Kalduvus rõõmule ja naerule on inimesele omane igas arenguastmes ja iga rahvuse piirides. Euroopas ulatuvad koomilise sõnakunsti juured antiikse kultuuri kaudu juba aastatuhandete kaugusse, kust nad on üle raskemeelse keskaja edasi kandunud uude aega ja elavad tänapäevalgi lopsakalt edasi nii kunstluules kui suust suhu kantavas rahvatraditsioonis. Ka eesti rahvas on juba sajandite kestel osanud asju, olukordi ja inimesi seada koomilise vaatluse kõverpeeglisse, et sellest tunda puhtsüdamlikku rõõmu, irooniliselt kahjurõõmutseda teiste pahede üle või heatahtliku naeruvääristamisega kaasa aidata ebanähtuste parandamiseks. Isegi alandav orjasaatus ja võõraste valitsejate vägivald pole suutnud meie esivanemais lämmatada loomulikku elurõõmu, vaid on mõjunud osalt isegi vastupidi - nali ja pilge on abivahendina aidanud pehmendada rahva traagilist elujärge ning säilitada elu- ja võitlustahet parema tuleviku jaoks. Ainult suuliselt kantavate naljandite piiramatus sõnavabaduses on võidud takistamatult välja öelda oma halvustav suhtumine kurjadesse ülemustesse ja halastamatult piitsutada enda lähema ümbruse pahesid, mis olid rahvale küll arusaadavad, kuid mitte parandatavad majandusliku ja vaimse rippuvuse tõttu feodaalsest ühiskonnakorrast.
Rahva naljandid valivad oma sisulise materjali üsnagi realistlikust maailmast, mistõttu laialdasema repertuaari esitamine pakub omalaadse läbilõike endis eesti inimese elujärjest. Kui moodne anekdoot on peamiselt kahemõtteliseks lõbustamisvahendiks blaseerunud kuulajaskonnale, siis tõeline rahva naljand ei opereeri ülepingutatud põnevuse ega vormimänguga, vaid esitab hoopis aeglasemas, kirjeldavas laadis tõepäraseid elemente rahva majanduslikust olukorrast, sotsiaalsest kihistumisest ja moraalseist mõõdupuudest. Muidugi pakub rahvanaljandite väljaanne peale minevikuandmete rohkesti ka meelepärast vaheldust olevikuinimesele tema argielu raskustes ja monotoonsuses.
Meie rikkalikkudes rahvaluulekogudes leidub ligi 20 000 naljandi üleskirjutust, mis arv on kahtlemata eesrindlik kogu maailmas. Seda hiiglarepertuaari võib jagada järgmistesse põhirühmadesse: inimese eluperioodid; elukutsed ja ühiskond; eesti hõimud; keelenaljandid; rahvused; tehnika ja moodne kultuur; ajaloolised isikud. Käesolevasse köitesse on võetud naljandid inimese eluperioodidest, sest need tuginevad kõige põhilisematele bioloogilistele nähtustele. Alles sealt edasi hakkab inimene alustama suhet teise endataolisega ja looma kõrgemat kultuuri. Naljaheitmiste ja naerualuseks satub inimene juba sündimisel ja lapsepõlves. Elukogenud vaatlejale pakub rohkesti nalja teiste rumal teadmatus elu tekkimise ja arengu nähtustest. Naeruta ei saa mööda ka lapse vaimuelu kujunemise kobavatest keerdkäikudest. See loob nn. „l a p s e s u u" naljandid, mida on elavalt -harrastanud ka meie endised ajalehed ja perekonna-ajakirjad, kust on mõjustusi tulnud rahvanaljanditelegi. Liigselt kirjanduslikud tüübid on siin siiski kõrvale jäetud, kuigi allikaküsimused pole kaugeltki veel lahendatud. Teisest küljest toetuvad lapse loogika naljandid tõsilugudele, millel polegi veel rahvaloomingu traditsionaalsust. Siiski leidub selles rühmas rohkesti põliseid motiive, mis on laialdase levikuga kulunud juba ümmarguseks ja omandanud kunstiteadliku vormipinge.
Lapse rumaluse ja saamatuse kõrval on veel teravam ilme antud lapse avameelsusele, mis paljastab täiskasvanute tühiseid kombeid, silmakirjalikkust ja pettust. Kuid ei anta armu ka lapse enda halbadele omadustele, mille eest tehakse aga vastutavaks vanemad, kelle ebaõiged kasvatusvahendid muudavad lapsed nuhtluseks teistele ja vanemaile endile. Vildaka kasvatuse teravmeelsemaks paroodiaks on kujunenud rahvusvahelise levikuga ja huvitava ahelvormiga naljanditüüp rumalast lapsest, kes alati täidab vanemate õpetust valesti (nr. 124). Teritatud lühivormis naeruvääristatakse ka vanemaid, kes oma lapsi liialdatult kiidavad. Selle aluseks on enamasti teatav ühiskondlik nihkumine - laste jõudmine rikkuse, hariduse ja peenema elu allikaile, mis tõstab põhjendamatult nende väärtust lihtsate vanemate silmis. Nukrat alatooni leiame vaeselapse ja lapse surma naljandites, millised teemad on oma tõsidusega olnud aluseks rohkem vanadele rahvalauludele. Samuti naljandi ja traagilise tõsiloo piiridel liiguvad teemad laste ja vanemate vahekorrast.
Tänuväärseks naljaheitmise allikaks on olnud noorsugu oma taltsutamatus vitaalsuses ja pidevas tiirlemises teise sugupoole ümber. Kui vallaline poiss tunneb end nagu loodud olevat tüdrukute petjana, siis vanapoisi käest on elu võtnud initsiatiivi ja teinud ta saamatuse ja veidrusega teiste pilke märklauaks. Tüdruku puhul seatakse koomika objektiks eriti" ,,mammatütarde" teadmatus, mida kavalad poisid kasutavad kurjasti. Sagedasti jõutakse aga seejuures nii kaugele rõvedustesse, et suur hulk naljanditüüpe ei kannata trükimusta. Need on enamuses siiski uuemad ja rahvusvahelised tüübid, kuna tõelistes rahvanaljandites on peetud enam-vähem moraalset tooni. Pilgatakse ka tüdruku lohakust, laiskust, kurjust, rumalust, edevust ja kestvat püüet mehele saada. Huvitava kombeloolise sisuga naljandite rühma on andnud meie noorsoo põline armukomme - ehalkäimine. Esitatud materjalis leidub küll rohkem sündinud lugude kirjeldusi kui laiemalt tuttavaid naljanditüüpe, sest sellel teemal jutustab oma kogemusi iga vanem maainimene. Kerge naljatooniga käsitellakse ka vallaslapse probleemi, mis on pastorite ja muude ametiisikute poolt leidnud ägedat ründamist, kuid rahva poolt käsitatud kergemalt. Naljandites on esile tõstetud peamiselt põlatud ,,lapsega tüdruku" vaprus võitluses teiste inimeste etteheidetega.
Ühe suurema ja sisukama rühma moodustavad naljandid vanatüdrukust. Kuna omaaegne vaateviis on pidanud vallalist tüdrukut häbiväärseks nähtuseks, siis on tüdruk eriti vanemas eas pidanud kõik välja panema, et põlatud seisusest pääseda. Naljandite liialdavas valguses salgab vanatüdruk oma vanust ja püüab esineda noorukina, kuigi tõeolud on selgesti läbipaistvad. Kõige vanemaski eas ei kao tüdrukul lootus mehelesaamiseks ja ta teeb selleks pidevalt katseid, kuigi teda naerdakse järjest välja või veetakse ninapidi. Ja kui tal lõpuks õnnestub mehele saada, siis on liialdatud õhin ja ealine sobimatus andnud järjest koomilisi situatsioone. Kui kaob aga lootus mehelesaamiseks, siis on vanatüdruk traagikoomiline oma armetuses ja elust võõrdunud erakluses.
Pinevat dramaatikat, kuid enamasti veider-koomilises värvingus, on tekitanud teemad meheleminekust. Vanatüdrukule määratud eluraskuste vältimiseks on tüdruk ja tema vanemad pidanud rakendama kõik oma võimed ja abinõud, et leida päästvat kosilast. Kõige mõjuvamaks vahendiks on osutunud suur kaasavara, mille varju on jäänud tüdruku enda omadused. Sagedasti on kosjatehingud kujunenud lausa elava lihaga kauplemiseks. Kuid mõistlik tüdruk on hakanud sellele vastu töötama ja püüdnud kavalusega pääseda ebameeldivast kosilasest. Erilist tähelepanu väärivad mõned naljanditüübid, mis võivad kajastada muistset naiseröövimist ja muid perekonnaõiguslikke kombeid (nr. 319, 327, 328, 332 jne.). Oma suure vanuse tõttu on need motiivid tunginud ka ehtsaisse rahvalauludesse ja alles hilisemal ajal, kommete sisulisel tuhmumisel, on ,,alla langenud" naljanditeks või pooleldi tõsilugudeks.
Suure ja võrdlemisi vana rühma moodustavad naljandid kositava tüdruku halbadest omadustest, kuigi neisse on tunginud ka hilisemaid kohalikke tüüpe. Mitmed tüübid on ülemaaliselt ja rahvusvaheliselt tuntud (nr. 341, 345, 346) ning nende sisu on kujunenud tihedamaks ja vorm ilmekamaks. Suure vanusega ja laialdasema levikuga on ka mitmed naljandid rumalast kosilasest (nr. 352, 354, 355, 356). Kuid ettevõtliku tüdruku ja rumala kosilase kõrvale on seatud ka kaval kosilane, kes paljastab pruudi halvad omadused ja kavatsetud pettuse või petab ise rumalat tüdrukut. Mitmed tüübid (nr. 361, 365, 368, 371, 373) on esindatud paljude teisenditega, kuigi nende väljakujunenud sisumotiivid palju ei muutu. Üldiselt domineerib kosjanaljandites rikaste ja rumalate pruutide naeruvääristamine ning rahaahnete kosilaste sissekukkumine, kuna ausad, töökad ja vaesed pääsevad lõpuks ikka võidule, mis vastab üldiselt rahva käsitusele abiellumise põhialustest.
Ka vaimulikud talitused, mis kuuluvad abiellumise juurde, pole leidnud naljandites respekti. Naeruvääristatakse eriti pastori formaalsust ja liialdatud pidulikkust, mis ei vasta asjaosaliste realistlikule suhtumisele ja majanduslikele muredele. Naljakaid olukordi on tekitanud ka kihluse ja laulatuse tseremooniate mittetundmine või valestimõistmine. Loomulikult on naljanditele ainet andnud ka pulmapidu, mis oli talurahvale üheks paremaks võimaluseks vallandada oma lõbutsemisjanu ja unustada painavad eluraskused mõnekski päevaks. Pulmas loodeti saada korralikult süüa ja juua, kuid ettevalmistused nõudsid suuri kulusid. Pulmasöömingute liigse uhkuse teravmeelseks paroodiaks on naljanditüüp nr. 406, mille laia joonelisele grotesksusele on raske võistlejat leida.
Traagilisi perekonnalugusid teatakse muidugi ämma ja minia põlisest vastuolust, kuid ka naljandid on leidnud sellest ainet. Seevastu väimehest kõneleb naljand minimaalselt. Väga suure rühma moodustavad naljandid abielust üldisemas laadis. Sellesse on mahutatud ka tüübid, mis käsitlevad meest ja naist eraldi, kuid on ometi asetatud abielu taustale, ülekaalukalt näitavad naljandid abielu halvas valguses, kusjuures tülide põhjustajaks on olnud peamiselt kehv majanduslik olukord, mis kibestab abielupoolte meeli. Kuid ka inimeste halvad omadused aitavad vahekorda rikkuda. Enamasti valitseb perekonnas mehe vägivaldne ülekaal, mis toob naisele sõimu ja peksugi. Mehe lohakus ja laiskus kipuvad naisele panema liiga raskeid ülesandeid. Huvitavamaks naiseõiguste kaitselooks on kujunenud naljand mehe ja naise osadevahetusest (nr. 467). Saamatu mees satub aga kergesti naise mõju alla ja sellise «tuhvlikangelase" 'kohta kõneldakse naljandeid tabava teravmeelsusega. Pilgatakse ka naise edevust ja inetust, eriti aga laiskust ja lohakust. Naljandid kurjast ja jonnakast naisest on tuntud rahvusvaheliselt, kuid võivad niisama hästi tugineda ka tõsielulistele sündmustele.
Põlise eaga ja rahvusvahelise levikuga on ka naljandid kurjast naisest. ,,Nokasõda" (nr. 559) on meil üldse üheks populaarsemaks tüübiks, mis on üles kirjutatud rohkem kui sajas teisendis. Levikule on arvatavasti kaasa aidanud naljandi korduv esinemine kooliraamatuis. Teatavaiks poolkirjanduslikeks õpetuslugudeks võib pidada muidki tüüpe (nr. 567, 569). Abielurikkumise kohta on käesolevas teoses toodud ainult lühemaid naljanditüüpe, kuna pikemad lähenevad novellilaadilistele muinasjuttudele ja langevad nõnda lühemate naljandite süsteemist välja. Halb läbisaamine abielus on pannud ootama abikaasa surma kui vabastajat, seetõttu on lahkumist leinatud vähe ja seda on saatnud ükskõiksus või varjatud rõõm, mille arvel saab naljagi heita. Ka surmatseremooniad pole jäänud tõsiduse piiridesse, vaid mõjuvad sagedasti koomiliselt. Siiski on neis lugudes üleminek traagikasse väga lähedal ja see kujundab õieti koomika kõige kaugema piiri.
Sünni, nooruse ja täiskasvanud inimese elujõu kõrval tundub sagedasti mannetuna ja naeruväärsena inimene vanemas elueas. Teiselt poolt osatakse jälle koomiliselt vastandada vanema inimese sügavat elutarkust noorte tormakusele ja rumalusele. Kõige primitiivsema koomika peamiseks aineks on olnud inimese kehalised vead ja haiglus, kuid eesti rahva koomikamaitse on sellest järgust juba tunduvalt üle kasvanud. Meil ei naerda enam seevõrra ebaharilikku kasvu, kehalisi moonutusi, organite rikkeid jne., vaid pannakse vigast ja pilgatavat ennast kaitsema teiste hoolimatuse vastu ja antakse talle vaimne ülekaal. Erakordselt naerdakse välja halva kuulmisega vastutulija (nr. 646), mis on rahvusvahelise levikuga naljanditüüp ja eriti meil arenenud vaimukaks ja napisõnaliseks dialoogiks, tõustes üheks paremaks tüübiks eriti sõnakoomika poolest. Sellest on trükitud ka kõige rohkem teisendeid, sest need on sisuliselt küll lähedased, kuid sõnademängus huvitavalt varieeruvad. Naljandeid on tekitanud ka kokutamine ja pudikeelsus, millest osa kandub aga laste- ja keelenaljandite rühma.
Naljandid surmast ja suremisest näitavad, et rahva käsitus surmast kui müsteeriumist on aja jooksul juba lagunenud ja seda vaadeldakse kui puhtbioloogilist nähtust, mida ei saada enam ainuüksi traagika, vaid tihti juba üleolev muhelus. Siiski on naljandeis peetud mõõdukat tooni ega ole suremisest kõneldud toorusega, õieti naeruvääristatakse rohkem surma eellugusid - liigset surmakartust, surija ülisuurt optimismi, halbade omaduste, eriti ihnuse kestmist ka surmatunnil, äpardumisi enesetapmisel jne, Üsna jämedana võiks tunduda naljand laiba kaotamisest matusesõidul (nr. 675), kuid selles ei naljatata seevõrra surnu kui lohakate ja rumalate matuseliste üle.
Käesolev eesti rahvanaljandite väljaanne on valimiku iseloomuga. Kuid see ei esita juhuslikult nopitud tekste siit-sealt, vaid tugineb kogu materjali teaduslikule süstematiseerimisele. Aastate kestel on suudetud meie hiiglaslik rahvanaljandite repertuaar Riikliku Kirjandusmuuseumi Folkloristlikus Osakonnas konspekteeritult kanda üksikuile sedelitele ja need sisuliselt paigutada eespool-mainitud rühmadesse ühes vajaliste alajaotustega. Käesoleva köite materjal haarab umbes ühe neljandiku tervest süsteemist, nii et tervikulise läbilõike saamiseks peaks välja andma neli köidet, mis sisaldaks 1200-1500 leheküljel ligi 4000 naljandit. See oleks siiski ainult üks veerand tervest repertuaarist. Vaevalt oleks aga vajadust veel suurema väljaande järele, sest käesolev kogu püüab läbi tungida võimalikult kõigist tähtsamatest teemadest ja tuua kõige olulisemad ja huvitavamad naljanditüübid. üsna suur arv naljandeid, eriti käesoleva köite sisu piirides, ei kannata trükimusta ebaviisaka sisu tõttu. Moraalsete mõõdupuude rakendamisel ei ole siiski oldud liiga pedantne, vaid on trükitud mõnigi ,,ebaviisakas" pala, mis pole siiski rõvetsemised rõveduse enda pärast, vaid kajastavad ainult rahva omaaegset realistlikumat käitumistooni, lihtsa inimese siirast loomulikkust. Valikust on kõrvale jäetud ka väheütleva ja segase sisuga või puudulikult üleskirjutatud naljandid. 'Kõige suurem osa materjali jääb trükkimata aga teisendite arvel, üldiselt on naljanditest üsna vähe teisendeid üles märgitud, nii et suurem osa tüüpe on esindatud ainult ühekordselt. Siiski leidub ka ülemaaliselt või koguni rahvusvaheliselt levinud tüüpe, millest on teisendeid fikseeritud mitmekümneid kordi. Neist on ka käesolevas teoses teisendeid toodud, kuid tagasihoidlikul määral, peamiselt ruumipuuduse kartusel. Teisendeid on püütud valida võimalikult erinevaist maakohtadest, lahkuminevate sisumotiividega ja teatavate stiililiste ning keeleliste eriväärtustega. On eelistatud ka võimalikult selgete tüübitunnustega teisendeid, mis on teiste tüüpidega segunemata.
Tekstide valimisel ei ole saadud suuremat rõhku panna rahvaehtsale jutustamisestiilile ja võltsimatule rahvakeelele, sest laitmatuid naljandite ülestähendusi leidub meil õieti väheselt. M. J. Eiseni kaastöölised-rahvaluulekogujad, kes olid peamiselt naljandite üleskirjutajad, on oma õpetaja eeskujul tarvitanud mingit ebarahvapärast, poolkunstlikku stiili, mida ei tohi mingil tingimusel võtta tõelise rahvapärase jutustamisestiilina. Viimast võib rohkem leida J. Hurda kaastööliste ja kõige viimaste aastate ülestähendustest. Sagedasti pole ka murdelised tekstid rahvaehtsad, vaid osutuvad kirjakeelsete tekstide tagasitõlgeteks murdesse (näit. J. Sandra üleskirjutused). Olemasolevaid rahvaehtsaid tekste on püütud teoses anda maksimaalselt, kuigi need võiksid vähendada teose loetavust. Arusaamist peaks kergendama juurdelisatud murdesõnastik. Muidugi ei ole autor vastutav esitatud murdetekstide usaldatavuse eest, sest üleskirjutajad võivad sagedasti olla eksinud vähese murdetundmise, murde ületaotluse või kirjakeele liiga tugeva mõju tõttu, ja sääraste tekstide keeleline ühtlustamine nõuaks juba lubamatut ümbertöötamist. Siiski on vanemate rahvaluulekogujate tekstid ka oma ,,kirjakeelsusega" lähedal teatavale ühiskeelsele väljendusele ja esindavad nõnda omaaegset üldisemat keelepruuki.
Tekstid ei ole käesolevas väljaandes ära trükitud teadusliku täpsusega, vaid tagasihoidlikult parandatud suurema loetavuse huvides. On kohendatud eeskätt puudulikku ortograafiat, kuid alles jäetud murdelisus ja osalt isegi vanema kirjakeele omapärasused. Lõuna-eesti murrete keskkõrgete ülipikkade vokaalide märkimiseks on järjekindlalt tarvitatud oo, ee ja oo. Täiesti vabalt on pandud kirjavahemärgid ja tekstid jagatud lõigeteks, et tõsta arusaadavust. Väga vähestel juhtudel on mõni puuduv sõna või lauseosa juurde lisatud ja üleliigseid kordumisi või silmatorkavaid ebaviisakusi ära jäetud. Selliste paranduste vähesus ja tagasihoidlikkus ei tohiks aga vähendada tekstide usaldatavust, sest vähese kirjaoskusega rahvaluulekoguja valesti pandud punktid ja komad või häälikute ekslik märkimine ei peaks uurijaile Õieti midagi tähendama rikkalikkude sisuliste probleemide kõrval. Täies ulatuses on väljaandja poolt pandud tekstide pealkirjad, et nendega ülevaatlikuks teha naljandi sisumotiivid.
Iga teksti lõpus on toodud järgmised andmed: teksti asukoht rahvaluulekogudes, päritolu, üleskirjutaja, jutustaja, üleskirjutamise aeg. Topograafilisteks üksusteks on jäetud kihelkonnad. Valdu on arvestatud sel kujul, nagu need eksisteerisid viimase paarikümne aasta kestel; praegu-kehtivat valdade j aotust pole suudetud arvestada vastavate andmete puudulikkuse tõttu.
Jõudku siis meie esivanemate rõõmsatujuline naljandilooming võimalikult suure lugejaskonna kätte, pakkugu omal viisil võimalust sisse elada endiste aegade eluküsimustesse ja toogu meelelahutust ning karastust ülepingutatud tänapäeva-inimesele tema loovas tegevuses parema tuleviku ehitamisel!