221. Tüdruk teeskleb, et tal käivad ehalised.
Tüdruk räägib õhtul perenaisele, et poisid tulevad mulle täna öösi. Hea küll. Perenaine riputab tuhka põrandale ja - aga nüüd tüdruk ei taht siis valelikuks jääda ja mõtles, et ma ise lähen ja teen jäljed. Läheb teeb ja ütleb: “Tule tasa, tuhka maas; katsu käpuga, ase siin!”
ERA II 42, 347 (3) < Rakvere, Sõmeru v., Napi k. < Pilistvere - Karl Leichter < Mari Leichter, sünd. 1859 (1932).
222. Vanapiiga ehal.
Vanapiiga läinud korra tõistre talusse ehale. Tare edises kohatanud ta ja hüüdnud siis valjuste: “Öööhöm, kas poisi kodun om?”
E 36179 < Karksi - E. Kitzberg (1897).
223. Tüdrukul käinud öösi “võõras”.
Vaimutüdruk jäänud homiku hiljaks mõisa minema. Mõisa hopman küsinud: “Kudas sa täna homikul nii kaua magasid?” - “Mul käis täna öösel veeras,” vastanud tüdruk. Tal oli poiss käinud.
H IV 9, 158 (2) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk.
224. Tüdruku värvitud suu äraandlik ehalkäijale.
Poiss tuleb esmaspäeva hommikul ehalt. On jäänud päeva kätte. Kodused on juba üleval. Ema poega nähes lööb kaks kätt kokku ja halab: “Issa ristike! Pojuke! Sa oled rõuges.” Poiss vastu: “Mis rõuges?” - “Vaata, misuke nagu sul pias: puha punasid rõngaid täis!” Poiss läheb vaatab peeglist ja siunab eneses: “Mann kurivaim, võiks öösekski mokad puhtaks pühkida!”
ERA II 86, 465 (353) < Kullamaa, Koluvere-Kalju v. - Rudolf Einberg- < Johann Nurme (1934).
225. Külapoisi kättemaks karjase uhkele tütrele.
Üks mõisakarjatse tütar oli väga uhke. Ta käis mõnikord mõisa köögis teenijatel toidukeetmise ja lauakatmise juures abiks ja pidas ennast külatüdrukutest enamaks. Külapoiss läind kord karjatse tütrele ehaliseks. See pole teda vastu võtnud, öelnud: “”Mis sa siia tuled, eks sa otsi enese väärilisi!” Poiss vastanud: “Kas sul on siis alati enese väärilisi saada?” Poiss läind paha meelega ära ja haudunud tüdrukule ninanipsu tegemiseks. Seal oliüiks noor poiss, kes käis kahe küla karjas. Põlatud poiss läind kutsund teda ööseks karjatse tütre juure minema. Poiss oli alguses kartlik, ehk on seal teisi ja annavad kere peale! Kui külapoiss ise kaasa tulla lubas, siis julges karjapoiss minna. Külapoiss ehitas karjapoisi üles ja läksid. Ronisid mõlemad pimedas luugist üles. Külapoiss jai luugi kõrva seisma, karjapoiss läks tüdruku juure. Et tüdruk pimedas aru ei saand, kes see oli - tundus ju üsna siledate riietega olevat -, siis ta teda ära ei ajand. Siis tuli külapoiss nende juure ja küsis: “Noh, kas said nüüd oma väärilise? Ta on ju kahe küla karjane!”
ERA II 260, 127/8 (7) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
226. Ehalkäijad peavad haokubusid vaenlasteks.
Kaks poissi läinud sügisesel öösel teisa valda hulkuma. Läinud tesed ühte talusse, tahtnud seal tütrukutele ka oma poolt nalja teha, ehk kes tont teab, mis neil aga mõnes kohas kipitas. Olnud teised juba toas, ise kartnud, et kui oma valla poisid juhtuvad tulema, et siis nalja ei ole. Seda märkanud oma pere sulane: see võtnud vanamehe kuue, pannud teise haokoo teinepoole akna kõrvale seisma, teise üle laotanud kuue; tuul liigutanud kuue hõlmasi edasi ja tagasi. Õue peale akna kohta pannud ta veel 4-5 kubu püsti seisma. Ise koputanud vastu seina kop-kop, kop-kop! Koputamise peale hakanud teised toas akna poole vaatama. Teine olnud ka veel natuke pimedam kui kanapime, sellepärast ütelnud ta: “Näe, kaks meest seisvad akna kõrvas ning veel kõik õue teisa täis. Kuule, kuda üks taob kop-kop, kop-kop!” Poistel olnud nüüd hirmu pärast püksis enam kui kohus, ei julge õue ligigi minna. Küll kahjatsenud oma tulekud ning ütelnud: “Ei enam maksa võerasse valda tulla, päram kannata kodu valu, kui et külas peksa saad!” Enne ei julgenud nemad minema hakata kui homikul. Õue minnes aga nägid nad, et mehed kõik haokubudeks olid muudetud. “See on nende patu palk,” urises pime poiss.
E 36728 (42) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
227. Lihunik satub tüdrukut otsides sea juurde.
Üks lihunik olla ühe kõrtsitüdrukuga tahtnud hakata sõprust pidama. Lipitsend ikka tüdruku ümmer. Ükspää küsind tüdruku käest, kus tüdruk ööse magab. Tüdruk ütelnd, et ta magab vanas kõrsu ahjus. Seal ahjus olla aga siga magamas olnd. Kui lihunik õhtu ahju läind, ehmatand siga ja tahtnd ahjust väl´lä joosta. Joostes läind sea pea lihuniku pükstesse, ja läind siga lihunikuga tükkis suure rümega ahjust väl´la. Pärast tüdruk laulnud ikka lihuniku kuuldes:“Sea pea pükste sees ja tagumine ots tal oli ees!”
ERA II 129, 490 (98) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1936).
228. Ehalkäijad hädas täidega.
Kaks poissi käinud ühes talus tüdrukute juures. Tüdrukutel olnud palju täisi asemel, need läinud ka poiste külge. Homikul leidnud poisid, et täid särkis olnud. Võtnud särgid seljast ära ja peksnud neid vastu aeda, et täid ära läheksid. Peksnud niikaua, kui särgid läinud puruks, tükkide külges olnud ikka täisi. Siis läinud poisid jõele särgi nirusi loputama, et täid ometi vette jäekid. Vesi jooksis kiireste ja viis särgi nirud nende käest ära. Poisid siunama ja vanduma: “Pagan võtaks külaskäimist, jäe ilma särgita!”
E 36668/9 (9) < Jüri, Nabala v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Jüri Väljataga, 26 a. (1898).
229. Ehaline kukub hobuse selga.
Poiss tahtis tüdruku juurde ehale minna. Teadis ära, kus tüdruk lakas magas ja läks kohe julgelt. Aga pimedas kukkus lakast heinaviskamise luugist alla hobuse selga. Ise ütles: “Tüdruku juurde tahtsin minna, aga mära juurde sain!”
ERA II 258, 366 (17) < V.-Maarja, Vao v., Rae k. - M. Ross (1939).
230. Ehalkäija peab laudiauku tüdruku voodiks.
Ööhulkuja roninud üles teise talu kambri peale, et säält üle tare otsa laudile minna, kus tüdrukud arvas olevat magama läinud. Saanud tare otsa peale, näinud oma ees üht valget kandilist kohta, mõtelnud: see on valge palakas, tarvis Reedale nalja teha! Ütelnud: “Tere õhtust, Reet!” - ise üpanud otsa pealt alla. Polnud palakast ega Reeta kuskil! Toibub natuke ja saab aru, et kõik luud- kondid on valusad ja ise sirakil rihaaluse põrmandu peal maas. Laudiauk paistab nii ilus valge kuupaistel.
H II 59, 400 < Kõpu, Kihu veski - J. Laarmann (1897).
231. Ehalkäija peab kolgispuud tüdrukuks.
Enne läinud üks ööhulkuja redelit mooda küla laudile “daamesid” üles otsima. Laudiaugu ääre pääle oli kolgispuu pantud. Öörüütcel mõtelnud sääl tüdruku püsti seisvad, haäranud redeli pääl olles sülega kolgispuu jalast kinni. Selle juures kukkus teine ühes kolgispuuga ku kolinal riha-alla maha. “Noh, matsu'p tema kah sai!” lausus kukkuja, külma rahuga kolgispuu pääle näidates, oma naerukihutajatele seltsimeestele.
E 30945 (17) < Tarvastu - Joh. Vaine (1897).
232. Isa hoiab rikast tütart ehalkäijate eest.
Kabalas üks vanamees ei sallind ehalkäijaid. Tal oli tütar Mari, kes pidi pallu raha saama. Kui vahest poisid tahtsid õhtu Marit vaatamas käia ja koer haukuma hakkas, läks vanamees kohe väl´la ja käratses: “Õits, lits, te kuradid tulite meie Marit taga ajama! Meie Mari võib kodu õberublasid süüa, ei teie teda saa!”
ERA II 200, 365/6 (30) < Rapla, Kabala v., Pühatu k. - E. Poom < Jüri Arro, sünd. 1881 (1938).
233. Endine ja nüüdne ehalkäimine.
“Kui ma oma noores põlves tütrikute juures käisi, siis sai nii tasa käidud, et õlekõrred es kippu ka mitte. Aga kus niid poisid köivad ka külas: juba siit Kööpiku koplist akkavad pääle kisama: “Kustu, Kustu, vöimehed tulavad! Papa, tee uks lahti!”
ERA II 276, 627 (6) < Karja, Pärsamaa v. - Aadu Toomessalu (1940).
234. Ehalised kiusavad peremeest.
Oli kuri taluperemees, kes ei last poissa tüdrukute juures käia ja alati ässitas koerad nende kallale. Poisid tahtsid vanamehele kätte tasuda ja raiusid ta omast aiast tikerberi põõsad maha ja panid need ukse alla. Ukse peale katuse servale seadsid veeämbri. Kui siis vanamees uksest välja tuli, sai pangetäie külma vett kaela ja kukkus kõhuli tikerbere okaste peale. Siis pole enam ehalisi segand.
ERA II 272, 674 (3) < Haljala < Vi-Jaagupi - J. A. Reepärg (1940).
235. Ehalkäijad torgivad peremeest, see peab ussiks.
Üks peremees pole lasknud külapoissa oma tütre juures käia. Poisid pahandanud selle üle ja lubanud peremeest selle eest natukese karistada. Nad pannud kinganaela kepi otsa. Torkanud siis sellega lahtisest aknast öösse, kui peremees oma asemel rahulikult puhkanud, temale senna, kus selgroog otsa lõpeb, tüma koha sisse. Ise pannud kiiresti minema. Peremees tunnud pistmise valu, ärkanud ülesse ja karjunud naisele: “Mari! Mari! Uss on sängis, võta tuli ülesse!” Ise käranud tulise kiirusega sängist välja. Naine võtnud tule ülesse ja hakanud ussi otsima, aga ei leia. Peremees hoidnud aga oma valutavad kohta ega ole enam julgenud sel ööl sängi minna.
E 6589/90 (7) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1898).
236. Ehalkäijad künnavad õue üles.
Kord käinud poisid kuskil talus alati koos ja müranud ning teinud kõiksugu vigurid. Peremees on vaatnud pealt ja öölnud: “Olis panna niisugused õige kündama!” Poisid pannud selle sõna meelte, tulnud öösse ja kiindnud ütlija õue lõhki. Homiku tõusnud vanataat üles, läinud õue, näinud: õu kõik lõhki küntud! Läinud tallitajale kaebama, et poisid on tema õue ülesse künnud. Tallitaja öölnud: “Hästi, hästi, päras, päras, salli veel, salli veel!”
H III 26, 584/5 (6) < Jamburi, Simititsa asundus < Kuusalu - Joh. Esken (1886).
237. Hära küla poiste tembud ehalkäimisel.
Minu onu oli Häras, sie oli suur naljamies. “Ühed laevamehed tulled Hära saare alla, rääkind: “Kas siin on tüdrukuid, kus juttu ajama minna?” Siis old üks naine linnast suvitamas. “Aga sie on enne ninda kibe, aga pärast jääb nii hüvaks, et ei saa lahti. Esiteks võta kohe kõvaste ümbert kinni!” Poiss teind kohe õpetuse järele; hakand rääkima, et tulin aiga viitma. Naine hakkas hüüdma oma miest. Poiss tuld välja, tõised naurand: “Oleks sa väha viel old, sie hakkas juba hüvaks saama!” Käind jälle tõises peres, seal old kuri vanamies. Olid tehned ühe muonajukse, puud pand risti, üstkui kapsavahi, tehtud mies ukse ette seisama. Ise läind kolistama seina ääre. Vanamies tuld välja, tõised panned juoksu, aga tehtud mies ei liikund paigast. Vanamies sai ahjuroobu seina äärest ja lei mehele pähä. Mies kukkus maha. Poisid panid juoksu. Mies siruli maas, ei liiguta uime. Vanamies ajand oma poiga ules: “Mikk, ae, touse üles - ma lein mehe maha!” Mikk tuld vahtima - mies ongi siruli maas. Toust üles, paljas riidest tehtud mies! Sie naljamies oli Kalle Salström, minu onu. Ta taht menna oma pruudi juure, aga külapoisid kippund ka ta pruudi juure. Ta visand riided ära, aluspesu väel läind, vahtind altkäe poiste puole: “Migäs kuradi vägi siel on? Ma tahun teile näütä!” Ottand puu käde ja pand juostes poiste puole. Poisid panned juoksu. Tema üteld: “Tie nuud ruttu uks lahti!” - saand aita pruudi juure. Vanamehe muodi rääkis ka läbi nina, poisid arvasid, et ongi peremies. Ühekorra mehed hakand Hära kõrtsis riidlema. Hära Kalle lauland siel. Tämä ottand käde, pand kindasse tuhka, virutand vasta silmi, tuhk läks silma ja oligi riid kadund. Sie laulis palju laulusid ka.
ERA II 161, 307/10 (82) < Kuusalu, Kolga v., Tapurla k. - R. Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1837).
238. Ehalkäijaid hirmutades saab vanamees hundi seljas sõita.
Ühel taluperemehel oli üks ilus tütar. Isal ei olnud rahu ööl kui pääval: ta ei usaldanud tütart silmapilkugi enesest eemale, ta kartis, et tütar juhtub mõnda noortmeest nägema - noh, kes siis veel jõuab armastuse aavasi pärandada! Talve oli vanamehel vähagi rahu, aga suvel, siis ole kui soldat iga ööse kärahuulis. Vanamees ostis suure koera, kes pidi ööhulkujad ära peletama, et ta rahulikult võis oma vanu konta puhata. Ühel öösel hakkab koer aukuma. Vanamees tõuseb üules, lähab särgi vääl vaatama, et mis sel koeral peaks seal olema, et nii käredaste haugub. Koer jookseb suure müraga tuppa ja poeb taha sängi alia ja ise uriseb nii tigedast. Vanamees ei näinudki, et hunt koeraga tükkis tuppa oli jooksnud. Vanamees jääb sangaaugu peale rinnuli vahtima, ja keelab koera, et koer ei peaks urisema. Ta mõtles, et mõni ööhulkuja pidi õues luurama, ja ootas teda tuppa tulema, et siis teda heaste tolmutada. Aga hunt oli toas pimedas nurgas ja ootas seda aega, millal välja saaks joosta. Kui vanamees juba tüki aega oli ootanud ja kedagi ei näinud, hüiab ta: “Praava, võta!” Kui korraga hunt tahtis välja joosta ja pistis pea vanamehe takuse särgi saba alt sisse ja rinna-august valja ja jooksis vanamehega tükkis uksest välja, sest vanamees jai kõhuli hundi selga ja hundi pea ja esimesed käpad olivad särgi teisest otsast ja tagumised jalad olivad särgi saba poolt valja jäänud ja keskkohast oli särk ümber hundi kõhu. Vanamees oli esite nii ehmatanud, et ei saanud sõna suust välja. Ku ta juba paar versta kodust eemal oli, selgis ta meelemõistus natukene ja ta sai enesest aru, mis sõitu ta nüid sõidab. Läks tal korda särki suure vaevaga lõhki tõmmata ja siis peasis ta priisõidust, sest tal polnud sõidu eest kopikadki tarvis maksta. Sellest saadik jättis vanamees tütri valvamise küla poiste hooleks, sest ta ei armastanud enam prii sõitu.
E 6412/3 < Ambla khk. ja v., Jootma - J. Neublau (1894).