656. Mees sureb, kui kolm korda aevastab.
a) Mees läks metsa puid tooma. Ta nägi puu otsas kõvera oksa, mõtles: sest saab käiavändi. Suure vaevaga ronib mees puu otsa ära raiuma. Ise ta istus selle oksa peale, mis ta hakkas raioma. Teine mees tulli ka sinna ja ütles: “Ära raio, sa kukud oksaga ühtlasi maha!” Mees: “Ega sina jumal ei ole, et sa tead, et maha kukun!” Mees naeris, läks oma teed. Mees andis veel käks-käks, praks, oli juba maas! Kerves läks sõrme sisse, veri jooksis sorinal maha. Ise jooksma teekäija järel ja hüüdis: “Jumal, jumal, pea kinni, ütle, millal mina ära suren!” Teekäija ütles: “Enne sina ei sure ära, kui sina kolm kord haivastad.” Mees jättis puuoksa maha - mis sellega enam tehakse! Seesana pani teda värisema, et ihujõud kogoni ära kadus. Ta läks kodusse ja hoidis ennast kangest tolmo ja suitsu eest. Õhta andis naene talle piiro-halgo kätte, tolm lendas üles, mees: aitsih! Ise pureles naesega: “Sina tahad ikka, et mina surema pean!” Selle jutu peäle käis teine veel. Ta viskas piiro-halo nurka ja läks sängi surma ootama. Kui ühe päeva oli surma ootnud, ajas kõht ja naene teda jälle taga. Leib oli otsa saanud, jahukott oli ka tühi. Nüüd võttis ta naese sundimise järel tuulingale minema. Ta võttis kaks külimitto selga. Ta mõtles: “Ei tea, kas mina sedagi enam nään, kui selle ära sööme,sest see võib pea tulla.” Kui tuulinga kreppi peäle sai, paistis päike hergusti ta silmi.Tal tulli haivastus peale! Ta laskis kohe koti seljast maha, sest ta pidi surema. Küla sead tulid ja jagasid oma saaki. Mees vaatas ja mõtles: “Oleksin mina veel hinges ollud, küll ma neid vämmeldaks!” Tuulinga mölder, kes seda nägi, kuidas mees viljakoti sigadele andis ja ise maas oli, andis ta tuulinga rossiga paari tukka mehele. Mees maast üles ja tänas möldrid südamest, et ta teda veel surnustoli üles äratanud. Ta läks rõõmuga kodusse ja tõi vaka vilja uue kotiga möldri kätte jahuks laskma ja hakkas sest saadik kärmest tõhe.
EKS 4°4, 404/6 (2) < Saaremaa?
Mees sureb, kui kolm korda aevastab.
b) Üks mees, talumees, tundis ennast aiglane olevad ja läks siis arsti juure, et mis arst ütleb. Arst ütles: “Aigus on sul raske. Kui kolm kord aevastad, siis sured!” Mees läks arsti juurest koju ja vaatas jahu ja tangu ja leidis, et jahu on veidi, naine ei saa matuse-leibagi teha, ma pean veskile minema. Pani terad kotti ja läks veskile. Tee peal aevastas korra. Pidas siis obuse kinni ja mõtles: “Ükskord on nüüd läbi, kaks korda on veel. Mis ma nüüd teen – lähen või mitte? Aga noh, olgu, ma lähen siiski, ehk jõuan ära jahvatada!” Sai veskile ja sai jahvatuse-korra kohe kätte ka ja akkas jahvatama. Siis jahu akkas juba tulema kivi alt, pani koti alla ja -aevastas teist kord. “Noh, nüid üks kord on veel aevastada, mis teha? No ehk tuleb veel kõik jahud ära, enne kui kolmas kord tuleb.” Aga saand veel paar kühvlitäit, kui tulndki kolmas kord. Siis aevastas kolmas kord ja kukkus maha. Silmad lahti, näeb kõik, aga arvab, et on surnud. Möldri sead tulnud veskisse, lõhkunud teiste kotte ja söönud selle mehe jahu ka. Mees üteld põrandal: “No kurat, kui ma elaks, küll ma teile näitaks!” Viimaks oli kolu tühi, kell kõlises ja mölder tuli sinna. “Missa, ull mees, teed? Sead veskis ja ise selili maas!” - “Jah, kui ma elaks, küll ma neile näitaks, aga nüüd olen surnud.” Mölder tõstnud ta üles ja üteld: “Sa ju elad, tõbras, tunned ju, et seisad püsti!” Mees saanud ise ka lõpuks aru, et elu sees; läind koju, eland veel mitu aega.
ERA II 54, 200/2 (201) < Ta-Maarja, Kavasta v., Kavastu vanadekodu - R. Viidebaum < Kaarel Jürgenson, sünd. 1863 (1932).
657. “Kui elab, siis elab, kui sureb, siis sureb.”
a) Setu taluperenaene oli suremas haige. Küll katsunud kõik arstid ja rohud ära, ikka üks ja seesama väljatulek. Saatnud siis poja saunavana järele, kes ka tuntud tark oli. Saunavana tuli. “Armas naaber,” hakkas perenaene kaebama: ”sa oled ka viis korda veskil käinud ja kaks korda linnas käinud, oled tark mees - ütle, mis must ometi saab!” Saunavana vaatab ja ütleb viimaks: “Jah, kui sa sured, siis sa sured; ja kui sa nüüd elama jääd, siis sa elad, ega pole tarvis jälle nii ruttu surma karta!” Haige häämeelega kõnelema: “Nu jah, see on hää, nüüd teanma ometi, mis minust saab!”
E 38208/8 (6) < Pärnu - M. Morritson (1888).
“Kui elab, siis elab, kui sureb, siis sureb.”
b) Ühel naisel olnud lehm haige. Naine kutsunud õpetaja lehma vaatama, õpetaja vaadanud lehma ja üelnud: “Kui elab, siis elab; kui sureb, siis sureb!” Selle peale sõitnud õpetaja ära. Lehm saanud varsti terveks. Naine hakanud uskuma, et õpetaja sõnad mõjunud. Korra olnud õpetaja raskeste haige. Naine läinud teda vaatama. Arvanud, et ehk võib oma sõnadega ka õpetajat terveks teha.Naine üelnud õpetaja juures: “.Kui elab, siis elab; kui sureb, siis sureb!” õpetaja puhkenud seda kuuldes naerma. Õpetajal olnud aga paise kõris. Naerdes läinud see lõhki ja paise saanud terveks. Naise sõnad avitasivad!
E 35025/6 (7) < Kadrina, Aaspere v., Hõbeda - A. Kivi (1897).
658. Eit annaks ennemalt lapsed surmale kui enda.
a) Ema olnud haige ja palunud alati surma. Aga poeg toonud ükskord metsast öökulli ja pannud ema sängi jalutsi peale istuma. Kui ema üles ärgand, mõtelnd tema selle jumala või surma olevat ja palund: “Oh sina suur jumal ja suured silmad, võta poeg ja pojanaine, aga jäta mind ikka järele!”
H II 21, 895 (5) < Tori - Jaan Gerberson (1888).
Eit annaks ennemalt lapsed surmale kui enda.
b) Vana naene, kes üksinda saanas elanud, kõnelanud alati muile inimestele: “Et surm ka mend vana inimest teste eest ära ei korista! Oh surm, tule ometi vahel!” Talupoiss tahtnud nähä saia, kas vanake tõesti nõnda äämeelega surra tahab. Kord, ku naene jälle talusse surma järgi ohkama tulnud, võtnud poiss kaks siapõit, kus ernid sissi pantud, ja lähnud sauna. Raasukese ootamese pääle kuulnud ta vanamoori tuleva. Etsaun pime olnud, põle naene poissi nurka näänud. Äkisti raputanud see põisi, nõnda et imelik rabin kuulda olnud. “Kis sääl rabistab?” küsnud naene. “Mina, surm!” vastanud poiss võõra äälega. “Tullin sulle perrä.” Nüüd olnud vanamoor irmul. “Oh jumal, jumalukene,” iknud ta, “nii noorelt pian ma sis juba surema! Võta parem vend või vennanaene, jäta mend vähämält öhes päevas ja kahes ööski veel elusse!” Pärast põle vanamoor änäm ilmaski surma järgi ohanud.
H III 20, 809/10 (17) < Viljandi - H. Nigul (1894).
659. Poeg teatab liiga aegsasti isa surma.
Üks Männamaa küla mees oind aige. Enni polnud siit teed läbi, nii sant oli minna, mets ümmer külal. Vanamehe poeg akand siis pikkamööda Keina Naatsuse juure minema surmast teatama. Naateus küsind: “Mis aeal ta suri?” Poiss ütelnd: “Ei ta põle veel surnud ühti. Sant tee on, ma akkasin sellepärast tulema peal. Küll ta nüid juba surnud on!” Naatsus ütelnd: “Mine aga tagasi ja vaata järele!” Poeg läinud kodu - vanamees teind rähäpulki peal!
ERA II 254, 190 (3) < Käina khk. ja v., Kaigutsi k. - E. Ennist (1939).
660. Pole seda enne teinud, et peab surema.
Kord eland K. mõisas üks sepp, olnud mees kaunis tubli vanduja. Üks kord jäänud ta raskesti haigeks. Kutsutud õpetaja haiget vaatama, õpetaja hakanud haiged pihtima ja küsinud enne: “Kas oled ka pattu teinud?” - “Jah,” vastanud sepp, “olen kõik hullutükid ilmas läbi teinud, aga seda tulise kuradi tükki ei ole ma mitte veel teinud, et nüüd pean surema hakkama!”
E 44141/2 (26) < Kolga-Jaani - Johannes Prooses (1900).
661. Mees soovib elada seni, kui saab uusi kartuleid maitsta.
Korra õpetaja meest jumalaarmule võtma. Õpetaja küsib, kas mees ennast surma vastu valmistanud ja valmis surema. Mees vastab, et on. Õpetaja annab jumalaarmu. Lõpuks küsib ometi, kas mehel ehk veel midagi südame peal. Mees vasta: “Kui ma ometi veel nii kaua elaksin, et uusi “tihvlid” (kartohvlid) saaksin maitsta!”
E 54828 - M. J. Eisen.
662. Eidel surres kahju heast taarist.
Korra olnud talu ema suremas aigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud aige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas aige tahab surra? See aga vastanud: “Muidu sureks küll ära, aga see ea apu taarike jääb maha!”
E 22626 < Viljandi - H. Põder (1896).
663. Eit soovib surres soolast liha ja kapsaid.
Korra jäänud üks vana naine haigeks. Talle kutsutud veel õpetaja ja see tulnud ka kohe. Haigevoodi juures küsinud see: “Noh, mis sinu hing igatseb nüüd veel?”- “Ei muud midagi, õpetaja-herra, kui soolast liha ja kapsaid, sest pikk tee on nüüd ees ja see kulub ka kohe siis ära!”
E 31581 < Võnnu - P. Rootslane (1897).
664. Naine abiks, kui mees proovib poomist.
Üks mees tahtnud teada saada, kui kibe ka poomine on. Ta pannud nööri eneselle kaela ja annud teise oma naise kätte, et kui ma vilistan, siis kohe lase nööri otsast lahti! Naine küll seisnud selle tembu vastu, aga mees põle järele jätnud. “Sa pead mo sõna kuulama ja seda tegema, mis ma kässin,” ütelnud mees. Naine hoidnud hirmuga nööri otsast kinni, kui mees rehealla aampalki rippuma oli lasknud, et ta enneaegu alla ei kukuks. Ja vahtinud mehe suu peale, milla see vilistama hakkab. Korraga tõmmanud mees mokad prunti, nagu tahaks vilistama hakata, aga vilet ei tule. Naine ootanud veel tüki aega, et mikspärast ta ei vilista. Viimaks lasknud naine nööri otsast lahti, et kuulda saada, mis mekk poomisel on. Mees kukkunud põrandale maha ja olnudki surnud. Niimoodi poos naine ise oma mehe ära. Kus suitsu, seal sugu tuld, nii oli ka naisel süüd!
E 26875/6 (6) < Ambla khk. ja v., Jootma - J. Neublau (1896).
665. Poomine hädaohtlik, nii et võib ennast tappa.
Kord mees tahtnud ennast ülesse puua. Tema tõusnud homiku vara ülesse, ulkunud ja käinud kõik kuhad läbi - ikka ei leidnud seda kohta, kus ennast puua. Eks viimaks ole võtnud obusetrengi, pannud selle kaela ja lugenud siis Issa meie ära, siis sidunud trengiotsa pendi, just luugiaugu kohta, ja lasknud rippuma. Ise ütelnud:”Aita, jumuke!” Lasknud teise korra ja ütelnud: “Tiri, jumuke!” Lasknud kolmandama korra ja ütelnud: “Katki, jumuke!” Niipea kui saanud öölnud kolmandama korra, nii läinud treng katki. Mees kukkunud alla, saanud ea matsu vastu seaküna otsa. Siis ütelnud: “Poo, kurat, nii et tapa!” Sest saadik mees ei ole enam pooda tahtnud.
E 26107/8 (2) < Jüri, Rae v., Vaskjala k. - J. Hio (1896).
666. Poomisel ei saa hingata.
a) Kord saanud ühel Nabala mehel ilmaelust himu otsa, seepärast võtnud mees nõuks ennast ülesse puua, et siis rutemast ilmavaevast lahti saaks. Läinud mees laudile, roninud penni peale, pannud käed risti penni peale ja laskis siis keha sealt alla rippuma ja ootas surma tulema. Seda juhtund teine mees nägema, küsind ta käest: “Mis sa seal teed?” - “Poon ennast”, vastanud teine. See hakanud naerma ja ütelnud: “Sedaviisi sa tola pood ka ennast, pane nöör ümber kaela, lase ennast rippuma pennilt, siis sa ka pood ennast,” vastas see. Pooja vastu: “Aga kust ma siis hingata saan, kui ma nööri ümber kõri panen?”
H II 65, 053 (4) < Jüri - J. Saalverk < Marie Jaanus (1888).
Poomisel ei saa hingata.
b) “Kuule, Peeter, mis sa siin teed?” ütles Mihkel. “Tahan ennast üles puua,” vastas Peeter. “Kas sa siis ka tark oled, et püüagi ei oska! Ega siis sedasi ei pooda: sa paned köie ümber kõhu, ta pannakse ikka ümber kõri!” - “Ah, mine nüüd ikka oma loriga,” ütles Peeter, “kui ma köiega kõri kinni tõmban, kuidas ma siis hingata saan?”
E 42224 (3) < Pärnu - A. Gärtner (1901).
667. Surija paneb endale hästi katkise särgi selga.
Rikas J. mees oli umbest suremas, kui üks sõber teda kuulma tuli. “Oh sõber!” hüidis surija, “anna seält kapist mulle mo vana katkine särk!” - “Aga sõber,” küsis võeras, “mis sa sellega teed?” - “Mis ma sellega teen?” kostis surija, “panen selga. See vana naesterahvas, kes mind peseb, saab jo selle särgi ikka omale, mis koolja selgas on, ja see vana kalts on temale hea küll!”
E 36624 (44) < Jämaja - Andrei Kuldsaar (1898).
668. Ihne näevat pimedaski surra.
Ihnus hakanud surema. Olnud öö-aeg. Küünla-otsukene põlenud laua peal. Ihnus märkanud seda ja õhkanud: “Oh, kustutage ometegi see küünla-ots ära, mina nään ju pimedaski surra, mikspärast küünalt veel raisata!”
E 27828 (83) < Narva - J. Sirdnak (1896).
669. Ihne sööb surres raha oma kõhtu.
Vanaste elanud üks niisugune mees, et ta teisele kivi ka pead peksa põle annud. Temal olnud ka mitu venda, kes puuduses elanud. Sagedast käinud need temalt andid palumas. Need palvesõnad olnud kui seinale räägitud, ilma et need sugugi venna meelt oleksivad halastanud! Ühel päeval jäenud see mees raskesti haigeks. Nii raskelt, et enam elu pääle sugugi lootust pole olnud. Surm olnud iga minut oodata. Vanamehe süda kartust täis, et vennad pärast surma ta raha ära pärandavad. Katsunud suure vaevaga ahjukoldele kobida,kus raha unikus peitus seisnud. Suure vaevaga kaapinud ta raha välja. Enamiste olnud kõik paberiraha. Vanal muud midagi, kui piotäis piotäie järele suhu ja kugistanud kõhtu. Kugistanud, kuni raha kõik kõhus olnud. Sellepeale kobanud sängi, et surema hakata. Aga oota, et surm tuleb. Vanamees hakanud paranema ja saanud terveks! Olnud tugev nagu ennegi. Nüüd kitkunud ta karvu pääst, sülitanud ja turtsunud - raha kõhus! Kätte enam ei saa. Pärast olla seesama vanakene kerjamas käinud ja nenda oma igapäevast leiba korjanud. Ka olla ta nüüd vaesete vendade uksel andid palunud, kuna ta enne, kui vennad teda palunud, neid sõimates minema saatis.
E 28339/40 (3) < Tõstamaa, Seli v., Pootsi - Otto Schantz <J. Peterson (1896).
670. “Küll sai nalja, kui isa suri!”
Üks mees ütelnd: “No küll sai nal´la, kui isa surri - küll ta siputas ja saputas, enne kui ükskord alles ing vällä läks!”
ERA II 140, 614 (16) < Vändra, V.-Vändra v., Aluste k. – Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo (1937).
671. Mölder paneb venda kirstu.
Möldrel sureb vend ära. Teised inimesed annavad möldrile nõu: “Mine kutsu koolmeister surnut kirstu panema!” Mölder saab aga selle nõuandmise üle pahaseks ja pajatab: “Noh, kutsu koolmeister seia, siis anna talle veel süia! Kas ta sellega ära läheb? Siis anna viina ka veel! Parem minge tooge surnu sisse, mina panen teda ise kirstu!” Surnu tuuakse sisse ja mölder hakkab teda kirstu panema:”Armas vend! Siin oled sa meie ees pikali maas. Ei kääna su käed enam neid kivipooli, ei puutu su käed enam neid pöitlid. Küll olime mehed, nagu sa ise veel mäletad, kui meie siia veske pääle tulime. “Kui meie siis veske minema pandsime, siis jooksid kuiva ratta hambad suust kui kuradi põldpüi pojad pesast laiali. Mis mul muud enam ütelda: pange ära kirstu!”
H I 9, 420 (1) < Viljandi (?) - A. Suurkask (1896).
672. Surnu pannakse kirstu põlvist kahekorra.
Pühalepas olnud suure kasvuga mees Siim P. Kui Siim ära surnud ja kirikuhärrä teda hauale matma tulnud, aga ainult keskmist kirstu näinud, imestanud ta ja küsind, kas see ikka Siim seal sees olla? “Pöle mina siit,” ütelnud matusetegija õiglaselt, “siit keetu ega kahte võtnud; põlvist sai kahekorra pandud!”
H II 54, 553 (41) < Läänemaa - Hans Laipmann (1896).
673. Käina mehed raiuvad surnul jalad alt ära.
Ükskord surn Käina mees ära. Kerst tehtod valmes, aga oln lühike. Mis siis muud äed nõu, kud kersto-tegijad raion surno jalad otsast ära ja pannun surno kõrva (juure) kersto sisse. Surno viidod kerkoaida ja kerkoisant pidan säel matuse jütlost nende sõnadega: “Viimasel päeval tõused sa jälle üles!” jm. Teine kerstotegija lõi teisele küinanupuga (küinarnukk) külge jaütles: “Eks, eks ma ütlen soole, miks sa eide raiused jalad otsast äe. Eks nüid ole korad lahti: tuleb tene nädala viimsel päeval kuju, jäle akka siis eide sante toitma end!” Käina mehed mõtlesid, kui õpetaja ütles v i i m s e l p ä e v a l tõuseb üles, n ä d a l a v i i m s e l p ä e v a l tõusvat.
H II 41, 193 (7) < Ridala < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu ja Johan Kõrvne (1888).
674. Matuselised kaotavad surnu kirstust.
a) Tudu vald ja küla seisab üksikult soode, rabade ja metsade taga, versta 30 Jakobi kirikust eemal. Väljakäimine säält on raske ja ainult talvel ja südasuvel võimalik. Nii siis tuleb harva ette, kui tudulane Jakobi kirikusse ehk Rakvere linna pääseb. Üksikult ja muust ilmast lahus elades on tudulased enestele iseäralised ja kohtlased kombed ja viisid omandanud ja sel viisil muu rahva pilkenalja märgilauaks saanud. Rahva keskel liigub palju naljajuttusid tudulaste üle. Üks nendest kujutab tudulaste surnu kirikusse-viimist ja käib järgmiselt. Tudulastel oli surnu maha viia. Et pühapäeva hommikuks enne jumalateenistust surnumatmise ajaks kirikusse jõuda, hakkasivad surnumatjad surnuga juba laupäeva õhtul kodust minema. Läbi ööd kolistasivad nad mööda sooteed, kuni valge ajaks Roelasse välja saivad. Nüüd oli hää tee, ja mehed tegivad kiiremat sõitu. Kulina kõrtsi ees hingastati hobuseid. Siin leidsivad aga mehed suureks ehmatuseks, et puusärgi tagumine otslaud lahti oli põrunud ja surnu säält kaudu välja kukkunud ja ära kadunud. Mehed, kes puusärgi otsas istunud, ei pannud lugu pimedas tähelegi, päälegi et pääd kaunis soojad olivad. Ei aidanud nüüd muu nõu kui pöörati ümber, et surnud üles otsida. Küsisivad mitme vastutulija käest, kas need surnut näinud? Keegi pole näinud. Vaheajal oli keegi metsavaht surnu Tudu tee päält ülesse leidnud, ja et see mitte hobuste jalgu ei jääks, oli teda tee kõrvale ühe männi najale püsti pannud. Tudulased jõudsivad surnuotsimisega sinnamaale ja näevad ühte meest tee kõrval puu juures püsti seisma. Mehed teretavad. Ei ühtegi vastust. Hüüavad: “Hei, külamees, ka soled tee pääl surnut näinud?” Külamees ei tee asjagi. Meeste süda saab täis ja üks tõmbab külamehele hää patsu mööda kõrvu. Kõpsti! kukub see puu kõrvale maha. “Pea,” hüüab nüüd teine matjatest, “see ju meie vanamees ongi!” Teraselt järele vaadates leiavad, et ongi nende otsitav surnu, ja seda puusärki toppides lausus üks imestades: “Nägin küll, et tal meie Tõnu moodi hall kampson seljas oli, aga või ma teadsin arvata, et ta tee päält senna komperdas!”
H II 64, 361/3 (l) < Palamuse - H. Karu (1801).
Matuselised kaotavad surnu kirstust.
b) Liivimaal P. kihelkonnas surnud kord talumees ära. Enne vanal ajal oli pruugiks, et kodu puusärk või surnukirst tehti, aga. niisugused, et aga ühes seisis. See nimetud talumees suri algunädalal ära, nii et matusepäev argipäevaks sai määratud. Olgu üteldud, et talveaeg oli ja tee väga aukline. Matuselised olid kodus kaunis heaste ka klaasi põhja vaadanud ja meeste pead ka kaunis heaste soojad. Nüüd akkas kiire sõit kiriku poole. Aga keski ei pannud tähele, et auklise teega surnu otsmise kirstulaua välja kloppis ja niimoodi surnu tee peale ära kadus. Aga matuselised läksid ikka kiired sõitu edasi ja ajasid kõigist teekäijatest mööda, kunni kiriku juure. Seal leitsid mehed vast, et surnu kadunud oli. Aga selle aja sees tulnud kaks puukoormad järel. Mehed näind, et surnu tee peal, võtnud ja pannud surnu puukoorma otsa ja viinud kiriku ligidane kõrtsi juure ja pannud surnu kõrtsi ajanurka püsti ja suur teivas surnulle kätte. Matuselised tulnud taga otsima ja näinud nüid, et surnu ajanurgas ja puu seljas! Siis hakand mehed või matuselised surnud paluma: “Ole hea, Ants, viska puu ära!” Aga surnu ei võtt seda kuuldagi. Aga üks old nende hulgast kõige targem: selle aja sees, kui teised Antsu palusid, võtnud ta oma vöö ja visanud surnule üle pea ja ise hakand kisendama: “Mehed, laske peale, mehed, laske peale!” Selle aja sees, kui see vööga surnud kinni hoidis, kargasid teised Antsu peale ja kiskusid selle käest puu ära. Akkavad Antsust kinni,aga leiavad, et see külm ja kange on. Siis akanuvad isekeskis kiruma: “Näe, siinsamas tahtis meile puuga pähe lüia, aga nüüd on ta jälle surnd ja kange!” Võtnuvad siis Antsu, pannud ree peale ja viind kiriku juure, pand puusärki tagasi, saatnud ühe mehe õpetaja järele, et saaks kiirest matmiseteenistus peetud. Teised jäänud sennikauaks vahikorda pidama, et teist korda jälle ära ei jookseks. Matuselised kartnud kaua aega, et Ants hakkab kodu käima, aga siiasaadik ei ole veel kedagi kuulda olnd.
H III 28, 935/8 < Kroonlinn - J. Keller < J. Maas (1896).
Matuselised kaotavad surnu kirstust.
c) Ühäkõrra vanal ajal suri jällä üks mees vällä ja sene mehe nimi õli Juri. Pandi siis see Juri ka sinne pakku sisse ja pajas tehti suured naelad, miiga palk kinni tauti. Mehed õlivad jällä lakku täis ja kautasivad Juri puusärgiga teele. Kaks miest tulivad parajast säält müädä ja võttasivad Juri puusärgist välla ja panivad puu nojale sõisama. Talve aig, Juri õli jääs kui kont. Mehed panivad suure malaka viel Jurile kättä ja tõine puusärgi pual tõisele puale Jurida. Keriku juures jällä nägivad, et Juri kadund ja läksivad tagasi. Vahtisivad - Juri sõisab puu nõjal, suur malakas kääs, ärä mene ligi! Kui matuselised hakkasivad kartama ja karjuma! Aga needmehed, kes sene tembu tegivad, jäiväd nalja põõsast vahtima ja tulivad nüüd vällä, nagu näväd ei õles midagi tehendki. Mehed, et ”õstaga meile toop viina, et meie paneme Juri puusärki!” Ei matuselistel aitand midagi, mudkui lubasivad. Siis mehed hakkasivad manitama, et “Juri, et õle ikke mees ja mene nüüd puusärki tagasi, siis meie anname sulle veel käräkä viina!” Tõstasivad siis Juri ninda tellimisega puusärki ja tahivad viina ka Jurile andada. No aga matuselised kisa, et ära anna, et jääb purje ja kie tiab, mida siis hakkab tegema!
ERA II 183, 58/60 (60) < Jõhvi, Kohtla-Järve v. < Mäetaguse v. - E. Mets < Leenu Mõik, 63 a. v. (1938).
675. Surnu pannakse parsile kuivama.
Jaanipäeva aeg tuleb tudulane kirikusse surnut matma. Kirjutamise juures küsib õpetaja: “Millal Jaak suri?” Mees tuletab meelde ja lausub: “Oli nõnda paar nädalit enne jüripääva.” - “Kuidas? Ja nii kaua oli surnu matmata?” - “Oh, pole viga, õpetajaherra, oli muidugi va kõhn vanamees, halb tee oli välja saada, panime teise parsile, sääl nagu kuivem koht, ja kütsime hästi ahju. Ära kuivas teine sääl, nii et ei läinudki sandiks.”
H II 64, 863/4 (2) < Palamuse, Kuremaa v. - H. Karu.
676. Laps maetakse kodusel viisil hauda.
Õpetaja katsub Tudus väikesid lapsi ja kutsub neid nime kaudu oma raamatu järel ette. Ühte nime hüüdes vastatakse õpetajale, et see laps juba paari aasta eest ära surnud, õpetaja aga sõnab imestades, et tema raamatus seda ülesse ei olla tähendatud. “Oh, õpetaja,” vastab lapse ema, kes ka sääl juhtub olema, “ega me teda kirikusse toonudki. Oli sügisene halv aeg ja sant tee, matsime teise rehealuse otsa maha. Lugesime ka “Meie Isa” ära, Leenu tahtis veel “Elu Kristust” lugeda, aga meie mõtlesime, et tühja nüüd väikesest lapsest lugu - käib niisamutigi! Ja jätsimegi niimoodi.”
H II 64, 364/5 (3) < Palamuse - H. Karu (1901).
677. Mis tehakse, kui inimene sureb halva tee ajal.
Alajas Läti piiri ääres on väga porised ja põhjatud teed olnud. Suvel kuiva teega tulnud õpetaja korra Alajasse surnut matma ja küsinud talumehelt, kes teda hobusega viima läinud: “Aga ütle, armas mees, mis te siis teete, kui teil sügisel mõni ära sureb? Kudas te ta siis surnuaeda saata saate?” - “Oh, ega meie teda surnuaeda viigi. Paneme tuppa nurka seisma, peerg ammaste vahele, las näitab teistele tuld, seni kui külmetab!”
ERA II 21, 469 (36) < Häädemeeste - Leida Lepp (1929).
678. Hauakiri uppunud mehele.
M. kiriku surnuaial olnud vanal aal ühe risti peal järgmine kiri kirjutatud: “Siin hingab talumees Nurga Jaan, kes jõkke ära uppus ja kelle surnukeha kadunuks jäi.”
E 39383 < Kadrina, Vohnja v., Kõnnu - J. Dania (1899).