l. Mees peab koerapoegi lasteks.
Korra oli üks Pöide taat oma tuas ühel öösel haledat niuksumist kuulnud ja mõtles, et naesel laps on sündinud. Hoomiku vara hakkas ta jootude vastu valmistama. Naene küsib, mis ta teeb. Mees vastas, et valmistab jootude vastu. Naene kässib meest vaatama minna, kas need lapsed inimeselapse nägu on. Mees läheb tuba vaatama ja levab tua nurgast miski uudist; vaatab, vaatab ja hüiab imestades: “Oi heldeke, need on jo koerapojad!”
E 40862 (4) < Valjala, Kogula v. - J. Näu (1900).
2. Laps jääb külma pärast sündimata.
Vana mees võtt noore naise. Kolm kuud old sellest ajast mööda, kui naised tuld sõnna ja veepada pandud tulele. Vanamees arvand, et nüid vist akkab laps tulema ja läind õpetaja juure üles andma. Õpetaja küsind: “Mis oli, poeg või tütar?”- “Vat ei tea veel, naised panid alles veepaja tulele. - “Noh, siis ei saa. Tulge teine pää tagasi!” Teisel pääval vanamees läheb uuesti. Õpetaja küsib jälle: “Noh, mis on?”- “Naine ütles, et külm ilm old, sellepärast jäänd tulematta.”
ERA II 25, 169/70 (l) < Jä-Madise, Albu v., Pullevere k. - Richard Viidebaum (1930).
3. Ema tuleb külla, kui tütar ühe käega sööb ja üksi kõneleb.
Vanast ütel üts ema omale tütrele sajapäival jumalaga-jätmise man: “Tütrekene, mitte enne ei lää ma su poole külla (kostile), kui sa nakat üte käega sööma ja ütsinda kõnelema.” Tütar, kes kavala ema ütlemisest arvu es saa, sei alati oman igävüsen üte käega ja äie ka ütsinda juttu nigu sõber sõbraga, looten, et nüüd ema tulep ja ta igavat võõrast ello lõbustap. Ent ema ei tule. Tütar arvas, et ema tühja om kõnelnu nink jätt ema-ootmisegi maaha. Aasta perast, kui tütrel tütar olli, nink ta seda üsän hoiten üte käega sei ja latsele kõneli, ilma et temast vastust sai, tulli ka ema tütre poole külla. Tütar joosk suure rõõmuga emale vasta ja ütel: “Oh, emakene, mis tulet sa nii paljo ao perast?” Ema ütel: “Tütrekene, kas ma sulle es ütle, et ma mitte enne ei tule, kui sa üte käega sööma ja ütsinda kõnelema nakat! Nüüd om see aig kaen, kon sa häda ja armu perast nii peat tegema ja teet kah!”
H I 8, 154 (6) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
4. Ilusal paaril sünnib inetu laps.
Piistal olnud ilus tüdruk Mari, samas külas olnud ka ilus poiss Jaan. Need Mari ja Jaan võtnud nõuks ja läinud paari. Vahel rääkind ikka, et küll me oleme mõlemad ilusad, seda ei tea, kui ilusad need lapsed küll tulevad! No, eks ükskord tulnudki laps, kuid olnud nii kõhn ja peenike mis hirmus. Ristimise aeg Jürgenstein öelnud: “Varesel saab kord neelata!”
ERA II 170, 159 (9) < Vändra khk. ja v. - Aug. Rõõmussaar < Karl Rõõmussaar, sünd. 1878. a. (1937).
5. Last kiidetakse isasarnaseks.
a)Ühel vanal elätand paarirahvale toond naiste juttu järel nende vana ea sees kurg veel ühe veike titte. Vanataat ei õle tahand tõst omast võtta, ööld, et vanamoor on selle ikke vist aia äärest kõrjand, vai mõnikord vasta puud joost. Vanataadi nimi õld Madi. Naised käined pisikest titte kookidega ja putruvaagnadega katsumas. Iga võõras naine, kes silmad titte näo pääle löönd, ööld ikke: “Midä ikke Madi tego see Madi nägo!” Vana Madil saand naiste päälte peräst süda täis. Tämä oma naine jäänd ükskord kõvast magama. Madi võttand nüüd titte kiigust valla, saatand salaja tõse oma sõpra majasse, kiigu (kätki) sisse titte asemelle pand ta ühe vana surne kriimsilma kassi, keda ta jo ammugi selle tarvis õli varunud. Mähkind tõse ka mähkme ja pand ilusti riide üle, nii kui lapselgi õli. Ise akkand niisama õues üht ehk teist asja ajaveeteks ühest kõhast tõise kergitamma. Kaks võõrast naist menned jälle valge kimpudega tuppa. Tämä kõhe ruttu naiste järele. Titteema õld võõraste sissetulemise krõbina pääle üles erkand, viinapudel õld tõstel jo lauval ja jooned “tittevarbu vai nabaniiti” ja õlled naised jo õige eläväs juttus. Need võõrad naised teedäned ka Madi ja elätänd eide vaidlustest titte peräst. Niipea kui Madi omad jalad üle künnisse tuppa õld saand, sääl kergitänd kõhe üks võõras naine vähä see riide servä kiigu päält üles, ninda et ise ei nähänd ühtigi, mida loomake riide all õige õli. Tõmmand riide serva tagasi sirgele, ise ööld naeratades, ninda kuida mittu tõist jo enne õlid öölled: “Kuida ikke Madi tego, ninda Madi nägo!” Madil tuld süda täis, astund kiigu juure, tõmmand vana surne kriimsilm-kassi riide alt kõige mähkmetega vällä; hoidand kassi tagumistest jalgust kinni ja siis andand surne kassiga võõra naistele vasta vahtimist. Ise küsind iga löögi matsu .ajal: “Kas see on nüüd Madi tego ja Madi nägo?” Peräst seda ei õle keski külanaistest enämb mend tittekookisid veemä ega “titte nabaniiti vai titte-varbu” jooma. Vanaeit ise arbund ja ajand aigu taga ja johotand Madile kõik meele, millal midagi iseäraliku neie vahel õld. Viimaks johtond taadil ka kõik üväd ajad meele, leppined oma vanaeidega jälle ilusast vällä ja eläned nindasama rahulikult kui enne ja perästki. Veike lapse kasvataned nad veel mehe-ealiseks, siis Liiva Annus võtt tõsed oma kaisu.
H II 8, 428/31 (8) < Jõhvi - P. Paurmann (1890).
5. Last kiidetakse isasarnaseks.
b)Ühes talus jäänud seapõrsas haigeks. Perenaine toonud teise tuppa ning pannud sängi riiete sisse. Teisetalu eit tulnud senna peresse. Perenaine aga naljatama: “Näe, teisepere eit, mul veike titt ka siin, tule vaata!” Eit läinud vaatama ning hakanud kangest imeks panema: “Küll on aga valmis isa nägu, nii tema kui tema! Kõik tema nägu ja kõik tema moodi huuled, kas võta ehk jäta!” Põrsas teinud: “Öihh, öihh!” Teised hakanud kangeste naerma: “Eks nüüd meie isa ole ete sia nägu!”
E 38481 (18) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
5. Last kiidetakse isasarnaseks.
c) Rannatüdrukul olnud laps. Rannaeided tulnud last vaatama. Tüdruk võtnud surnud seapõrsa ja pannud voodisse teki alla, nõnda et pea välja jäänud. Eided vaatnud põrsast, arvanud selle lapse olema ja kiitnud ise: “Jah, just temä kui temä, temä pikk nini, temä paksud palged, temä pikad kõrvad; just temä, kui temä!”
E 39406 (6) < Haljala - N. Traks (1899).
6. Öökull lapse asemel.
Keegi metsakuru mees nurisenud oma naisega, et see temale lapsi ei too. Kord, kui meest kodus ei olnud, püüdnud naine metsast öökulli kinni, mähkinud lapse kombel mähkmetesse ja võtnud oma juure sängi.
Kui mees kodu tulnud, kaebanud naine: “Minul on nüüd laps, tule ja vaata, kumma nägu laps on!” Mees läinud vaatanud ja ütelnud: “Isa silmad, ema nägu ja hääd nõuvitsutamise küüned!”
ERA II 270, 354 (150) < Viljandi - J. Kala (1939).
7. Mehel pole lapsi, selleks naine kodus.
Kord teinud kaks meest heinakoormad metsas tee ääres. Säält kaudu kõnnib õpetaja. Mehi nähes jääb ta seisma ja hakkab nendega juttu ajama. Viimate küsib ta vanema mehe käest, kes rohkem juttu mõistis ajada: “Mitu last sul on?” Mees vasta: “Olgu õpetaja-härra terved küsimast - pole ma seda valu üht tunnud, mul vana Viiu kodu selle eest!”
E 25535/6 (39) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
8. Paras jagu lapsi.
Kord kiitnud üks talumees kõrtsis teistele: “Meil on nüüd üsna paras jägu lapsi.” “Kui palju see paras jägu siis on? Seda pole enne kuulda olnud, et kellegil paras jägu on, mõnel liiga palju, mõnel liiga vähe,” küsinud teised. “Olgu teistel kudas on, aga meil on just paras jägu: minul kaks poega, eidel kaks tütart,” vastanud mees.
E 37517 (21) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] (1898).
9. “Sinu, minu ja meie lapsed.”
a)Lesk mees võttis lese naese ja kummagil oli enne üks laps järele jäänud. Aasta pärast tekkis kolmas laps veel kahe juure. Seal sündis siis pärast sagedaste, kui lastest mõni karjus, et naene ütles: “See on sino!” Karjus teine laps, ütles tema: “See on mino!” Tegi kolmas healt, ütles mees ja mõlemad: “See on meie!”
E 36612 (11) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1888).
“Sinu, minu ja meie lapsed.”
b) Mees kuulnud õues suurt kisa. Tulnud sisse küsima, mis juhtunud. “Ei ole suuremat midagi”, seletanud naine, “minu ja sinu lapsed läksid meie laste kallale!”
E 53153 (13) < Keila, Harku v. - Paul Berg < Alide Siimann (1922).
10. Mees kardab, et naine saab toatäie lapsi.
Ühe saarlase naisel olnud palju lapsi ja ühtelugu sündinud ikka juurde. Mees hädaldanud: “Mis sa kat teed ää, ei julge enam välja minna teenistust otsimagi, pärast naine teeb tua täis, ma'p mahu sissegi!”
H III 31, 239 (9) < Palamuse - Hans Karu < J. Vaino (1904).
11. “Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!”
Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: “Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!” Leenu vastas tallitajale: “Kas sind on kästud ja mind on keelatud!” Härra koputas Leenule õla peale ja ütles:”Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!” Tallitaja läks häbiga õue.
E 22178 (13) < Koeru < Ambla - M. Leppik (1896).
12. Mees ei tea, kui palju tal lapsi on.
Vanast läts üts mees kerkesända mano latsõlõ ristmise-tähte otsma. Kerksänd küsüs: “Mitmõs läte seo sull no om?” Mees kostõ: “Kulla kerkesändäkene, ma ei tiiä ka õigõhe esiki! Nii pallo ma tiiä: säidse tükkü om vana naase latsi, sis Peep, Paap, Jüri Jaagu järgmäne ja üts no seo, kelle ristmise-tähte otsi.”
H II 74, 970 (l) < Vastseliina - Jaan Sandra (1906).
13. Kuidas vanasti laste sünniaega arvati.
Õpetaja oli läinud kord tallu, näinud talus palju lapsi, küsind peremehelt, et “Kuule, vana Jaan, kunas sul need lapsed on sündind ja kui palju sul neid om?” - “Õpetaja-härra, pallu mul näid om veel? Kats tükkü om innitse naisõ latsi, Peep on Paabust vanamb, Jüri ja Mari järgmine, kats paari katsikid, mullunõ, ülemullunõ ja tinav-astanõ.” - “Kunas na siis sündünü omma?” - “Innitse naisõ latsõ omma tõnõ tsia-ravitsemise (kui hakata sigu toitma sügisel) aigu, tõnõ linaropsimise aigu (ka sügisel). Peep sündü peetripääval, Paap paavlipääväl, Jüri jüripääväl, Mari maarjapäävä, edimäne paar katsikid katrepääval, tõnõ paar tõnnispääväl, mullunõ mihklipääväl, ülemullunõ jakapääväl, tinavunõ jaanipääval. Opõtaja-härrakine, nii nä olli kõik!”
ERA II 166, 493/4 (8) < Urvaste, U.-Antsla v. - A. Jeret < Ann Tetler, 66 a. v. (1937).
14. Perekonnal kullapall põrandal.
Linnas elanud kaks abielupaari kõrvuti ühes majas. Üks paar olnud lasteta, teisel aga olnud laps. Lasteta paar ohkinud sagedasti oma elu pärast: ajad vaesed, tööd vähe, kõik kallis; ei tea, mis saab! Öösel ei tulnud und, ehk küll vaikus valitses nende toas. Teiselt poolt seina aga kostnud elav jutukõmin ja naer, nagu polekski seal asja kõige maailma hädadega. “Mis rõõm neil seal ometi peaks olema?” Nõnda imetlenud lasteta paar omavahel ja kuulatanud sagedasti uudishimuga. Kord juhtunud mõlemad naised hoovis kokku. Esimene naine küsinud kohe: “Kuidas see tuleb, et teie nii mureta elate? Ega teilgi paremad päevad ole kui teistel.” - “Mis nüüd meil viga,” vastanud teine naine, “meil kullapall põrandal!” Esimene naine jäänud mõtlema, pole teadnud enam midagi ütelda. Aga teisel päeval saanud jälle kokku. Siis lausunud: “Või teil siis kullapall põrandal!” Teine naine vastanud: “Jah, kui ei usu, tule vaata!” Mindud sinna. Kõneletud ühest ja teisest. Esimene naine oodanud ja piilunud ikka, missugusest nurgast nüüd see kullapall veereb. Aga ei midagi: ainult laps mänginud põrandal.
ERA II 31, 479/80 (1) < Tallinn < Kuusalu - A. Ploompuu < emalt (1931).
15. “Missuguse kirju eide isa toob?”
Ema ütles oma nelja-aastase lapsele: “Ole hea laps, - kui sa paha laps oled, siis ma suren ära!” Laps vastu paluma: “Kullapai eit, ära sure ära, kust ma siis uut eite saan, kui sa ära sured?” - “Taita (taat, isa) toob sulle uue kirju eide,” vastas ema. (Võerasema nimetakse kirju eit.) Laps küsima: “Misukse kirju eide ta toob, kas punasekirju nagu meie lehm on või mustekirju nagu teisesauna eide lehm on? Peaks ta ikka punasekirju tooma, meie punasekirju ei puska mind, aga teise sauna mustekirju on kange puskama!”
E 33426 (17) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Mari Armei (1897).
16. “Tühi jutt, et papa surnud - kus ta nahk?”
Poiss olnud koolis, tulnud laupääval koju. Ema tulnud ukse peal vastu, ütelnud: “Noh, poisoke, mis nüüd teha, papa juba suri heile ära!” Poiss läinud tuppa, vahtinud hulga aega toas ringi, viimaks küsinud: “Tühijutt kõik, et papa surnd on, - kus papa nahk siis on?”
E 35931 (l) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
17. Laps saab “hulkuja rõuge” kätte.
Ühes külas jäänud palju inimesi rõugehaiguse. Vanemad ei luband oma lapsi kuhugille küla ega välja, ütlesivad, et nüüd ulkujad rõuged ulkumas on, ja kui need kellegi külge tulevad, siis. pole naljalt elu loota. Öösel kuuleb laps, et keski tema särgi pääl jookseb. Kobab, kas teda kätte saaks. Ta tundis, et ta ühe veike eluka kätte oli saanud ja hakkas kisa: “Ema, ema, tõuse üles, võta tuli ja tule vaata - ma sain ulkuja rõuge kätte!” Ema, kes suure kisa peale voodist oli ülesse karganud, võttis tule ja läks kiiresti vaatama, mis laps kätte oli saanud. Lapse juure saades nägi ta lapse teki all värisema nagu haavalehe. Ema küsis lapse käest ulkujat rõuget näha. Laps pani ema pihu peale ühe lutika, kes lapse näppude vahel lõhki oli piigistud.
E 39783/4 < Vaivara, Joala v., Samokrassi k. - Ed. Weltbach (1899).
18. Miks isa raiskab külvamisega kaeru?
Üks mees külvanud kaeru. Tulnud veike poeg isa juure, ütelnud: “Isa, mikspärast sina raiskad ilma as't? Koton ei saa kanadele anda ja sina külvad siinmaa peale! Mõni suur inimene ikka ütleb, et nemad targemad kui meie - mitte sugugi targemad kui mina!”
E 31082 < Põlva - Jaan Koro (1897).
19. “Saime täna naerda: leib sai otsa!”
Väikene Leeni läinud naabri perese ja räekinud: “Oh, meie saime aga täna naerda!” - “Mis teil siis oli?” - “Meie leib sai otsa,” kiidab väikene Leeni.
E 25747 (72) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
20. Poiss viib õele leiba karja.
Tolmu talu perenaene kässib oma viie-aastast poega, et ta oma õele karja juurde leiba järele viib. Poiss tahab ka ema käsku täitma minna ja lähebki. Ukse pääl tuleb aga õde parajaste talle vastu, ja poiss hüüab: “Mari, mine ruttu karja juurde, ma viin sulle leiba järele, ema käskis!”
E 17942 (10) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann < J. Preis (1885).
21. Poiss nutab, et toitu järele jääb.
Üks kaheksa-aastane poisikene oli oma vanematega võerusel. Kui söömaajal hakkas toit eest jo lõppema, hakkas poiss kibedaste nutma. Küsiti:”Mis sul viga on, miks sa nutad? Eks sa söö!” Poiss vastas: “Mo kõht on täis, ma ei või enam süia!” - “Pista siis, mis üle jääb, tasko!” - “Need on jo ka täis, sellepärast ma nutan.”
E 36510/l (5) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1898).
22. Laps pahane, et põrsas põhjast noolib.
Laps istub õue peal maas ja sööb kipu seest pudi. Põrsas näeb seda ja tuleb lapsele appi; ajab aga pea põhja, nagu siapõrsas kunagi. Laps lööb koostaga põrsale pähe ja tapleb: “Mit ta tii nolid, töö ikka tedamoodi, kuidad ma ja kiidu toome!” (Mis sa siin norid, söö ikka sedamoodi, kuidas ma ja kiisu sööme!)
E 42293/4 (10) < Pöide, Uuemõisa v., Tornimäe k. - M. Pallas. (1902).
23. Laps lubab osa putru seale.
Ütekõrra istun vähik poisik läve ehen mahan, pudruliud sülen, esi söönu säält seest putru. Vana emmis tullu kah sinnapoole, lännü kohe poisi manu ja akanu kah livva seest sööma. Poiss ütelnu: “Söö pähle, söö pähle, aga jäta miu jagu üle!” Vana emmis söönü seni ku puder joba otsa akanu lõpme. Poiss nännü seda, kohe akanu vana emmisel lusiguge kõrvi möödä andme, esi müränü velle: “Märt, õe, Märt, õe, lontkõrv söö pudru puha ära, mia lubasi temäl pallelt raasikse! Tule ruttu appi!” Esi võtten emmise katte kõrvapidi kinni.
H IV 9, 563 (l) < Karksi - Joh. S-s. < J. Evert (1896).
24. Poiss sööb mee asemel tõrva.
Poeg isa vastu: “Taat, ma sain metet!” Isa poisi suhu vaadates: “Poiss, sa risu sõid kivitõrva mul ära!”
E 26939/40 (26) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
25. Poiss joob mee asemel saapamääret.
Poeg: “Taat, ma jõin mett!” Isa vaatab poisi suud: “Närukael, oled mu saapamääre ära joonud!”
H III 29, 709 (4) < Kroonlinn < Karksi - E. Kitzberg.
26. Linnapoiss leiab “lehmapesa”.
Väike linnas kasvanud poiss ühes paari omavanuse sõbraga külastab maal onu. Talu õues leiab poiss kasti, mis sisaldab pudelipiima pudeleid. “Poisid, siia,” hüüab ta, “ma leidsin lehmapesa!”
ERA II 86, 49/61 (6.) < Tartu - Marta Rosberg- (1932).
27. Poiss soojendab ennast põõsa varjus.
Poisid läinud talvel heinamaa lohu peale liugu laskma ja üks veike kolme- ehk nelja-aastane poisslaps tulnud ka kaasa. Suuremad tahtnud teda lohu pealt tagasi ajada ja ütelnud, et külm võtab teda ära. Poisike läinud põõsa ääre ja ütelnud: “Ma sojutan siin põõsa ääres natuke.” Üks suurem küsinud natukese aja pärast: “Kas sinul on nüid soe ka?” - “Jah, on küll,” ütelnud poisike, “hambad üksi logisevad natuke, jalad ja kaed külmetavad ka, muidu on küll soe!” Poiss sojutanud nii kaua, kuni külm jalavarbad ära näpistanud.
E 26647/8 (35) < Pärnu, Uulu v., Surju - M. Esna (1896).
28. Poisil mure paksude saapataldade pärast.
Isa toob pojale esimesed saapad. Poeg vaatab ja ohkab. “Mis sa ohkad?” küsib isa. “Ma ohkan seda, et millal ma need paksud tallad läbi jõuan kulutada,” ütelnud poiss.
E 6010a (26) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1893).
29. Uuel särgil voodrit vaja.
Ühes talus poiss istund ahju veerel ja kehitand ikka õlanukke nagu sügeleks selg. Isa istund kaugemal ja vaadand, et poiss aina kehitab ja kehitab. Küsind siis nii venitaval toonil: “Poiss, mis sa seal kõheled?” Poiss vastanud: “Särgile oleks voodrit vaja.” Nimelt olnud poisil uus linane või takune särk, millel veel luid küljes olnud ja ajanud selja sügelema.
ERA II 33, 161 (37) < Tartu - H. Neumann (1931).
30. Lapsel kahju täidest.
Laste ema surnd ää. Võetud võõrasema majasse. Võõrasema akand laste päid sugema. Laps palund vastu: “Sul laudad loomasi täis, mul pole enam kui see, las ta olla!” Ei võerasema põle jätt, ikke sugend täid peast maha.
ERA II 24, 383 (16) < Türi, Vahastu v. ja k., Laanemetsa t. - Richard Viidebaum < Kai Palm, 89 a. (1930).
31. Laps nutab, et temal pole täisid.
Ühel päeval soeb ema laste pead ja ta leiab, et seal midagi on. Ema pahandab, isa jookseb apteeki salvi tooma, tüdruk teeb vanni. Nurgas seisab veike Manni ja nutab kõvasti. “Mis sinul siis viga on?” küsis ema. Manni nuuksub haledalt: “Manni tahab ka ühte täiakest!”
E 47162 (20) < Palamuse - H. Karro < Johan Hoffman, Visusist (1909).
32. Laps kardab kärbest.
“Imä, säält tuli üts kärblane mino poolõ!” - “No peläku-i, latsõkõnõ, ega ta sinno ei purõ.” - “Imä, ta kaes mullõ väega kuräste otsa!”
ERA II 262, 33 (23) < Räpina, Leevi v. - D. Lepson (1939).
33. Laps tahab kanalt andeks paluda.
Ühe toa ees siblis kana oma üheksa pojaga. Seal tuli väikene kena tütarlapsukene toast välja ja kui ta neid kanu nägi, kargas rõõmu perast ümber väikse pesakonna. Kana aga kartis teda, lautas oma tiivad laiali ja püüdis oma poegi kaitsta. Seal tuli lapse isa toast välja ja tõreles tütrekest, et ta kana oli hirmutanud, ning viis lapse tuppa. Õhtu läks laps tasaillukesi eeskoja nurka, kus kana magas ja tahtis kana ligi saada. Kana aga hakkas uueste kisendama ja kanapojad jooksivad mööda põrandat kartlikult piiksudes ümber. Selle kisa pääle tulli isa välja ja tõreles last veel valjuma sõnadega kui enne. Väikene ilos tütarlaps pööris pää isa poole ja tema sinised silmad olivad täis pisaraid. “Mis sa siin tegid?” küsis isa. Laps nuttis: “Ma tahtsin kanale musu anda ja teda andeks paluda, et ma tema poegi ennist oma kargamisega olen hirmutanod, aga ta ei annod ligi!” Isa võttis lapse hõlma, andis temale suud ja viis ta liigutatud südamega tuppa.
E 45559 (2) < Võru - Johannes Samson (1905).
34. Laps arvab, et kägu teda talvel petnud.
Tõnisepäeva hommikul läheb hea ema Jüts õue. Tuppa tulles ütleb: “Ema ae, ema, ma kuulsin kägu, tegi: pudlu, pudlu, pudlu! Pettis minu ära, nüüd panen raamatu kõrvale, ega enam lugemine selgeks saa!” Ema vastu: “Rumal poiss, see oli ju tedre!”
E 46972 (7) < Palamuse, Kuremaa v., Vinni - H. Karro (1909).
35. Laps peab varest kureks.
Üts poig ütelnu esäle: “Esä, mina kuuli kurekese!” - “Kuis ta laulis, pojakene?” – “Vaak, vaak,” poig ütel. - “Oh, kulla poig, see es ole muud kui vana varess!”
ERA II 63, 580/1 (76) < Räpina, Meeksi v. - Richard Viidalepp < Liina Valk, sünd. 1863. a. (1933).
36. Poisid lasevad jänese asemel kivi.
Juts ja Juks toonud linnast püssi ja õppinud heaste laskma. Talvel pannud ka jäneste jauks sööta. Mida poisid sugugi tähele ei pannud, et kivi sööda ligidal ka olnud. Poisid saanud tuppa. Juts ütelnud Juksile: “Vaata õnneks, ehk on jänes juures!” Juksil hea meel:”On, on!” Võtnud püssi, pannud käraka - kõik asjata, jänes ei liiguta paigastki. Lähab Juts, annab tõise - jällegi asjata. Kus Jutsil hing täis: “Panen kord kolmanda!” Ikka nii edasi. Lähavad vaatama - muud midagi; kivi kui kivi!
E 29850 < Halliste - Märt Polikarpus (1897).
37. Poiss tahab, et taevaäär oleks nende põllu taga.
Poeg isale: “Kuule, isa, kas taga Tartu veel paljo maad on, kus taeva äär maha puutub?” Isa: “Taga Tartu on veel Venemaa, sest Lapumaal olevad see koht, kus taeva äär maaga kokku puutub.” Poeg: “Oi, väga kaugel! Oleks ta meie nurme ääres see taeva äär maas, siis ei saaks meie elajad tõistre rukkipõllule minna!”
E 28834 (5) < Rõuge - M. Siipsen (1896).
38. Pastoril pole jumalasõnast puudust!
Üks noor abielupaar elanud väga pahaste. Kaks naist rääkinud: “See jumalasõna, mis õpetaja nende kohta on lugend, on kui maha visatud!” Veike kümneaastane laps öölnud: “Põle viga, meie õpetajal veel niisugusi jumalasõnu suus küll!”
E 32941 (7) < Ambla khk. ja v., Jootma - Joosep Neublau (1897).
39. “Tere, sina vana laiskvorst!”
Kord tuli õpetaja talumajasse. Peremehel oli üks poeg, kes põrandal õlgede pial pikali maas oli ja mitte üles ei tõusnud, kui õpetaja sisse astus. Isa aga käratas poisi vastu: “Kas sa ei saa maast ülesse ja ei tereta õpetajaherrat, sina vana laiskvorst!” Poiss tõusis maast üles, võttis õpetaja käe pihusse ja ütles: “Tere, sina vana laiskvorst!”
E 17893 (2) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1895).
40. Laps läheb kirikust ema kutsuma.
Memm läheb kirikus Ja käseb poega ernesuppi keeta ja vorstisi teha. Vorstid laguvad paeas ära. Poiss läheb kirikus ja ütleb: “Tere omikust! Kus medememme penk on? Memm, tule kodu, papud sõid makerjad ää!”
ERA II 21, 334 (22) < Häädemeeste, Orajõe v., Dreimanni k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929).
a) Kord käinud isa oma väikese pojaga kirikus. Koju tulles küsinud teised lapse käest, mis see kirikus nägi ka. Laps kostnud teraselt: “Meie olime oma taetaga telge, vahel, teised olivad kõik parssil. Vahimees oli tonnis ja käras.”
E 32052/3 (16) < Pärnu - Ch. Morritson (1897).
41. Laps jutustab kirikuskäimist.
b) Ema viib Kustikese esimest korda kirikusse. Kui poiss kodu tuli, siis küsiti temalt, mis ta ka kirikus kuulis ja nägi. Poiss seletab: “Oh, sääl oli üks must mees suure karbi sisse kinni pandud, ta ei saanud välja ja vehkles kätega ja oli vihane ja kakles!”
E 47160 (17) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karro < A. Tross (1909).
42. Laps ei mõista, miks pastor “käratseb”.
Kirikus jutluse aeg küsib laps ema käest: “Mamma, mis see üks mees sääl niipalju käratseb?”
H II 64, 365 (5) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karu (1901).
43. Poiss hakkab kirikus tantsima.
Keegi Holstre mees armastanud alati pühapäeviti ja töö-vaheaegadel pilli mängida, ja temal olnud ka kodus mitmesuguseid pille. Temal olnud ka veike poeg Jaani-nimeline, see armastanud alati tantsida,. Iga kord, kui isa pilli kätte võtnud, ütelnud isa: “Jaan, koradi pärat, maru valla!” Siis Jaan vehkinud tantsu kogu aeg, kui isa mängis. Kord sõitnud isa pühapäeva hommikul kirikusse ja võtnud poeg Jaani ka esimest korda ligi. Seni istus Jaan rahulikult isa kõrval pingis, aga kui orel algas healitsema, siis hüppas Jaanike pingist välja ja ütles: “Isa, koradi pärat, maru valla! No seast pilli meil kodus küll ei ole!” Isal oli paljugi tegemist, enne kui suutis rahustada oma tantsuhimulist poega.
ERA II 256, 176/7 (5S) < Viljandi, Vana-Võidu v. - J. Kala (1939).
44. Laps aimab kirikus ema tukkumist järele.
Tütar, nelja- või viieaastane laps, läinud emaga seltsis kirikusse. See oli tal esimene kord kirikusse minna. Kirikus jäenud ema tukkuma ja nokkinud peaga. Laps arvanud, et nõnda on igaühe õigus teha kirikus. Seepärast nokkinud laps oma peaga ka nõndasamuti kui ema, vaadanud vahest ema silmi ja jälle nokkinud.
H II 65, 662 (22) < Jüri - J. Saalverk < Mari Armei (1898).
45. Laps esmakordselt surnuaial.
Üks tütarlaps, kes ju kümme aastat vana olnud, aga polnud veel kirikusse saanud. Ükskord läinud ta siis kirikusse ühe tuttavaga seltsis ja sellega ka surnuaeda. Seal lasknud inimesed omaste haudade peale ja lugenud Issameie palvet. Seda näinud laps ja küsinud teise käest: “Mis haisu need inimesed nuusutavad sealt surnuhaudadest ?”
H II 66, 902 (21) < Jüri - J. Saalverk < Liisu Seemisker (1898).
46. Laps täiendab “Meie Isa” palvet.
Ema õpetab lapsele “Meie Isa” palvet. Ema: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Laps: “Tutti kua!” (Kardovlist ka.)
E 42296 (13) < Pöide, Uuemõisa v., Tornimäe - M. Pallas (1902).
47. Laps täiendab laulusõnu.
Ema laulab raamatust. Laulus tulevad sõnad ette “Mis, vaene, võin Sul anda.” Veike poeg kohe ütlema: “Aga ema, meil on ju ube ja erneid!”
E 33669 (169) < Narva - J. Sirdnak (1897).
48. Kuidas lapsed pühitsesid priiuse tulekut.
Kord küsisin oma ema kääst Veske sõnadega: “Kuidas priius meile tuli?” Ema vastas: “Kui mina veel laps olin (minu ema sündis 1811), siis vanemad inimesed rääkisid, et priius peab tulema ja pärisorjus kaduma, olid selle üle väga rõõmsad. Vanemad inimesed läksid välja loomi tasuma, lapsed jäid tuppa. Meie läksime kõik ühte voodi, hakkasime seal hüppama ja laulma: “Priius tuleb, priius tuleb!” Hüppasime seal nii kaua, kui voodi põhi läks katki, meie kukkusime kõik voodi alla. Muud mina priiuse tulemisest ei tea!”
E 40307 < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1900).
49. Lapsed püüavad rätsepale õunu ja marju suhu visata.
Perelapsed söönud aias õunu ja marju, rätsep vaadanud seda aledal näol aia taga päält. Korraga läinud mees rõõmsamas. “Kuulge,” teenud ta lastega juttu, “katske ometi, kas te saade mulle midagi suhu visata, mina lasen ennast siia pikali maha. Näedäke oma osavust!” Õunu ja marju sadanud nüid nagu rahet pikali maas lamava rätsepa poole. Suur olnud laste rõõm, ku midagi rätsepa suhu juhtunud kukkuma. Kui rätsep taskud täis korjanud ja imu ära söönud, tõusnud ta ülesse, kõneldes: “Sihast tükki võib teene päegi ette võtta!”
H III 20, 784 (16) < Viljandi, Uusna v. - H. Nigul (1898).
50. Lapsed püüavad sulast kookidega lämmatada.
Ühes talus oli kord üks kaval sulane, kes perenaese järelt ikka paremaid suutäisa ära pettis. Kord oli perenaesel jälle kuhugi külasse-minek ja ta tegi hea liuatäie kookisid valmis ja saatis lastega sulasele ka paar tükki katseks. Sel sai aga neist maitse suhu ja ta pidas varsti kavala plaani valmis, kuidas kookisid kõike oma keresse saaks toppida. Sellepärast ütles ta laste vastu: “Katsuge ometi, kas saate mind kookidega ära lämatada!” Lapsed olivad ka kohe temaga nõus, ning senikaua kui teine sulasele kookisid suhu toppis, käis jälle teine neid toomas. Kui suu täis oli, mugis ta selle tropi ära ja laskis siis jälle uusi suhu toppida. Lastel oli peris naljakas vaadata, kuidas vanamees ähkides ja puhkides kookisid mugis, neid alla neelates kangeste kuugistas ja tegi, nagu kipuks tal hing rindu kinni jääma. Viimaks tunnistavad lapsed kahjatsedes, et koogid otsas olla. Vanamees aga ütles: “Oh kahju, paar tükki veel ja ma oleks tõeste hinge välja visanud!” Kõht kookisid täis läks ta rõõmsaste jälle tööle, kuna perenaene jälle uued koogid pidi tegema, kui külasse- minekut katki ei tahtnud jätta.
E 16101/2 (4) < Viljandi, Uusna v. - J. Täht. (1885).
51. Õdedel vahetatud lapsed.
Kaks talu, - nende nimed jäägu nimetamata - on kaunis üksteise ligidal. Ja nagu tänapäevgi igal talul oma peremehed ja perenaised on, olnud ka vanast nõndasamuti, ja nende talude perenaised olnud õed ehk sõsarad. Neil mõlematel olnud lapsed, tõisel kaks tütart ja tõisel kaks poega. Kummagil ei olnud hea meel, et lapsed ühte jagu olnud, ja nad võtnud nõuks lapsi üksteisega ära vahetada, nii et siis on mõlematel üks poeg ja tõine tütar. Et lapsed ühe-vanused olnud, siis olnud neil ka hõlpus vahetada ja nad vahetanudki lapsed ära.
Ajaratas veerenud edasi ja lapsed olnud juba viie-, kuue-aastased. Kord läinud vahetatud tütar enda teades teise talusse tädi juure tuld otsima. Antud säält tuli kätte ja tädi, kes tema peris-ema oli, tulnud teda kodu saatma. Aiast olnud aga üleminek ja tädi tõstnud sealt oma õetütart üle. Tõstmise aal aga ütelnud õetütar:
“Vui, ku pehmed käed sul on, minu nännil ei ole mitte nõnda peh- med!” Sääl läinud ema süda haledaks ja ta ei ole oma last enam üle aia tõstnudki, vaid seletanud talle ära kõik selle vahetuseloo ja võtnud oma lapse tagasi ja saatnud oma õepoja tulega oma ema juure.
E 8411/3 < Viljandi, V.-Võidu v. - J. Pihlap (1893).
52. Laps avaldab, kes on teise ema.
Üitskõrd olli ütel latsega tütrikul tõne laits kah ollu. Nüt olliva nema emaga katekäiste nõu pidanu, et seo om väega häbistav, et kaits last ütel tütrikul om, kona tema ehk üte latsega võisi veel mihele saada. Nüt võttunu ema selle peramitse latse hendale ja tennu muide rahva sisän jutu valla, et temal om veel selle iän laits sündunu. Niit uskunuva kah kõik, et seo tema oma laits om ollu, ja seo laits nakanu kah teda memmes kutsma. Nüt ütelnu seo vanemb tütrelaits: “Minu memm om muna munenu ja töbihannaga kanna kutsutas memmes!”Nii saanu kõigil rahval teeda, kelle laits ja kes peris latseema om, selle rumala latse suu läbi.
H III 21, 921/2 (5) < Otepää, Palupera v. - J. Kukrus (1896).
53. Laps reedab isale, et ema tegi “kodupoolikut”.
Kui isa kodust ära olnud, teinud ema lastele kodupoolikud ja keelanud lapsed kõvaste ära, et nad sellest isale sõnakest ei pidanud lausuma. Kui isa kodu tulnud, läinud kõige noorem laps temale vastu ja ütelnud: “Isa, ema ei käskinud sulle ütelda, et ta meile kodupoolikud tegi!”
H III 24, 4.96 (25) < Halliste, Kaarli v. - J. P. Sõggel < Mari Sõggel (1895).
54. Mõisnik pahandab väikese sõnnikukoorma pärast.
Mõisaherr läts väikesele 1,2-aastakadsele põisikõsõlõ mano, kes sita-koormat pääle heit, ja ütel: “Kuulõ poiss, milles sa nii väiku koormaga mõisa läät?” Poiss kostõ: “Oh, herra, innitse koorma olli veel pallo vähembä!”
H II 69, 420 (l) < Vastseliina, Misso v. - J. Sandra (1902).
55. Kui hea toit, siis loetakse söögipalvet.
Kord vanal aeal, kus kerksandad enam peretes käinud raamatuid, lugo, viisisi, kombeid, maja viisi kuulamas, küsinud 7-aastase poisi käest: “Kas loete ka ikka sööma ees ?” - “Kui hea sööm oo, nago jouloöhto ehk muido, kui lihalimbi leem, tehakse see salm ää ka. Mis see va vesileeme juures maksab, vahel pole seda ka, rend tükis tühi!”
H I 4, 419 (4) < Karja - C. Allas.
56. Laps reedab oma varguse.
Üks kasunaene olnud enese viie-aastase tütrega külas rukist lõikamas, õpetanud homiku: “Kui meie väljal lõikame, niikaua sa mine koju ja vaata, mis sealt kätte saad, pane taskusse ja vii oma koju, pane mo sängi!”
Saanud hulga aega lõigand, tulnd laps ja hüüdnud: “Aiti, ae, ma lähen nüüd koju!” - “Mis sa sõnna lähed?” küsind Madli (ema). “Mul juba jälle tasku kaami (kraami) täis, viin koju!”
E 35962 ja 39957 (40) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
57. Lapsed reedavad emade viljavarguse.
Viljandi parun olli ütlend moonakate lastel: “Uih, lapsed, teil õige pailu kanu, mis te neil söödate ka?” - “Eks mammad ikki rehe juurest toovad taskuga teri!”
ERA II 192, 672 (311) < Viljandi l. < Viljandi khk. ja v. - Leili Takk < Mari Marks, 70 a. v. (1938).
58. Laps reedab hanevarguse.
Ühes peres varastatud haned ära. Kui nad neid otsimas käisid ja ühes peres lapse käest küsisid, kus eit on, ütles laps: “Ma ei tea, kus eit on. Kaksteistkümmend kaaga pead on meie eidel .kapi taga!”
ERA II 260, 147/8 (58) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
59. Laps reedab härjavarguse.
a) Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: “Kus vanemad on?” Laps vastu: “Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!”.
E 3298 (l) < Tarvastu, Holstre v. - J. Leppik.
Laps reedab härjavarguse.
b) Vanas varastanu mees mussa ärja, toonu kodu ja veenu lakka, esi karistanu last: “Õle üvä laps, ära ütle üstegi. kohe meie lähmä, - meie lääme lakka mussa ärga tapma!”
Tagaotsijad tulnud varsti ja küsinuvad lapse käest: “Kus taat ja memm one?” Laps vassanud: ”Mina memme.üvä laps ja taadi tark laps, ei ütle ühekille, et taat ja memm tapava lakal külä mussa ärga!”
H II 31, 423 < Otepää - Otto Grosschmidt (1889).
60. Laps reedab, et heinakoorem kergelt tehtud.
a) Külamees oli heinakoormat turul kauplemas. Jättis poja nii kauaks koorma juurde, kui ise ära läks, ja nimetas hinna, mis noor kaupleja pidi küsima. Nähes, et koorem väga kõrgeste oli tehtud,
pilkasivad ostjad: “Need einad ei kõlba, jalajäljed on juures!” Poiss vasta vaidlema: “Kust need jalajäljed juurde saivad, isa tõrrepõhja peal tegi koorma!”
E 16162 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe - J. Lilienbach (1895).
Laps reedab, et heinakoorem kergelt tehtud.
b) Üks mees läinud heinakoormaga linna turule. Läinud ise kõrvale ja jätnud veikese poja koorma juure. Tuleb üks härra oma sõbraga ja ütleb sajates: “See on tõest loll mees oma koorma tegemisega, ta on koorma jalgadega kõvali tampinud!” - “Ei ole!” vastab selle pääle veike koorma peremees. “Meie tegime taadiga kahekesti selle koorma, teine õlletõrs oli teis küljes, koorma otsas pole kedagid olnd!”
E 25741/2 (63) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
61. Laps reedab pettuse linamüümisel.
Võru sulane läinud linna linu müüma ja võtnud kuueaastase poja ühes kaasa. Linaostja olnud poisi vastu õige lahke, annud sellele kommisid. Siis naljatanud ja küsinud: “Kas sa kah linu mõistad teha?” - “Ei mõista!” vastanud poiss. “Noh, näinud oled ikka, kuida sinu vanemad seda tegivad?” küsis linaostja edasi. “Miks ei näinud!” vastanud poiss. “Taat viskas vihaga linadele vett peale ja memm pani tuhka, et siis linade eest linnas rohkem raha saada!”
H III 24, 520/1 (2) < Halliste, Kaarli v. - J. P. Sõggel (1895).
62. Laps reedab, et linapunna sees on kivi.
Vanamees seadnud linu ja poeg vaadanud juures. Ta pannud ühe linapunna sisse kivi ja ütelnud pojale: “See on sinu saiarahaks !” Vanamees läinud ühes pojaga linna ja müünud linad ära. Ta pildunud linu kaupmehe aita. Korraga hõiskanud poeg: “Taat, vaata, kui saiaraha kimp läks!” Seda kuulnud kaupmees ja hakanud poja käest pärima, kuidas ta saiaraha kimp on? Poeg kostnud: “Isa pandis kodus selle kimbu sisse kivi ja ütles mulle: see on sinu saiarahaks.” Kaupmees vaadanud järele ja leidnud muidugi linapunna seest kivi. Ta võtnud vanamehe 2 koormat linu ära ja ei maksnud vanamehele mitte kopikut. Pojale annud mõne kopiku saiarahaks.
E 10875 (11) < Helme - J. Karu (1894).
63. Poiss segab isa tõrvakauplemist.
Ühekorra isa läind tõrva müüma külasi kaudu. Võtnud poisinoka ka seltsi, obusevahti, kui vana peredes sihes käib ja ostjaid ajab. Käind siis perest perese, kõik läind kenasti. Viimaks tulnd oopis võõraste maade sisse. Isa ajab obuse värava taha ja läheb perese sisse, poiss jääb rataste juure karauli. Selle aja sihes naabrimehed tulavad takseerima, et mis müiakse ja kudas kaup on. Vaatavad ja torkivad tünni kallal, viimaks üks ütleb nii tõsise näuga kut saab: “Mis, mis töru see ka on, see pole ju öige törva nägusid! Siia pole jo lehmasitta mitte põrmugid sisse pandud!” Poiss kohe vastu: “Vale puha, äi külamees tunne asja! Isa pani kolm ämbert lehmasitta enne tõrva sisse, kui ta müima tuli!” No mine võta veel last kuskile seltsi!
ERA II 277, 87 (10) < Karja, Leisi v. - Olev Jõgi (1940).
64. Poiss paneb “vorstid” kerisele küpsema.
Mees toonud linnast omale kaks rangikaelust, tahtnud uusi rangisi teha. Kui tema kuueaastane poeg seda näind, küsinud ta isa käest: “Ütle, isa, mulle, mis asi nihuke imelik on, mis sellega tehaks?” - “See on vorst,” vastab isa, “homme praadime selle kerisel ää!” Isa läinud vihtlemise-vett tooma, poeg jäänud üksi koju. Ta otsinud ka teise kaeluse nurgast ülesse ning visanud siis kerisele. Isa tulnud veega koju. Alles ukse all pisut nuusutades tunnud ta koledad raipe kärsahaisu. Küsinud poisi käest: “Kuule, poiss, mis hais see siin toas on?” - “Ei kedagi,” vastab poiss, “see on vorsti hais! Sa lubasid homme neid kerisele panna, aga ma panin need mõlemad juba täna kerisele, et põleks õhtuks emal pudru keetmist!”
E 39085/6 (14) < Ljuban < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
65. Poeg lõikab isa kuue eest nööbi ära.
Mees ostnud omale linnast uue kuue, ilusad valged nööbid olnud ees. Kodu näitanud ta naisele ja lapsele, kes koolis käis, oma uut kuube. Ema kiitnud igate moodi kuue headust, et see ei pidavat tuld ega vett kartma. Pärast tuleb koolipoiss, nuga käes, ja küsib näpuga nööbi peale näidates: “Isa, kas sul seda nööpi tarvis on?” - “Ja muidugi on tarvis!” vastab isa. Poeg lõiganud napsti nööbi kuue eest ära, andnud isa kätte ja ütelnud: “Säh, kui sul tarvis on!” - “Kas seda su kurjategijal koolis õpetakse, et koerust oskad teha?” ütelnud isa kulmu kortsutades.
E 39681/2 (5) < Ljuban < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1899).
66. “Koksi, koksi, pojuke!”
Väikene poeg oli ema ära tüitanud. Ema, et poeast rahu saaks, annud poea kätte väikese puukepi ja ütelnu: “Mine välja ja koksi sellega!” Poisike kuulnud ka sõna ja läinud, ise hüidnud: “Ema, kas koksin?” Ema vastu: “Ja-jah, pojuke, koksi, koksi!” Viimaks hüidnud poisike: “Ema, kas laun hunni ka?” Ema vasta: “Ja-jah, pojuke, lau aga hunni ka!” Viimaks hüidnud poisike: “Ema, kas koksin vana kirju ka?” Ema läinud vaatama - kanapojad olnud kõik surnud ja hunni lautud!
E 28081/2 (5) < Lä-Nigula, Oru v. - J. Prooses (1896).
67. Lapsed teevad pahandusele lisa, sest peksta saavat ikkagi.
Piilas läinud kord ühel hommikul kaks last, vend ja õde, loomi karjamaale ajama. Karjamaal asunud suur veeloik ehk padu, kus juures lapsed armastanud ikka viibida ja seal vees ja poris paljaste säärdega sobrida ehk loigust edasi-tagasi läbi käia ehk jooksta. See olnud neil armsamaks ajaviiteks. Et lapsed juba väga kauaks olid jäänud, seepärast tulnud neile vanem õde kodust järele ja ütelnud: “Tulge varsti koju, saate ema käest peksa!” Väikene õde Liisa oli seda kuuldes venna poole pöörnud ja lausunud: “Mihkel, ometi me peksa saame, lähme ete veel korra!” Ning läinudki veel kord sobrides läbi porise veeloigu.
E 61764 (2) < Jämaja - A. Kuldsaar (1928).
68. Vanemad ajavad laiska poega rehele ja sööma.
a) Üks isa aeand poega rehele, üüdes: “Poeg, tõuse ülesse rehti pumpama, kuule, kui kui külas kolgitakse, vihku seina virutakse!” Ei poeg pole kuulnd ühti. Laug saand rabatud ja teene maha lükatud, ema läind oma korda aeama: “Tõuse ülesse, poeg, kuule, kui külas koodid käivad kordasmüda!Meie isaga lõeme koa lademed üle, aga peksandustega ollime kimpus, sest Lullu puudus lousta, kes koodid korda säeb!” Ei poega kedagi. Rehe saand peksetud, rukkid pohemolliga puhastatud, käsikivil jahvatud ja pudru keedetud. Jällegi läind ema poega üidma: “Tõusu ülesse, poeg, juba pudru keedetud, voi sulatud päe juba pätsi arus, lebakoti lõunes!” Siis karand poeg kähku ülesse: “Jah, emake, eks vanema sõna pida ikka kuulma, eks ülesse pida ikka tõusma!” Isal olnd aga ärjakara kansik käepärast, kinkind sellega poisile mõne siraka ning jätnd ilma jahupudruta, paramaks meelespidamiseks, et vanema sõna pida ikka kuulma ja õigel aeal ülesse tõusma. Seda lugu jutustavad vanemad tänini oma lastele, kui nad neid varakult töösse aeavad, irmutuseks.
H II 20, 835 (2) < Vändra - T. Tetsmann (1889).
Vanemad ajavad laiska poega rehele ja sööma
b) Üks ema aand poega ülesse ja ööld: “Tõusu ülesse, poeg, ilm hall juba!” Poeg ööld selle peale: “Ilmal õigus hall olla, sest ta on vana!” Ema hüünd teist korda: “Tõuse ülesse, pojuke, juba pudru valmis ja sula või silmas!” Poeg ööld selle peale: “Jah, eks vanainimese sõna peab ikka kuulma!” - ja tõust selle peale ülesse.
H II 57, 99/100 < Kose, Tuhala v. - T. Wiedemann < Jaan Merko (1896).
Vanemad ajavad laiska poega rehele ja sööma
c) Rannamees ajas poega ülesse ja ütles: “Kuule, poik, tõuse üles, kukk juba laulab!” Poiss kiidab: “Kukk on päival jõude!” - ja keeras teist külge. Vähe aja pärast läheb vanamees uuest “poika” äratama: “Kuule, poik, touse nüid üles, päike juba tõuseb!” Poiss pajatab: “Pääval pikk tee käia!” - ja magab edasi. Tuleb siis isa juba kolmandat korda äratama: “Touse ometi, põik, üles, puder juba valmis ja silm ka sees!” Poiss ajab enese aigutades istuma ja ütleb: “Eks siis pea ikka” tousema ja vanemate sona kuulama!”
ERA II 279, 304 (6) < Haljala, Aaspere v. - J. A. Reepärg (1940).
Vanemad ajavad laiska poega rehele ja sööma
d) Isa ajas homikul poega magamast ülesse (Narva poolt eestlased või sega-venelased): “Ai, poigani, poigani, tousemas üles, tarvis vjett tjassjda, jei ole palju, jei ole palju, vjiisteistkjummend tjünderid vjett tjassjda!” Ei poeg teinud sest väljagi, norskas edasi. Isa tassis vett, sai vee tassitud, tuli jälle poega ajama: “Ai, poigani, poigani, tõusemas üles, ahju tarvisi kjutta, putru kjeeta!” Poeg rääkis mõned sõnad vastu ja jäi jälle magama. Isa küttis ahju, keetis putru, pani või sulama ja tuli jälle poega ajama: “Ai, poigani, poigani, tõusemas üles, putru keedetud, või sulatud!” Nüüd ajas poeg ennast asemele istukile ja ütles: “Peab ikka tõusema ja vanema sona vottema,” - ning tuli asemelt välja.
H II 58, 231/2 (19) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Heinrich Sehwalbe, 38 a., Lehmja mees, Peterhohvis kroonuteenistuses olles kuulnud.
69. Lapsed ajavad tööd üksteise peale.
Ühel mehel olnud kolm last. Need olnud õige vastased. Kui isa ühte käskinud midagid teha, siis ajanud see teist tegema ja teine kolmandat jne. Nõnda jäenudki siis iga kord isa käsk täitmata. Kord tulnud nimetatud peresse keegi võõras ja palub juua. Pereisa käsib vanemad poega ja ütleb: “Mihkel, mine too sa kambrist võõrale taari!” Poeg vasta: “Ee, mingu Kutti!” Kutti: “Ee, toogu Liisi!” Liisi saatnud jälle Mihklid ja see oma järgmist, ning see üheteise ajamine tuurinud nii kaua, kuni isa ise ülesse tõusnud ja võõrale taari toonud.
E 31476/7 (151) < Jämaja - A. Kuldsaar (1897).
70. Laisk poeg püüdvat hiiri.
Peremehel oli laisk poeg, ei viitsina tööd teha. Läks lattu ja heitis magama. Magas päeva otsa, ei tulnud söömagi. Teisel päeval läks isa lau ukse peale ja hüüdis: “Noh, veike kelm koer, mis sa siin põõnutad? Haige sa ju ommeti ei ole, tule laust välja!” Poeg vastu: “Ma püüan hiiri!” Isa küsima: “No mitu tükki sul juba püütud on?” - “Oot, oot, kui ma selle kätte saan ja 11 tükki veel, siis saab ju terve tosin,” vastas poeg. Isa võttis hea tümika ja rookis poja kere läbi. Poeg jättis sellegi hiire püüdmata ja hakkas tööle.
E 33824 (10) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Juhan Pindel (1897).
71. Poiss ei viitsi kirvest käiata.
Poiss tuleb sebäle kirvest tellimä tehä. Sai kirves valmis, ütleb sebäle: “Taat käsk kirve hobehaljaks tehä.” Sepp vastab: “Saab küll.” Paneb poissi käiä ümber ajama, hageb kirvest igest kandist haljaks käiämä. Poiss aab, aab, tüdüb vade viimaks ära, et just tema voimal sie haljaks-tegemine käübki ja ütleb: “Olgu pääle, sais vade kirjavakski!”
H II 56, 1063 (l) < Jamburi, Simititsa asundus < Kuusalu, Kolga v. - M. Odenberg (1896).
72. “Puhkan ja hakkan jälle nutma!”
Laps nutnud. Naine öölnud: “Jumal tänatud, jäi ometigi magama!” Laps kostnud kätkist: “Puhkan natuke, hakkan aga jälle!”
E 38318 (14) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1899).
73. Poiss tahab ka osa saada pudrusilmast.
Ühekorra vana Lausa ema annun mehele süia. Poeg oln teisel ka laua taga ja köik täitn köhtusi. Pudru oln ja pudru sihes muidugid võisilm ka. Ema polle tahtn, et poiss maiust saab, aga kudagid polle jälle saan ää keelda, et poisi silmas öigeks jääja. Vanamees kastn pudrukoosta vöisilma. Poiss tahab ka kasta. Ema ütlen: “Ää-ä vöta, poja, see'o äkk!” Poiss pistn kohe töinama: “Ma taha jo ka äkka saaja!”
ERA II 277, 158 (14) < Karja, Leisi v. - Olev Jõgi (1940).
74. Poiss kukub kirikukatuselt alla.
Kaks Linnaka küla poissi otsind Karja kiriku ümbrusest haki pesi. Korraga märganud poisid, et kellaaugu kohal (kirik on tornita) räästa all on pesa munadega. Ronitud kellaauguni, kuid munadele ligi ei pääsenud kumbki. Poistele tulnud hää nõu. Nad võtnud pika laua, pistnud otsa kellaaugust välja ja selle päält oleks nüüd väga hää olnud pesast mune võtta. Leppind siis poisid nii kokku, et üks ronib lauda mööda välja ja võtab munad pesast, teine on aga seni vastukaaluks laua teisel otsal, mis jäi kiriku pääle. Kui teine poiss munad juba oli saanud kõik mütsi panna, hakanud teisel poisil ka munade üle himu. Ta ütelnud: “Anna pooled munad mulle selle eest, et sind ülal hoian!” Sellega ei olnud teine nõus. Veel kord küsind esimene: “Kas annad või mitte?” Teine vastand : “Ei anna aga mitte!” Samal silmapilgul lasknud teine poiss laua otsa lahti ja teine, kaotades tasakaalu, langes kõige munadega alla. Poisi suur must kuub võtnud tuult ja poiss kukkunud tervena alla, samuti jäänud terveks munad mütsis. All hüüdnud veel poiss ülesse: “Anna aga mitte!” - ja pannud munadega kohe Linnaka küla poole jooksma.
E 58353/4 (20) < Karja - Gustav Ränk (1926).
75. “Miks Juku lõi sind?”
“Mis sa tõunad seal jälle?” küsis ema poja käest. “Mis sa tõunad - Juku lõi mind puuga!” vastas poiss. “Mispärast see Juku sind siis lõi ?” küsis ema edasi. “Noh, ega ta muidu mind küll ei oleks löönud - ma salusin teda kintsust,” kõneles poiss.
H III 24, 526 (10) < Halliste, Kaarli v. - J. P. Sõggel (1895).
76. Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist.
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja akanud võõrast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: “Mis sinul siia asja on!” Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.
E 22489 < Pilistvere, Kõo v. - Jaan Keller (1896).
77. Emad imetavad lapsi kaua.
Vanal ajal naised imetasid lapsi kaua, mõni mitu aastat. Sellest arvati see kasu olema, et siis järgmine laps ei tule nii pea, et oleks aega eelmist vanemaks kasvatada, kellest siis järgmiseil hoidja saaks. Üks olnd suur poiss, käind ema järel ja küsind imeda. Emal oli talitusega palju tööd, et polnd igakord aega poissi imetada. Ema ütles siis, et püsti seistes ei saa imetada. Poiss tõi istme ja käis istmega ema järel, ise ütles: “Kui sa nüüd kohe maha ei istu ja mulle imeda ei anna, siis ma tõmman sulle istmega möda jalgu!” Üks poiss oind seitsme-aastane ja saand ikka veel emalt imeda. Üks hommiku poiss ärkas hilja ülesse, ema oli juba välja tööle läind. Poiss otsis kottu ema. Kui ta ei leidnud, läks edasi maanteed mööda. Mõisa-teomehed olid põllul tööl, poiss küsis neilt: “Kas te olete mo ema kuradit näind?” Teomees küsis: “Mis sa siis emast tahad?” Poiss ütles: “Ta läind kottu ää, ma olen täna alles imemata!” Teomehed hurjutasid poissi ja lubasid talle härjapiitsa anda. Siis poiss läks jälle tönnides koju tagasi ega jäänd enne rahule, kui ema leidis ja imeda sai. Ühel emal olla suur tütar veel imeda saand. Kui ta teda teiste nähes imetas, siis teised tüdrukud ja poisid naersid teda. Tal oli teiste ees häbi ega imend enam teiste nähes. Kui ta emaga kahekesi juhtus olema, siis ütles emale: “Anna mulle nüüd ruttu imeda, nüüd teised ei näe!”
ERA II 200, 462/3 (33) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1988).
78. Lapse haigus - purjus pea.
Dr. S-1 on kord juhus olnud ühte last arstida Viljandis. Kellegi proua laps on nutnud, naernud, peksnud käte ja jalgadega ja avaldanud mitmesuguseid liigutusi. Proua saatnud lapsehoidja küll ühe, küll teise tohtri juure, aga kedagi ei ole kodus olnud. Siis proua on käskinud S. kutsuda, üteldes, et see on ikka kodus, ega seda keegi ei tarvita! S. ongi tulnud, on lapse järele vaadanud ja ütelnud, et laps on purjus! Siis on proua pistnud teda sõimama, et sina ise oled ilmast ilma täis ja ära tule minu last ja mind teotama, kui sa haigust ei tunne! S. läinud siis minema ja proua hakanud lapsehoidjat pinnima, et mis see lapsele on teinud. Seni kui see on viimati rääkinud, et ta on lapsele pitsklaasiga natuke konjakit andnud. Siis on proua läinud kohe S. juure vabandama ja andeks paluma.
ERA II 208, 508/10 (502) < Äksi, Tabivere - J. Johanson (1938).
79. Poiss oskab juba suitsetada.
“Küll meie Jaan on äge õppima - õppis juba piibupõletamise ää!”
ERA II 273, 404 (13) < Tallinn - Ed. Kriitmäe (1940).
80. Lapsel esimene sõna “kurat”.
Korra läinud keegi vanaeit oma tütre poole külla. Küsinud: “Kas sinu Mannikene ka oskab rääkida?” Tütar vastanud: “Ei oska küll suuremad midagi, ah jah - eela ütles ainult ühe veikse kuradikese!” - “Jah-jah, või nii.”
E 41413 < Rõuge khk. ja v., Sänna - Oskar Leegen (1901).
81. Laps kõneleb juba “tähtsamad” sõnad.
Moonaku naene küsnud teeselt: “Kas sinu Kati kõnelab ka juba?” - “Suurt ta veel ei kõnela,” kostnud see, “tähtsamad sõnad - kurivaim, kurat ja lits - ütleb ta siiski ju vällä!”
H III 28, 87 (29) < Viljandi, Uusna v. - Hermann Nigul (1896).
82. Poiss sõimab ristimisel pastorit.
Õpetaja on ametitalituse asjus Tudus. Temale tuuakse koolmeistri ristitud lapsi õnnistada. Üks oli juba õige suur püksikandja poiss, õpetaja paneb käed laste pääde pääle. Poisijõmps aga käratab: “Ära, kurat, karvu kinni hakka!” Ema kiidab pärast teistele naestele: “On see mul vast terane poiss, ei see häbene saksa ega kedagi!”
H II 64, 365 (4) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karu (1901).
83. Isa uhke oma poja “võimetele”.
Isa: “Armas õpetaja, vaadake üks kord mino poja peäle, kas see ei ole terav poisike! Tema mängib kaarti, viskab ketast ja kurni, vanduda ja sõimata ja kurja hüida mõistab tema kui kurivaim ise!” Õpetaja: “Aga Ado, armas mees, kas ta mõistab ka lugeda ja palvet teha?” Isa: “Ei, armas õpetaja, seks on ta veel väga nõder ja pisukene!”
E 36526 (52) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1898).
84. Laps lugemise unustanud.
Õpetaja tuli külasse “luetama”. Üüti veike Ats ette. õpetaja: “Kas lugeda oskad jo?” Ats: “Oskan!” õpetaja: “Mis sa siis oled lugenud?” Ats: “On üks alli kaantega raamat.” Kiskus aabitsa taskust välja, vahib sisse, ei lausu musta ega valget, õpetaja: “Noh, kas oled ära unestanud? A, b.” Ats: “Ah ja, kurat - a b, a b, a b!”
E 15159/60 < Jõhvi < Rakvere khk. ja v., Paatna k. - J. Lilienbach < Jaagup Lilienbach (1895).
85. Laps vanduda oskab, kuid lugeda mitte.
a) Üks naene küsinud korra kirikuteel teise käest: “Mis see veike Ats ka sul teeb?” Teine vastu: “Ats on niisugune tragi poiss, et naera või katki: põletab piipu ja vannub kurja nagu vana mees!” Esimene: “Kas lugeda mõistab ju?” Teine: “Mis laps veel sellest teab!”
E 33643 (25) < Suhum-Kalee < Jüri - J. Pihlakas (1897).
Laps vanduda oskab, kuid lugeda mitte.
b) Üks ema kiitis kirikuõpetajale oma poega: poeg mõistvat heaste kurni mängida ja kurja vanduda. Õpetaja küsis: “Kas ta lugeda ja laulda ka mõistab?” Ema vastas: “Oh, ta selle tarvis alles noor ja nõder!”
ERA II 260, 134 (26) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
Laps vanduda oskab, kuid lugeda mitte.
c) “Kas teie Ats loeb juba?” - “Ah, mis vääti sellest teab! Aga kurja vannub kui vana inimene!”
E 17956 (2) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1886).
86. Laps terane surmatunnini.
Kaks tuttavat naist juhtusivad kokku ja üks küsis teise käest: “Kas see laps elab veel, mis mullu ära suri?” Teine vastas: “Oh, ei ela! Aga oli lagund terane, rääkis surma tunnini. Ma küsisin: Mis sa veel tahaksid? Kohe vastas: Mis sa, kulat, haugud!”
H II 40, 827 (2) < Ambla - M. Neumann (1893).
87. Poiss käib isa moodi.
Teekäijalle tulnud poisikene vastu. Teekäija küsinud poisi kääst: “Poiss, miks sa häbened, et pea rinnus hoiad!?” Poiss vastab: “Ega ma häbene kedagi, ma käin oma isa moodi!”
E 6005 (8) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1893).
88. Poiss tahab täismehe vääriline olla.
Talu põllul koguti rukkid. Kogumise ajal võttis üks poiss palju vihkusid selga. “Poiss, ära võta nii palju selga!” keelas teine. Poiss: “Toobiski Juri võttis veel rohkem!” Keelaja: “Vaata, kui pikk Toobiski Juri on, ja sina jõmm tahad ennast tema kõrvu seada!” Poiss: “Aga vaata, kui kõrgele ka Toobiski Juril tõsta on. Tal on ju selle upitamisel ka sikutamist!”
E 26945/6 (S5) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1886).
89. “Millal kirikuherra meil on käind?”
Vana talutaat läinud pühapäeva homikul kiriku poole. Tee ääres küla vahel olid küla poisikesed, mürasid seal üksteisega ja mängisid.Taadike sai poiste kohta, jäi seisma ja ütles: “Tere homikust, lapsed, eks te lähe ka kirikusse, täna on ju pühapäev!” Üks sõnakam poiss teiste seast vastas taadikesele: “Millal kirikuherra meil on käind?” Ei taadike mõistnud poistele midagi vastata, vaid läks edasi.
E 34480/1 (26) < Jüri, Kurna v., Loo - J. Kiirgan [= J. Saalverk] (1897).
90. “Kes on kõige kõvem mees?”
Üks poisikene küsinud oma isa käest: “Isa ae, isa, kes on kõige kõvem maa pääl?” Isa vastanud: “Ega mina ei tää, kõvasid on palju, üks on ühest, teine on nõrgem teisest.” Poiss ütelnud: “Mina tään küll! Uni on see kõige kõvem mees maa pääl. Vaata, kuidas kõik ära nõrkevad tema alla!”
E 32772 (5) < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Maaten (1897).
91. Poiss vastab ähvardajale osavasti.
Üks Kihnu Jõnn tulnud maisemaale ja astunud jõmmides mõisa poole, kaks viinalähkert turja pääl. Tee ääres oli üks väga vallatu poisike. Kihnu Jõnnu meel poisi pääle pahane: “Kas teäd poiss, kui mia siu isa olõks!” Poiss: “Selleks võid sa ju ka veel saada, sest mu ema on lesk!”
E 18403 (13) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann (1895).
92. Poiss näitab oma kavalust.
Ükskord olnd üks väga tark poiss, kelle kavalusest olla palju räägitud. Üks vanamees, kes poisi tarkusest oli kuulnud, tahtis näha, kui tark ja kaval see poiss on. Ta sõitis vankriga külatänavasse, kus poisid olid ja ütles selle targa poisile: “Kui sa nii tark oled, eks sa siis katsu mind oma kavalusega siit vankri pealt maha meelitada!” Poiss vastas: “Ei ma sind vankri pealt kavalusega maha küll ei saa! Aga kui sa maas oleksid, siis ma saaks so maast vankri peale küll kavalusega meelitada.” Vanamees tuli vankri pealt maha ja ütles: “Noh, eks sa siis katsu, kudas sa mind vankri peale saad!” Poiss vastas: “See oligi mo kavalus, et sind vankri pealt maha saada!”
ERA II 264, 388/9 (71) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1940).
93. Pikal poisil silmad maast kaugel.
Ühel isal olnud omast pitkem poeg. Talisel päeval läinud nemad kahekesi teed mööda. Isa ütelnud pojale: “Madis, vaata siin on hobuseraud maas, võta üles ja viime sepale!” Madis vaatab maha ja ütleb: “Kus? Siin pole midagid!” Isa võtab ise raua maast ära ja ütleb: “Ei sina näe kedagi, aga minu vanad silmad näevad küll.” Poeg: “Kuule, taat, mina olen sinust ka palju pitkem ja on ka silmad maast kaugemal kui sinul, - kuidas mina nõnda kaugelt pean nägema!”
E 43234/5 (21) < Pärnu, Sauga v. - Juhan Pulst (1902).
94. Pimeda hobuse jaoks latern aisa otsas.
Keegi Soosaare mees sõidab Viljandi. Teel jääb vankrile magama. Valge on juba suur, kui mees jõuab Uuslinna, kuid magab endiselt, later põleb aisa otsas. Kaks koolipoissi tulevad vastu, üks ütleb: “Näe, later aisa otsas, ei tea miks?” Teine vastu: “Kuidas sa nii loll oled, et aru ei saa, see hobune on ju pime!”
ERA II 60, 39/40 (4) < Kolga-Jaani, Soosaare v. - Joh. Grauberg < Hans Rosenberg (1932).
95. Poiss rikub palgi.
Poeg läinud isa juure ja üelnud: “Isa, ma rikkusin palgi ää!” Isa sõimanud poissi ja üelnud: “Tema loll, rikub palgi ära! Kui sa kõik ära rikud, kellest ma siis aita ehitan? No kui oled rikkund, siis mine saagi palk katki, lõhu lõhki ja too tuppa ahjupuudeks!” Poiss läinud saaginud palgi katki, lõhkunud lõhki ja kannud tuppa. Pärast küsinud isa pojalt: “Kuda sa selle palgi siis ära rikkusid?” Poeg vasta: “Lõin kiimiga veikese tärke palgi koorele sisse!” Isa süda täis, et nii vähese via pärast lasknud palki katki saagida ja lõhki lõhkuda. Aga mis sa veel teed!
E 34689 (l) < Kadrina, Aaspere v.. Hõbeda - Alfred Constantin Kivi (3897).
96. Poiss pahane või-ostjale.
Talupoiss müüs turul võid. “Palju sul on?” küsis proua, kes ostma tuli. Poiss: “Ema pani kodu viis naela. Nüüd igaüks, kes ligi saab, tõmbab peuga, - ega ma tia, kui palju siin veel on!”
E 26944 (32) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
97. Isa tahab, et poeg teda “papaks” hüüaks.
Soe Peetre ol´l tähele pannu', et suurõmbide latsõ essä “pappas” kutsva' ja immä “mammas” manitsõsõ. Keväjä tegi Peetre vahtsõ tarõ, mis ka Kadaja Kaarli elotarõst maaha es jää, ja nüüd es taha timä sukugi, et latsõ tedä esäs nimetase. Ta tahtse asja praavi'. Ütskõrd poolpäivä õdangu sannah lask Peetre kõva löunö panda ja upit poja lavvalõ. Pia naas poig lavvalt pallõma: “Esä, lämmi nakkas.” - “Ah, pappa ei olõ'? Heitke lõunat!” Ja esi and pojalõ vihaga vatti. Tükü vai tsipakõsõ ao peräst naäs poig jäll pallõma: “Esä, kuum nakas!” - “Ah, pappa ei olõ'? Heitke lõunat!” Ja jälki and Peetre pojalõ nutti. Lavvalt naas poig poolikutsõ helüga pallõma: “Esä, kippõ nakkas!” - “Ah, pappa ei olõ? Heitke lõunat!” Ja jälle tsolises keres nink tänit ikkoh poig: “Papja, är' pala!” - “Ah, nüüd olõ pappa? Tulõ sõs maaha!”
H II 74, 262/3 < Põlva - Joh. Semm (1904).
98. Lapsed hüüavad vanemaid tädiks ja tädimeheks.
Kord õpetasid üks paarrahvast oma lapsi, et nemad neid “tädiks” ja “tädimeheks” kutsuvad. Ja lapsed hüüdsid neid ka siis “tädi” ja “tädimees”. Sääl juhtus nende üleaedne perenaene seda kord kuulma, et lapsed oma lihaseid vanemaid tädiks ja tädimeheks hüüdsid. “Miks teie oma lapsi nii rumalaste olete õpetanud ennast tädiks ja tädimeheks hüüdma ?” ütles naabri perenaene. “Mis meie patused mullatükid siis muud oleme kui tädi ja tädimees! Nende isa on ülevel taevas, kas meie mõned asjad selle kõrval oleme!” vastas laste ema. Ja need “tädid” ja “tädimeest” peavad praegu veel ilmas elama, kui nad mitte surnud pole.
E 20655/6 (23) < Rõuge - M. Siipsen (1895).
99. Laps kurdab, et toit tuline.
Lapsed virisevad, et tuline, tuline. Ema kohe kurjalt: “Mes sa virised, omal tuul nena all, puhu piale!”
ERA II 193, 328 (54) < Jõhvi khk. ja v., Tarakuse k. < Torma - Armilda Hallik < Marie Jalakas, sünd. 1876. a. (1938).
100. Naine pahandab lehma ja lapse üle.
Vabadiku naene olnud metsas lina kakmas. Oma oole all pidanud ta veel sääljuures aastast Leenut ja lehma Lehikut. Leenu akanud ikma ja naene lähnud töölt ära seda vaegistama. Sõnis lähnud . aga Lehik villä. Seda nähes pahandanud naene: “See on üks rumal | inime, kis Leenu lapse ja Lehik lehma nime paneb: Lehik neelustab ja Leenu röögib!”
H III 20, 800/1 (14) < Viljandi khk. ja v. - H. Nigul < R. Kamar (1893).
101. “Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?”
Ema õpetanud tütart: “Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!” - “Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema ?” küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.
E 13996 (2) < Koeru, Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894).
102. Eit kiidab oma kasvatusoskust.
Kord kurdab vanaeit: “Küll on need nooremad inimesed ka hullud. Ei mõista enam nende lapsi ka hoida! Kasvatasin ometi vanema minial seitse last ja nendest on kõige vanem praegu Riias saksaks.”
E 29327 (3) < Viljandi - A. Suurkask (1896).
103. Peasilitamisest langenud juuksed ära.
Poisike: “Papa ae, millest see tuleb, et sul peas enam karvu pole?” Papa: “Mina olin alati hea laps ja sõnakuulelik, et igaüks minul pead silitas, - selle läbi kulusivad juuksed peast ära!”
E 47846 (34) < Palamuse, Kuremaa v., Vinni - H. Karro (1911).
104. Ema äratab poega piimapudiga.
Ühel emal oli viisiks võetud poega igal hommikul piimapudiga üles ajada, kes ilma selleta ka ei tõusnud.
Ühel hommikul, et tal aega pudi valmistada polnud, viis ta tühja kapa (kibu). Poeg tõuseb üles, võtab uniste silmadega kibu kätte ja lusika peusse ning tahab helpima hakata. Robistab lusikaga mööda tühja kibu põhja. “Siin ju ei olegi sees!” ütleb ta ja heidab uuesti puhkele.
E 26937/8 (22) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1898).
105. 27-aastane laps pole veel linaropsija.
Olstre peremees sunnud oma sulase tüdärt linu ropsma. Seda kuulnud aga sulane ja akanud pahandama: “Kule, kus mehejutt põle! Katekümneseitsme-aastane laits nüüd mõne linaropsja!”
H III 20, 790 (3) < Viljandi khk. ja v. - Hermann Nigul < R. Kamar (1893).
106. Isa hoiatab poegi uppumise eest.
Vanast olli ütel mehel pojad lännü ussaia all olevahe järve tsuklõma. Esä olli üüllü: “Kule, pojad, kui ti hinne ärä uputad, sis tarõ mano tulla ei tohi!”
H II 71, 409 (8) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903).
107. “Las Martin valmistab endale lõbu!”
Va Vaiküla Jõeni mära tallanud oma jala ära, va varsa raipe pärast. Joen läinud aapteeki ja ostnud sealt salvi pealemäärimiseks. Ühe korra määrinud juba, siis jätnud muist järele teiseks korraks. Jõeni poeg Martin võtnud ühel pääval selle salvi ja hakanud sellega varsa suud määrima. Seda näinud vanaema, ütelnud kohe perenaisele: “Kuule, Ann, vaata, mis see Martin jälle seal teeb varsa kallal!” Ann läinud, hüüdnud poissi: “Mis sa, va reo, seal jälle teed varsa kallal?” - “Ei kedagi tee! Varss naerab ja ma naeran kua!” Ann läheb tuppa ja kiidab vanaeidele: “Ah, las Martin valmistab enesele lõbu varsaga, mis tast keelda!” Va Joen tuleb õhtu koju, tahab mära jalga salviga määrida, aga kust sa veel salvi võtad, seda valmistas Martin omale lõbuks! Teinekord võtnud Martin jälle vankrimäärde karbi ja hakanud sellega koera suud määrima. Määrinud selle suu ja tagumise otsa nõnda ära, et üsna kena kaeda oli. Ann aga vaatab pealt ja ütleb: “Las aga Martin valmistab omale lõbu!” Mis isa oma pojale ütles, kui ta kodu tuli, ei julge ma valge paberi peale määridagi neid sõnu.
E 39019/20 (4) < Ljuban < Kapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro < J. Bauming, 20 a. v. (1899).
108. Kaikaga tohib laps külalist peksta, jakiga mitte.
Üks külaeit läinud teisa majasse oma asjatalituse pärast kõndima. Kui ta tooli peal istunud, tulnud peremehe veikene kolmeaastane poeg, võtnud kaika ning andnud sellega eidele na vastu pead, et see üssa kõlisenud. Sellest pole keegi sõnakest lausunud, las laps õpib “kangelaseks”, millal ta karnass siis harjutab! Peale seda võtnud poiss oma jaki ning lohmanud sellega külaeidele vastu niudeid mis plaksunud. Selle peale hakanud aga ema teisega tõrelema: “Sina kurjategijas, löö viimaks jakinööbid katki! Kas sul muud mänguasja enam pole, kellega lööd? Ruttu jakk käest ära ja kaigas kätte, toksi sellega kui tahad!”
E 40006 (11) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1900).
109. Isa proovib poegade sõjavaprust.
Vanasti isa - vanal eesti ajal - proovind oma poegi. Kui pojad tulnd sõjast tagasi, isa läind vastu ja löönd vanemat poega, löönd jalust maha. Ema akand nutma, et “Missa teed! Sa lööd oma poega, kes sõjast tuleb ja surma eest on ära pääsend!” Isa üteld: “Ega ma viha pärast ei löö, ma katsun, kas ta mehe eest väljas oli.” Noorem poeg tuli järele. Kuulis, mis ütles, lõi ise isa maha. Siis isa tõusnud üles ja ütelnud: “Vaat, sina olid mehe eest väljas! Aga teine poeg on veel poisike, oli muidu sõjas teiste risuks.”
ERA II 54, 127 (110) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868. Kodaveres (1932).
110. Kõige parem abinõu laste kasvatamiseks.
Haritud naisterahvas räägib oma sugulasele, talueidele, lapsekasvatuse ja -õpetuse abinõudest. Talueit ütleb: “Minu arust on kõige parem abinõu lastekasvatuses keriksel vinnutud kasevitsad!”
E 7564 (3) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1894).
111. Perenaisel pole vitsu laste peksmiseks.
Rätsep niisugusest vallast, kus metsa on, oli talus õmblemas, seal kus metsa ei ole. Lapsed olid seal väga koerust täis ja kuulmatased; perenaene keelas teisa küll, aga nad ei kuulanud. Rätsep andis emale nõu neile vitsaga head nahatäied anda, küll nad siis kuulama jäevad. Perenaene vastas: “Ega nad siis muidugi nii kuulmatad oleks, kui nad peksa saaksid, aga, kellega ma's neid peksan, nii palju metsa ei ole, et lapsevitsa saaks, osta ei jõua ka kõiki asju! Panen küll kivi sukasäärde ja hõerun niikaua kui perse kibedaks läheb ja laps karjuma hakkab, aga see ei aita. Mis teha, ei või parata!”
H II 58, 284 (60) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < Jaan Peitong (1887).
112. Ema tahab poja laiskuse vastu rohtu.
Tartlase naine läind apteki ja küsinud oma pojale rohtu. “Mis haigus sinu pojal on?” küsinud apteeker. “Ta ei tõuse magamast ülesse, noagu kas pool pääva.” - “Kui vana ta on?” – “Kaheksateistaastane, üheksateistkümne otsas,” kostnud naine. “Kahju! Oleks ta vähä noorem olema, siis aitaks vemmal! Nüüd ei tea ma sulle midagi rohtu anda.”
E 26878/9 (2) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau (1806).
113. Poisse peab varuks peksma.
Virvel eli vanasti va Mäetaguse Mart. Sel oli kuus poissi, kaik kanged rööpelid. Mart oli igäl huomigul peksänd kaik poissid varuks läbi. Naabrimies kerra oli üöld Mardile, et mes sa neist poistest alade peksad! Mart vastand; “On siis seda tiedä, miks poissi peksädä. Poissile pidäb ninda andama, et hüppib ja siis viel nendä, et hüppib!” Poistest kasvidki peräst aeva tuplid mihed. Kaks olid viel merikaptenidki.
ERA II 167, 246/7 (24) < Kuusalu, Kolga v., Kiiu-AabIa k. - Adolf Kronström < Katarina Kronström, 71 a. (1937).
114. Peks paneb laisa poisi tööle.
Ükskord old poiss, kes ei ole tahand miski teha, ja et ta kodu miski ei tehend, pani isa teda sepa juure õppima. Poiss tuli ära ja ütles: “Mina õpin küll, aga sepatöö on tuline, seda mina õppida ei taha!” Siis pani isa teda kalamehe juure. Sealt tuli poiss jälle ära ja rääkis: “Mina mõjal teen tööd, aga kalamehe juures mina küll kauam ei ole, seal pole muud kui söö kalu käpaga ja kapaga!” Ja nõnna käis tema kõik ammetmehed läbi. Kui enam kuhugi poega panna ei old, logeres tema kodu ilma tööta ringi. Kui ta ühel päeval jälle väljas, selg vasta rohelist oli, päeva ja sinist taevast vaatas, tuli isa tasakene, hea käepäraline vemmal käe, ja soomas poisile mõne hea tulise mööda püksi. Poiss kargas krapsti üles ja ütles: “Ega mina ole midagi tehend, mispärast sa mind peksad?” - “Sellepärast sa just saidki, et sa midagi ei tee!” ütles isa ja haugutas poja kere täis. Poeg mõtles vähe aega asja järel, läks siis teiste juure heinamaale tööle ja temast sai virk ja oolas põllumees.
E 46974/5 < Vi-Nigula, Kalvi v., Aseri - J. G. Jürjev (1909).
115. Isa ei tea, kus poeg on vandumist õppinud.
Tõise tare Tõnisse ainus laps vandunud mis hull. Naaber läinud senna, ütelnud Tõnissele: “Kuule, va naaber, miks sa oma last paremine rääkima ei õpeta?” Tõnis küsinud: “Mis ta's õige räägib?” Naaber küsinud: “Kust ta selle vandumise on õppinud?” Tõnis kostnud: “Kis kurat seda teab, kust ta selle võttund!” Naaber ei lausunud musta ega valget, läinud oma teed.
E 30530 < Põlva, Võru v., Navi k. - J. Meltsov (1897).
116. Isa ei tea, kellelt poeg on rumalusi õppinud.
“Kuulge, Mäe Madis, teie pojal on koolis rumal mood: iga asja juures ütleb tema alati siga,” kaebab koolmeister. Isa küsib poisi käest: “Kuule, sina poiss! Ei tea kust ta, siga, seda on õppinud?”
E 46682/3 (24) < Palamuse, Kuremaa v., Vinni - H. Karro (1909).
117. “Mis sa, kurat, kurja vannud!”
Ühe mehe poeg vandunud kurja. Isa sõnama, et “Mis sa, kurat, kurja vannud, enesel alles kõrvatagused märjad!”
E 42332 (1) < Rakvere - A. C. Kivi (1902).
118. Lapsed kõnelevad niisama rumalasti kui nende vanemad.
a) Kaks külalast toonud mõisahärrale marju. Härra lastelt küsima: “Mis need marjad maksvad?” Suurem neist vasta: “Mis need sitad ka maksvad!” Härra pole marju võtnud. Küsinud laste vanemid järele ning käskinud eestuleval päeval laste ema mõisa tulla, kuhu see oli ka läinud. Härra küsima: “Kuule, Mari, miks ei õpeta sa oma lapsi paremine räekima?” Mari vasta: “Kulla härra, mis seiksed sitad ka veel oskavad sakstega räekida!” Härra seda kuuldes läinud tuppa ja pole enam sõnagi räekinud.
E 24789/90 (15) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896).
Lapsed kõnelevad niisama rumalasti kui nende vanemad.
b) Haige ema saatis poega õpetajat enese juurde paluma, kus järgmine jutuajamine sündis. Poiss: “Tere kua, kirikuherra!” Õpetaja: “Tere, tere, armas laps! Mis sa tahad?” Poiss: “Tulin Teid enestele kutsuma.” Õpetaja: “Mis Teil siis on?” Poiss: “Mo isa naene aige!” Õpetaja: “Isa naene? Eks see ole siis sinu ema?” Poiss: “Külap vist.” Õpetaja: “Kus Teie siis elate?” Poiss: “Näh, kas Te ise ei tea? Ma olen sealt kirikutee otsast saunast.” Õnneks juhtus kutsar sinna tulema, kes poisi elukohta teadis, mis pääle õpetaja veel küsis: “Kas ema ammu ja raskesti haige on?” Poiss: “Seal ta mögiseb ja ogiseb jo kolmat nädalat.” Õpetaja: “Kas ta sööb veel ühti?” Poiss: “Ei söö teine enam sittagi!” Õpetaja käinud haige juures ära ja käskinud tulema hakates naest, kui ta terveks peaks saama, kiriku juure oma jutule tulla. Naene saanud ka pea terveks ja läinud, õpetaja rääkinud emale, kui rumalasti poeg temale öelnud ja noominud teda, miks ta oma lapsi paremini rääkima ei õpeta. Naene kiruma: “Eks ma ole neid litsisi küll õpetand, aga kas kurjad vaimud kuulavad!”
E 38631 (8) < Suhum-Kalee < Jüri - J. Pihlakas (1897).
119. “Mis isa ütleb söömist alustades?”
Koeru õpetaja üteld leeripoisile: “Loe söömapalve!” - “Ei oska,” poiss ütles. “No mis isa ütleb, kui lavva juure lähete?” - “Meil polegi lauda!” - “No kus siis sööte? - “Põrandal.” - “No mis siis isa ütleb, kui kausi juure lähete?” - “Meil polegi kaussi!” - “No kost te siis sööte?” - “Padast.” - “No mis siis isa ütleb, kui pada juure lähete?” - “Siis lööb lusikaga otsaette ja ütleb: “Ää määri, tõbras, tahmaga!””
ERA II 54, 98/7 (81) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).
120. Isa õpetab poega kauplema.
Maamees saatnud poja Hiiumaale mune ostma. Poeg isa käest järele pärima: “Kuidas ma siis räägin, kui ma mune lähen ostma?” - “Siis räägi nii, kuidas ma sind õpetan,” ütles isa pojale. “Kõige enne, kui sa talusse sisse lähed, siis ütle: Tere hommikut! Siis küsi: kas mune on? Kui ütlevad, et on, siis küsi: Palju munapaar maksab? Kui ütlevad: Kolm kopkad! - siis ütle: Jumalaga, mina rohkem ei või anda kui kaks kopkad!”
E 20474/5 (19) < Põltsamaa, Kulista v., Sulustvere k. - M. Luu (1895).
121. Ema õpetab tütart paremini varastama.
Leerimata tüdruk oli varastanud kanga. Toonud koju, ema öelnud: “See on ropp riie, eks sa võtnud parema kui sa võtsid!” “Asi läinud ka õpetaja kõrvu. Tüdruk läinud leeri, õpetaja hakanud noomima: “Nii noor ja juba varastad! See tegu on ropp.” Laps ütles vastu: “Jah, ema ütles ka: See asi on ropp. Kui sa varastasid, siis varastanud parem ja peenem!”
EVR XXXIV, 249 < Kursi - P. Berg (1926).
122. Isa õpetab poega valet tunnistama.
Kõrd õpetanud isa seitemae-aastalist poega, keda ligimesed raske kurjatöö kordasaatjaks arvasivad olema ja usutuse alla võtta arvasivad: “Poeg, suuremad vabandusel tarvis ei lähegi: seisata küsijale julgesti ette, vaata temale õieti otsa, koputa siis omale vastu rindu ja ütle ka julgesti: Nii tõesti, kui ma elan, ei tea ma sellest loost kui kedagiste!”
E 46173 < Oudova, Sträkova < Põlva - J. Tamm (1910).
123. Kunas õige peremees vankril istub.
Üks isa kinkinud omale pojale ühe hobuse, ütelnud ise veel nõnda: “Kui paha ilm on, siis ära sa jalutama mingu; kui hea ilm, siis mine jala; ja kui sa hobusega sõidad, ära sa vasta mäge mineku paal istu, sest siis on hobusel raske; kui sa jälle peri mäge alla tuled, siis on isegi kerge kõndida, võid jälle maas jooksta, hobune lõhub ka sinu siis tükkis vankriga ära!” - “No kuna siis ma võin vankri pääl istu?” küsis poeg. “No ikka siis, kui hobust söödad,” oli isa vastus.
E 27413 < Võnnu - P. Rootslane (1896).
124. Rumal poeg või tütar täidab vanemate õpetust valesti.
a) üks lesk naene, kellel veikene poeg kodus toita oli, pidi oma veikese maalapikese eest, kus tal hurtsik pääl seisis, iga nädali ühe pääva mõisahärrale töös olema. Kui poisike juba kümne-aastaseks sai, aga ei jaksanud veel tööd tegema hakata, ehk küll kasvu poolest tubli poiss välja näitis. Ühel pääval ütleb ema pojale: “Tööd sa veel ei jaksa tegema hakata ja vaesed oleme juba ammust ajast saadik. Sa piad kerjama minema, et siis mul ka kergem oleks ilmas elada, kui sa ka mõne suutäie jõuaksid korjata!” - “Hää küll,” ütles poiss. “Homme tahan kerjama minna.” Teisel homikul läks poiss kodust ära kerjama. Kui ta õhtul tühja koti ja tühja kõhuga koduse tuli, küsis ema: mis viga on olnud, et ei saanud külast ei kotti ega kõhtu? Poiss rääkis, kudas ta ühe peremehe juures käinud, kes vilja oli tuulutanud; aga et tema ei julgend küsida ja peremees ei ole talle ilma küsimata mitte annud. Ema ütles: “Kui sa sinna läksid, siis oleksid sa pidanud ütlema: “Too, jumal, tulu jätku! Siin on, siit saab!”” “Hää küll,” ütleb poiss, “homme tahan targem olla ja nõnda teha, kud sa õpetasid.”
Poiss läks nimetud pääval jälle välja. Aga seekord läks ta karjamaale, kus muist karjatseid parajaste tule ääres puid tule pääle korjasid ja muist sõid ja endid sojendasivad. Poiss astub ligi ja ütleb: “Too, jumal, tulu jätku, siin on, siit saab!” Karjatsed aga ei pannud poissi tähelegi, vaid naersivad teda päälegi. Kui poiss õhtul jälle tühjalt tagasi tuleb ja oma lugu emale jutustab, ütleb ema talle: “Mikspärast sa ei aitanud karjätsid puid tule pääle korjata? Mina usun, et kui sa oleks seda teinud, siis oleksivad nemad sulle tõesti mõne hää tükikese leiba annud.” “Homme tahan targem olla ja nõnda just teha, kud sa praegus rääkisid,” ütles poiss. Eestuleval pääval läks poiss jälle välja ja juhtus ühe põleva maja juurde, kus kallal inimesed tuliselt töös olivad kraami ja asju seest välja tuues. Poisile tuleb eilne ema õpetus meele ja toob väljast puid ja viskab tule pääle, mida teised püüdsivad ära kustuta. Kui teised rahvas seda nägid, et poiss puid tule pääle kokku kannab, võtsivad nemad poisi kinni ja peksivad ta naha tuliseks ja saatsivad minema. Kui poiss õhtul oma tänast juhtumist emale ette nutab, ütleb ema talle: “Sa oleksid pidanud vett tooma ja tule pääle viskama, siis oleksid häästi teinud ja ei mitte peksa saanud.” “Nüüd tahan sest õpetust võtta ja nõnda teha, kud sa praegus rääkisid,” ütles poiss. Poiss läks jälle teisel pääval välja ja juhtus sinna kohta, kus naised parajasti villast riiet pesivad ja uhtusivad. Poiss tuletab meele, mis ema talle eile rääkinud oli ja tegi selle järge: võttis paast keeba vett ja viskas riiete pesijatele vastu päid. Nüüd sai ta jälle see eest ühe hää külma sauna. Õhtul jutustab ta jälle emale oma tänase kurva juhtumise ära, mille pääle see ütleb: “Et oleks tarvis olnud käiksed ära käärida ja nende sekka minna tööd edasi tegema!” Poiss lubab edespidi nõnda teha, kui ema õpetanud on. Järgmisel pääval läheb poiss jälle välja ja näeb, kudas kaks koera külatänaval riidlevad. Poisil tuleb meele, mis ema talle õhtul ütelnud oli. Tõmbab käevarred paljaks ja läheb koerde sekka. Mis siis sündis, võib iga mees arvata. Koerad kriimustasivad poisi käed üleüldse mõlemad veriseks. Kui ta nüüd koduse tulles oma kurba lugu jälle emale räägib, siis ütles ema: “Sa oleksid pidanud kaika võtma ja koerde vahele lööma, siis oleksid üksteisest ära lahkunud!” Poiss pidas meeles, mis ema ütelnud oli ja läks järgmisel pääval jälle kodunt välja. Küla vahel näeb ta kaks kerjajad santi, kellest esimene nägija, aga järgmine pime oli ja nõnda kättpidi koos olles teisele järele astus. Poisil nõu kohe valmis: tõmbab kaika maast ja hakkab kahe vahele lüües ühest neid ära lahutama. Santidel pääsis kisa lahti ja hakkasivad appi hüüdma. Selle kisa pääle tuli naabri peremees õuest asjalugu vaatama ja leidis, et poiss just parajaste santidega vehkles. Peremees taris poisi karvust kinni, lopsis tal lõuad tuliseks ja saatis teda minema. Nõnda pääsivad sandid poisist lahti. Kodus räägib poiss jälle oma täna juhtunud õnnetust emale ülese. Ema aga ütleb: “Sul ei oleks pidanud nendega miskit tegemist olema!” Poiss läheb järgmisel pääval jälle välja ja näeb, kui üks mees rannast kalakoormaga ära tuli. Poiss ei teinud sellega kedagi tegemist. Aga korraga hüüab mees: “Poiss, tule seia!” Poiss astub ligemale. Mees võtab koormast kalu ja annab poisile neist mõninga peusse, üteldes: “Säh poiss, ma annan sulle värskeid ka, siis tunned, mis maik neil on!” Poiss ei lausunud mehele ei musta ega valget, vaid võttis kalad vastu ja jooksis emale koduse näitama ja rääkis oma lou otsast otsani luhki-puhki ära, kudas ta võera mehe käest kalu oli saanud. Ema küsib: “Mis sa selle võera mehele siis selle pääle ütlesid, kui ta sulle kalu andis?” Poiss vastab: “Ei kedagi, ma ei lausunud talle sõnagi, kuid võtsin kalad vastu ja panin koju poole lippama.” “Sa oleksid pidanud teda see eest ometi kõige vähemalt tänama ja õnnistama,” ütles ema. “Mina ei tea,” ütles poiss, “mis moodi see õnnistamine ja tänamine õige on.” “Sa oleksid pidanud,” ütles ema, “ütlema: “õnnistagu sind jumal saja võrra; andku, et kui sa iganes hobuse ette paned, et sa alati neid saaksid vedama, mida sa praegus vead!”” “See tuli sest, et ma ei täädnud,” ütles poiss. “Kui edespidi juhtub, siis tahan mõnda sedaviisi katsuda tänada ja õnnista ka; saab siis näha, kas sest piaks paremat välja tulema!” Eestuleval pääval läks poiss jälle välja. Külatänavase astudes tuleb mees hobusevankriga talle vastu. Vankril oli surnud veis, kes oli öösel kodu hinge seest ära heitnud; seda vedas mees nüüd metsa. Poiss nääb meest vastu tulevad. Kohe tuleb talle ema eileõhtune õppus meele. “Oot, oot, seda meest ma tahan ometi korra katseks õnnistada,” mõtleb poiss ja ütleb välja: “õnnistagu sind jumal ikka nendega, mida sa praegus vead; andku, et sa neid saaksid alati vedama, mida sa praegus vead!” Mehe süda kargab seda kuuldes täis. “Oh sina see ja teine oma soovimisega!” ütleb ta ja rihmutab poisile piitsaga ümber keha. Poiss jookseb kisaga koduse ja kaebab emale oma õnnetust. Ema aga ütleb: “Sa oleks pidanud selle raipevedajale nõnda ütlema: “Kau raibet ära, mida veetakse! Ärgu saagu sa seda ilmaski enam vedama!”” Järgmisel pääval laseb ema jälle poisi kodunt ära minna. Poisil tuleb tee pääl mõisahärra vastu, kutser istub pukkis ja plaksutab piitsaga hobuseid. Kui poiss kutsri eemal näeb, tuleb temale ema eilne jutt meele, kudas teda oli õpetanud. Ta jäeb seisatama ja hüüab: “Kau raibet ära, keda hobustega veetakse! Ärgu saagu sa seda ilmaski enam vedama!” Härra kuuleb poisi sõnu ja laseb hobused kinni pidada. Nüüd küsiti poisi käest järele, kust ja kelle poeg ta on ja mikspärast ta sedamoodi tohib härrat teutada. Poiss rääkis oma koha ja ema nime üles ja ütles, et ema oli teda õpetanud sedamoodi ütlema. Teisel pääval kutsuti ema mõisa ja hakati järge pärima, miks ta last olla na rumalaste õpetanud mõisahärrat teutama. Ema jutustas asja otsast otsani ära, kudas ta poissi möödaläinud juhtumise pääle õpetanud kostma ja tegema, aga poeg jälle seda õpetust eestuleva ja tükkis teise asja juures pruukinud, mis läbi ta iga pääv peksu ja hirmu oli tunda saanud. Sest ajast saadik jättis mõisahärra järele ja ei tahtnud enam, et lesk pidi talle iga nädala pääva tegema. Vaid ütles: “Nüüd ei pruugi sa mulle enam päivi teha, vaid katsu sa, kudas saad oma poja üles kasvatada, et ta mitte niisuguseks rumalaks ei jää!”
E 24987/95 < Valjala, Lõve - J. Ratas (1896).
Rumal poeg või tütar täidab vanemate õpetust valesti.
b) Ema õpetas tütart: “KuuIe, tütrik, sina oled juba täisinimene; kuid käid, siis valata ikka ette!” No tütar läks, ja teistel oli maja aken lahti, lõi pääga akna katki ja sai peksa. Läks nuttes kodo, ütel emale: “Noh, ema, vot nüid sinu õppamine; mina sain Sarve Tõnisse käest peksa, tegin näie akna katki - valatin ette!” - “Oh, sina rumal! Kui sa lähed, valata ike kaugemale. Kus kaks kõrvu one, sinna pissa oma pia koa vahele!” No aga tütar, läks ja nägi, et koerad purelesid; läks ja pistis oma pea koa vahele. Koerad kiskusid muidugi kaela ja pää verisest. Läks siis verise pääga kodu. Ema küsis: “Noh, tütreke, kost sa nõnda said?” - “Jah, kaks tükki tõrelid küla tanovi peal, mina pistsin pia vahele ja kiskid minu pia verisess!” - “Oh, sina rumal laps! Kui sina näed, kus kaks tükki piad kokku löövad, võta viska vett vahele!” Aa seal külas oind kahe vahete peale kaev tehtud. Siis perenaised ajand juttu kahekesti, läind vett tooma. Tema läind ka sinna, võtnd pangitäie vett, visand perenaistele kaela. Noh saand sealt jälle peksa. Sis läind kodu, üteld: “Valata nüid, ema! Kaks tükki seisid kõrvu, kõnelesid, mina visasin vett vahele ja sain peksa!” Ema siis ütelnud: “Oh sina rumal! Oh sina rumal! Kui sina näed, et tuli põleb, ära enam süita, viska vett peale!” (Ema arvas, et naised riidlesid.) Ja läks külasse. Tuli oli plita all, viskas vett pääle. Sai jälle peksa ja läks nuttes koju ja kaebas emale: “Mina ei soa sinu õppuss mööda kudagi käädä!” Ema ütles: “Oh rumal! Sina ei mõessa elada. Issu siin ahju nukan tuha peal ja nõõlu sukka!”
ERA II 64, 288/90 (344) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).
125. Pojal läheb halvasti isa õpetuste täitmisega.
Moa isa obetas minud aiva vitsa varal ja alati üttel: “Poig, äre mene mitte sinne, kus palju rahvaid on; ja äre joa ka mitte kanget joomaaiga; ja kus sa nääd hääd saaki, sääl üttel: Jätka, jumal, moa jagu ka!” Mina motlesin: “Mihi sa teed ää, isa obetust pida hammastega kinni pidama!” Siis olin mina jo suur jõmm, kui mina ühekorra loadale läksin. Lähen ühe mängumaeasse, astun ukse pääle - sääl paistavad palju rahvaid. Mina ain silm punni - isa obetus tuli meele, sääl keeran kanna päält ümber ja tulin veravast välja. Ja kange keelik tuli paale, sääl lähän kaivu ääre, et agan õite jooma. Jälle tuli isa sana meele, kui ta üttel: “Poig, are joa kanget joamaaiga!” Mina mottel: “See on joa kange küll, täme ajab veskid käima ja veeb vened edesi - ei seda tohi juua!” Tühi pärat, panin helmad vöö vahele ja läksin kõrtsi. Sääl ei old muud inimesi hidikad kui mina ja kortsmik. Mina mottel: “No see on õite hüva!” Vodin pool toopi äre ja join, et va vats vabises. Siis toodi veel kausitäis hüva leent ja mina aga vorpisin oite vorpimise taval. Ise mottel: “Enne pida kohtu värisema, enne kui hüva rooga üle jääma!” - ja rüüpisingi puhas äre. Viimaks tuli korts inimisi täus. Mina vaatan joa tahapidi, et kust pagema saaksin - ega mina siin tohi olla, kus palju rahvaid on! Kõrtsmik, pergeli, sai aru, võtt minu tulupi pandiks selle eest, et mul tenga ei old. Mina panin pagema ilma tulupita, ise mottel: “Eks ma tulupid ige jälle saa!” Ja pagin nända kaua kui külasse. Tee eares vodin üle aja ühe nagritsa. Oh, tuline silk - seda nähti ja anti mulle selle eest teibaga just labaluude vahele! Sääl akkis mulle sinne kohta küür kasvama, siis olin moa oite hädas. Ühekerra akkis külas üks tuba polema. Külakuhjas andas käsku, et käik kustutama. Mea läksin ka. Ise mottel: “Ega minud sinne nända tarvis ole, lähän ommetegi!” Parajast, kui mea sinne sain, prantsatasid palgid maha. Mea üttel: „Jätka, jumal, moa jagu ka!” Kui moa selle sana sain ühelt, tuldi moa kallale, kisuti mult tulupi hõlmad küllest äre ja viseti tulesse, üks äigas minu kääst labida äre, ise üttel: “Mis sa, hilginane, sellega teed?” Mina üttel: “Moa võdin sellepärast labida kaasa, miska mulda tulele pääle ain.” Sääl häigati mulle jälle labidaga selga ja viseti labidas tulesse ja minud ennast oueveravast välja. Säält tulin moa kojupoole. Tee eares ühes peres tuulati. Mea lähän vaatama, miks see mees kodu on, kui kaik teised kustutamas olid. Lähän veravate pääle ja mõttel ise: “Mihi ma nüüd üttel? Ega mea enam tohi jätku andada, saan jälle peksa!” Siis parastasin: “Tohoo pärat, siin vilja hunnikus!” Kui mea selle sena sain ühelt, häigas mees nurgast tuuli-järi ja tömbis minud uppakalli maha ja tampis tagaotsa pääle nii kaua kui täme arvas. Siis viskas veel järi mulle pikki käula. Säält tulin mea koju ja viskin koigusse, kus mea kuus nädalad puhkisin. Siis tuli mulle veel teine küür selga ja nüüd mea kävin kui hernehirmutus; kui kaik minud tongivad, et mea niisukene olen!
H III 2, 336/9 (l) < Haljala, Vihula v. - Leena Lepp-Viikmann (1891).
126. Isa otsib poegadele ameteid.
Ennemuiste oli isal kolm poega ja ta tahtis teada saada, mis ametimees keegi oli. Ühel pääval läks ta kõige noorema pojaga metsa käima. Kui nad vähe maad olid käinud, siis nägi poeg ühe männa tee ääres ja ütles: “Isa, vaata, mis ilusaid pütalaudi siit männast saab!” Siis sai isa aru kätte, et see poeg temal pütasepp oli. Teisel pääval läks isa teise pojaga metsa käima. Kui nad natukene maad olid edasi läinud, siis nägi poeg ühe haamre maas ja ütles: “Isa, vaata, mis ilus lukusepa haamer see on!” Siis sai isa teada, et see poeg temal lukussepp oli. Kolmandamal pääval läks isa kolmandama pojaga välja käima. Tee peal tuli üks mees halli hobusega vastu. Siis ütles poeg isale: “Isa, vaata kui ilus hobune see on, varastame selle ära!” Siis sai isa aru kätte, et see poeg temal hobusevaras oli.
E 6644 (4) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - J. A. Weltmann (1893).
127. Isa seletab poegade elukutseid.
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres ühte vana taati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: “Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss.” Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: “Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja.”
E 23414 (21) < Narva - J. Sirdnak (1896).
128. Surnult sündinud laps kingsepa nägu.
Eit kiidab teise eide vastu: “Küll minul on oma pojast väga kahju, ta oli kohe nii kingissepa moodi ja nägu, aga ta vaeneke suri mul ära!” Teine küsima: “Noh, kui vana ta ka oli, kui ta ära suri?” “Oh, kulla kasuõekene, mis sa nüüd sest veel küsid! Tal polnud ju sündideski hinge sees,” vastab esimine eit.
H IV 9, 6/7 (l) < Ambla, Lehtse v. - Jakob Kents.
129. Ema kirjeldab oma kadunud poega.
Keina taat läinud eide ja poja Matsiga Kuresaare laadale. Laadal juhtunud aga see õnnetus, et Mats vanakeste käest ära kadunud. Matsi taga otsides saanud vanakesed ühe gordavoiga kokku. Taat küsinud aupaklikult: “Kuule, esand vai herra, kuningas vai kindral, mes sa olete, kas oled meie Matsi näind?” - “Kust mina teie Matsi tunnen!” ütelnud gordavoi edasi minnes. “Uih heldekene,” kilganud eit, “meie Matsi tunneb terve Keina küla ja siit linna saks ei tunne! Ma ütlen kohe, missugune mees ta on: pikk lühedlane, jäme mees, valge sileda peaga, musta käheras juustega, nina keskpaiga nägu ja suu põigiti nina all, jäkk-kampsun oli seljas ja püksid saabaste peal, nokamüts peas ja rubla raha taskus!”
E 39426/7 < Kadrina, Porkuni v., Lasila - Johannes Karrik (1899).
130. Naised kiidavad oma poegade töökust.
“Küll teeb aga suur mees tööd nagu härg! Tead, mo poeg niitis ükskord omiti päävaga poole vakamaad heina maha!” - “Jah, tesi küll, eks ta üks tubli mees ikka oli,” kiitis teine. “Minu poeg oli ka pisike ja noor 23-aastane, kui juba tööle hakkas. Ja tegi kõik sellesamma töö välja, mis teised seitsme-, kaheksakümne-aastased teevad. Ta oli küll noor ja pisike, aga mis sinu suur rohkem tegi, - mitte sittagi!”
E 36563 (13) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
131. Ämm kiidab väimeest suureks meheks.
Üks ämm oli kiit, et küll minu tütrel on suur mees. Teine naine saand aru, et on suur tähtis mees ja hakand lugema kõiksugu ametisi, mis teevad mehe suureks. Ämm põle ühegi ametiga rahu oid, ja tuld siis välja viimaks, et väimees põle muud kui suur pikk mees.
ERA II 259, 646/6 (44) < Koeru, Rakke alevik - Laine Priks (1839).
132. Poeg tisleriks - teeb sea- ja vasikaaedu.
Kord olla paar Selja ranna naist Haljala kihelkonnas Vainupää kabelis old ja selitaned oma koduseid asju. Toine naine üttel: “Kas tiad koa, moa poig pandi nüüd koa tisläri oppi!” - “So, neh, mida ta siis nüüd koa tegeb ?” - “Noh, täma küsib - mida tegeb? Nüüd kevadeine aig, siaaidu ja vasikaaidu teha! Siis täma veel küsib - mida tegeb!”
E 3636/6a (8) < Haljala, Vihula v., Mustoja k. - T. Lepp-Viikmann.
133. Poeg on meister - teeb lusikaid ja seamoldi.
Kord juhtunud, et üks naene tõisele jutustanud: “Kas tead, minu poeg on juba meister!” - “Tühja kah, mis meister sinu poeg võib olla; alles tõisel nina iki tatige, ei mõista sedagi ära pühkida!” seletas töine naene. “Meister, muidugi meister!” kiitis esimene naene edasi. “Heile tegi ta paar lusikad valmis, täna hakkas seamolli kallale töösse! Noh, kas see ei ole siis meister ?”
H III 24, 619/20 (l) < Halliste, Kaarli v. - J. P. Sõggel (1896).
134. Mees mõisas “tisleriks”.
Noor noorik jutustanud kiites naabrinaisele mõnda hääd omast mehest ja ütelnud: “Nüid on minu mees mõisas tisleriks.” Naabrinaine küsinud: “Mis ta siis sääl tööks teeb?” Noorik: “Teeb äkkepulki!”
E 26247 (7) < Hanila, Massu v., Virtsu - A. Reimann (1896).
135. Poeg või väimees kaelkoogu-meister.
a) Kaks eite räägivad: “Minu tütar saab mehele.” - “No kelele ta suab?” - “Ühele meistrile.” - “Mis meister ta on?” - “Kaelkoogu meister. Seaaeda parandab, vasika-aeda lahutab. Eks see ole ka meister, ega kõik mõista seda teha!”
ERA II 167, 105 (11) < Koeru, Rakke alevik - Laine Priks < Jaan Tamm, sünd. 1845. a. (1S37).
Poeg või väimees kaelkoogu-meister.
b) Külaeit kiidab hääle tuttavale oma poega, öeldes: “Minu pojuke on ka üks ametimees!” Teine küsima: “Mis ametit ta sul siis ka peab?” Eit vastu: “Mineva aasta tei teine kaalpuile uue konksi külge, tänavu tei peris vastse kaalpuu!”
H II 69, 227 (52) < Viljandi - M. Kampmann (1897).
136. Mees oli luuasepp, kuid parandas ainult vanu.
Kaks naest saanud ühel kevadel pühapääva homikul Karja kiriku juures kokku. Esimine ütelnud: “Tead sa ka end - minu mees suri ää!” Teine vasta: “Mis sest siis nõnda kurvastada - saad enesele teise jälle vetta!” Esimine vasta: “Saaks ehk teise küll, aga kes teab, kas juhtub enam sehuke meistrimees olema kud esimine mees oli.” - “Mis meister ta siis oli?” küsinud teine naene. “Ta oli luuassepp,” vastanud esimine. “Oh tuhat,” ütelnud teine, “oleks ma seda enne täädnud, oleksin lasknud enesele ka uue luua teha!” Esimine pahandades: “Noh, ega ta siis uusi veel ei teinud, ta parandas alles vanu!”
E 312398/4<M) < Valjala, Vana-Lõve - Juhan Ratas (1887).
137. Pojast oleks luuameister saanud.
Kord rääkinud vanaeit: “Küll minu pojast oleks meister saanud! Kui akkas surema, siis võttis piibliraamatu kätte ja luges: võrru-võrru-võrru, luuavõru! Tast oleks luuameister saanud küll, aga mis sa surmale teed!”
E 38850 < Tallinn -- Jaan Keller < Mihkel Vilteman (1889).
138. Poeg “altlangriks”.
Saare taat kõneleb teisele: “Küll on aga mul üks tark ja tubli poeg! Läks teine tänavu esimest kord veel ülemaale ja saanud juba varsti nii suure ja ausa ameti peele!” - “Noh, mis ameti peel ta siis õige on?” küsinud teine. “Olla teine suureks antslangriks,” vastab esimene. (Altlanger = savisõtkuja ja kättevädaja.)
E 24788 (13) < Jämaja - A. Kuldsaar (1896.).
139. Poeg olevat mõisas müürsepp.
Ühel eidel olnud poeg mõisas müürsepa ametid õppimas. See eit saanud teise eidega kokko, kohe hakanud selle seletama, et tema poeg mõisas müürsepp olevad. “Mis ta sääl teeb ka?” küsinud teine. “No, kas nüüd töö puudub, tarvis tal savi teha ja rehealuse seinu savitada!” kostnud küsitav.
E 24341 < Võnnu - P. Rootslane (1896).
140. Poeg suur mees - mõisa koerapoiss.
Kord kiitnud üks naene teisele, et tema poeg nüüd suur mees olla, õige suur. “Kui suur mees ta siis õiete on?” küsinud teine. “Tema on, on nüüd mõisaherra, herra koerapoiss. Ja kas sa veel tead, herra räägib ka veel temaga! Ma ise nägin seda oma silmaga ja kuulsin oma kõrvaga.” - “Vaata, või niisugune suur mees!” tähendanud teine järele.
E 48734 < Saarde - J. P. Sõggel (1913).
141. Poeg tõuseb iga päevaga ametites.
Kaks vana tuttavad saivad mõne aja taga jälle kokku. Esimine ütles: “Kuidas ka käsi käib ja kuidas pere elab ?” Teine: “Väga hästi, naine on terve ja poeg teenib kroonut.” Esimine: “Või kroonut? Oh, tühi on see teenistus, aga minu poeg on palju kõrgemal järjel ja tõuseb iga päävaga ülemaile. Mõtle isegi: eile oli ta tuapoiss, täna pandi ta sigadekarja, aga homme kästi ani hoidma hakata!”
E 17893 (l) < Ambla, Tapa - J. Ekemann (1895).
142. Poeg Narva linna pasatski.
Üks eit räägib teisele: “Minu poeg on hää koha pääl: ta on nüüd Narva linna pasatski! Aga ega tema seda kohta kaua kinni pea, tema laseb viinaga ringi!”
ERA II 270, 471 (12) < Viljandi - O. Kangilaski (1940).
143. Poeg linnas arestandiks.
“Mis tööd siis teie Joan linnas koa teeb ?” - “Ta oli üks “tant”, ma'i tiia, mis tant see oli, oli sie arestant või adjudant. Ta pidi olema sial kibilaeva pial üheks tandiks, vist ikka arestandiks. Ta oli suand sialt nüid lahti, see peremies oid väga paha. Ta lubas nüid hakata pasatski ammetid pidama.”
ERA II 273, 403 (12) < Tallinn – Ed. Kriitmäe (1940).
144. Kelle poeg on kõige suurem “aumees”?
Kolm talueite juhtunud kiriku juures kokku ja hakanud seal juttu ajama. Esimene ütelnud: “Kas teate ka, küll minu poeg suureks aumeheks saand!” - “Kus kohal ja mis aumees ta on?” küsinud teised imestusega. “Ta kirjutas mulle, et ta pidi Paides “paasatski” olema,” vastanud eit. “Mis see ka on, aga näe minu poeg on ometi Tallinnas “massuurik”, vot kus ikka aumees on!” vastanud teine eit. “Mis te tühja oma poegadega suurustate, minu ainukene poeg on ikka palju suurem aumees kui teil kummagil! Alles kahe aasta eest läks teine Peeterpurki ja juba nüüd kirjutas, et pidi seal “arrestant” olema! Kui ruttu küll see noor inime ei tõuse!” ütelnud kolmas eit.
E 37271/2 (8) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Jaan Peitong (1898).
145. Poeg suur mees - hospidali ahjukütja.
Kaks meest räägivad Rakvere turul. Teine ütleb: “Minu poeg on ikka üks suur mees!” Teine vaidleb vastu: “Ega ta minu pojastki suurem ole, minu poeg ka peale kuus jalga pikk!” - “Ei, ei, ta on ikka suur ammetmees.” - “Mis ammet tal siis on?” küsib teine. “Oh, ta on ikka suure koha peal, ta on hospidalis ahjukütjaks!”
E 38131 < Kadrina, Vohnja v., Lasila - Johannes Karrik (1899).
146. Poeg raudteel “moosekandiks”.
Üks külamees saanud oma tuttavaga kokku ja küsinud: “Mats, kus ka nüüd sinu poeg Juhan teenib?” - “Oi, ta on nüüd suur mees!” oli vastus. “Mis ammetimees siis ta õige on?” pärinud külamees edasi. “Tema on raudtee peal moosekant,” vastanud Mats. “Vaata imet! Mis moosekant see siis õiete raudtee peal on?” - “Ta käib iga rongile, pasun peus, vastu ja mängib neile ikka: tuu- tuu-tuuu!”
H, Mapp 944/5 (6) < Venemaa, Ozernitsa - J. Reimann (1901).
147. Poeg sõjaväes suur mees - trummilööja.
a)Külaeide poeg olnud soldatiks ja saanud pärast trummilööjaks. Eit kiitnud külarahvale: “Küll minu poeg on nüüd kroonus suur mees!” Teised küsima: “Mis ta siis on? Ohvitser?” - “Ei, veel suurem!” - “Mis siis? Polkovnik?” - “Ei, veel palju suurem!” - “Noh, mis siis? Kindral?” - “Ei, veel palju, palju suurem!” - “Mis ta siis õiete on?” - “Ta käib kõige ees ja teeb ikka trah- ta-ra-rah, trah-ta-ra-rah - ja kõik astuvad selle järele!”
E 27827 (78) < Narva - J. Sirdnak (1896).
Poeg sõjaväes suur mees - trummilööja.
b) Naine nutnud oma poega taga, et poeg soldatiks läind. Teine naine küsinud: “Kus ta siis läks, kas kinderalide või kammeralide hulka?” - “Ei, ta läks rügemanti rümmeldajaks!”
E 7478 (8) < Ambla khk. ja v.. Jootma - J. Neublau (1896/7).
148. Poeg teisel pool Ameerikat.
Ühelt emalt, kelle poeg oli Ameerikasse läinud, küsiti: “Kas so poeg on ikka alles Ameerikas?” Ema vastas: “Ta oli küll Ameerikas, aga nüüd ta läks veel kaugemale, ta nüüd kakskümmend viis versta teinepool Ameerika!”
ERA II 260, 135 (30) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom (1939).
149. Tütrel närb süda.
Paar külaeite aanud juttu. Muu jutu seas küsinud teine: “Sio Mann om ikki juba suureks tütrukuks kasunu?” Teine vasta: “Mis ta kasvab! Teisel närb süa: kui kõtt täis, ei söö mitte palagi!”
E 30729 (5) < Helme, Lõve v. - Joh. Puusepp (1897).
150. Ema kiidab tütre rikkust.
Üks ema kiitnud teise naise vastu: “Oo, oo, mis meie Annel viga oo: neli-viis sitsisiilikud kirstus! Kus mul oli enne üks ja kaks takust türba!”
E 31549 < Ambla khk. ja v., Jootma - J. Neublau (1897).
151. Tütrel palju mehesärke.
Enämbüsi egäl tütarde emal om see armas ametikene, ommi tütrit ja neide varandust kitta. Nii ummel ka vanast üts laisk ema omale tütrele üte meesterahva hamme ära, pand kirstu ja ütel häämeelega kitten: “Noh, om mu tütrel ka sada meest-hameht kirstuh. Pallõs sinna sis inamb vajaki om, ku sada täüs saa!”
H III 26, 414 (3) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
152. Tütar linnas uhke.
Kaks eite said kokku teel. Teine küsis teiselt: “Kus Leena on?” - “Oh, mis sa Leenad räägid. Leena juba linnas, saba teeb kalehka, kalehka.”
ERA II 187, 104 (6) < Koeru, Rakke alevik - Laine Priks < Jaan Tamm, sünd. 1845. a. (1937).
153. Tütar “koolipreiliks” mehe juures, kel polegi lapsi.
“Kus on nüüd sinu tütar?” - “Oo, jah, temal on nüüd hüva sehvt ja väga hea teenistus!” - “Noh, mis koht temal siis on?” - “Vaadake, tema läks Loruküla rikkale lese härra juurde koolipreiliks.” - “Kas sellel härral palju lapsi on?” - “Lapsi veel! Neid tal ei ole mitte ühteainukestki!”
E 47136 (6) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karro < Ida Kõiv (1909).
154. “Nutsin ema järele ja hakkan varsti jälle.”
Surnuaja peal istunud veikene lapsekene oma ema matmise ajal hauakünkal ning kõlgutanud jalgu. Naabrieit läinud lapse juurde ning küsinud: “Noh, nüüd oled sa vaenelaps niisama kui minagi! Kas nutsid küll ta järel ka, kui suri?” Laps, kes ennast kena suve looduse üle rõõmustab, ütleb: “Jah ikka nutsin ka ja hakkan nüüd varsi jälle!”
E 40707 < Tallinn - Martin Rekkaro (1900).
155. Vaeselapse jõulud.
Vaenelaps ütelnud, et temal kolmed jõulud aastas olle: ühed siis, kui herneid kistatse, teised kaapsa-hautamese aegas ja kolmandad päris jõulud.
H III 23, 591 < Tallinn - P. Einbluth (1896).
156. Ei hüppa puhas särk ja tühi kõht, vaid hüppab must särk ja täis kõht.
a) Ühel naesel olnud oma laps ja võeras laps kasvatada. Oma lapsele andnud ta alati heaste süia, aga ei ole teist ilmaski harinud ega kasinud. Sellegipärast hüpanud ja karganud laps oma musta särgi sees rõõmsa meelega. Võerast last on ta hoolega kasinud ja temale alati puhta särgi selga pannud, et keegi ei saaks teda, võerastema, süüdistada, nagu ei oleks ta võera lapse kohta küllade tähelepanelik. Sellegipärast istus võeras laps alati kurvalt ja mures, sest et võõrasema talle süia ei andnud. Sellest sigis rahva hulka ütelus: “Ei hüppa puhas särk ja tühi kõht, vaid hüppab must särk ja täis kõht!”
E 31394 ja 31399 (19) < Narva - J. Sirdnak (1897).
Ei hüppa puhas särk ja tühi kõht, vaid hüppab must särk ja täis kõht.
b) Rikas lats tul´l sannast puhta ammõga valla ja nakas rõõmu peräst karglõma. Ta utel vaesõlõ latsõlõ, kes kurvalt kõrvalt kai: “Tulõ tandsi ja karga kah! Sa sait nigu minagi puhta ammõ!” Too pääle ütel vaenõlats: “Ega sul no puhas amõ ei karga', sul kargas täüs kõtt!”
H III 9, 763 (10) < Urvaste - Gustav Seen (1889).
157. Võõras laps nagu hobune, oma laps nagu hiireke.
a) Perenaene kuulnud - keegi söönud pimedas tare nurkas, arvanud teenija-tütruku olevad ja küsinud: “Kes sääl nurgas naerist sööb nagu hobu krõmpsub ?” Hääl ütelnud nukast vastu: “Memmeke, memmeke, mia olen!” Selle pääle ütelnud perenaine: “Ah, ah, vai sina oled, sööb just kui hiireke!”
E 34299/300 (2) < Helme, Kärstna v. - J. Puusepp (1897).
Võõras laps nagu hobune, oma laps nagu hiireke.
b) Vanaema on tagumises toas haige. Eestoas kuuleb ta samme. “Kiä sääl kõpa?” küsib. “Mina, memmeke!” vastatakse. “Selle kõpa nigu iireke,” ütleb vanaema. Pisut aja pärast kuuleb ta uuesti samme. “Kiä sääl kõpa?” küsib jälle. “Mina, pernanõ,” vastatakse. “Selle tampa nigu obõnõ!” ütleb vanaema.
ERA II 11, 666 (10) < Sangaste khk. ja v., Restu - Linda Müllerson < Juhan Müllerson, 62 a. (1929).
158. Võõrasema ei anna lapsele süüa.
Vaenelaps, kellel võeras ema olnud, kaebanud tühja kõhu üle. “Näe, missugune tüütu laps - ise vingub süüa, aga ta on nii kangekaelne, et ise ei taha kapist võtta,” sõnunud võõrasema ja hoidnud ise jalaga kapiust kinni.
E 31394 (100) < Narva - J. Sirdnak (1897).
159. Vaenelaps kannab sõelaga vett.
Elanud kord kuri perenaine, kellel olnud kasvatada võõrastütar. Viimast kiusanud perenaine, pannes ta tegema igasuguseid võimatuid töid. Kord sundinud võõrasema kasutütart sõelaga jõest vett vedama. Kasutütar läinudki sõelaga jõe äärde, otsinud sääl savi ja sauetanud sõela põhja kinni. Nii olnudki sõel võõrasema käsu täitmiseks kõlbulik.
ERA II 256, 695 (22) < Audru - M. Pommer (1939).
160. Millal lapse vanemad surid?
Vaenelaps läinud õpetaja juure. “Milla so ema ära suri?” küsib õpetaja. “Ema suri enne ära kui isa,” vastas laps. “Noh, milla so isa siis ära suri?” küsis õpetaja. “Isa suri enne ära kui maha maeti,” vastas laps.
E 27956 < Haljala, Vihula v., Metsiku - D. Pruhl (1896).
161. Laps pannakse karistuseks lume peale.
Hiidlase naene keetnud leent. Toa uks olnud lahti, aastane laps roninud üle ukse õue. Naene olnud teisega hädas, ei või lahti lasta. Mees ütelnud: “Pane ta kord õue lume peale istuma palja persega, küll siis himu õuest täis saab!” Naene teinud nii. Pada hakand aga selle ajaga üle ajama, läinud seda tallitama. Viimaks tulnud laps meele, läinud ära tooma. Laps aga juba tõsine, ei liigutagi ennast änam. Naene kiruma: “Nä karnassi, kui ruttu see suri! Noh, ega sa nüüd enam õue kipu!”
E 36736 (69) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
162. “Hea, et laps suri!”
Ühes peres surnud nende ainus varandus, kahe-aastane laps, ära. Pererahvas kõik nutnud mitu aega last taga. Ükskord ütelnud vana vabadik Mari: “See on üsna hea, et laps ära suri - ei lasknud mind ilmas kedrata, hoidis vokiratta kinni; ja teil lehm hakkab ka kinni jääma, kedast lapsele oleks tahtnud anda!”
E 36330 (8) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
163. “Kas see laps elab, kes mullu ära suri?”
“Kas see laps veel elab, kes mullu ära suri?” küsis rannanaene teise enesesarnatse käest. “Ei ela,” vastas teine. “Kas nutid ka, kui suri?” - “Küll ikke! Kui soovitakse, ehk kohe praegu!”
E 6468 < Kuusalu - J. Ploompuu (1894).
164. Ema kurdab tütre “varajast” surma.
a) Viiekümne-aastane vanatüdrik pantud mulda. Aua juures iknud tema seitsmekümne-aastane ema ja kõnelanud isi iku vahel: “Jah, tark ütel mulle, ku ta alles olli, et ega sul tast kauas ei saa! Kas nüd es lähägi temä jutt õiges?”
H III 20, 815 (3) < Viljandi khk. ja v. - Herman Nigul < K. Kamar (1893).
Ema kurdab tütre “varajast” surma.
b) Kord surnud kaheksakümne-aastasel vanakesel kuuekümneaastane vanatüdrukust tütar ära. Eideke hädaldanud: “Eks ma ütelnud kohe, et ta vanaks ei ela. Kui ta sündis, olid surnu kindad käes. Ja nüüd surigi noorelt ära!”
EVK 34, 72 (3) < Kursi, Puurmanni v. - Paul Berg < Aliide Madsen (1926).
165. Agar laps hoolitseb enda eest ka pärast surma.
Mulgi poega, kes üks hirmus vallatu oli, maeti. “Ega ta ometi taevasse ei saa!” rääkisivad naised. Poja ema: “Pole viga ühtegi! Kes om mees siin maailman oma eest muretsema, see on mees ka tõisen ilman!”
E 26941 (28) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
166. Lastele antakse laenu, vanemaile tasutakse võlga.
“Mis sa palka saad?” - “Kuus krossi saan, aga kaks tükki annan lainu, kaks tasun vana võlga.” (Peab toitma isa ja lapsi).
ERA II 18, 545/0 (14) < Simuna, Venevere v., Iba k., Biltsi t. - R. Viidebaum < Villem Bilts, 67 a. (1929).
167. Kes kõige armsam, see kõige ilusam.
Üte suure turu pääl käve vanast üts viie-aastane tütarlats kibedaste ikken ja omma emmä takan otsin. Vaivalt saadi tema nuutskvast häälest arvu, mis ütte viisi vahetpidamada hõik: “Emä, oh emäkene, mo illos emäkene, kos sa olet?” Rahval, kes temast edesi-tagasi mööda käve, olli halle meel niisugust leinajat latsekest näten ja kuulden. Mõne, kes tütarlatse murre põhjust teeda saiva, näütsiva ka tälle ütte ja tõist naisterahvast, küsiden: “Kas om see su emä?” - “Ei, ei,” nuutske tütarlats, “mu emä olli paljo, paljo ilusamb!” Nüüd aste mõnigi illus noorik ja neiu ette, ikjale latsele hennast näüdäten ja küsiden: “Ehk ole minu su kaonu emä?” - “Ei, ei,” ikk leinaja lats valuga, “mu ema olli kõigist inemisist kõige ilusamb !” Mõne naisterahva näksiva õkva kiustu perast ikja latse emmä takan otsma, et näta saas, kuis illus temä “kõige ilusamb” emä peas olema. Viimate saiva nemä üte poolpümme naisterahva sandi manu, keda näten tütarlats tälle suure rõõmuga vasta joosk, latselikult hõisas ja ütel: “Emä, emä, mu kõige ilusamb, armsamb emäkene! Ütskord sai ma ommete sinno kätte!” Mõne turulise naariva latse ilusat emmä, ent mõne' ütliva henda keskel: “Jah, nii om see lugu: kes kõige armsamb, see om ka kõige ilusamb ja paremb!”
H I 8, 181 (l) < Vastseliina, Misso v., Tsäpsi k. - J. Sandra (1895).
168. Kasvab mees, kasvavad ka haokood.
Talu sulane ja peremehe noor poeg teinud esimest päeva metsas hagu. Sulane teinud suured kubud, poiss veikesed kubud. Peremees küsinud õhtul hautegijate käest: “Noh, kudas töö läks ka?” Sulane vastanud: “Muidu läheks üsna heaste, aga poiss teeb väga veikesed kubud, nagu Pärnu ranna kilu-silgud.” - “Pole sest viga ühti: kui mees kasvab, eks siis kubud kasva ka!” ütles peremees naerdes.
E 35674 (15) < Jüri, Kurna v. - J. Kiirgan [= J. Saalverk] < Gustav Luup (1898).
169. Iga uus inimpõlv jäävat nõrgemaks.
Esa ja poig oliva katekõiste kerku manu palki säilän kandnuva. Esa ollu tüve otsa all, poig ollu ladva all. Poig oli põlvist niksatanu ja ära väsinu. Sis ütelnu esa: “Oi, jumalakene, medä põlv [edesi], seda nõrgemb!”
H III 22, 112 (3) < Otepää, Palupera v. - Joosep Silde (1895).
170. Isa valitseb talus, kuni jagab liha.
Isa ja poeg olivad oma linad poe aita pannud ja läksivad nüüd ise poodi, et siit raha kätte saada. “Kumba kätte ma raha annan?” küsis kaupmees. “Minu kätte!” vastas poeg. Isa: “Ei, minu kätte! Mina jagan kodu alles liha, mina pean raha saama!”
E 26940 (26) < Pä-Jaagupi, Enge v., Pööravere - M. Morritson (1896).
171. Vanale pannakse kott pähe.
Reisijale antud talus süia. Peremehe ema vaadanud kõrvalt külalise söömist. Seda nähes tõmmanud peremees emale hobuse peakoti pähä. Natukese aja pärast lõiganud peremehe väikene poeg isa uue pükste otsast sääre ära. Isa vihaga: “Poiss, mis sa nüid teed?” Poeg: “Teen kotti, mis siis sulle pähä panna, kui vanaks saad!”
E 48764/6 (2) < Tori, Sindi - Joh. Puist (1908).
172. Poeg viib isa kelguga metsa surema.
Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et enam tööd ei ole jõudnud teha, ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtelnud: mis ta ilmaegu leiba raiskab - pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa, küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: “Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?” Poeg hakanud mõtlema: “Võib olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!” Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.
E 27303 < Pärnu - J. Kukrus (1896).
173. Lapsed kohtlevad vanemaid hästi, kui arvavad neil raha olevat.
a) Pudru eidel olnud kaks tütart ja üks poeg. Eit õiskanud: “Küll on hea elada!” Poeg võtnud naise, eit andnud kõik Pudru talu ja raha pojale, ütelnud: “Küll mulle antakse, mis mul tarvis on!” Pärast pulmi aga ei annud mini emale süia ega öömaja. Eit läinud tütarde juure, tütred aga ütelnud: “Kus su vara, säält saad süia ka!”
Esiteks pidanud aru, viimaks leidnud hea nõu: läinud poja juure ja näidanud pojale suurt rahapakki ja ütelnud: “Kes mind surmani söödab, saab selle kõik omale!” Siis võtnud poeg ema armuga vastu. Eit surnud varsti ära. Poeg läinud ruttu vaatama; ka seda rahapatsu on leidnud, aga raha asemel pudelisildid! Nüid saanud poeg vihaseks ja läinud tõmmanud emat karvust ja ütelnud isi: “Kas sa veel nii teed, mis?”
E 44682 (5) < Pärnu, Sauga v. - Jaan Krimm (1904).
Lapsed kohtlevad vanemaid hästi, kui arvavad neil raha olevat
b) Ühel isal olnud kolm poega ja üks tütar. Kui isa ju vanaks saanud, pannud ta ühe poja oma koha peale peremeheks, kaks poega võtnud endile ka kohad ja tütar läinud mehele - kõik oma ette elamas. Isa kartnud, et lapsed hakkavad teda viimaks halvaks pidama ja ei taha enam toita. Seal tulnud isale kaval nõu: võtnud ühe kasti, pannud raudkiva täis ja ukse lukku. Lastele kiitnud ta, et seal sees olla tema rahavarandus, mis pärast tema surma lastele saab. Sest saadik hakanud lapsed teda väga armsaks ja kalliks pidama, üks kutsunud oma juure ja teine oma juure. Vahest käinud nad kasti kergitamas ja arvamas, palju seal sees küll peaks raha olema. Isal oli nõnda mureta elu kuni surmani. Kui isa surnd sai, tehti kastiuks lahti - paljad raudkivid sees, aga mis enam teha!
E 36634/5 (3) < Jüri, Kurna v., Loo veski - J. Kurgan [= J. Saalverk] < Mart Vahmann (1898).
174. Vanaisa söögu õige vähe.
Küläline panti perrega üten sööma, ja pääle muu toidu säeti ka külalise perast taldrikuga võid lavva pääle, kost külaline kui ka oma pere edimält sööma naksiva perenaise soovi pääle. Kidsil perenaisel läts silm lajas, et võid hulga sööjide sean kui ärä sulli, ja ta suu läts ka lajas ütlema: “Uma rahvas, võtke veitsi!” Ja vanaesale käega tüünäten uüel ta esieralikult: “Vanaesa, sa võta veel õige veitsi!” Vanaesakesel naksiva selle pääle silma vett jooksma, nink külalisel seda kuulden ja näten lätsiva ka suupala' risti kaalast alla, ja ta pand luidsa käest ja tulli lavva mant. Sääl ütel kidsi perenaine: “Tohoh, mis sa no söö-ös? Ega ma sul es keela söömäst! Söönu iks kõtt täüs, võt kõtu-täüs iks võlah om; ku ma sinnä lää, küll sis kätte saa!”
H I 8, 55 (l) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
175. Poeg tasub emale peksu kätte.
Naisel surnud mees ja lastel isa ära. Ema olnud tigeda südamega inimene, peksnud lapsi alati iga tühja asja pärast; polnud tal meest, kes teda oleks keelanud. Vanem poeg kasvanud ju suureks täieks meheks, ema tahtnud tedagi ikka veel nokkida. Poja süda kasvanud suureks, pole enam seda kannatanud. Hakanud emale hirmu andma ja ise ütelnud emale: “Annan sulle nüüd heaste, mis sa aga muiste mooga tegid!”
E 34478 (20) < Jüri, Kurna v., Loo - J. Kurgan [= J. Saalverk] (1897).
176. Haigutus käib ühest suust teise.
a) Isa tahtnud oma tütart selle pärast ära puua, et tema arvates hakanud tütar seda noortmeest armastama, keda ta pole sallinud. Isa petnud tütre metsa, et ennemalt poob tütre ära, kui et selle mehele laseks minna, keda tema ei taha. Kui nad metsas olnud, pannud tütar tähele, et isa vahib ühe puu otsast teise otsa. Tütar küsinud: “Isa, mis sa vahid ühe puu otsast teise otsa, justkui aik käib ühe suust teise suhu!” Isa küsinud: “Kas siis aik käib ühe suust teise suhu?” Tütar öölnud: “No jah!” Nüüd rääkinud isa, et tema arvanud, et tütar armastab seda poissi, sest et nemad alati järgimööda aigutanud ja et tema selle pärast tütart kutsunudki metsa, et ennemalt ülesse puua, kui et sellele nooremehele anda.
E 41094/5 <Narva, Kreenholmi - August Raudkell (1901).
Haigutus käib ühest suust teise.
b) Poeg läinud isa pooma, aga ei leidnud parajad puud, mis poomiseks oleks kõlbanud. Kui ta nõnda hulk aega juba metsa mööda isat taga oli vedanud, läinud sel juba aeg igavaks ja ütelnud: “Sa käid metsapuid mööda kui haik inimesi mööda, ei leia ega leia parajat.” Poeg hakanud mõtlema, mis see haik on, kes inimesi mööda käib - kas ka see poomise pruuk inimesi mööda ei käi? Võib olla, et kui mina ka vanaks jään, et minu poeg ka mind hakkab pooma, enne kui ise suren? Seda mõteldes jätnud ta isa elama ja viinud koju.
E 27298 < Pärnu - J. Kukrus (1896).
177. Ema on rumal, et vihma ajal hakkab surema.
Üks noormees olnud mõisas teomeheks. Vanemad elanud mõisa lähedal ühes saunahurtsikus. Olnud teised juba elatanud inimesed. Ükskord jäänud ema häkitselt haigeks. Saadetud käsk mõisa poja järele, et see veel enne surma emat vaatama tuleks. Ilm olnud' kaunis vihmane, ega ole just lusti olnud poisil sellega toast välja minna. Sellepärast ütelnud käsu-toojale: “No eks sa lähe ütle talle - kas tal siis homiku pole aega surra, et nüüd vihmaga siis?” Käskjalg läinud tühjalt sauna tagasi. Öösel surnudki ema ära. Homikul tulnud poeg tõeste emat vaatama, ehmatanud aga ära, kui kuulnud, et juba ema surnud on. Hale meel tulnud peale ning hakanud nutma ja ütelnud: “Kes seda pidi teadma, et tal nii rutt oli sellega, niisuguse vihmase ilmaga hakkas surema. Vana inime on ikka loll ka!”
E 41934 < Peterburi < Rapla - Martin Rekkaro