ära punastades.
E 39702/3 (16) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
547. Perenaine peab rotte põrsasteks.
Ühel talul jäänud siga haigeks. Perenaene mõtelnud, et siga poegi ilmale hakkab tooma. Läinud mitu aega mööda, tulnud perenaesele meelde, et siga haige on. Läinud vaatama: siga ära lõpnud. Sinna puru sisse teinud rott oma pesa. Perenaene leidnud selle pesa,vaadanud, et põrsad veel väga pisukesed omma, aga saba palju suurem kui ise. Hakanud rottisid kokku korjama ja ise mõtelnud: “Esites omma pisukesed, pärast kasuvad niida suureks, et kelgi ei ole!” Mõni rott jooksnud seina mööda üles, perenaene ütelnud: “Vaat,kui virk tema on ja ise niida pisukene! Neist kasuvad ühed loomad!” Viimaks viinud perenaene rotid aita, pannud jahukasti. Teisel päeval läinud perenaene aita kaema, ei näinud üte põrsastki. Rotid kastile suured augud sisse ja kõik ära põgenud!
E 31087 < Põlva - Jaan Koro (1897).
548. Naine käib kirikus kadunud siga otsimas.
Ühel peremehel olnud siga ja see kadunud ära. Küll otsinud ta kõik kohad läbi, aga asjata. Ühel pühapäeval läinud naene kirikusse ja kuulnud sääl, kuda keegi naene rääkinud, et neile võõras siga tulnud. Perenaesel olnud hää meel, läinud koju ja kiidelnud - ta teada küll, kus nende siga olla. Mees: “Noh, kus ta siis on? Kas sa tundsid seda inimest?” Naene: “Kust ma kõiki ilma inimesi võintunda!” Mees: “Noh, kuda sa siis tead, kus siga on?” Naene: “Oota,ma lähen tuleval pühapäeval uuesti kiriku.” Ja läkski. Kuulas kõige homiku otsa kas kusagil seast juttu on, aga ei olnud. Räägiti seekord hobustest ja muudest loomadest. Juba tulnud jutluse- ja teenistuse-aeg kätte, õpetaja pannud oma jutluse põhja selle pääle, kuda kord sead kõige kurjade vaimudega end järve kukutanud. Nüüd kohkunud naene ära ja ütelnud suure häälega: “Jah, siis oli meie siga ka sääl!” Koju tulles kaebanud lugu ka mehele, kuid see ei ole midagi teadnud vastata, vaid arvanud naesel mõne kruvikese pääluus lahti olevat.
E 38392/4 (7) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - Jaan Morritson (1899).
549. Naine tahab näha, kuidas hunt siga murrab.
Seakari sööb väljal. Perenaene vaatab läbi akna. Korraga tuli hunt metsast ja hakkas ühte siga taga ajama. Perenaese tütar tahtis koera võtta ja hunti ära peletada. Ei perenaene lasknud, vaid ütles: “Oot, oot, ma tahan näha, kudas hunt ka sea kinni võtab!” Hunt kargas sigudiku (alla aastane siga) kõrist kinni ja hakkas metsa poole minema. .Siis jooksid perenaene ja tütar küll väljale hunti ära ajama, aga oli ju hilja; hunt sai seaga ju metsa ja murdis ära.
H II 58, 241 (34) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Jaan Peitong.
550. Naine peab tütarlast vasikaks.
Ühel naesel kord kadunud vasik ära. Teinekord läinud naene jõele rõivaid mõskma, olnud mõsupenk ja tõlv seljas. Tulnud üks veike tüdruk vastu, käes olnud sel tüdrukul üks nui (saivas), nuia ots jooksnud teed mööda. See naene visanud ruttu pengi ja tõlva seljast maha, hakanud ruttu tüdrukust kinni ja ise ütelnud: “Nüüd saan ma oma vasika kätte!” Võtnud undreku-pidi selga ja viinudkodu, visanud karjaaeda. Ja ütelnud: “Küll sa oled palju nälga ja külma kannatanud, vaat, kui kõvaks saba on läinud!” Naine katsunud seda nuia ja mõtlenud saba olevat.
E 31090 < Põlva - Jaan Koro (1897).
551. Naine söödab lambaid, et need villa seljast maha ajaksid.
Perenaene läinud kevadel kord teise talusse. Teine perenaene näidanud temale oma lambaid. Need olnud talvel nii vaestviisi süüa saand, et olid oma villa seljast ära ajanud. Tema aga arvanud,et teine perenaene on oma lambaid nii heaste söötnud, et vana karva seljast ära ajanud ja uut kasvatavad, nagu veised ja muud loomad kevadel vana karva ära ajavad. Teisel talvel söötnud ta oma lambaid ka palju paremini kui enne, et lambad kevadeks vana karva ära ajaksid. Aga lambad kasvatanud veel suurema ja paksema villa kui enne. Küll pannud perenaene imeks, et tema söötmine sugugi ei mõedunud.
H II 58, 818 (4) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Jaan Peitong (1897).
552. Hobune tahab ka meelt lahutada.
Üks naine ütelnud kord oma mehele: “Täna lähme ka kord vana valgega kirikusse. Mine pane ta ette, ta tahab ka meelt lahutada ja jalga visata, ta on muidugi iga pääv kõvaste töös olnud!”
E 26643 (27) < Pärnu, Uulu v., Surju - M. Esna (1896).
553. Naine annab liha “pikale päevale”.
Kahekesi tapsivad kord mees ja naene nuumatud sia ära. Sai liha anumasse soola pandud, ütles mees naesele: “Liha ei pia mitte nüid ära söödud saama, vaid pitkale päevale hoietama!” Juhtus kord, kuna mees kodust ära läinud oli, et üks pitk mees teelt tähendatud peremajasse jalgasid puhkama tuli. Ilma pitkemalt mingi asja järele küsimata ja tutvustamiseks kõnet algamata andis naene omal anumas soolatud liha võerale pitkale mehele, kes tänuliku meelega naesele rohkeid tervituisi jagades väravast välja oma teed edasi läks. Tuli naese mees kodu, teatas naene temale lahkel meelel vastu minnes järgmist: “Täna tuli pitk päev ja ma andsin juba liha temale!” Kohkunult kuulas mees nüid sündinud lugudest, aga kes see käskis? Ise käskisid!
H III 7, 13/4 (5) < Viljandi - J. Karus (1888).
554. Naine ostab kulbi, mis supi soolaseks teeb.
Sant müinud kulpi, mis ise supi soolaseks teeb. Perenaine tahtnud sehukest kulpi ää osta. Sant näidan, kudas tuleb kulbiga liigutada ja neid sõnu lugeda: “Este tüli, pärast riidu.” Täl omal olnud soola käise sees ja lasknud ilma perenaise nägemata katlasse. Naine ostnud kalli hinna eest kulbi ää. Küll liigutan ja lugenud koa, aga supp põle sest midagi mõistnud. Mees näinud seda, et sant naist petnud ja ise juba tühi teab kus läks, see hakan naisele selga laduma, ikka: “Esite tüli, pärast riidu; esite tüli, pärast riidu!”
H III 18, 195/6 (9)< Hanila, Massu v., Virtsu - Priidik Einbluth (1896).
555. Naine hädas keeva piima tõusmisega.
a) Mees olnud põllul kündmas. Naine hakanud omale maiuse-rooga keetma, pannud natuke rõõska piima padaje ja tuli alla. Piim hakanud pajas kerkima. Naine seda nähes toast välja, ikka kisaga põllule mehe järele: “Tule koo, mees vaene: pisut panin, paljo sain!” Mees tulnud kodu, mintud pada vaatama - pada olnud tühi! Mees öölnud naisele: „ Jätsid ukse lahti, piim läks pajusse!” Sest on see sõna tulnud: pada läheb pajusse. Siis kui supp kergib, ööldakse ikka nii: pange uks kinni, pada läheb pajusse!
E 6929 (38) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Daniel Pruhl (1893).
Naine hädas keeva piima tõusmisega.
b) Kihnlane läinud põllule kündma, naene jäänud koju.Hakanud ka kodupoolist valmistama: lüpsnud lehma ära, pannud piima pajasse, tuli alla ja las keeda! Piim, narr, hakanud jälle tõusma, tõusnud kuni äärdeni, tõusnud, kuni üle ääre alla hakanudvoolama. Naene näeb seda, arvab, et piima küll on ja tarvis põle mehe eest varjata. Tõmbab paja, jooseb õue, karjub ise:”Mees, mees, tule koju: vähe oli, palju sai!” Saanud piim natuke jahtunud, seal vaonud ta alla paja põhja, olnud paar tilgakest. Naene kohe lõugama: “Mees, mees, ää tule, ära tule: jumal andis, kurat võttis!”
E 18834 (7) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - Otto Schantz (1895).
556. Naine paneb küünlatule ahju.
Kui Matsi Peeter oli mitu päeva külma ilmaga ja hobusega väljas olnd ja nüüd kodu ahu peal pikutas, et ennast soojas toas heasti puhata ja külmaga kõvaks vedanud liikmeid õeruda – aga tuba oli juba külmaks läinud -, siis ütles Peeter: “Reet, ah, pane tuluk ahju!” Naene ketras ühteviisi okiga nurrdi-nurrdi. Mees ütles teist kord: “Pane tuluk ahju!” Naene ketras. Mees ütles kolmat kord: “Eks sa pane tuluk ahju!” Naene ketras edasi, ise ütles:”Tuluk on ahjus!” Mees kuulas veel natuke aega ahju peal - pole sooja tulemas ühtid! Siis tuli kirudes alla: “Mis kuradi tuli see on, põle sooja ühtid!” Läks vaatas ahju ja tuli oligi ahjus - naene oli küünalaga tule ahju pannud! “Oh sa saadana vemmal!” - ja mitu kuradid siis suust välja tulid, ei tea ütelda.
ERA II 275, 143 (28) < Pöide, Laimjala v. - A. Lesk (1940).
557. Naine lobiseb mehe varguse välja.
Saku mees varastanud teemehe soolakoti ära. Teemees läinud otsima. Otsinud Saku mehe maja läbi, pole leidnud, läinud välja. Eit kohe rõemustama: “Isa ae, sest oli aga arm, et ta ahju ei vaadanud !” Teemees olnud alles ukse taga ja kuulnd, mis eit tuas rääkinud. Läinud kohe tuppa tagasi, võtnud oma soolakoti ahjust ja läinud minema. Vanamees eite vanduma: “Näe, mis sa, kurat, oma paha lõugadega tegid!”
E 39498 (3) < Jüri, Nabala v. - J. Kiirgan [= J. Saalverk] < M. Jaanus (1899).
558. Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest.
a) Üks mees ja naene sõitnud kahekesi teed mööda. Teelt aga leidnud nemad suure kasti rahaga. Mees tõstnud raske rahakasti vankri peale ja sõitnud kodu poole. Naene aga ütelnud: “Meie peame seda üles andma, et omanik seda kätte võib saada!” Mees aga ei ole sea nõus olnud, vaid keelanud naist, et ta sellest kellegile ei pea rääkima, vaid seda salaja hoidma. Metsa vahelt läbi sõites kostnud neile vali pasknäri käratsev heal kõrvu. Naene, kes sellest kärast aru ei ole saanud, küsinud mehe käest: “Kuule mees, kes seal nenda valjuste karjuvad?” Mees aga kostnud selle peale, et kohtusaksad rae sakste käest peksa saavad ja siis sellepärast karjuvad. Naene küsima: “Aga mikspärast siis kohtusaksad raesakste käest peksa saavad?” Mees aga vastanud: “Sellepärast, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab!” Kui nad kodu jõudnud, olnud naene väga hirmunud, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab, ja palunud meest, et see teda selle hirmsa sõja ja tule ja tõrva sadamise eest aitaks varjata. Mees aga lubanud teda siis üksi selle hirmsa häda eest varjata, kui naene.oma suu lubab pidada ja rahakasti leiust kellegile ei räägi. Naene lubanud mehe soovi täita, kui see teda hirmsa nokasõja ja tule ja tõrva sadamise eest varjab. Sellepeale pannud mees naese ühe suure tõrre alla, millel põhi ülespoole olnud. Kui naene nüid vagusi tõrre all olnud, toonud mees teri, riputanud tõrre põhja peale ja pannud kanad siis teri nokkima. Sellepeale võtnud mees natukene tõrva, pannud tõrre põhja peale ja hakatanud siis tõrva põlema. Siis lükanud mees põlevad tõrva tõrre põhja seesolevast august alla. Kui mees juba küllalt arvanud olevad, peastnud ta hirmuva naese tõrre alt lahti, üteldes, et nüid hirmus tõrvasadu ja noka-õda üle läinud. Kui naene seda kuulnud, et nokasõda ja tõrva-tulesadu üle läinud, ei ole ta .enam oma sõna pidanud, vaid rääkinud seda teistele, et mees suure rahakasti leidnud ja seda ära peitnud. Mees kutsutud naesega kohtu ette, ja kohtusaksad küsinud naese käest: “Millal leidis mees selle rahakasti?” Naene vastanud: “Siis kui kohtusaksad raesakste käest peksa saivad.” Kohtusaksad küsinud: “Millal siis kohtu saksad raesakste käest peksa saivad?” Naene vasta: “Siis kui nik-noka sõda oli.” Kohtusaksad küsinud:”Millal siis nik-noka sõda oli?” Naene jälle: “Siis kui tuld ja tõrva taevast maha sadas!” Kohtusaksad pidanud naese rumalaks ja käskinud mehe rahuga kodu minna.
E 27185/7 (l) < Pä-Jaagupi, Vee v. - J. Reitwelt (1896).
Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest.
b) Mees ja naine puhastanud kaevu. Kaevust leidnud nad plekist karbi täie hõberaha. Naisel olnud aga kange himu seda teistele rääkida. Tahtnud kangest mõisaherrale rääkima minna, et nad nüüd niisamma rikkad on kui herra. Mehel aga varsi nõu valmis, kuida naist keelata. Ütelnud, et nüüd sõda tuleb, ja pärast sõda võib minna mõisa. Mees pannud naise ühte tühja karduleauku varjule, pannud risti teibad üle augu ja lautanud kuivand veisenaha üle augu. Riputanud odre naha peale ja pannud kanad odre sööma. Kanad löönud heaste trummi vasta nahka, nõnda et naine üsna hirmu täis olnud. Mõtelnud, et sõda ongi, kes seal kuulisid laseb. Saanud sõda mööda, siis hakanud mees ja naine mõisa poole minema. Tee ääres küünes kiskunud kits ja koer kangeste. Nainemehe kääst küsima: “Mis kisa see seal küünes on?” Mees vastu:”Seal põle muud midagi kui need on kuradid, need tallavad seal mõisaherrat!” Naine jõudnud mõisa. Mõisas rääkinud, et nad mehega raha leidnud kaevust. Herra küsinud: “Millal teie seda raha leidsite?” -”Siis leidsime meie selle raha, kui sõda oli ja kui kuradid sind küünes tallasid,” vastanud naine. Herra võtnud naise õlast kinni javisanud toast välja.
E 38482/3 (20) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest.
c) Oli kord üks mees ja naine. Naine oli hirmus kange lobisema. Kõik, mis kodus teada sai, seda külas rääkis. Mees aga oli tubli kütt ja kalapüüdja. Ükskord juhtus ta metsas püüniseid vaatamas käies rahaaugu leidma. Hakkas mõtlema ja arvama, kuidas raha tasa koju saada, sest et naine oli ju sihuke loba, et mis kuuleb,seda kohe teistele räägib. Mees oli sel päeval võrgust havi ja linnupaelast metsise leidnud. Ta vahetab need ära, metsise pani võrku ja havi paela. Läks siis koju ja ütles vanamoorile: “Mina loitsin metsas rahaaugu, homme lähme toome raha ära!” - “Mis juttu sa nüüd ajad, või sina leidsid rahaaugu!” ütles naine ja tahtis juba külasse rääkima minna. Aga mees ei lasknud. See öö läks mööda ja hommikul läheb mees ühes naisega metsaraha tooma. Järve äärde jõudes ütleb mees naisele: “Oota, mul siin püünis sees!” Ja kui saaki vaatama mindi, leiti metsis võrgust. Lähevad natuke edasi, näevad linnupüünist. Rahaaugule jõudes võetakse raha kottidega selga ja hakatakse koju poole minema. Taludest mööda minnes tahab naine jälle teistele rääkima minna, aga mees hoiab tagasi. Kus aga tee talusse pöörab, tahab naine juttu ajama minna, aga mees hoiab tagasi, ühes talus kiskusid koerad isekeskis. Mees ütleb: “Ära mine, naisukene, eks sa kuule, kuidas siin talus mees naise käest peksa saab, et teine üsna ägab käes.” Naine kartis ja ei läinud ka sisse. Mees sai rahaga koju, ilma et külarahvas oleks teadnud. Tuli uus päev. Ei nüüd naine enam läbenud kodus olla. Juba vara hommikul jooksis ta külasse ja läks kohe senna talusse, kuhu ta õhtul pidi minema. Hakkas sääl siis rääkima, nii kuidas jõudis: ”Me leitsime rahaaugu metsast, minu vanamees leidis juba tunaeila õhtul, aga oli juba hilja ja ei saanud ära tuua. Kaks kotitäit saime, nii suured kotid!” - “Kust te selle rahaaugu siis leitsite?” küsis teiste peremees. “Sealt metsast ikka,” seletab naine. “Läksime mehega kahakesi, vaatasime veel püüniseid: võrgus oli metsis ja püünises havi. Võtsime need säält ja läksime jälle.” - “Mis sa valetad!” ütles peremees. “Kes seda on näind, et metsis võrku või havi paela läheb!” - “Usu või ühti, leitsime rahaaugu jah! Läksime siit siis just rahaga mööda, kui sinu naine sind peksis!”- “Kas sa pead oma lori!” hüüdis peremees, “kasi minema, või ma löön sind luuaga!” Naine katsus, et minema sai, ega rääkind mehe asju iialgi külas teistele.
E 55 198 < Vändra, Käru v. - N. Penu (1925).
Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest.
d) Ühe mehel olnud edev naine, kes kõik rääkind, mis näind ja kuulnud, ükskord leidnud mees naise nähes raha, arvand kohe, et naine räägib seda teistele. Kui koju jõudnud, öelnud naisele: ”Nüüd tuleb sõda, ma petan so ää, et sõda sind ei leia!” Ja pandnaise tõrre alla. Ise visand viljateri praginal tõrre põhja peale ja pand kanad senna sööma. Kui kanad teri nokkind, siis tõrs põrisend. Pärast mees lasknud naise tõrre alt välja ja rääkind: “See oli nokasõda; küll otsisid perenaist, aga ei leidnud!” Siis läinud mees ja naine hobuse ja vankriga metsa, mees istund ees, naine taga vankri otsas, seljad vastamise. Mees visand saiu ülespoole, nii et vankri taha maha kukkund, ja öelnud naisele:”Vata, sõja järel õnnistus, saiad sajavad taevast maha!” Kui nad mõisast mööda läinud, klopitud seal patju ja riideid. Mees öelnud: ”Kuule, kui mõisas härra saab peksa!” Naine rääkind teistele, et ta mees oli palju raha leidnud, ja sõjast ja kõigest muust. Jutt läinud juba härra ette. Härra lasknud mehe mõisa kutsuda ja küsind: “Sa oled ju raha leidnud?” Mees vastu: “Ei ma pole leidnud ühti!” - “Aga so oma naine on rääkind, et oled leidnud.” Mees jälle: “Ei mina tea, mis minu naisel on: mõnikord räägib ta üsna tarka juttu, vahest jälle räägib niisukesi asju, mis kolva kuulatagi!” Härra lasknud ka naise mõisa kutsuda ja küsind:” Kas sinu mees leidis raha?” Naine vastab: “Jah leidis! Mees küsib: “Mis sa räägid rumalat juttu, millas ma raha leidsin? Naine: “Eks sa tea: siis kui nokasõda oli.” Härra küsib: “Milla see nokasõda oli?” Naine: “Siis kui need saiad taevast maha langesid.” Härra: “Mis lolli juttu sa räägid, millas need saiad taevast maha langesid?” Naine: “See oli siis, kui meie mõisast mööda sõitsime ja härrat pekseti.” Siis härra saand vihaseks ja hüüdnud: ”Kasi minema, rumal naine, sina ei tea, mis sa räägid'.” Mees öelnud: “Mu naine räägib vahest niisuguseid segasid juttusi, ei ma pole raha leidnud ega kedagi!” Naine aga rääkind teistele ikka sest rahast ja sõjast.
ERA II 57, 30/2 (27) < Märjamaa khk. ja v. - Emilie Poom < Anna Poom (1932).
559. Naine müüb lehma “turule”.
Üks mees ja naine olnud alati tülis, et mees pidada palju jooma ja rohkeste raha kulutama. Mees tahtnud linna minna lehma müüma, aga naine põle lasknud - ega siis sellest lehmarahast enammidagi järele jää! Naine võtnud lehma sarvipidi oheliku otsa ja hakanud linna poole minema. Enne veel küsinud mehe kääst: “Kuhu ma selle lehma müün?” - “Eksa müü turule lehm ära,” kostnud mees. Naine läinud lehmaga turule, ootanud tüki aega, kunni üks mees tulnud ja küsinud lehma osta. Naine ütelnud: “Sinule ma lehma ei müü! Ma müün lehma turule!” Varsi tulnud üks teine ja küsinud lehma osta. Naine ütelnud: “Oleks sa turu olema, siis müüksin lehma sulle!” Mees kostnud: “Minap see Jüri Turu olengi. Kui tahad, siis müü lehm mulle, teised teda sinu kääst keegi ei osta.” Naisel hea meel, et kohe turuga kokku oli juhtunud ja kaubelnud lehma ära. Turu jätnud naise senna ootama, läinud lehmaga minema ja lubanud varsi naisele raha tuua. Naine ootanud õhtani, ei turud tule rahaga ühtigi. Ootanud teise pääva, ei paremad kedagi. Turu jäi tulemataks ja naine läinud ilma rahata kodu. Mees sugenud naise kere täis, et “sa, kurat, kinkisid lehma ära! Mind sa haugutad alati, et ma palju joon!” Mees läinud linna, kõndinud turul edasi-tagasi. Viimaks läinud “linna kaevu juurde, võtnud koogu kätte, hakanud vett liigutama, ise ütelnud: “Kui täna ei saa, siis homme saan! Kui täna ei saa, siis homme saan!” Kaks meest juhtunud sealt mööda minema, mehed ütelnud: “Nää hullu! Kahe pääva eest oli siin üks rumal naine lehma müümas, tema ei müünud lehma muudele kui turule.Ma ütlesin ennast turu olema ja võtsin enesele lehma. Täna on siin jälle üks rumal mees kaevu kallal, tea mis tema loodab kaevust saama?” Mees jätnud veeliigutamise seisma, läind võtnud mehe rinnust kinni: “Atsa lehmavaras, kudas sa minu naise kääst lehma ära petsid!” Ei aitanud Jüri Turul muud, kui pidi lehma välja maksma.
E 17976/8 < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1895).
560. Mees otsib oma naisest rumalamat.
a) Kui ma veel noormees olin ja Luige kõrtsi ligidal elasin, käisin tihti Mustvees “kiisarannas”. Läksin kord siis jällegi sinna pikakatuse alla, muist sellepärast, et tuttava kõrtsirahvaga paar sõna juttu vesta, muist aga ka sellepärast, et natuke seda va kibedat märjukest, seda kõrihöövlit rohuks võtta. Kõrtsipapa oli Torma jaama sõitnud palka ja kimmelt tooma, aga taga oli kodu suur härg haigeks jäenud ja lamas hinge vaakumas reieall. Kõrtsimamma palus mind veel mõnda meest kutsuda ja aidata härga, enne kui ta lõpeb, ära tappa. Tapsime siis härja ära, võtsime naha maha ja andsime liha kõrtsimamma kätte. Kõrtsimamma viis “värske”sahvri, ja hakkasime siis härja liiku jooma. Korraga kuulen ma sahvrist ühte kõvat platsu. Sunnin kõrtsimarnmat vaatama minema, mis seal õieti on. Kõrtsimamma läks ja - mis leidis ta? Suur Heko oli värske haisu tundes kogemata lahtijäänud sahvri uksest sahvri läinud, seal laudilt härja maksa jakopsu maha tõmbanud ja lõpetas neid söömast. Kõrtsimamma, täis hirmu ja ehmatust mehe viha eest, võttis vaese Heko, sidus ta viinavaadi kraani külge ja läks ise õuest teivast tooma, et koera udida. Aga mis leidis ta, kui tagasi tuli? Heko oli hirmus kõige kraaniga putkama pannud ja viin oli vaadist sahvri põrandale jooksnud. Jällegi õnnetus suur! Mis nüid teha? Kellega kuivatada? Terava meelega kõrtsimammale tuli jällegi hea nõu. Seal ühes nukas oli terve kotitäis püülijahu. Egas seda üksi söömiseks ole loodud! Võttis, raputas jahu põranda peale ja hakkas luuaga laiali õeruma. Aga seal tuli kõrtsipapa koju. Seda veidrat lugu nähes ajas ta silmad pärani ja ei mõistnud kahtegi lugeda. Kui mamma asja ära oli rääkinud, siis tõmbas ta nurgast udja, mis Heko tarvis oli toodud, ja tahtis naest peksma hakata. Naene hakkas haledaste vastu paluma ja lubas edespidi ettevaatlikum ja targem olla. “Hea küll,”vastas abikaas, “ma annan sulle andeks, aga ainult siis, kui sa mulle näitanud oled, et peale sinu veel vähemalt üksainuski rumalam inimene Mustvee külas leida on. Tood sa mulle selleks tunnistust, siis kingin need hoobid sulle seekord!” Kõrtsimamma palus mind ühes tulla. Mul oli tast hale meel ja läksin ka. Ei pruukindki kaua otsida, seal ma nägin ühte narri: Särje Vaska naine oli lastele jahuputru keetnud, pudrupada köögis lee peal ja piimapütta aidas laua peal. Selle asemel, et ta piima kööki pudru juure ehk pudru aita piima juure ehk mõlemad tuppa oleks viinud, laskis ta lapsi lusika pudru täis võtta, aida juure jooksta, seal piima sisse kasta ja siis ära süüa. Nii pidid nad iga suutäiega aida juure jooksma, kui mitte kuiva pudru süüa ei tahtnud. Kas ja milla nende kõht selle viisiga täis võis saada, seda ma ei tea. Kõrtsimamma, täis rõõmu, et teise omasuguse leidnud oli, ei annud mulle enam asu, vaid tõmbas mind pool jookstes enese järele kõrtsi juure, kus ta ruttu papale nähtud lou üles rääkis. Kui mina tunnistanud olin, et asi nii oli, siis andis papa naeratades mammale kätt, üteldes: “Noh jäägu's seekord peale, mamma, ma trööstin ennast nüüd selle mõttega, et mitte minul üksi selles külas üks veider naine pole, vaid ka mõnel muul! Aga hoia ennast edespidi säärase tembu eest!” Mamma tõutas seda ja nüüd oli rahu majas. Kasta aga oma tõutust jõudis pidada, seda ma ei tea, ma rännasin sealtpoolt kaugele.
E 62019/20 < Palamuse, Kaarepere v. - Helene Maasen.
Mees otsib oma naisest rumalamat.
b) Vanast elli üts mees, kellel rummal naane oli ja kes (naane) ütskõrd leeva-kohetuse pand “vanni veereni”, kes sis muidogi üle nakas minõmä ja kõik põrmandulõ joosk ja tarõ piteh lakka läts. Ku mees tarrõ tull ja näkk, et naane säänest rumalat tükkü um tennü, tahtsõ kõrraga naist pessä. A jätt too pääle, et ku timä löüd veel üte nii rumala, siis jätt pesmäldä; a ku lövvä-i', sis um sann oota. Käve mees jo mitü küllä ja tallo otsin, peräkõrd sai üte tarõ manõ, koh tälle läve pääl immis vokiga vasta tulli, esi tantaga kooh. Timä (tsiga) oli leevä-vanni ümbre visanu, siält mao täüs söönu, voki sälgä võtnu ja vällä tulnu. Korraga tull üts “hernehirmutuse” sugune naistõrahvas ja naanu peiaga ammutama vanni tagasi. Mees kaenu kõrra aigu, lännü kodo ja jätnügi naase pesmäldä.
E 44892/3 < Võru - Gustav Sander.
561. Naine kuivatab põrandat jahudega.
Koer teinud pisikese pahanduse: ajanud perenaese piimapüti ümber. Perenaene sidunud koera taariastja naga külge ja hakanud vitsadega vemmeldama. Koer tõmbanud valuga taariastja naga, jooksnud nagaga metsa. Perenaene karjudes järele: “Too naga siia! Too naga siia!” Aga võta näpust: koer tuiskab nagaga edasi! Taar jooksnud astjast välja, ujutanud kambri põranda. Perenaene tulnud tagasi, näinud kambris uputust. Toonud siis vaka rukkijahu ja hakanud jahuga parandat kuivatama. Teisel päeval tarvis leiba teha, aga jahu pole olemaski, jahud kulunud kambri põranda kuivatamiseks.
E 20284/6 (15) < Risti - Johannes Niinas.
562. Rumal tüdruk hirmutab vargad pakku.
Ühe korra olnud mõrtsukil ühe mäekoopa sisse eluase võetud.Mäe seest jooksnud hallik välja. Korra saanud üks loll tütruk selle hallika juure. Ta vaadanud, et hallika vesi jooksnud ühte veikest kraavi pitti. “Ei,” ütelnud tema, “ma tahan, et ta igale poole piab jooskma!” Kohe teinud ta mitu tõist kraavi veel juure ja ütelnud sis iseeneses, et “sina mine sinna, sinna, sinna ja sinna!” Vargad mõtelnud, et sõamehi säetas, ja pistnud kohe paksu metsa sisse pakku. Tütruk ehmatanud ära ja hakanud taga sonima, et “tasa ma rääkisin küll, aga siiski kuulsid kaljud ja kivid, oih, puih!”
E 23600 < Võnnu - P. Rootslane (1896).
563. Naine annab rahakasti kausside eest ära,
Ühel mehel olnud hulk raha, keda ta naese eest varjata tahtnud. Mees pannud raha ühe kasti sisse ja tahtnud salamahti lauta sõniku sisse varjule panna, aga naene näinud seda ja küsinud:”Kuule, Madis, mis sa sinna lauta sõniku alla matsid?” Mees aga vastanud salates naesele, et ta k i i k a l i n n u d sinna pannud. Mees läinud kodust välja. Juut aga tulnud parajalt sel ajal sinna peresse, küsinud naese käest kaltsa ja lubanud hästi suured kausid vasta anda. Naene aga vasta, et kaltsa ei ole. Äkitselt aga ärkab naesel mehe kiikalinnude kast meelde ja küssib juudi käest:”Kas sa kiikalinnude vasta ka kaussa annad?” Juut aga ei tea, mis need kiikalinnud on ja kässib naist, et naene neid temale näitaks. Naene viib juudi lauta ja näitab kasti, üteldes, et kiikalinnud selle kasti sees olla. Juut kisub kasti kaane lahti, aga mis näeb juut? Kast raha täis! Juut kasti kaan kähku kinni ja lubab naesele nende kiikalinnude eest nenda palju kaussa, kui naene aga ise tahab. Naese meel rõõmus, et hea kaubaga kokku juhtunud. Juut tõstab kasti peale ja sõidab minema.. Naene, kelle süda rõõmu täis, tahab ka oma mehele rõõmu teha.Ta löönud hulga kaussidel ja kruusidel põhjad alt ära, pannud siis kõik ajateivaste otsa, kusjuures ta ise mõtelnud: “Kui minu mees nüid kodu tuleb ja seda ilu näeb, küll ta siis selle üle rõõmustab!”Mees tulnud kodu, näinud - kausid ja kruusid ajateivaste otsas.Ta küsinud naese käest, kust ta need kõik võtnud. Nüid seletanud naene, kuida ta juuti õieti tüssanud: annud kiikalinnude kasti juudile ja saanud selle vasta hulga kaussa ja kruusa! Mees kohkunud seda kuuldes ja jooksnud lauda juure, aga oh õnnetust - rahakast kadunud, naene oli rahakasti juudile annud! Mine veel naist petma, saad mitmekordse kahju!
E 32286/7 (2) < Pä-Jaagupi, Vee v. - J. Reitvelt (1897).
564. Ei saa muud teha, kui teiste eest kõrvale hoiduda.
Üks mammatütar, kellel hea elu ja lahedad eluruumid olid,läind vaese ja kitsaruumilise koha peale mehele. Kui ema ta käest ükskord küsind: “Mis sa seal ka teed?”, tütar ütelnd: “Mis ma seal teha saan? Ruum nii kitsas, üks ütleb: hoia eest ää, teine ütleb teises kohas: hoia eest ää, - ei ma saagi seal muud teha, kui hoian nende eest ää!”
ERA II 200, 364 (27) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. -E. Poom < Elise Hindremäe (1998).
565. Naise asemel kits nööri otsas.
Ühel noorikul olnud mees väga vastumeelt, aga mees valvanud tema järele, nõnda et kudagi põgeneda ei saanud, ööse öelnud nainemehele, et ta oma asjul välja tahab minna. Mees sidunud kabla naisel ümbert keha ja võtnud otsa omale pihku. Noorik sidunud aga väljas kitse nööri otsa oma asemele ja pääsnud ise põgenema. Mees vinnanud ja vinnanud, kunni kits sängi ette jõudnud, mille üle mees nii ehmatanud, et kitse kohe lahti lasknud, arvates, et naine kitseks nõiutud olla.
H, Kase 107a < Halliste või Karksi - L. Kase (1868).
566. Rohi riiu vastu - pea vett suus!
Naine läind õpetajale kurtma, et mis see on, et nad mehega alati riius on. õpetaja üelnd, et: “Ja, ma tean seda viga küll, mul on selle vasta rohtu.” And naisele paljast vett klaasiga ja üelnd, et: “Kui riid tuleb, siis võta seda rohtu suhu ja hoia suus; kui soojast jäeb, võta ruttu uuest!” Naine tänand ja läind rohuga koju. Kui riid tulnd, võtt rohtu suhu. Riid varsti seisus. Ena, rohi varsti otsas, õpetaja käest uuest saama. Kurt, et lõppes otsa, aga et rohi aitab küll. õpetaja üelnd, et:”Võta paljast vett suhu! See oli ka vesi, mis ma sulle andsin. Pia vett suus, et sa mehele vasta ei saa rääkida, siis on riid seisus!” Naine läind pika ninaga koju.
E 39584 (l) < Kadrina, Aaspere v., Hõbeda - Alfred Constantin Kivi (1899).
567. Peremees teeb 12 paari puulusikaid.
Perenaene nuranud peremehega, et ei ole enam lusikaid, mida lauale panna, kui perele tuleb süüa anda, ja teinud siast sõda sellepärast, et kas või tuli taga. Peremees tõmbanud kõrvad ligi pääd, läinud siis puuriida ette, saanud säält ühe vana niserdanud ree-aisa kätte ja hakanud sellest siis lusikaid tegema. Teinud lusikaid niipalju, kui aisast saanud, ja õhtul lugenud siis lusikad üle – neid saanud kaksteiskümnet paari! Perenaese tõrvamine oli mõjunud, lusikaid oli nüüd terve koorm. Sai neist mõneks ajaks võtta ja lauale panna.
ERA II 113, 491/2 (17) < Säärde, Voltveti v. - J. P. Sõggel (1919-1935).
568. Kingsepp ja naine ei kõnele terve aasta.
Kord elanud Tartumaal üks osav kinksep, kellel alati tubliste tööd olnud ja kauniste tagavara naudi muretsetud. Viimaks võttis kinksep naise ja nüüd läksivad päevad ja nädalid mööda, ilma et kumbagil oleks aega olnud tööd teta ja arvasivad, et nad ka, nagu üteldakse, “õhust ja armastusest” elada võivad. Aga lugu läks hoopis teiseti kui mõeldud, sest puudus ja nälg kippus vägisi kinksepä maeasse. Nüüd aeasivad armastajad seda tõnne-tõise süüks, mille tagajärg oli, et mõlema lubasivad tervelt aasta otsa tööd teta, ilmaet sõnagi teisega kõneleks. Esimesed päevad ja nädalid olivad armastajale-paarile hirmus igavad. Viimaks leidsivad nad mõlemad omale aeaviitust. Kinksep laulis selle juures, kui ta laua pealt tikku võttis, pistis otsa suhu, pistis saapa peale ja lõi haamriga peale, ja laulis ikka ühte lugu: ”Tuuluu tuuluu tuuluttu luttu luu, tuuluu tuuluu tuuluttu luttu luu.” Ja naine laulis traadilõnga ketrades: “Tiilii tiilii tiilitti litti lii, tiilii tiilii tiilitti litti lii.” Ja nõnda läinud aasta ruttu mööda ja toonud jälle õnneliku elu tagasi.
E 33585/6 (2) < Tarvastu, V.-Suislepi v., Vooru - J. J. Kala < Jaan Rips (1897).
569. Vanamees sööb eide kaljapudi ära.
Pereeit pannud omale kaljapudi kausiga ahjo ligunema. Läinud natukese aja pärast vaatama - kauss tühi! “Sina, vanamees, sõid minu pudi ära!” öölnud eit. “Ei minu hing sest ei tea, võib olla” et suu maitses,” vastand vanamees.
E 38616 (4) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1899).
570. “Mis jumal on ühte pannud, seda ei pea inimene lahutama.”
Räpina Kelmi küläh tülütsivä mees naasega. Keriko-opõtaja johtu tüllü kuulma ja küsse möödamineja käest: “Mis sõda sääl om?” - “Perremees pernaasega omma tülüh,” ütel möödamineja. ”No misperäst sa näid är es lahota?” pahana keriko-opõtaja. “Mis jummal om ütte panno, tood ei piä inemine mitte lahotama!” kostes möödamineja.
ERA II 150, 663 (1) < Räpina, Veriora v. - Daniel Lepson < Peeter Lepp, 76 a. v. (1837).
571. Mees soovib, et naine oleks kalender.
Üks mees lugenud ja uurinud alati raamatuid, nõnda et tema naene teda enam kuidagi viisil raamatute kallalt pole ära saanud ning nõnda üksi kõige tööde juures pidanud olema, ükskord kui mees jälle ninatpidi raamatu sees oli olnud, ütelnud naene: “Ma sooviksin, et mina üks raamat oleksin, siis oleksid sa ikka minu juures.” - “Jah,” vastab mees, “üks kalender, siis oleks mul iga aasta uus!”
E 32606/6, 23 (188) < Jämaja - A. Kuldsaar (1897).
572. Mees ja naine vaidlevad olematute laste üle.
Vanast olliva kats vanakest, teeda paabaga, aho pääl, kon naa hämariku aigu tõinetõisega ütest ja tõisest asjast juttu aiva, misnaa kumbki omal pikal eloeal kuulnu ja nännü olliva. Et näil omil päivil lätsi ei ole sukugi olnu, siski naksiva naa lastest kõnelema. Vanamehekene ütel: “Kui mul poig oles olnu, tennü ma üte rõõmsa pio ja ma ütle kindmahe: ütteainustki su omatsist es kutsnu ma mitte rõõmupidule!” Vana paabakene kõneles vasta: “Kui mul tütar oles olnu, tulnu tälle kosja ja suure viina. Ja ma oles kõik oma armsa omatse kokko kutsnu, ent su suguvõsast mitte ütteainustki, sest nemä omma kõik pääjoodike, kellest midagi hääd ei ole!” Nii naa kaupliva kavva, kavva aigu ja paljo es puudu perast vihast tõrelemist, et verine tapelus oles tulnu. Nii om: Tülis tule tüha pääl, jaht jalaräti pääl!
H I 8, 186 (6) < Setu, Petseri v., Salesje k. - J. Sandra (1895).
573. Sõimamisel läti keel abiks.
Hiljuti läinud Sõrves keegi elatanud abielupaar isekeskis nurinasse. Mees, vana 80-aastane rauk, hakanud oma naist, kes paarkümmend aastat noorem ja pealegi uue-usuline olnud, rängasti sõimama. Nimetanud kõik eestikeelsed sõimusõnad, ja kui need viimati otsa lõppenud, siis hakanud läti keeli edasi sõimama. Kui naine oli pärinud, et kas sa eesti keelt enam ei oska, et läti keelt juba räegid, vastanud vanamees: “Eesti keeles pole enam sedist sõimusõna, mis sinu kuradi jaoks kõlbaks!” Ja ise sõimanud läti keeles edasi.
E 63244/5 (13) < Jämaja - A. Kuldsaar (1928).
574. Puujalg teeb mehele valu.
Puujalaga vanamees jutustab kõrtsis sõbrale: “Minu puujalg tegi mulle täna öösel õige koledaste valu.” - “Kudas võib puujalg valu teha?” küsib sõber. “Jah, vaata: naine peksis mind minu puujalaga!”
E 47848 (46) < Palamuse, Kuremaa v., Vinni - H. Karro (1911).
575. Eide ja taadi tüli heinakuhja juures.
a) Eit-taat olnud kahekesi heinamaal. Läinud seal tühja asja pärast vaidlema ja viimaks nii paksu tülisse, et kui taat õhtul kuhja otsa magama läinud, eit ei ole aga mitte läinud, vaid heitnud alla kuhja ääre magama. Taat aga viinud koera ka oma juure kuhja otsa magama. Koer hakanud öösel kuhja otsas haukuma. Eit taadilt küsima: “Mida see koera kolkib?” Taat vastu: “Koer kolkib metsa-liuhka (hunti).” Eite uuest küsimaie: “Mida see metsa-liuhka tahab?” Taati vastu: “Metsa-liuhka tahab seda, mis kuhja taga on.” Eit ehmatanud ja kartnud väga, et hunt just teda tahab. Hakanud taati paluma, et ta teda ka enese juure kuhja otsa aitaks, et hunt teda kätte ei saaks. Taat punnib vastu, ei taha aidata. Lubab aga viimaks siis aidata, kui eit oma kanguse maha jätaks ja ilmaski enam riidu ei noriks. Eit lubas silmaveega seda ja tal oli hea meel,et taat teda hundi eest peastis ja oma juure kuhja otsa aitas.
E 412061/2 (3) < Jüri, Kurna v., Loo - J. Kurgan [=J. Saalverk] < Ann Peitong (1901).
Eide ja taadi tüli heinakuhja juures.
b) Naine ja mees teind kuhja. Mees olnd na pikaldane eina kätteandja, õhtu eeli ja küla koerad aukund. Mees kullaku Kuhja ääres, küsib: “Mis ned küla koeran kolkan?” Naine vastand: “Mis muud kui metsan-liuskar!” Mees: “Mis metsan-liuskar tahtan?” Naine jälle kuhja otsast: “Eks ikka kuhjan-tagust!” Kus siis mees kähku heinu andma, et saaks naise kuhja otsast alla, siis kahekesi jõuab rohkem vastu panna.
ERA II 70, 667 (3) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v. - A. Samet < Elise Tamm, 29 a. v. (1934).
576. Mees ei armasta naist inetuse pärast.
Korra ütelnud naene mihe vastu: “Misperast ei armasta sa enam mind?” Mees: “Üsna selle perast, et sa inetu oled!” Naene: “Kui sa mind enam ei armasta, siis lähen raudtee peale ja viskan ennast roobaste kohale pikali; kui masin tuleb, siis saad minult muidugina lahti!” Mees: “Ma kardan, et ehk jookseb masin roobastest välja!”
E 41437 < Konge khk. ja v., Sänna - Oskar Leegen (1901).
577. “Täna jälle neljapäev!”
Ükskord läind üks naine õpetaja juure oma mehe peale kaevama, et mees ei pea teda kaissu võtma. Siis õpetaja mõist, et mees peab iga neljapääva õhta teda kaissu võtma. Siis old eidel hea meel, kehrand ise: “Kõrr-kõrr-kõrr, kõps-kõps-kõps! Täna neljapää, täna neljapää!” Taat old ahju otsel ja ööld: “Taas on täna jälle neljapääv!”
H II 67, 88 (13) < Kose, Tuhala v. - T. Wiedemann (1896).
578. Naine püüab meest hea toiduga tappa.
a)Üks naene, kes oma meest jooma pärast ei sallind, oleks iga päev heameelega näinud, et mees oleks ära surnud. Ükskord jäenud mees haigeks. Naene lasnd ikka roobisuitsu ja tukivingu tuppa, et mees ehk ära sureks. Aga mees ütles naisele kavalusega: “Roobisuits ja tukiving - see on minu elu, aga tangupudru ja või on minu elu võttaja!” Naene mõtleb toe olevad, paneb ruttu paja tule peale ja pudru keema. Kui pudru valmis oli, tõstis ta pudru vaagnasse ja või sisse ja andis mehele, mõeldes, et ta nüüd peab surema. Mees sõi kõhu täis ja sai terves! Nüüd sai naene oma rumalusest aru ja ta kahetses, et ta mehe nõu järgi oli teinud.
E 33012/3 < Tõstamaa, Tõhela k. - Jakob Bachson (1897).
Naine püüab meest hea toiduga tappa.
b) Korra vanal teuajal läind üks noor tüdruk ühele vanale jätiksele mehele, et saaks aga vaimust lahti. Vaim oli ju raske olla, perenaise päivi oli aga vähe, ei tea kas 12 päeva või kuda aastas. No põle võind ise vanameest silma otsas näha ega vanamehe ligi olla - tema noor ja teine nüüd neesuke jätis. Katsuna aga, et saaks vanamehest lahti! Teind alati tuld toas, nõnna tuba olnd kanget vingu täis. Arvand, et ehk vanamees sureb sedaviisi ära! Vanamees hakand selle üle ka kord juttu tegema, nõnna selle vingu kohta, et “Tangupudru minu tapab, võileib võtab leitsaku, aga tukiving teeb rinnad lahti!” Noh, noorik hakand kohe tangupudru keetma ja võid-leiba andma, kui need vanamehe tapavad. Iga päev vanamehel pudru ja võileiba! No vanamees, hulluke, põle surnd ühtegi, muudki läind tervemaks ja priskemaks ühtelugu.
E 39786 (7) < Kadrina - Alfred Constantin Kivi < Liisa Piira (1899).
579. Mees tahab end halva naise pärast uputada ja puua.
Kord sundinud ema oma poega naist võtma. Eks poeg siis viimaks võtnud ka. Ema surnud varsti ära ja andnud kõik oma toimetuse üle oma minile, s. o. pojanaisele. Pojanaine olnud aga nii hull et pole kuskil oma mehele rahu annud, pealegi saanud peksa oma naise käest. Kord mõtelnd mees, et eluga pole midagi peale hakata, vaid ise omale lõpp peale teha. Nii ka läinud jõe ääre, et end ära uputada. Võtnud riidest lahti ja hüpanud jõkke. Kuid niipea kui jalad olid põhja puutunud, hüpand ta palju kiiremini välja, kui ta sisse läks. Konn olnud kaldal ja küsinud, miks ta pole põhja läinud? Vastand mees: “Parem lasen peksta ennast naist kuival maal kui siin külmas ja märgas vees pean elama!” Läinud kodu tagasi. Läind mööda mõni aeg, jälle tüli tüli järele. Mees mõtlend end ära puua, katsund mitut nööri ümber kaela, aga ikka kõik valusad. Viimas leidnud, et villane lõng on kõige parem. Läinud ka siis sellega metsa, sõlmanud oksa külge ja teise otsa omale kaela ümber. Kui ta oksa pealt oli end alla lasknud, katkenud nöör ja mees tulnud ülevalt nii mis pantsatand. Ise sõnuma: “Tont võtaks poomest, murra kondid ära ja jää kas või vigaseks!” Seda oli karjapoiss pealt näinud ja küsinud: “Miks peremees ennast ära tahab puua?” Peremees vasta: “Ma ei mõtlegi ennast puua, ainult tahan korraks natuke taevasse minna, et oma emale saaks korra naha peale anda selle lolli õpetuse eest, et ta käskis mind naist võtta!”
ERA II 177, 589/92 (3) < S.-Jaani - Joh. Leinsoo (1937).
580. Naine annab armukesele lauluga märku.
Üks abielunaine pidanud salamahti võõra mehega keelatud sõprust. Kaua varjanud nad oma saladust, kuni viimaks ühel hääl päeval naise oma mees parajasti kodus olnud, kui võõras mees armukest vaatama tuli. Naine kuulnud võõra tulekut ja et kokkupõrkamist ära hoida ja oma mehes ka mitte kahtlust äratada, hakanud last kiigutades laulma:
Tuu-tuu-tuula-luula,
Kesse usta kolguteleb,
T-uu-tuu-tuula-luula,
Ukse linki liiguteleb?
Tuu-tuu, tuula-luula,
Ei tohi tubaje tulla!
Tuu-tuu-tuula-luula,
Tuas on tua-tegijäd,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Laua otsas lastu-lüäjäd
Tuu-tuu-tuula-luula,
Pingil piena koputajad!
Tuu-tu-u-tuula-luula,
Mene alla aida juure,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Võti aida silla alla,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Siasink on seina päälla,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Voi-pütt on permandulla,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Leib on laia laua päälä,
Tuu-tuu-tuula-luula,
Nuga leiva serva alla!
Oma mees kuulanud, kuulanud ja tal tõusnudki võid ja seasinki kuuldes söögiisu. Läinudki aida juurest vaatama ja leidnud võõra säält eest. Sel viisil saanud saladuse sabast ometi kinni.
E 46748/60 (4) < Kuusalu, Kolga v. - J. Mikiver (1904).
581. Sulane kimbutab abielurikkujat naist ja seppa.
K. ja J. talu seisavad ligistiku ühe mäerinnaku sõrval. K. talus elas noor peremees oma noore küljeluuga. J. talu elanikud ei käinud kunagi K. talu pererahvaga läbi ega rääkinud kunagi lahkelt üksteisega, ehk nad küll pea iga päev väljal kokku puutusivad, sest nende põllud jooksevad ühes kriipsus edasi ja on üksteise kõrval. Seda enam käis aga J. talus elutsev sepp õhtuti K. talus aega viitmas ja juttu puhumas, päälegi oli ta poissmees ja ka mitte kõige inetum. Ta tegi K. talu sepise ära, seepärast salliti teda ka väga heameelega. Iseäranis oli aga noor perenaene tema vastu ülilahke ja käis alati koera sepa kallalt ära keelmas. Sulane aga, kes üks naljahammas ja vigurivänt oli, oli aru saanud, et perenaese ja sepa vahel pääle igapäevase lahkuse veel soe südamlik sõprus valitses, sest mis tähendasivad need salalikud ja ihaldavad pilgud, kui nad sagedaste üksteise otsa vaatasivad. Sellepärast hakkas ta neile salamahti järgi luusima, et kui võimalik,neile mõnda pussi saaks mängida. Aga nagu ikka tema viis oli, iseenese kasuks. Ühel õhtul, kui perenaene, nagu ikka, seppa ukse ette välja läks saatma ja koeri keelma, kuulas sulane salamahti pimedas tare-edises, kuidas perenaene sepale ütles: “Kuhu sa ka homme kündma lähad, juhata mulle ära, sest ma arvan homme hommiku uduse ilma olevat, siis toon ma sinule natukene kanaliha ja käkkisid pruukostiks!” Sepp vastas: “Homme hommiku lähan ma üle karjamaa metsapõllule kündma, aga et sa uduse ilmaga ära ei eksi, vaid otse minu juurde mõistad tulla, siis pistan ma oksade raa sulle märgiks ette kuni sinna.” Sulane aga mõtles iseeneses magama minnes: “Odo-ot, see kõhutäis kanaliha ja käkkisid pean mina omale saama! Ma pistan oksad kuni oma künni juurde, saab siis näha, mis saab!” Teisel hommikul oli paks udu, et mitte kolme sammu ette näha ei võinud, kui peremees sulase üles äratas ja hobuseid metsast ära käskis tuua, et kündma minna. Sulane tõi hobused kodu ja ütles peremehele: “Mine peale ees kündma, ma tulen ka varssi järele;mul läksivad eile rangiroomad katki, tarvis need enne ära parandada.” Sulane koperdas tüki aega rangide kallal, mille vahe sees perenaene mitu korda ukse läbi vaatas, kas sulane ära on läinud. Kui ta nüüd paraja aja arvas olevat, läks ta välja, leidis oksaraa üles, pistis ta oma künni järje juurde ja läks siis ise ka kündma. Ligi keskhommiku ajal nägi ta perenaese valget põlle läbi udu paistvat ja ütles peremehele: “Täna hommiku toob perenaene meile vistist kanaliha ja käkkisid pruukostiks, näe sealt ta tulebki juba!” Selle vahe sees tulnud ka perenaene lähemale, jäi aga nagu ehmatades seisma, kui ta neid ära oli tunnud, ja mitte oma soovitavat eest ei leidnud. Viimaks tuli ta peremehe hõikamise pääle ometi kaunis julgeste juurde ja ütles: “Tõin teile ometi natukene ka pruukosti!” Et udu nüüd kaunis selginud oli, võis ka seppa ära näha, kes oma adra kallal näis kopsivad ja neist mitte liig kaugel ei olnud. Natukese aja pärast ütles perenaene jälle, kui ta ka seppa oli silmanud: ”Ei tea kas seppa ka pruukostile kutsute, teeb ta ju ometi meie sepise poolmuidu ära!” Peremees oli sellega nõus ja käskis sulast kutsuma minna. Sulane läks sepa juurde, ei lausunud aga pruukostist midagi,vaid tegi haleda kaastundliku näo ja ütles: “Katsu oma pääd hoida, sest peremees tuleb sind kirvega natuke karistama, sest sinu sõprus, tead isegi, sellest on ta märku saanud. Tulin va hää mehe poolest sulle ütlema, et sa aegsaste eest ära mõistad plagada!” Selle pääle pööris ta oma poole tagasi, poetas aga taskust salaja leivatükikesi maha, mis ta kodunt salaja juurde oli võtnud. Kui ta tagasi oli saa-nud, ütles ta peremehele: “'Sepp palus sind omale appi atra parandama tulla, temal omal ei olevat kirvest ega saavat atra hästi korda saada!” Peremees läinud sepa poole ja võttis kirve ka ligi. Aga vaevalt silmanud sepp teda, kui ta kõigest väest kandadele valu andis. Küll hõikas peremees teda ja käskis paigale jääda, seda hullemine lidus sepp ikka metsa poole. Viimaks jättis peremees järgijooksmise järele ja hakkas tagasi tulema. Juhtus aga just seda rada möödatulema, kust sulane enne tuli ja leivatükikesi maha viskas. Ta silmas leivatükikesi ja hakkas neid üles korjama. Senikaua aga ütles sulane perenaese vasta: “Katsu ruttu, et siit kodu saad, sest peremees on sinu sõprust sepaga aru saanud ning tahab sind tõeste kobida. Näe, kuidas ta juba kiva maast korjab, et sinu seljaluukõvadust nendega proovida!” Perenaene ehmatanud esite küll ära, aga hakanud viimaks tulise kiirusega kodu poole liduma. Seni jõudis peremees sulase juurde tagasi ja küsis imestades, mis perenaesel viga olnud? Sulane vastas: “Perenaene arvas, et sina tema peale pahane oled ja tema sõprust sepaga märganud ja aru saanud, sellepärast jookseb ta ruttu kodu, et ennast ühes tarega ära põletada. Jookse ruttu järele, ehk jõuad veel enne jaole, kui see hilja on!” Peremees pistis ka jooksu ja kisendas: “Seisa paigal, seisa paigal, mis sa kuriloom tahad teha!” Aga tuuleõhk segas ta hääle ära, nii et ta perenaese kõrvus “mis sa, kuriloom, oled teinud” kostis. See polnud enam sulase asi, kuida nad kodus toime saivad, pääasi oli aga see, et kanaliha ja käkid üksi tema päralt jäivad, mida ta ka rahulikult kõik nahka pandis. Ei enne ega pärast saanud ta enam niisugust kõhutäit kanaliha ja käkkisid, kui siis.
E 16093/101 (3) < Viljandi, Uusna v. - J. Täht (1895).
582. Naise armuke saab talgu ajal oma mehelt peksa.
Võhmalt va Poolaka Annel oln esiti kaks meest, “üks oln ikka ta sääduslik mees ja teine jälle kõrva-mees. Poolakal peetud kunagi ösumise talguid. Sepa Juri, see oln Anne teine mees, ta tuln siia ka senna, kui peremees teistega põllale läin. Ann keetnud pudru, Juri istun kolde peal, joon õlut ja ajan Annele magust juttu. Äkist üks laps ütlen, kes akna pääl valvamas oln: “Teised tulavad põllult koju sööma” Ann annun Jurnale pütiga putru, piima ja kapaga õlut ning saatnud ta siis laudi pääle. Juri istun laudile õlekubude paale, söön ja joon; talgulised söön-joon just sääl kohal all, kus Juri istun. Äkist vajun õled alt ära ja Juri patsun oma sööma-joomaga teiste talguliste keskele. Peremees võtnud vämbla ja kukkun Jurnad parkima. Mehel oln see juba ammu täeda, et Juri ta naise juures käib.
ERA II 168, 48/60 (12) < Mustjala khk. ja v., Järise k. - A. Toomessalu < Mihkel Varik, sünd. 1869 (1837).
583. Mõisahärra tahma-tünnis varjul, peetakse kuradiks.
Ühel mõisaalamal oli ilus naine. Ärrale meeldind see liiga ning ta akkend küsima, et kuidas siis armastamesega saaks toime. Naine rääkind seda lugu mehele. See ütlend, et peame talle ühe viguri tegema. Mees toond ühe tünni, pand ahju taha kuruse ning korjand sinna tahma sisse. Ärra akkand naisele jälle avaldama. Naine ütlend ühe õhta, et nüid läheb mu mees välja. Ärra, et “jah, jah, ma tule siis”. No ärra läind. Aga mees passind kõik akna tagant pealt. Naine pand ukse lukku. Ärra tahnd asemele minna. Naine ütlend, et siis olen nõus, kui koha saan vabaks. No ärra teind siis akti ikke valmis, kirjutand käe alla, et koht on kingitud. Naine ütlend siis, et mu mees veab end rasvadega üle, et siis ea lõbus asemel olla. No ärra tegi ka sedasi. Akkavad nüid asemele minema. Äkist naine kohkub, et mees on ukse taga. Ärra, et kus ma peidan enese ? Naine ütleb, et tüki sinna tünni! Siis naine teeb ukse lahti. Mees tuleb tuba. Akkab kohe naisele rääkima, et kuule, ma müisi selle tünni ära, ta muidu siin tüliks.Tahab kohe ära viia. Naine ütleb, et vii omma. No muidugist kevadine aeg oli, ommik juba jõudis. Teulised kik tööl juba. Mees paneb tünni paale, lääb teuliste juure. Küsib nende käest, et kas te kurjavaimu ka näind olete? Ooda, ma näita,ma püitsi ta täna öösi kinni. Kõik kogusid nüid sinna ümber. Mees teeb tünni kaane lahti, ärra kargas välja, pani mõisa poole plagama. Sai elajate lauta. Tüdruk läks anedele süia viima, tegi laudaukse lahti - tont lautas! Tüdruk paneb kisama; ärra vaigistama, et ole tasa, too seepi ning vett ja pese mind puhtaks! Ta kartis, et proua seda tääda saab. Aga mees sai ikke oma koha päriseks.
ERA II 164, 393/6 (9) < Kihelkonna, Lümanda v., Atla k., Kuusiku t,- L. Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. v. (1937).
584. Naine ja armuke püüavad meest mürgitada.
Elas mees ja naine linna lähidal maal. Mees käis igapäev linnas tislari-tööl ja naine pidas sulasega kohta. Aga ta pidas ka sulasega sehvti. Ja viimaks pidas sulasega aru, kuidas saaks mehest lahti. “Meie elaks kahekesi ilusat elu!” arvas naine. Üks ommik mees läheb jälle linna ja varsti tema järel läheb ka naine linna. Ta läheb apteeki ja küsib rotikihti. Apteekril näib asi pisut kahtlane, mispärast ta ütleb: “Mees käib enamasti iga õhta siin ja võtab liikvat, aga pole rääkind, et on rotta.” - “Mees ei tea, tema käib ära, aga rotta on nii palju, et teevad vaeva.” Apteeker mõeld: “See pole õige asi!” - ja annab pooletoobilise pudeli kriidituhka, millele käsib vett peale panna. Naine palub: “Tehke ise valmis ja hästi kange, et hingelt võtab.” Apteeker teeb seda ja ütleb: “Nüüd on kange küll. Kui saab nuusutada, siis sureb maha.” Õhta tuli. Naine tegi söögid valmis, pani ühe jaole pudelist vett peale ja asetas selle iseäranis ahju. Mees hakkas koju tulema ja läks apteekist liikvat võtma. Apteeker küsib: “Teil peab palju rotta olema?” Mees vastab: “Ei ole mina neid näind, olen seal old.” -”Aga naine palus õige kanget rohtu, mina aga ei and,” öeld apteeker ja lisand juure: “Kui koju lähete ja teile iseäranis süüa anta, siis sööge mõni suutäis ja kukkuge laua alla, tehke ennast surnust!” Mees läind koju. Naine küsind lahkesti: “Kus sa nii kaua viibisid? Meie oleme juba söönd, aga sinu jagu on küll alles. Ta toonud toidu ahjust lauale. Mees sööma. Teine suutäis pooleli, mees kukub maha. Naine ja sulane old köögis. Naine öeld sulasele:”Vaata, kui kange, kohe võttis hinge välja!” Sulane ehmatas ära ja läks minema. Naine toonud reialt köie ja pand mehele kaela, aga kustutand tule ära, et keegi ei näe. Hakand vedama meest uksest välja kuuri-alla. Mees aidand ise taga kohendada, et naisel vedamine kergemini läheks. Kuuris läks naine teise köie otsaga lakka, et seda üle penni visata. Mees aga võtt taga köie kaelast ära. Seal oli vana tuulipink, pand selle köie otsa. Naine rebes pingi üles, aga mees kadund tuppa. Siis läks naene külarahvast kutsuma appi: “Rahvas, tulge appi,minu mees on ennast ära poond!” Rahvas vaatab: tuulipink ripub köie otsas! Mees on vahepeal enesele piitsa hakkama seadnud ja seisab sellega ka rahva seas. Ta on palunud, et seotaks köie ots naise külge, et tema tahab naist peksta. And siis naisele õige hea vati. Ta ei teind küll nii kui venelane, et “mina sind ei tapa, aga peksan, kuni sured,” vaid peksis, kuni naine paluma hakkas. Ta palunud kõik andeks. Peale seda elanud ilusat elu. Sulane kadunudki, ega pole kuskilt leitud, “'ükskord saadan püüab võita; kui ei saa - jääb rahule,” lisas jutustaja juure.
ERA II 152, 158/8 (17) < Haljala, Aaspere v., Võipere k. <V.-Maarja - J. A. Reepärg < Jaan Muruvälja (Mahkvei), sünd. 1864 (1937).
585. Mehel kaks naist.
Meite külas vanamees pidand endal kaks naist, üks olnd laulatatud naine, teine kasunaine. Kui Stokholmi läind üle mere soola tooma, siis võtnud ikka laulatatud naise kaasa, see aitand mere pääl sõuda. Kui tulnd kojuse, siis õhtu pand pingi kahe naise vahele, et kumma juure ööse unest kukub, senna jääb. Oma naine uskund ka vana Siimu kavalust ja olnd sellega päri. Siim “kukkund” ikka ööse kasunaise juurde magama.
ERA II 157, 411 (17) < Mustjala khk. ja v., Kugalepa k. - AmandaRaadla < Aadu Väärt, sünd. 1865 (1937).
586. Mees varjab liignaise juurest saadud häda.
Pilkuse mees, kes käüunu alevide üte naise manu, pidanu indäl ka abinaist. Lahknu tollel puid, löönü aga kirvega kogemada suure varba pääle. Mees tulnu likaten kodu. Naine küsünü: “Mis häda?” Mees ütelnu: “Ei ole hätä midägi! Autu sõitsõ alevin hoovist vällä tullen suure varba pääle!”
ERA II 180, 477 (153) < Otepää, Vastse-Otepää v. - A. Kroon (1938).
587. Soldati naisel sünnib kodus palju lapsi.
Saarlasel olnud poeg alles kuieteistkümne aastane ja tahtnud naist võtta. Isa olli rääkind: “Poeg, sööda enne köstri sead ära ja paika papi püksi, siis too tibuke koju!” Teisel kevadil läinud poeg õpetaja pudrule ja paari nädali pärast olnud noor naene kodu. Saanud ka mõni aasta seda lustilist rõemu maitseda. Kroonu olli poiss ära nõudnud ja jätnud naise kurvastama oma kahe tütrega. Kolmandal aastal saatnud õpetaja poisil kirja, et jumal naist noore pojaga rõemustand. Mees rõemustand oma õnne üle. Siis lasnud naisele ühe kirja kirjutada, ta isi mehike ei mõistnud kirjutada. Aasta pärast tulnud jälle kiri, et jumal jälle naist teise noore pojaga rõemustand. Jälle rõemustand mees ja joonud kõrtsis, sest kroonuteenistuse aeg saanud täis ja jumal naist kahe noore pojaga rõemustand, nüid on kodu neli last. Teised rääkind küll, et keegi ilma isaseta ei sigine, vaata esite kanast - kas muneb ilma kuketa, ja sinu naine teeb teistega lapsi! Ei soldat ei ole usknud ja läinud rõõmuga koju oma suurt perekonda vastu võtma. Isa kütnud: “Poeg, mis nüid viga elade: jumal pillab taevast lapsi maha, pole vaeva tarvis näha!”
E 34729/31 (5) < Saarde, Jäärja v. - A. Kuningas (1897).
588. Soldati naisel sündinud lumest laps.
Tartlane võtnud omale enne liisuvõtmist naese. Õnnetuseks pandud ka mees paigale ning saadetud Poolamaale. Viieaastase teenistuse järele tulnud ta jälle oma naist kaema, aga oh imet: sellel olnud juba kaheaastane poeg kodu, kellest mees midagit ei teadnud! Mees küsima naese käest: “Mis too om?” - “Too om lats!” vastanud naene. “Aga kust sa tolle said?” küsinud mees edasi. “Ma lätsi õue, keeroti lumest üte palli, tõin tarre ning nakkas ellama!” olnudnaese vastus. Noh, mehel oligi vastus käes, ei ole enam midagi lausunud. Kolmteist aastat olivad mööda läinud, ning poiss juba viieteistaastaseks saanud, ükskord võtnud mees poisi enesega kaasa ning müünud ühe võõramaa laeva peale ära mõne hea rubla eest. Kui kodu naene küsinud, kuhu poiss jäenud, ütelnud mees: “Ma lätsi teisega laiva tekki, sääl oli kange lämmi, ning poiss sulas ää! Äh, lummest om saadus, lumme läts ka'“
E 40846 < Tallinn - Martin Rekkaro (1900).
589. Laps sünnib mehe äraolekul.
Ilmasõja päevil oli keegi metsakuru mees viibinud mitu aastad kodust eemal. Selle aja jooksul oli naine kodus pisikese lapsukese leidnud. Kui kord mees kodu tuli, suri see laps ära. Kui parajaste lapse laiba ärasaatmiseks kiriklikku laulu lauldi, haaras mees puusärgikese lapse laibaga kaenlasse ja ütles: “Ma lää viletsusega ees, tule sina ristiga järele!”
ERA II 256, 179/80 (S7) < Viljandi, V.-Võidu v. - J. Kala (1939).
590. Mees kardab, et naine saab terveks.
Andrus: “Kuidas käsi käib, Johan, kas see on tõssi, et sino naene Liso raskeste haige on, et surma karta?” Juhan: “Nimetamatta suur on mino häda, nagu oleks mul nuga kurkus: Liso kardab, et peab surema, mina karda - tema saab paremaks!”
E 36526 (51) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1888).
591. Naine kardab, et mees rikub poomisega õunapuu.
Korra läinud mees naesega riidu. Ütelnud mees naesele: “Kui sina mind nõnda iga kord pahandad, siis lähen poon ennast aeda õunapuu oksa külge ülesse!” Naene: “Ma kardan, sa murrad selle kalli õunapuu oksa katki!”
E 41439 < Rõuge, Sänna - Oskar Leegen (1901).
592. Naine ei taha, et mees tunnistaks surres oma võlgu.
Üks vanamees suremisel rääkinud: “Alt Juhanilt on saada 10 krooni.” Naine voodi juures koos teistega: “Vaata, kui selge aru tal on veel surmatunnini!” Mees: “Loviisalt on saada 2 vakka kartulid!” Naine: “No vaata, kui selge ta mõistus on!” Mees: “Mäe Mihklile on mul maksta 30 krooni.” Naine: “Vaata, juba segab!”
ERA II 186, 222/3 (52) < Torma - M. Särg (1938).
593. Mees ja naine endid poomas.
Vanast olli üts mees uma naasega tüllü lännü ja mõlõmbad olliva - naane ku mees - kergemeelega inimised ollu. Naane olli lännü hinnäst sendse otsa aganikku külmädämä ja es ole pia tagasi tullu. Mees olli oodenu - kui naist es tule, siis olli mees jälle lännü sinnäsamma hinnäst pooma õnnõi. Et kabõl selle tarbis liigä mädä olli ja kui mees hinnast kaala pittehülea olli naanu tõmbama, sis olli kabõl ära kakõnu ja meesolli maha sadanu ja uma perse naase pääd vasta ärä olli löönu, keä aganide sisen külmämah olli, aga mees olli mõtõlnu kivi olevad. Ja kui timä kabla otsast maha olli sadanu ja perse ärä lei, sis olli timä esi helläkeisi vandunu: “Kuri võtku nu poomise ja kõõ, ku ar tahtsõ hinnäst tapa!” Mees naas hoolega kivi aganide seest otsima, aga ei olnu kivi, vait uma naane!
H II 71, 405/6 (l) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).
594. Mees teeskleb poomist.
Ükskord oli üks Kärla mees naise käest peksa saand. Pärast mees ütelnud naisele: “Ma lähe poo ennast üles!” Võtnud ohjad ja läind. Naine varsti järele vaatama, mis va küljesoe elu peal teeb. Imeks pannes näeb: mees üsna vaga. Hüiab veel: “Oh, minu aeg, juba surnud!” Võtab taskust nua ja leikab ohja katki, aga ei pannud tähelegi, et mehe käed aasa sihes, aga mitte kael. Ja mehel süda peus: kui naine pettusest aru saab, siis saan tõeste jälle tuupi! Aga ei midagi, naine ei pannud tähelegi, kuidas mees rippus. Viis mehe tuba ja ise läks külast pesijaid kutsuma, kes mehe ära peseb. Varsti tuleb tagasi, pesevad surnu puhtaks, panevad ta riidese, aga oh imet: jalad ei seisa sirgel ja käed ei seisa rinna peal! Naene mõtleb: “Tea, mis teha? Need paelad peame ikka ka ligi panema, millega ta on enne ära poonud, aga nüid seume nendega surnu käed ja jalad kinni!” Naene läks paelu tooma, mees kargas teise ehmatuseks maast üles, terve nagu ennegi!
E 40865 (13) < Valjala, Kogula v. - J. Nau (1900).
595. Mees ja naine teesklevad varjusurnut.
Ükskord elanud meest-naist väga vaenulises elus. Naene olnud mehe vastu päris õeluse-kott ja tuleark. Ei ta pole mehele kuskipool rahu annud, ei tööd tehes ega kodu olles, ka mitte ööse magades. Ikka riielnud, tapelnud, käratsenud ja sõimanud. Mees olnud siiski tigeda naise vastu alandlik, järeleandja, pikameelega ja väga hea kannatliku südamega inimene. Aga ta olnud pisut naljakas ja lollakas, ükskord mõelnud ta: “Oot, saab näha, mis naene siis teeb,kui ma enese aigeks teen ja surnut mängin!” Ühekorraga mees jääb raskeste haigeks ja viimaks nii haigeks, et surm ligi. Pigistab silmad kinni ja ongi surnd. Naene, kes mehe haiguse ajal juba kahetseb ja nutab, aga kui nägi, et mees surema hakkas, siis kahjus ihu-hinge poolest: “Ära sure, mu kahju on otsata suur!” Ringutab käsi meeleäraheitlikult. Mees teeb häkiste silmad lahti ja ütleb pahase meelega: “Mis sa nüüd mu järele karjud, eks sa lasknud mind ära surra! Oma karjumisega äratad mu veel surnust ülesse.” Naesel hea meel, et mees jälle käes, ja lubanud ennast parandada. Olnud siis ka paar nädalat riiust rahu. Aga pärast hakanud hullemine riidlema. Naene vaeneke mõelnud ka: “Teeks enese surnuks, saaks siis näha, kas mees nutab mu järele!” Kuida mõeldud, nõnda tehtud: heidab haigeks ja sureb ära. Mehe ema peseb surnu puhtaks, hakkab surnusärki selga panema - surnu vaatab pilukil silmil, kas mees nutab ka, aga mitte sugugi! Naene teeb silmad rohkem lahti, aga mees kardab kodukäijat, võtab lõmmu põhja ja lõikab naesele pähe, ütleb ise sealjuures: “Kui oled surnud, siis ole, aga ära änam kodu käima hakka!” Naene viidud igavese unele puhkama.
H II 17, 134/5 (l) < Märjamaa, Tolli - M. Siedermann (1889).
596. Naine teeskleb surnut.
Üks mees ja naine eland vanasti kole pahasti. Ega siis veel seda kommet old, et lahutati, nii nagu see nüüd on moes. Mees läind kodunt ära ja naine mõteld, et kui ma teen enese surnuks, kas mehel õige kahju ka on. Nii teindki. Pest enese ära, pand uued riided selga, heit laua piale pikali ja pand valge lina üle enesele. Mees tuld kodu, vaadand natuke, võtt haambri, löönd naisele kopsaka pähe ja ise üteld, et kui oled surnd, siis ole õieti surnd!
ERA II 259, 540 (4) < Koeru, Liigvalla v., Rakke alevik - Laine Priks (1939).
597. Naise surm pole suur õnnetus.
Kaks meest rääkinud kord isekeskis, üks ütelnud teisele: “Mul on suur õnnetus sündinud!” Teine küsima: “Noh, mis sul siis sündis?” - “Minu naene suri tunaeile ära ja ma olen tema surma läbi suure õnnetuse sisse sattunud!” - “Oh, sina loll,” ütelnud teine, “sa jutustad, et suure õnnetuse sisse oled sattunud! Mis õnnetus see on, too pole midagi õnnetus. Vaat, kus õnnetus, kui sul hobune või härg ära lõpeb! Naist võid jälle saada ja saad veel raha ka juurde.”
E 36892/3 < Tarvastu, V.-Suislepi v., Vooru - August Anderson (1898).
598. Suured õnnetused: naise ja lehma surm.
Rannamees läinud õpetaja juure ja rääkinud: “Aus õpetaja-saks või härra, mis te olete, mul oli kodu suur õnnetus.” - “No, mis siis oli?” küsis õpetaja. “Minu naene kärvas ära ja lehm suri ära! Lubage mulle teist naist!” ütelnud mees rahulikult.
E 19400 (5) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann (1686).
599. Mehel lehmast rohkem kahju kui naisest.
Talumehel suri naine ära. Kolm päeva talumees nuttis teda taga, siis rahunes. Kuu aja pärast lõppes lehm. Murel ei olnud piiri; päevast päeva muutus ta ikka kurvemaks. Sõber küsib temalt: “Kuule, ma ei saa sinust aru: pääle naise surma rahunesid varsti, aga pääle lehma kaotust sa ei saa kuidagi ennast trööstida.” - “Arusaadav, et ei!” vastab nukralt mees. “Pääle selle, kui leseks jäin, on mulle juba kakskümmend naist pakutud, aga lehma pole siia ajani veel keegi pakkunud.”
ERA II 111, 344 (36) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - A. Sepman (1935).
600. Mehel head põllud, kuid sureb siiski.
Kaks naist tulnud küla vahel teisele vastu. Teine: “Tere, va sauna Liisu, sind saa ilmaski nähagi!” - “Kus sis mind näha võib saada: meie Intrek suri eile ära, pesin teda ja tegin talle püksa jalga, tal ei olnud ju muud kui need püksid, mis ta põllul käib.” - “Näe hullu, miks ta ära suri? Tal oli ju küll iad põllud!”
E 32971 < Tallinn - Eduard Orno (1897).
601. Viletsal olevat visa hing.
Mees kukkunud heinakuhja otsast maha ja saanud kohe surma. Naesel olnud sellest tuline hää meel ja hakanud kohe kiitlema: “Sain ometi korra sellest pahanduse-kerest lahti! üteldakse ikka, et viletsel visa hing; kas meie küll viletselt ei elanud, aga ei olnud tühjal kedagi visa hing!”
E 34640/l (18) < Halliste, U.-Kariste v, - J. P. Soggel (1897).
602. Mees parastab naist surres.
Keegi mees, kes oma naisega tülitses ja riidles alati, tüdines ka viimaks sellest ära ja läks ja poos ennast üles. Naisele ta jättis kirja järele, kus ainult need sõnad peal seisid: “Vaata, naine, nüüd sa said; see on sulle ka paras!”
H IV 8, 531 (5) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karu (1897).
603. Mees pole seda enne teinud, et enda üles pooks.
Kord läinud Kaarma mees oma naesega tülisse. Mees läinud metsa ja poonud seal ennast ära. Naesele tuuakse seda aru. Ta nutab ja sõnub: “Ta va õnnis pole seda enne teinud, et ta ennast üles poob!”
E 27596/7 104 (6) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
604. Naisel kahju, et surnud mehele kartuleid kooris.
Ühel naisel oli mees kroonust lahti saamas, kuid sai just hiljuti surma; ja sõjaväest saadeti üks mees teatama kodustele. Mees läks ja tegi juttu igast asjast, et mitte naist ehmatada. Naine oli parajasti kartuleid koorimas. “Vot, teie mees on surnud!” - “No mes sa siis lasid veel kahele inimesele kartuleid koorida!”
ERA II 186, 204/5 (29) < Torma - M. Särg (1888).
605. Ei peksnud, vaid tagus rusikatega.
Lesk naene nuttis oma meest taga. Aga teine trööstis teda ja ütles: “Mis sa tast nii kahetsed, ta peksis sind ühtepuhku!” - “Kedas ta va õnnis mind nii peksis, tagus vahel vähe rusikatega!”
H II 59, 238 (71) < Viljandi - M. Kampmann (1897).
606. Surnud mees oli tugev.
“Oh sa, õnnetu inimene, või sinu mees on ära surnud! Ta oli küll üks tugev mees,” kurtis Kihnu Kadri. “Jah, tugev oli ta küll: niipea kui ta hoobi selga andis, ei saanud ma kolmel päeval ennast sirgeks sirutada,” vastas teine.
E 32966 (l) < Karksi, Polli v. - A. H. Herm.
607. Naine ei julge surnud meest pesta.
Kord läinud Laiuse mees oma naisega tülisse. Mees vihastanud väga, läinud mõisa rehte ja poonud enese ära. Naesele toodud teatust, et mees poonud. Naene hakab nutma ja ütleb: “Ta vana õnnis küljeluu pole veel seda enne teinud, et ennast ära poos. Ütles teine alati: kui ma kuulen, et sina mind peale surma pesema hakkad, löön veevanni jalaga ümber, siis algab suur riid peale! Ei ma usu teda pesema hakata, tapab mind ää!”
H III 30, 612/3 (11) < Palamuse - Hans Karu (1903).
608. Naine paneb mehe laibale lõngad ümber.
Ühe mehel olnud laisk naene, see ei viitsinud midagi teha. Mees mõtelnud: “Kui ma ära sureksin, ei tea mis ta tahab mulle ümber panna,” sest et riiet tal ei olnud. Mees teinud ennast surnuks, et näha saaks, mis siis naene talle ümber paneb. Naene tulnud mehe juure, näinud: mees surnud ära! Siis võtnud lõngavihi, mähkinud selle mehe ümber. Läinud ise natuke eemale ja ütelnud: “Vaata, kudas ta nüüd puhkab just kui kannel, keeled pääl!” Mehe süda saanud sest täis, tõusnud ülesse ja tubinud naest õige mehemoodi.
E 32403/4 < Valjala, Kogula v., V.-Lõve - Juhan Ratas (1897).
609. Kuidas mees armastanud oma naist.
Põlva mehel surnud naene ära. Enne kui luba olnud, tulnud ta ju õpetaja juure tõise naese luba paluma, õpetaja manitsenud meest ja ütelnud: “Ju sa ikka esimest naest ei armastanud!” Mees pannud kaks kätt kokku, üteldes: “Opõ-herrä, oh ma armasti tedä jo ku hoidku. Mä teet, ku surm är võtt!”
E 26201 < Põlva, Navi - J. Meltsov (1896).
610. Mees hangib kirstu enne naise surma.
Üks kehv talumees läinud mõisahärra juure paluma, et see temale naese jaoks surnu-puusärgi lauad kingiks. Tema olla isi nii kehv, et ei jõudvad muretseda. “Kas sul siis naene juba ära surnud on?” küsinud härra. “Ta surnud küll veel ei ole,” vastanud talumees, “aga ma tean ta vigurid juba lapsest saadik, et kui ta kord haigeks jääb, siis ta ka sureb!”
H III 27, 744 (14) < Halliste, U.-Kariste v. - J. P. Sõggel (1896).
611. Mees suri seasöötmise ajal.
Vanasti, kui ei old veel kella, siis oli raske aega ära määrata, millal mõni suri ehk sündis ja muud. Naine läks õpetaja juure teatama, et mees suri ära. Õpetaja küsis, et millal ta suri, su mees, mis kellaajal? “Ma kellaaega ei tea, aga oli seasöötmise aeg,” vastas naine. Õpetaja pani siis ise kellaaja ja kirjutas, et seasöötmise ajal.
ERA II 272, 224 (13) < Haljala, Aaspere v. - J. A. Reepärg < Paul Pärismaa, sünd. 1872 (1940).
612. “Kuhu naise hing läks?”
Kaigutsi mehe naine suri ära ja mees läks õpetaja juurde surmasõnumid viima: “Kauaaegne eluseltsiline, mo va Kersti, kustus täna ööse ee!” - “Aga kus ta hing läks?” küsind õpetaja. - “Nee, kui teda põle sii pool neha olnd mette, jo ta siis senna Kõpu poole ennast aas!”
ERA II 189, 303 (18) < Pühalepa khk, ja v., Hellamaa k., Siimu t. - Konstantin Vilu (1938).
613. Mees kõneleb naise haual rumalasti.
Käinas surnd ühel mehel naine ära. Õpetaja matnd naise ära nagu kord ja kohus. Mees küsind õpetajalt: “Kas ma või ka jutustada?” - “Miks ei, võid küll.” Mees akand rääkima: “Mis sul viga oli elada? Oli meil mingist puudust? Liha oli küll, leiba küll, nüid sa siin nagu va lehmaroisk vee sees!” Ei õpetaja põle enam lasknd meest edasi rääkida.
ERA II 189, 121 (35) < Emmaste khk. ja v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938).
614. Mees ei usu naise matmisel öeldud kiidusõnu.
Tallinnas keegi mees tõi matusetalituse büroost vaimuliku oma naist matma. Vaimulik pidas kõne, kus ta väga naist hindas ja hea abikaasana laskis paista. Mees, kes seda pealt kuulas, ütles sõbrale: “Kuule Mart, lähme minema, meie ei ole õige haua juure sattunud!”
ERA II 186, 205 (30) < Torma - M. Särg (1938).
615. Naine tasub kätte halva matmise.
Rikkal mehel olnu väega halv naane. Naane tunnu, et surm nakkas tulõma, olnu haige. Mees oll ossav laulja ja küsse naase käest luppa paar värssi laulda viimsest lahkumisest. Saanu paar sõnna laalust “Kes tiid, kuis kavva mina elä” ärr laultus, ütlesnaane: “Jätä uma lori, kõnõlõmmi paremb midä vaja om! Kaeh ku mä ärr koolõ, sõs too sä liinast uhkõ kirst hõbõtuttaga. Noo ja noo rõiva panõ mullõ sälga, kutsu kõik sugulasõ ja sõbra kokko ja piä puhtõ väega tubli! Anna egale ütele meheste viina ja ku kalmihe nakkad viima, panõ kats lauki ette ja lasõ häste tassa minnä, et minna ei põrada!” Kooli kah tõnõ ärr. Mees arvas: “Koes too kuluga ärr minnä, mia tiä poolõ meelega mullõ ette arot. Ma tee esi lavvast kirstu javii ta vana raipõ ummõ sulastõga esi hauda.” Tennü ja viinu. A tee pääl tulnu õnnõtus: üte kivi otsah lännu koorma ümbre, kirst laonu ärr ja naane istnu üles. Naane kaes ümbretsõõri, saa arvo, et hauda teda viias, nakas meest ähvardama: “Ooda sä, kuradi hing, ma sullõ näütä, kas ma nii sul käsi minno matta!” Naane elli veel pääle too 10 aastat ja tegi mehe elo õigõ mõros. Viimate, ku naane ärr kooli, sõs täütnü mees kõik pundi päält, nigu naane käsknu. Pidänü puhtõ nii ausa, et kolmõl kihelkunnal saanu kõnõlda. Ütelnu esi: “Ku veli nii tee-i, nigu käske, tulõ vai havvast vällä!”
H II 32, 908/10 (2) < Räpina khk. ja v., Kureküla - S. Keerd (1890).
616. Naise kahesugune jutt surnud mehest.
Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talu tua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: „ Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud.” Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: “Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!”
E 22527 < Viljandi - H. Põder (1896).
617. Mees läheb naise surmast teatama.
Keegi tölbi keelega Saare Tõnu läinud kord oma koguduse õpetaja juure oma ärasurnud abikaasast teatust viima ja küsima, millal teda mulda panna. Enne aga kui tema naese surmast teatab, küsib tema pääle teretamist järgmiselt: “Htere, htere, pai hhöpetaja-hherra!” - “Noh, Tõnu, mis sa mulle räägid?” - “Hma htulin hkuulma millal hhöpetaja-hherra neid hpruut-hpaarisid hmaha hkuulutab.” - “Kuule, Tõnu, sul on ju naene kodus!” - “Hma tahan see hreede hhöpetaja hkätte htuua, hta ei haita henam.” -”Kuule, Tõnu, paranda oma elu!” - “Hkorrat, mis moodi ma seda veel hparandan: hkevade malgutasin hkatuse, seinahalused määrisin sauega häe!”
E 26534/5 (37) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
618. Naine kardab uue mehe pärast.
Naine nutnud meest taga. “Mis sa tast nõnda nutad, eks sa saad uue jälle!” ütles teine. “Külab ma ehk võin uue saada, aga oli vanagagi tüli küll, enne kui minu sõna ikka peale jäi. Kes teab, kuida siis uuega lugu läheb, saan ehk veel peksa pealegi,” vastas esimine.
E 26318 (7) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1896).
619. Mees nutab naise matusel tulevase naise pärast.
a) Vanamehel surnud naene ära. Ta pidanud naisele peie ja kutsunud palju rahvast peie või matusele. Kui naene hauda lastud, nutnud vanamees õige kibedaste haua ääre peal. “Mis sa temast tühjast nii palju nutad,” ütelnud vanamehele üks naene. “Ega ta ju suurem asi olnud, tülitsesite tõisega iga päev. Täna jumalat, et ta sind selle naese küüntest on päästnud, kes teab, mis ta sulle veel oleks teinud, kui ta oleks elanud!” - “Ega ma seda ei nuta, mis hauas on, vaid ma nutan seda, mis seal tõisel pool haua ääres seisab; kuidas ma seda kätte saan!”
E 20838/4 (15) < Helme, Riidaja v. - J. Karu (1895).
Mees nutab naise matusel tulevase naise pärast.
b) Muistene mees mattis oma esimest naest. Naabri peretütar oli ka matuseliste seas ja seisis haua kaldal. Muistene mees nuttis nagu hull. Matuselised teda trööstima, öeldes: “Mis sa nüüd kadunu pärast nii palju kurvastad, eks ta ole nüüd oma õigel paigal!” Muistene mees tasakesi vastu: “Ega ma selle pärast nutagi, kes haua sees on, ma nutan selle pärast, kes haua ääre peal seisab, sest ma ei tea, kas ma saan teda omale või ei saa!”
E 27832 (4) < Narva - J. Sirdnak (1886).
620. Naine magab mehe matusel teistega.
Mees surnud ära, naine jäänud veike lapsega järele. Matuse õhto annud naine lapse ema juure hoida, ise läinud teiste matuselistega lakka magama. Laps hakanud nutma. “Ole vaid, pojoke, ole, ema on kuke juures õrrel!” trööstis vanaema last toas.
E 26318 (6) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1896).
621. Laps sünnib viis aastat pärast mehe surma.
Lesel naisel olnud viis aastad pärast mehe surma laps. Läinud ristile kirjutama, õpetaja küsima: “Kuda niisugune asi sinuga võis juhtuda?” Naene vastu: “Oli veel kadunud mehe jägu!”
E 32092 (110) < Narva - J. Sirdnak (1897).
622. Lesknaine katsetab kosilasi söömisega.
Ühel lesel naesel käinud palju mehi tahtmas. Üks nende tahtjate hulgast olnud tema meele järele, ta võtnud nõuks sellele minna.Ei ole aga tahtnud ka teistele järsku ütelda, et ta neile ei tule. Ta tahtis natuke nalja teha ja mehi tüssata. Ta kutsus mehed puhasü heks õhtuks oma juure võeruspeule, lubas head söögid ja joogid teha, siis lubas sel õiget otsust anda, kellele ta naiseks läheb. Seda meest, kes talle armas oli, käskis ta salaja sel õhtul hästi ahneste süüa, et teised teda naeruks paneksid, siis tema nali oleks hästi täieline. Seatud õhtul tulid kõik lesenaese juure võeraks. Temal olid toidud ju valmis laual. Ta pani nad siis kõik laua ääre sööma, ise vaatas pealt, kudas võõrad sõid. Äravalitsetud mees noris omale teiste eest paremaid tükkisi ja sõi ahneste ühtepuhku edasi, kuna teised närveldi sõid ja juttu ajasid. Oma südames vandusid nad seda, kes ahnelt sõi, kartsid, et see oma rumala, kombega neile kõigile häbi teeb. Kui võerad söönd said, ütles naene sellele, kes ahneste oli söönd: “Jah, sinule ma tulen, sa oskad ometi süüa, aga need teised siin ei oska mitte süüagi!” Nüüd olid meeste silmad häbi täis, kahetsesid küll, et ei olnud nii ahneste söönud kui üks, aga mis enam võisid parata; katsusid, et said minema.
H II 65, 699 (4) < Jüri, Rae v. - J. Saalverk < Paju saunaeit, (1898).