379. Pastor olevat kõige edevam mees kihelkonnas.
Üks mees küsinud teiste käest kõrtsis: “Kas teate, kes on kõige edevam mees meie kihelkonnas?” Üks arvas ühte, teine teist, aga mees vastas iga kord: “See on ikka edev ka, aga ta pole kõige edevam. Aga vot mina ütlen teile, kes on kõige edevam: näätsa, mina hakkasin naist võtma, küll ma hoidsin seda nõu kõigi eest salaja,niisama mu teinepool ka, aga rääkisime seda ka kirikuherrale (kihlamisel) korra, ei tema hull oskanud suud pidada; tuli pühapäev, ta rääkis kantsli pealt kõige kogudusele, et mina hakkan naist võtma. Oleks ma mõnele muule rääkinud, ega nad ometi seda kõige kihelkonnale poleks ilmutanud, nagu tema tegi. Seepärast mina arvan, et kirikuherra on kõige edevam mees terves kihelkonnas!” Teised naersid, mis kulus, ja pidivad tunnistama, et mehel ses tükis õigus oli.
H II 65, 745/6 (5) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk < emalt (1898).
380. Kus noorpaar tuttavaks saanud.
Õpetaja küsind kihlusele tulnud noorpaarilt: “Kuidas te ka ”tuttavaks saite?” Pruut kohe kärmesti vastand: “Eks ikka laudil ja laada (lauda) peal!”
ERA II 6, 378/9 (5) < Rapla khk. ja v., Uusküla - Richard Viidebaum < Mart Staub, umb. 70 a. (1928).
381. “Mis on abielurahva kohus?”
Üks noorpaar olnud õpetaja ees lugemisel, õpetaja siis küsind: “Kas te teate ka, mis noorerahva kohus on teha?” Pruut vastand: “Armastada ja lapsi muretseda.”
ERA II 6, 380 (9) < Rapla khk. ja v., Uusküla - Richard Viidebaum< Mart Staub, umb. 70 a. (1928).
382. Pruudilt küsitakse tema vanust.
Pruut ja peigmees läinud pastori juure kihlusele. Pastor küsinud pruudi vanust. Pruut vastanud: “Kakskümmend (kõvasti) ja üheksa (tasa, nii et peigmees ei kuulnudki)!”
ERA II 161, 664 (S) < Jüri, Rae v., Limu k. - R. Põldmäe < isalt(1938).
383. Mees ei oska kihlusel “issameiet” lugeda.
Kord mees pole kihluse ajal “issameiet” osand lugeda ja valetand, et hambad valutavad. Siis naine lugend mehe eest.
ERA II 7, 118 (28). < Märjamaa, Haimre v., Orgita-Suurküla - Richard Viidebaum .< Jüri Kalm, 69 a. (1928).
384. Vähese kuulmisega mees kihlusel.
Mees sõitis pruudiga kiriku juure. Ta vaenekene oli ise pisut vähese kuulmisega, õpetaja annab lahtise piible mehe ette ja kässib lugeda. Mees lööb käed laiale ja ütleb: “Ju ta na oo, mis ma senna võin parata!”
E 26958 (46) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
385. Pruutpaar ei oska lugeda.
Kord läind üks pruutpaar laalatusele ja kumbki ei ole sõna lugeda oskand. Seal öeld pruut peigmehele: “Küll meie nüüd küll paari läheme, aga kis meie lapsed lugema õpetab?” Sajanaene öeld trööstides selle peale: “Mis teie nüüd selle ette muretsete – jumal teab, kas saategi lapsi!”
H II 67, 284 (4) < Pühalepa, Suuremõisa v. - T. Wiedemann.(1898).
386. Peigmees kaupleb kihlusel hinnaalandust.
Kord enne ilmasõda läinud keegi noormees kirikuõpetaja juure pruudiga kihlusele ehk nägu öeldi - paari lugema: Kui õpetaja oli mõningad küsimused küsinud ja mahakuulutuseks sisse kirjutanud, lasknud ka veel kumbkid abielupoolt testamendist ühe salmi lugeda. Siis ütelnud: “So, minu poolt on siis valmis!” Poiss teinud ka väljamineku katset, kuid õpetaja ütelnud: «Armas mees, seie on ka veike maks maksta!” - “Ei tea, kui palju?” küsinud peigmees. Õpetaja: “See on ju ammust ajast kõigel kogudusel teada, et abiellu astumise eest üks rubla on maksta!” Peigmees: “Tehke ikka odavamini, õpetaja-härra, minul ju veike tüdruk!” Õpetaja: “Oh, armas mees, see on ju ükskõik, kas veike või suur, selles ju hinnaalandust ei ole!”
ERA II 256, 184 (64) < Viljandi, V.-Võidu v. - J. Kala (1939).
387. Pruut rõõmus peigmehe kingitud kringli üle.
Mitu paari kosilasi ommi mõrssidega olli keriku man “mõrsjakoolin”, kon pääle selle kõrdsi manu minti, sääl õllut ja saia võeti ja pruugiti. Üts mõrsja, kes päälegi ka pudikeelega, olli ka oma kosilase käest üte kringli kingituses ja hääs meeles pool muide nägemada saanu. Ta tulli ka tõiste manu ja küsse: “Noh, sõblakese, kas teile ka midagi hüas meeles osteti? Mulle küll ost mu oma ilosa klingli. Sõblakese, sõblakese, ega ta no muud ei ole kui alm (arm)!”
H I 10, 287 (3) < Vastseliina - J. Sandra (18.96).
388. Pruut ei jõua pulmi oodata.
Ranna pruut öölnud teisele: “Mis see paar nädalad, mis sul veel pulmadesse aega on, enam oodata on. Aga minul on terve pikk pääv veel oodata, küll see on igav!”
E 38086 (5) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1898).
389. 84-aastane peigmees ja 16-aastane pruut.
Vanal ajal, kui veel väga sagedaste täieealesi inimesi ristiti läks üks vana 84-aastane Kihnu isa 16-aastase tütarlapsega kirikusse ja tahtis ennast laulatada lasta. Kiriku-papp seda nähes ütles:
“Ristimise-vaagen on teises kiriku otsas!” - “Mis mull ristimise-vaagnaga tegemist on?” kostis vana hallipääga kihnlane imestades. ”Ma mõtlesin, et sa seda last ristida tõid!” kostis kirikupapp.
E 19399 (2) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann (1896).
390. Pruut ja peigmees töbikeelsed.
Töbikeelne mees kõnelanud oma pruudile altari ette laalatselle minnes: “Ann ae, Ann, ka vasset kasukat on kah, on?” - “Uju (vuih) poolullu, poolullu, õpetaja kuuleb; on, ikki on!” vastanud niisama töbikeelne pruut. Mees kõnelanud edesi: “Aga ku me sis magama eidame, võtame vasse kasuka pääle. Kus sis vihm satab kasuka pääle, ikki: tottadi tottadi tott!”
H III 20, 810/1 (18) < Viljandi, Uusna v. - H. Nigul < R. Kamar (1893).
391. Mees ei ütle laulatusel õigel ajal “jah”.
Üks vana saksa herra, kes vähese kuulmisega oli, oli omale kaunis noore abikaasa kosinud ja sõitis nüüd sellega kiriku juure laulatusele. Õpetaja räägib laulatuse-kõnet Kõne ajal ei tiadnud mees ühtegi, millal “jah” tuleb üelda. Ütles selle siis, kui õpetaja kõnes järgmised sõnad ära ütelnud oli: “Abielu õnn võib väga mitmesuguste elujuhtumiste läbi rikutud saada.” Mees: “Jah!”
E 26959 (47) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson<1896).
392. Naine ütleb “jah” asemel “näh”.
Õpetaja oli mehe ja naese paari laulatanud; laulatuse küsimistel vastand naene “jah” asemel “näh”. Pärast on naene mehega riidlema hakanud ja meest peksnud. Kirikuõpetaja juure läinud taaga lahutust saama, õpetaja oli laulatuse “jah” hakanud meele tuletama, naene vastanud aga, et tema ei ole “jah” öölnud, vaid”näh”!
E 21362 (7) < Lä-Nigula, Oru v. - J. Prooses (1895).
393. Peigmehed ei ütle laulatusel “jah”.
Kord jutustanud üks kirikuõpetaja teistele, et tema oma ammeti ajal olla laulatanud kolm pruutpaari, kus peigmehed ei annudoma ja-sõna. Kui tema laulatuse ajal oli küsinud pruudi ja peigmehe käest: “Kas teie teineteist armastate ja olete nõus, et teid paari ja abielu-rahvaks saab laulatatud, siis kostke: ja! Pruut annud kohe oma ja-sõna, kuid peigmees ütelnud kauase ootamise järel viimaks viivitates: “Noh, üksta siis kõik!” Teinekord juhtunud laulatuse ajal, kui pruut oma ja-sõna õpetaja nõudmise pääle oli ära annud, ei vastanud peigmees musta ega valget, õpetaja pööranud küsimisega uueste peigmehe poole: “Mispärast Teie ei vasta?” Peigmees vastanud: “Kui ma ütelnud olen: ega Teie enam sõna tagasi ei anna!” Kui viimaks õpetaja kolmant korda küsinud, siis vastanud peigmees: “Olgu siis pääle pruudi ja Teie tahtmine!” Kolmanda laulatuse ajal läinud libedamalt. Kui pruut oma ja-sõna õpetaja nõudmise pääle oli ära annud ja õpetaja oodates peigmehe otsa oli vaatanud, vastanud peigmees: “Võib küll! üks kama ta kõik!” Ja õpetaja oli kõik need kolm pruutpaari ära laulatanud.
ERA II 113, 182 (124) < Säärde - J. P. Sõggel < ühelt Viljandimaa mehelt (1834).
394. Pruutpaar ja isamees lonkavad.
a) Peigmees ja pruut läind laalatselle, aga mõlematel old see viga, et nad lonkand puusast, peigmees paremast puusast ja pruut pahemast puusast. Peigmees astund ike: “Oh mis kahju, oh mis kahju!” Pruut läind: “Mis võib tehja, mis võib tehja?” Isamees old jälle mõlemist puusast vigane, läind siis pruutpaari järele: “Nigadi, nagadi! Mis on tehtud, see on tehtud! Mis on tehtud, see on tehtud!'
H II 57, 296 (21) < Kose, Tuhala v. - T. Wiedemann (1898).
Pruutpaar ja isamees lonkavad.
b) kord olnud pruutpaar laulatusel ja mõlemad jalust vigased. Kui nad altari eest ära tulnud, siis nende jalad olla longates öelnud, peigmehel öelnud: “Kahetsen kaupa, kahetsen kaupa!” – pruudil: “mis tehtud see tehtud! Mis tehtud, see tehtud!”
ERA II 31, 381 (171) < Rapla - Emilie Poom < Rätsep (1930).
395. Pruutpaar pahandab pika palve pärast.
Kord olnd üks vaene pruutpaar laalatusel, teisi pruutpaarisi ei ole olnd. Õpetaja pidand neile ka niisama pika palve kui teistegi pruutpaaridelle ennegi. Noorpaar tuld kirikust koju ja kohe hakand pruut meelepahaga sõnuma: “Õpetaja, kuri ingel, soogutleb meid terve päeva, meie kahe-ainukesti! Ma mõista see ää küll: meitel põle hääd oinast old viia, oli va jääras!” Sel ajal olla pruutpaar õpetajale palgaks ühe oina pidand maksma.
H II 57, 284 (6) < Pühalepa, Suuremõisa v. - T. Wiedemann (1898).
396. Pastor laulatab paari kiriku-uksel.
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: “Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!” Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud.
E 22932 (28) < Narva < Vaivara - J. Sirdnak (1896).
397. Vana pruut toob rahaleidmisega peigmehele õnne.
Ühel naisel sündinud tütar. Vanaeit, kes sünnitamise juures olnud, ütelnud: “Kes selle tüdruku kord naiseks võtab, leiab suure õnne.” Laps kasvanud suureks. Ema rääkis temale sündimiseloo ära. Tütar kordas enesele sagedasti: “Kes mind kosib, see leiab õnne.” Kosilast ei tulnud aga kusagilt. Nii sai tütar juba 70-aastaseks, ikka meest veel ei ole. Üks vaene noormees kuulnud seda lauset, mis tüdruk alati kordas. Poiss mõtleb: “Ei tea, mis see tähendab? Võtan ta õige ära.Vana inimene ta on, sureb varsti ära muidugi. Näeb, mis õnne ta toob.” Eks teinudki pulmad. Kiriku sõites peatanud pulmarong kõrtsi ees. Pulmalised lähevad kõik sisse, pruut üksinda jääb välja.Sõidab mööda väike rügement soldatid suure kiirusega. Pruudivankri juure kukkus puust kastike maha. Pruut võttis kasti, peitis õlgede alla ära, ei ütelnud kellegile midagi. Kirikus on laulatus ära. Tagasi tulles lähevad pulmalised jälle kõrtsi ja noorik üksi jääb välja. Tuleb üks soldat otsides ja küsib noorikult: “Kas sa, emake, ei ole siin ühte puukasti näinud? See oli kuninga kuldraha täis, nüüd on ära kadunud, mind ootab suur karistus.” Noorik vastab: “Ei ma tea nüüd midagi. Kui ma pruut olin, siis küll leidsin ühe niisuguse kasti.” Soldat mõtleb, et ei tea kuna see siis oli, nüüd ta juba vana eit, ega see minu kast küll ei olnud. Läks ära. Kodus alles näitas naine mehele kasti. Nad võtsid selle lahti ja leidsidki seest hulga kulda. Nii tõi naine siiski õnne.
E 58279/81 (11) < Kambja - Elsa Kase (1926).