398. Pulmade kasu - saab uued saapad.
“Küll on aga pulmad inimesele kasuks,” ütelnud üks mees.”Näe, nüüd sain ometi uued saapad selle moodiga, et pulmad tulemas. Muidu oleks pidand vanadega leppima.”
E 36734 (58) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
399. Pulmadeks kulub palju raha.
“Küll selle naisevõtmisega aga läheb raha!” ütelnud vana Pogi Toomas oma sõbrale. “Seitse rubla jätsin ühe päevaga Rakveresse.'“- “Mis sa sealt siis õige välja vedasid?” - “Noh, tõin ikka ka: Leenule tõin villa-siidi mütsi ja villase mütsi, kuradinahkse põlleriide ja omale tõin uue mütsi ja paari pastlid. Riisitangu ja mannatangu jahu tõin, neist lasen Leenu sõitjalle körti keeta. Tahan kohe pulmad teha, et poeg veel poole eluaega neid mäletab!”
E 38132/3 < Kadrina, Porkuni v., Lasila - Johannes Karrik (1899).
400. Isa kiidab tütre kehva kaasavara.
Isa oma tütart õnnistades, kes mehele läheb ja isamajast lahkub : “Armas tütar! Kulda ja hõbedat ei ole mul mitte, aga mis mul on, seda ma annan: kaks lusikat, üks kauss ja kannik leiba!”
H III 8, 422 (4) < Palamus, Kuremaa v., Luua - Helene Maasen (1889).
401. Mees viib tühja õllevaadi pulma.
Vanal ääl ajal, ku alles nädäli-pikkusi pulmi peeti, olnud viisis, et pulmalesed igast jaost midagi öhes pulmategijile viinud, muusias õlutki. Öhel pulmaminejäi põle kord õlut viia olnud, ometi põle ta ka kudagi pulmas käemätä jättä tahtnud. Mis sis muud, ku kavalus aedaku! Mees tõstnud tühja õllevaadi vankrile, teenud selle suu-augu vaha vahuga, võtnud sis naese ja lapsed pääle ja sõitnud pulma. Kohale jõudes kutsunud ta mehi appi vaati päält ära ajama. Need leidnud aga, et vaat tühi olnud. Nüid saanud mees kurjas ja akanud naesega kärkmä: “Eks ma ütelnud sulle: Kae pulka, kae punni, isi kaen laste järgi! Vaata, nüid on õlu maha joosnud!” Aga nädäline pulm olli tal sellegipäräst prii.
H III 20, 770/1 (3) < Viljandi, Uusna v. - H. Nigul (1893).
402. Mees nälgib enne pulmaminekut.
Üks mies õli kolm päivä süömäte, et kutsutasse pulma. Aga ei kutsutudki.
ERA II 268, 532 (24) < Jõhvi, Kohtla v. - E. Mets (1939).
403. Mees hoiab pulma ajaks tühja kõhtu.
Vana Otsa talu rikas ihnus Hans kutsutud poja pulma. Mees nälgitanud ennast enne terve nädali-päevad, et siis seda paremini söökidele valu anda. Pulmapäev oli käes. Hans läks pulma. Tee ääres näinud aga herneid põllul. Noppinud kaunu ja söönud kõige täiega ära. Sellest saanud mehe kõht nii väga täis, et kõigel pulma ajal tilkagi süüa ega juua ei tahtnud. Pulmad läinud mööda ja mees tulnud ka koju. Kõht hullemini tühi kui enne pulme.
H II 68, 567 (18) < Palamuse - H. Karu (1902).
404. “Kui kõht täis, siis ei taha süüa nähagi!”
Pulmas söönud ükskord üks mees hulga aega enne teisa juba, söönud poole seapead ära ja vaanatäie kapsasuppi. Saand hulga aega söönd, visand lusika laua alla ja ütelnud: “Nee, korat, kui kõht täis on, es taha süüa nähagi!”
E 35932 (4) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1888).
405. Peigmees tahab ennast pulmas üles puua.
Eland korra rikas peremees oma naise ja ainsa pojaga. Et poeg naist soovind võtta - ta avaldand seesuguseid mõtteid -, siis arvand isa paremaks teda ise juhtida õigele teele, et rumal mitte sel otsustaval sammul, eluteel, ei väärataks. Isa väljavalitu olnud ka üks ihnsa peremehe tütar, isegi nii ihnsa, et nad toitu ei ole raatsind õieti keeta: kõik jäetud pooltooreks. Poeg pole küll soovinud võtta, kuid isa käinud pääl, et kui ei võta, siis jätab ilma varata ja roogib oma juurest minema. Poiss pole raatsind varast ka lahkuda ja sellepärast otsustand ikkagi katsuda elada isa väljavalituga. Tulnud pulmapääv ja jook pooltoores: mis sööd ehk jood, see sees ei seisa, rikub täitsa kõhu. Peigmehe meeleolu rikkund veel see asjaolu, et pruut kõige oma olemisega ikkagi temale vastumeelt olnud. Teati rääkida, et peigmees pärast pulmi luband end üles puua. Ka teistele pulmalistele pole meeldind need pulmad sugugi pruudi pool. Pulmade lõpus öölnud üks söömalõpu palvet lugedes palve lõppus aamne asemel: “Ja kes tahab süüa, see söögu, ja kes tahab puua, see poogu!” Teisel päeval peigmehe kodus olla meeleolu parem olnud. Söönud kõik ja pole keegi ennast poonud.
ERM 63, 58959/60 < Pilistvere - Eduard Waldmann (1920).
406. Suurejooneline pulm.
a) Aga pea tuli aeg, et Nodi Toomal tuli igavus elades üksi ja tahtis hakata naist kosima. Ja hakkas selle jaoks abielukotti nõutama. Selle tarvis ostis ta Vigala laadalt 10 küünart poolvillast riiet ja laskis rätsepa valmis õmmelda selle käsuga, et ta tugeb on, et pulmaaegas häbi ei tule. Kui nüüd kott valmis, siis mindi kosja. Üks tema ligem sugulane pidi sae-vanameks minema. Kui nüüd kosjas käidud, mindi ka lugema, nagu see mood. Nüüd tuli Toomale prädakas kaela: “Mapean pulmi ka tegema, mis nende hulludele süüa annan? Ega ma neid palju ei kutsu, kutsun tüki kaheksa, kes teab, kas tulevad kõik ühti! Need hapuleiva torbikud ma ikka jõuan ära täita. Aga vat mis on - ma pean õlut ka tegema! Ma lainan oma sõbra kääst paari toopisid linnaksid, ega need kõik ää lähe. Aga vat kui hea meel mul oli, kui ükskord leent üle jäi, et sai põrssale anda.” Nüüd tegi Toomas õlle valmis ja pani kahetoobise lähkri täis ja pani prundi kõbast peale, et ära ei hinga. Aga et õlut värske oli, lõi ta lähkri lõhki. Toomas aas küll nutulaulu, aga mis see änam aitas. Uut teha oli hilja. Siiski tõi ta külast ühe kannu, teine oli tal enesel. Nüüd seadis Toomas laupääval toidu lauale, sest et tal muud panijad ei olnud. Nüüd mindi laulatama. Oma sugulase kääst palkas ta hobuse ja ta enesel oli üks vankre-lõks, kolm puuratast, üks ilma rauata. Seegi oli võidmata ja karis kui läksid: “Aatsitsa,aatsitsa, Toomas istu peale ka!” - sest Toomas käis jala, kartis vankri ära laguvad. Kui nüüd õhtu kätte jõudis, olid kõik 8 pulmalist koos. Toomas mõtles: “Kas neid oleks nii palju tarvis olnud, aga head poisid puhas, missugust sa ära ajad!” Nüüd otsis Toomas kõik, mis tal hinge taga oli. Kolmepäävane orikas oli tapetud, selle sõid nad kõik ära nagu metsalised, muudkui pea, jalad, 4 reit, külletükid ja seljaroog jäid üle. Kaks kannu olid laual, teine oli tühi, teises põlnd tilkagi. Kisa ja kära olid kõik kohad täis, inimese kõppu põlnd kuskil kuulda. Tuba oli rahvast täis, inimese hinge põlnd kuskil näha. Pulmad kestasid kuus ja pool pääva vähem kui nädal. Nõnda lõppesid pulmad ja igaüks läks oma koju.
E 35561/2 (9) < Rapla, Raikküla v. - Martin Rekkaro (1898).
Suurejooneline pulm.
b) Kivita Mats taht tütart mehele panna. Et ta üle küla rikas old, taht ta kua ästi suured pulmad teha. Este pand ta kohe kaks kuue-nädalist orikast aeda pulma aaks tappa ja nuumand seitse pääva ühtepuhku jumala viljaga. Siis akand ta pulmaõlut tegema ja pand terve kilimitu (12 toopi) linakseid likku. Sellest teind ta viis voati virrvommi (lahjemat õlut) ja kolm voati ästi kanged karamommi, mis kohe miest mässib. Juhtund külamies tulema, Mats kiit omal ästi kange õlle olema ja toond külamehele kapaga oma karamommi mekkida. Ise mõeld: “Soab näha, kas võtab mehe pikali!” Mies joond, soand süda täis, mis teda narritakse, ja virutand Matsile kapaga pähe, paljas kõrv jäänd aga piosse. Matsi naene akand karjuma: “Ees ma ööld sulle, uha Mats, uha Mats, säh nüid kord jõi, kohe läks ulluks! Oleks võind voadi virrvommi ja kaks karamommi rohkem võtta!” Pulmalistele pandud kuus pikka lauda otsastikku, nõnna et otsukse alla ulatand, ja seitsmes laud pandud viel lapuliste jaoks ülepaku õue. Iga laua piale sündind terve leib korraga ja jäänd nurkade piale ruumi ülegi. Kaks kuuenädalist orikast söödud pulma aal puhtaks ää, nõnna et muud põle järel jäänd kui kumbagist orikast neli jalga ja kaks külge. Paljalt piad pand peremees jo enne pulmi jõuluks paigale. Virrvommi põle pulmalistele viidutki, üsna kanged karamommi kantud kahe kannuga lauale, teine old tühi, teises mitte tilkagi. Pärast sööma ige pill üind ja rahvas tantsind, lapulisedki lauld, mis jäksand, aga kohku-kahku põle kuskil kuulda old. Pruudil old nõnna pailu kaasavara, et kerstu kahel kõige kangemal jõumehel soand rie piale kanda. Esimene mies old oma rammuga üle kihelkonna kuulus. Ta vend pidand korra kolmepäävase sia-sõnni sabast jaanipäige ia (jäätuse) pial kinni, sie põle enne saba kääst ää soand, kui mies ise last lahti. Teine mies old veel tugevam: ta istund maha, pand jalad kõvaste vasta uksepakku ja uend kolmepäävase kuke-kuldi sabast kinni, ega põle enne mitte lahti last, kui kuke-kult ise tõmmand saba kääst ää. Viimaks läind kaks naest pulmas riidu: teine ikka sõimand teist, teine lugend teisele paha sõnu, viimaks teine löönd teist leivakannikaga, teist piatoiduga ehk ka jumalaanniga; teine teist õlekõrrega, teine teist jumala vilja varrega; teine lükand teise jõkke, teine teise vette. Mõlemail old kasukad seigas, teisel tuliuus, teisel alles räätsepa pääst tuld; teine kasukas soand läbimärjaks, teise liotand ka üsna ää; kasukad pandud kuivama, teine palavasse, teine kerikse kohta; teine põlend sial apraks, teine kõrvend krimsu. Naesed läind kaevama: teine kohtusse, teine õiguse ette; teine soand suure õiguse, teine kange võimuse. Kivita Mats aga põle änam ilmas luband pulme teha, et kulu läheb suureks ja naesed tülisse.
H II 22, 1015/6 (36) < Suhum-Kalee < Jüri, Rae v., Kautjala - J. Pihlakas (1888).
407. Pulmaõlu põgeneb jõkke.
Jõuka taluperenaisel olli ainuke tütar, kellele ta kohalist abikaasad ja omale meelelist koduväid-varapärijad igatses saada. Seda ammuoodetud ja loodetud õnne ta ka leidis. Noh, sis pidi ju ka jämedad pulmad ja peenikesed pidud saama ära peetud, mis nendest parematest kõige ülem pidi olema. Et ta abikaas juba muldas olli, sis pidi ta ise kõik toimetama ja korda seadima. Et siin ane- ja pardipraadi küllalte, kapsaid ja kohvi kindaga segada olli, viina lusikaga rüüpida, pääle selle aus perenaene soovis ka õlut, mis mokkadele maitsev pidi olema, nii et kui jood, sis mokad plaksatavad. Aus perenaene palus seda kõige kuulsamad isaisadest õppinud õllepruublid õlut valmistama. Pruubel keetis õlle, ja et sest see kõige param ja maitsevam paeras pidi saama ja kolme päeva pärast pulmarahvale pääle jämedate söökide juua anda, pandi tõrresse selginema, et viimati joojatele kõrisse kinni ei jää. Selle pääle tulli pulmarahvas kokku viiest nurgast. Kus olli jämedad viinajoojad, peenikesed preilid, ausad poissmehed, kõigil uued virsud ehk saapad jalgas, tsuga ei nähtud sugugi! Hane-, pardipraed, siasingid, vorstivolakad, kapsakarjad, pudru vallad kanti laua pääle. Joodi viina, söödi nii mis laksub. Kord tulli juba õlle kätte, õlu vaenekene kuulis perenaese juttu ja ettearvamist, nägi vist ette ära, mis viletsad päevad teda ees ootavad. Kui teda tõrrest hakatakse välja võtma, siis piab kolm sülda pikaks venima ja viimate katkema ja sedaviisi jagu jaolt pulmarahva, joodikute kõhtu minema, kus teda sadande viisi saab raputatud, vastu seina peksetud; ja välja ka ei pääse; ja viimate jago jaolt aea taha viiakse, kust teda vesi jõkke viib, mida moodi minnes ühest kaldast teise lükatud, raskeid hoopisi, jämedaid löökisi piab kannatama, viimati suures kannatuses laialise meresse jõuab, kus mul küll lahke ruum on, aga mis sest kasu, viletsust ikka küllalt; ja jääbki, oma liikmedega ei puudu ma enam iialgi kokku! Kõik need ettenähtud hädaohud omale ette maalides, õlu hakkas tõrrest välja tulema. Ainult juba pea olli nähtaval, kui vanamoor võttis ahjuroobi ja hakkas vastu kaitsema. Aga see ei aitanud midagi, õlu tõusis ikka kõrgemale ja viimati tõrrest välja põrandale. Ots olli juba ukse ees. Vanamoor nägi, et häda ikka suuremaks läks, kahmas kõige tihedama heinareha ja hakkas kokku kraapima. Aga seegi ei aitanud midagi, õlle ots oli juba väravastki väljas. Vanamoor ei tahtnud omale häbi teha, aga nägi, et oma üksik nõu midagi ei aita, ja hakkas appi karjuma. Kära pääle jooksid kõik pulmarahvas välja uulitsaile, et hulluks läinud õlut seisma panna. Pildusid omad suuremad riided seljast, et tammi ette teha; ja et seda veel vähä olli, lamesid ka ise peale. Aga õlu sest hoolimata tikkus üle tammi ja voolas ikka edasi. Vanamoor pidi nägema, et kõik viimased abid ei aita ja lootus kadumas oli. Õnneks tulli tal veel üks katse meelde: kutsus oma hõimu ühe tugevakasvuga nooremehe, käskis õllele järgi jooksta. See arvas oma jalgadega asjata olema, istus hobuse selga ja õllele järele, nii palju kui hobusel õhku olli. Aga ei saanud enne õlleojale järgi kui 15 versta olli ära kihutanud. Aga õlu olli juba jõkke karganud, saba ots olli veel väljas. Säält sai hõim kinni haarata. Kolm pangi tõi sõelaga kodu ja seegi olli veel nii rammus, et kõik pulmarahvas said joobnuks; tegid riidu ja viimaks taplema. Mina ei jõua ära ütelda, kui paha lugu olli, kus viis küla koos olli! Nooremehe ema juba kisendas: “Tädimees, tule püssägä!”
H I 8, 591 (25) < Samara - Jüri Schmidt (1895).
408. Pruut tahab kohe magama minna.
Pulma laua taga küssinud pruut peigmehelt: “Kas kohe lähme magama, kui söönud saame?” - “Ei, enne tantsime veel,” vastas peigmees.
E 33504 (2) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1897).
409. Pruutpaari äpardus abielukotis.
Vanasti olnud mõnes kohas pruugiks, et noorpaar esimest ööd alasti suure koti sisse magama pandud. Kott olnud niimoodi tehtud, et kaela ümber krooknööriga kokku tõmmatud ja ainult pääd välja jäätud. Seda hüütud abielu-kotiks. Kord pandud üks noorpaar kotiga lakka magama, öösel liigutanud nad ja kukkunud alla härja selga ja nõnda õnnetumalt või õnnelikult, et teine teisepoole härja külle pääle jäänud. Härg jooksnud hirmsa ehmatusega metsa pilliroo rägastikku, kus põõsad viimaks koti noorepaariga härja seljast maha kiskunud. Hommikul mindud noortpaari kotist lahti päästma - noorpaar kadunud kõige kotiga! Viimaks nähtud, et härg ka kadunud, hakatud asja aimama. Leitud jäljed ja mindud jälgi mööda järele. Leitud noorpaar kotiga pilliroo rägastikust, ja härg söönud natukene eemal rohtu.
E 33628/9 (3) < Suhum-Kalee < Jüri - J. Pihlakas (1897).
410. Tütar küsib emalt, kuidas mehega magada.
Ranna tütruk viitud mehele. Kui pulmasae hakkanud õuest minema - pruut istunud jo vankril, pruudisõitjal ohjad kaas -, siis hüüdnud pruut: “Eit ae, eit, tule seie! Mina unustasin selle küsimatta, kuida ma õhtu nooremehega magama lähen!”
E 39604 (1) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1899).
411. Ema õpetab tütart keetma.
Pulmarong olud juba minemas, kui üks ema joosnd järele: “Pidage kinni, ma taha veel viimsed õpetused lapsele anda!” Õppand siis tütart: “Kapsad-kaalid keeva katla, oad-erned külma katla!”
ERA II 254, 227 (18) < Emaste khk. ja v., Harju k. - E. Ennist (1939).
412. Ema õpetab tütrele särgitegemist.
Peretütar saanud mehele, olnud pulmad. Tütar hakanud pulma vooriga peigmehe koju sõitma. Värava vahel tulnud veel meele, et ta ei oska särgile õlalappisi ajada. Ema oli neid tänini ise ajanud, muidu oli tütar küll särgi valmis õmblenud. Ema juhtus parajaste õues olema ja tütar küsis värava vahel ema käest: “Emakene, emakene, kudas ma need särgi õlalapid peale ajan?” - “Kolmenurka, kolmenurka, tütrekene”, vastanud ema. Siis sõitnud tütar rahuga edasi.
H II 65, 743 (l) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk < Mari Armei (1898).
413. Rauk naerab, kui mõtleb pulmaööle.
a) Üks vanamees olnd juba kaua haige suremas, teesed vaadand ikka, et hakkab varsti surema. Ühekorraga vanamees hakand kudinal naerma. Teesed küsind, miks ta naerda? Vanamees üteind: “Mul tuli esimene pulmaöö meele!”
ERA II 129, 465 (79) < Märjamaa khk. ja v., Kõrvetaguse k. - E. Poom < Juuli Tamm, sünd. 1888 (1936).
Rauk naerab, kui mõtleb pulmaööle.
b) Vana 80-aastane eit olnud surmavoodi peal haige. Lapsed ja lapselapsed seisnud voodi ümber eidele surmasalmisid lugemas. Korraga teind eit silmad lahti ja naernud nii heledaste. Tütar küsinud: “Noh, eidske, mis sa nüüd nägid, et nii heledasti naersid? Olivad inglid su hingekest rõõmustamas?” - “Ei olnud, mul tuli see esimene pulmaöö meelde!” olnud eide vastus.
E 40391 < Ambla, Jootma - J. Neublau (1900).