178. Kull viib poisi püksid ära.
Aadule tehtud tema kuueteistkümne aasta vanaduses esimesed põllukalevist püksid. Küll olnud mehikesel hea meel: öösel pidanud teised pea all, et kass ära ei viiks, päeval kannud põues, et päike ilust värvi ära ei pleegiks, aga jalgas-kandmise päivi oli nädalis üks ning nimelt pühapäev.Ühel päeval läinud ta kündma väljale. Päike olnud sel korral pilve taga varjul ega tahtnud ka meelega poisi uusi pükse rikkuda. Poiss mõtelnud: “Ega nendel nüüd häda ei ole, panen teised aja peale rippuma. Kui Aaviku Mari juhtub tulema, siis ajan teised ruttu jalga, tahan talle näidata, et ka mina mees olen!” Pea mõnusaid mõtteid täis, ajanud Aadu ühe vao teise järele, vahel piitsa varrega parmusi palja reite kallalt ära tõrjudes. Häkitselt kuuleb ta aga nagu suurt pahinad metsa poolt. Ta pöörab ennast ümber ning näeb, kudas öökull tema püksa metsa poole talutab. Sahk hobusega jäeti poole vao peale ning ise öökullile karjudes järele: “Lase, kurat, mu püksid lahti, ma tahan neid Aaviku Marile näidata!” Aga see on kui kurttumm, ei lausu Aadule sõnagi vastu, ei viska ka püksa ülevalt alla. Kui Aaviku Mari tulnud, trööstinud Aadu ennast sellega, et öökull tema püksid oma pojale pulma-püksteks olla tellinud. Kas Aadu püksid kätte juba on saanud, ei ole keegi kuulnud.
E 43433/4 (5) < Peterburi - Martin Rekkaro (1902).
179. Poisid hirmutavad koeri vaadiga.
Ühes talus olnud kurjad koerad. Kui keegi oli õue tulnud, siis olid kohe kirinal ja kärinal kallale tulnud. Nüüd ükskord oli hulk poissa nõu kokku pidanud, kuidas koeri ära peletada. Toonud suure tõrre või veevedamise vaadi ja üks tüknud sinna sisse, et sedaviisi koeri hirmutada. Teised viinud vaadi õue ja lasknud mäest alla ukse ette veereda ühes poisiga. Esimalt teinud poiss vaadi sees küll mürgelt, aga viimati jäänud ikka vaiksemaks. Teised poisid hakanud viimati vaatama, et ei tulegi enam vaadist välja, ja läinud alla vaatama. Näe - poiss oli vaadiga kivide vastu läinud ja ära põrutanud, nii et poiss mitu nädalad maas oli olnud.
E 32786/7 (16) < Viljandi, V.-Võidu v. - H. Maaten (1897).
180. Ainult üks tüdruk saab poisi endale.
Vanaste käinud ka talutüdrukud maantee peale kruusi vedamas ja silda tegemas, praegust ei käi enam. Kord olnud igast talust ikka sulane ja tüdruk kahekesi, ühest talust olnud aga sulane üksi. See meelitanud tüdrukuid ja lubanud neile õhtul heaste saia osta kõrtsis, kui tüdrukud temale aitavad kruusiaugul kruusi peale panna. Tüdrukud aitanud ka hea meelega, olnud ta ka viisakas poiss ja tüdrukute meele järele. Saanud viimane koorm peale pandud, siis ütelnud poiss: “Olge terveks nüüd mind aitamast, ma lubasin teile ka saia osta, aga ei ma osta ühtigi, lubamine on isegi hea. Hunt sööb ka elu aja naha peale, viimaks üks saab naha, teised jäevad kõik ilma. Nõnda teie ka: üks tüdruksaab mu kord omale, teised peavad ilma olema!”
H II 58, 319 (5) < Jüri, Kurna v. - Jaan Saalverk < oma emalt (1897).
181. Tütarlapse pilt on kahjulikum kui raamat.
Kaks venda olnd. Vanem vend käind laadel, ostnud omale üks palveraamat. Ja luges siis palvet ka mõnikord. Noorem vend üteld: “Rumal, toob palveraamatu! Ostnud ometi üks ilus tütarlapse podrei või pilt, pand voodi kohta, oleks ka vaadata olnd! Ärkad öösegi üles - ilus vaadata.” Ja siis ostis ka noorem vend omale tütarlapse pildi ja pani seina pääle. Mõni pühapääv läks kirikusse ja leidis ka niisuguse tüdruku, nagu see piltki oli. Ja akkas seda tüdrukut meelitama ja käis tema pool tihti. Ja tüdrukule meeldis see poiss ka. Tüdruk tahtis seda ja seda, ja poiss ostis kõik, mis ta tahtis. Paar aastat käis ta'ga ja siis jäi vaesest. Siis tüdruk lõi tast lahti ja läks minema. Vanem vend aga elas ikka korralikult edasi. Noorem oli vaene ja vaeseks ka jäi.
ERA II 54, 313/4 (362) < Ta-Maarja, Kavastu v. Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 Kodaveres (1932).
182. Poisil tüdrukuid kui vihma.
Keegi mees kiidelnud: “Kui ma korra vilistan, siis on neid tüdrukuid kui vihma kohe!”
ERA II 38, 641 (15) < Peetri, Kolgi v., Päinurme - Richard Viidebaum < Liisu Arnos, 82 a. v. (1931).
183. Poiss vastab laimamisele lauluga.
Ühes talus tahnd sulane naist võtta. Perenaine põle seda ea silmaga vaadand - sulane lähäb siis maeast minema ja võtab kuskilt saunakoha. Eks üks nellaba õhtu perenaine aeand naabrieidega juttu, sulast põle toas nähä olnd mette, ja akand laitma: “Mis nisuke naisest veel võtab, ei taal saand meil küntud ega niidetud!” Sulane põle jälle vällas olnd ühti, enni olid va pimedad ahutagused, ta olnd seal sängis pikali. Naised vatertand parajasti, kui ta pand ahu takka vahele:
Kas ma künnan kükakil
või niidan nellatöllakil -
neiud mul ligemale tulevad
ja pruudid mu põue pugevad.”
ERA II 188, 219/20 (43) < Lä-Nigula, Palivere v., Allikma k., Räägu t.< Ridala - E. Ennist < Liisa Alliksoo, sünd. 1886 (1938).
184. Kuidas vanapoiss külalisi vastu võtab.
Kord elas Nodi Toomas, üks kohmetand auk. Teistel omaümbert inimestel oli ta alati hirvitada, ja õigust ütelda, eks ta oli ka jüst nagu va sõngataat, siin saame varsi ta sisu kuulda. Toomas oli vanapoiss, tal oli ka üks veike maja ja ka veike kaoäärne koht. Kord kutsus ta kõik oma sugulased enese juure võeraks. Kui lubatud tulla, siis hakkas ta arvama, mis külalistele süüa anda. Korraga tuli tal meele, et kui ta õnnis ema alles elas, kiitis ta, et kaalileem olla üsna hea supp. Nüüd hakkas Toomas kaalisi koorima. Kui see valmis oli, siis mõtles ta: “Misse oli, ema pani veel midagi sõnna sisse? Noh olgu mis oli, mina panen ka: rukkijahud on väga peened!” Nõnda arvates mõtles ta: “Ma teen enne tule alla ja panen enne kaalid sisse.” Nõnda mõteldes unustas ta ära, kus kaalid olid, ja summas kogemata koored sisse, sest tuba oli pime. Nüüd tõi Toomas jahu matiga, aga need jahud olid tangukeed, ta arvas, et rukkijahud peened on. Nüüd oli ka varsi supp valmis ja võerad olid ka nagu haisu peale väljas. Nüüd tõstis Toomas toidu lauale ja palus võerad sööma, Toomas ise oli juba enne söönud. Kui nüüd mehed (neid oli neli tükki) lusikad vaagnasse pistsid, tulivad kaalikoored lusikasse.Nüüd said mehed küll aru, et Toomas ikka Toomas on. Siis võtsid mehed pealt vedelad, sest et koored põhjas olid. Kui nüüd mehed tüki aega said lurtsinud, võttis üks, kes ette riistapu, leeme kausi ja kallas põrssakünasse. Toomas seda nähes mõtles: “Noh, nendepool on see mood, et mis üle jääb, saab põrssale kingitud,” – ja ütles: “See oli hea, et teil ikka üle jäi, ma kartsin, et pidi puudus tulema!” Nüüd ajasid veel mehed ühest ja teisest asjast juttu ja siis läksid magama. Teisel homikul rääkisid veel Tooma naisevõtmisest ja mõnda muud, siis andis Toomas neile veel süüa põrssa prossi ja põlend kooruksid ja siis läksid mehed koju.
E 35560/1 (8) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
185. Kuidas vanapoiss puhtuse eest hoolitseb.
Vanapoiss ütelnud korra oma sõbrale, kes teda käskinud naist võtta: “Seda katku mul veel vaja kaala kaagutama! Toob viimaks veel karja lapsi, kes neid toita jõuab?” Sõber küsib edasi: “Aga kes sul pesu peseb ja süüa keedab, kui sa naist ei võta?” - “Pesuga pole häda: ostan halli sitsi särka, pean kunni laguneb, viskan ahju ja ostan uue jälle selga. Sööki keedan ise paremine kui niisugused naised.” - “Aga kui pesu ei pese, kuidas sa siis söödikutest jagu saad?” küsib sõber edasi. “Sitta kah söödikutest, kas nad mõne ära söönud? Närivad kah natuke, viska vahel peoga pulbert puhu ja asi tahe!”
ERA II 270, 332 (124) < Viljandi - J. Kala (1939).
186. Vanapoiss naisevõtmiseks liiga noor.
Korra küsind üks vana kroosu teisepere kroosukese kääst: “Kas teie Joen hakkab ka naist juba võtma?” - “Oh heldekene, mis naesevõtja niisugune 40-ne aastane laps veel on?” ütelnud kroosuke. “Eks ta siis võta naist, kui ta 120 aastad vanaks saab!” ütelnud teine kroosu.
E 36337 (19) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
187. Naisemehed surevad ka ära.
Ta suri poissmehena. Kui keegi küssis: „ Joosep, miks sa naist ei ole võtnud?” - vastas tema: “Mis siis need naisemehedki on, surevad ka ära!”
E 42077 < Haljala, Vihula v., Metsiku - (Joosep Põõsberg)< M. Schönbachi suust (1901).
188. Vanapoiss ei salli lapsi.
“Eks sa võta ka naene,” üeldud ühe vanaldase poisile. “Jah, eks ta sünniks võtta ka, aga kui naese võtan, ehk siis saan lapsi ka. Ja lapsi ma sugugi ei salli- tallavad alati mu jalavarvaste peal.”
E 34808 (7) < Jüri, Kurna v. - J. Kurgan [= J. Saalverk] (1897).
189. Vanapoiss harjunud õhtuid väljas veetma.
Vanapoiss veedab õhtuti proua seltsis, kes juba palju aastaid lesk. “Mispärast sa ei abiellu temaga?” küsib kord üks tema sõpradest. ,;Ma ise olen ka selle üle mõelnud. Noh, aga kui ma abiellun, kus ma siis õhtuid hakkan mööda saatma?”
ERA II 11l, 333/4 (11) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu algkooli õpilane A. Sepman (1936).
190. Vanapoisi äpardus pulmapäeval.
Teised vanadpoisid ei saa vist mitte pahaseks, kui ma ühe vanapoisi äpardusest julgen kirjutada. Rahvasuu teab ühest vanastpoisist nii rääki. Olnud juba teisel poolsada aastad turja peal, kui nõuks võtnud poisipõlve varna riputata ja kodukanakese ehk küljesoendaja tuua. Noh mis see siis ime on? küsib mõni uudishimuline, eks tüdrukuid ikka ole, kes vanadkipoissi kalliks peavad. Pole ju ime küll, aga kannata natuke, küll siis kuuled, kuida lugu läks. Vanapoiss otsis ka omale paraja kaasakese välja, kes temaga üsna rahul oli. Asi läks pulmadeni, nii heast ehk kurjast kuida ka teisel võtjal minna võis. Tüdruk oli ikka nõus tulema, kas oleks vai vanapagan kaksteist paari pastlid kulutada võinud; kui mitte järgmist äpardust juhtunud poleks. Olnud ka suveaeg parajaste, kuipulmapäev kätte jõudnud. Kõik olnud ju pruudikodu sõitnud, kui peidmees teisel mehel midagi lakast võtta aidanud. Seisnud teine redeli peal. Aga võtku õnnetust: vana kirju pull jooksnud karjast suure rutuga redeli alt läbi ning pillas redeli maha ja vanapoisi tagurpidi omale selga ning pistis siis jälle suure kiiruga sabat üleval hoides minema. Vanapoiss rappas viimse hirmuga savast kinni, ning nii jooksis meeletu loom paar keeru õues ümber, kõige pulmaliste naeru all, kunni ta viimati üle aja karates õnnetu peigmehe sialompi pöörlema jättis, mis aja ääres oli, ja ise kiiliga karja tagasi läks. Kui peigmees oma põrutud kontidega lombist välja sai, ei võinud ta enam häbiga muud teha kui katsus kuida hobuse peale sai ning - kodu! Sedaviisi jäigi mehike ilma naiseta, sest mitu nädalt olnud ta sängis vanu põrunud konta parandamas.
E 32319/20 (7) < Torma, Võtikvere v., Kõnnu - Eliisabet Soodla< J. Reinumägi (1897).
191. Vanapoiss sööb surres 600 rubla ära.
Ennemuste elanud vanapoiss. Ta olnud omale juba kuussada rubla kogunud. Aga vanas põlves läinud nii ihnuseks, et ei tähtinud enamb süiagi. Kui teised inimesed talle süia annud, siis söönud küll, kas vats katkenud, aga kui teda ennast käskinud omale süia keeta, siis ütelnud ta: “Mis ma keedan või teen, mina ei taha midagi!” Nõnda elanud vana elatan poiss oma kuuesaja rubla rahaga suures näljas mitu aastat. Kui teised inimesed armust annud, siis söönud ja tahtnud süia, aga kui ei annud, siis poiss ei söönud eiga tahtnudki. Mitmeaastase nälja järele jäänud vana rauk haigeks, ja kui ta omal surmatunni tunnud ligi olevat, küsinud ta ühe vaese lesenaese käest toobi piima võlgu, kiskunud see kuussada rubla paberiraha tükkideks, seganud selle toobi piima sekka ja söönud kõik ühes tükkis ära. Kui selle söömisega valmis olnud, heitnud ta hinge. Vaat, kuidas rikas nälga suri ja vaesele lesele naesele toobi piima maksmata jättis!
E 37138/40 < Tarvastu, V.-Suislepi v., Vooru - August Anderson (1898).
192. Vanapoisil taevas eesõigus.
Üks vanapoiss oli surnud ära. Ta läinud taeva ukse taha, koputanud. “Noh, kes seal lõhub?” hüüdnud Peetrus. “Mina, see vanapoiss Mihkel, sealt-sealt,” vastanud koputaja. “Ah sina oledki! No tule sisse!” öelnud Peetrus vanapoisile ja teinud ukse lahti. “Sina pead taeva saama, sest sina ei ole veel seda naisemehe elu tundasaanud kui hea see on. Sina pead taevas seda maitsma!” Surnud naisemees, läinud ka see taeva ukse taha ja koputanud. ”Kes seal jälle lõhub?” hüüdnud Peetrus. “Mina, see naisemees Jüri, sealt-sealt,” vastanud koputaja ja palunud sisselaskmist. “Ah sina, Jüri, oledki! No tule sisse!” hüüdnud Peetrus. “Sinu lasen ma taevasse, sest sina oled seal maa peal seda risti ja viletsust küllalt tunda saanud. Nüüd pead sa taevas paremat põlve saama!” Ja lasnud naisemehe taevasse. Surnud mees, kes kahe naisega abielus olnud. Läinud ka see taeva ukse taha ja koputanud. “Kes seal jälle lõhub?” käratanud Peetrus. “Mina, see Jaan, kes kahe naisega abielus olin, sealt-sealt.” - “Ah sina, Jaan, oledki!” vastanud Peetrus. “Ei sind ma siia ei lase! Sina said esimese naisega küll seda risti kanda, aga sa sellest ei hoolinud, vaid võtsid veel teise. Mine põrgu!” Ja mees läks põrgu poole.
ERA II 257, 715/7, (113) < Torma, Avinurme v., Jõemetsa k. – M. Sild (1939)