623. Vanal lähevad päevad surma, noorel pulma poole.
Vana, kui eidab magama, ütleb: “Jumal tänatud, tänane päev on jälle üle elatud ja surma poole saadetud!” Noor eidab magama ja ütleb: “Oh õnne, üks päev on jälle elatud ja pulma poole saadetud!”
ERA II 196, 80 (682) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t.- P. Tammepuu < Peeter Käär (1937).
624. Miks inimene vanemas eas on lühem?
Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. “Mis ime see siis nõnda väga on!” ütelnud pika arvamise järele üks eit. “Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!”
E 5622 (16) < Ambla, Tapa - Otto Hintzenberg (1893).
625. Vananaiste veski.
Turu nann kuulnud vananaiste veskist, mis teeb nooreks. Nänn läinud veski peremehe juure: “Kuidas saab nooreks?” Peremees ütelnud: “Mine kantseleisse, anna sääl kõik omad teod ja kombed üles. Need saad pärast tagasi!” Vanaeit hakanud mõtlema, et tulevad kõik vanad hullid teod tagasi. Ei eit lase ühtegi uuendada. Kodu teised küsinud, miks eit ei läinud veskisse, - vanaeided olnud vastas. Nänn ütelnud: “75 vanaeite raiska kolusse, siis saab ühe noore neiu alt. Sellepärast ei läinud!”
E 60269 (95) < Noarootsi, Kudani k. - Paul Ariste < Mathias Vestersten, 63 a., ja Miina Vestersten, 53 a. (1827).
626. Naine pöörab särgi teisipidi.
Vana naene olnud neli nädält öhe ammega ära, sis käännud ta amme teesepidi ja pannud uuesti selga. Sõnanud isi sääl juures:”Oh, mis ää on inimesel elada, ku tal pohas pesu ihu pääl on!”
H III 20, 799 (12) < Viljandi, Uusna v. - H. Nigul (1894).
627. Vanamees leiab looma, viib koju.
“Läksin üks pää veike mägedelle käima, leidsin ühe looma põesa alt maast. Mõtlesin: võtan ära. Võtsin raiekinnastega ja pistsin kaelakotti. Arvasin tõhu ehk rebase olema, et viin kodu, nülin ära ja saan tubaka- ehk soolaraha. Viisin kodu, akkasin nülgima, tundsin, et terav oli. Vaatasin järele - oli jälle va siili raibe!”
H II 13, 372 (4) < Koeru, Väinjärve v., Laaneotsa - Eduard Erme (1888).
628. Talutaati tahetud kuberneriks panna.
Peretaat oli va naljakas mees. Alati tegi tema nalja, et naerda küll sai. Kõik kiitsid: “Peretaat on ikka va tubli mees!” Taat vastu:”Oijah, miks mina tubli mees pole! Mind taheti ju korra kubernerikski panna.” Teised küsima: “Miks siis ei pandud?” Taat jälle:”Jah, näe - ma ei osanud kirjutada!”
E 32093 (113) < Narva - J. Sirdnak (1897).
629. Vanamehed mängivad metsas, nagu oleksid lapsed.
Kaks 65-aastast vanameest, Jüri ja Hans, raiunud metsas agu ja rääkisivad oma noorepõlve päävadest juttusi. Seal hüpanud orav nende ees puu otsas. Jüri ütelnud: “Hakkame õige teist korda lasteks, ajame oravad taga ja teeme nii, kui me karjas käisime.” –“Oleme õige peale teist korda lapsed,” kostnud Hans. “Mure jar aske töö on minu ihurammu nõrgaks teinud, aga kui ma laps olin, siis polnud mul ei mingisugust muret ega kurvastust.” Vanad mehed nimetanud endid Lill ja Ats, siis hakanud oravad taga ajama. Loopinud kivi ja kändudega oravad, kunni see ühe puu otsast teise hüpates nende kääst oli ära kadunud. Lõuna jõudnud kätte, “lapsed” läinud väsinult oma töö juurde. Aga neil põle hagu midagi valmis olnud. Seal ütelnud nad: “Kes laste kääst võib palju tööd tahta!” Lill ja Ats teinud tule üles ja hakanud kardulid küpsetama. Jüri jäi kardulid küpsetama, Hans läinud hagu raiuma, et kui kardulid tümaks saavad, siis Hansu sööma kutsuda. Kui kardulid tümaks saanud, söönd Hans nad puhas ära, pole Jürile ühtegi jätnud. Siis hüünd Jüri sööma. Hans seda nähjes saand vihaseks, pidanud Jüri kallale minema. Aga Jüri vabandas,et rumala laste asi! Hans ei võinud enam midagi teha. Nüüd jäänud Hans tule äärde ja Jüri läinud agu raiuma. Hans teinud suure tule üles ja lahutanud Jüri kasuka tule peale. Kui kasukas parajast põlenud, siis hüüdnud: “Jüri, Jüri, tule vaata, kasu põleb, kasu põleb!” Hans naeris ja vabandas et rumala laste asi! Jüri polnud sellega rahul, kaebanud kohtusse. Hans aga seletanud kohtus, et see lugu siis sündinud, kui nad alles lapsed olnud ja oravaid metsas taga ajanud. Mis kohus teinud, jääb lugeja oma arvata.
E 25935/6 (4) < Ambla khk. ja v., Jootma - Josep Neublau <Mihkel Kask (1896).
630. Vanamehed sõidavad kirmasele ja lähevad tülli.
Külast kolm verstakest maad kaugel olli kõrts, kon täämbä kirmas peeti, kohe vana kui noor pühapäiva päälelõune ajal kokko läts, et sääl noorile nalja ja vanule viina saas. Külast olliva kõik ärä lännü, kel eäle jala kanniva, et kirmasse kenast lustist ja lõbust osa võtta. Ainult kats vanna mehekest olliva kodo jäänu, kes nüüd otsekui vangin suure igavuse seen kirmasse pääle mõtliva. Ütel vanakesel olli saan, tõisel hobene; naa märgeva ja peiva nõu kokkoja lätsiva ka peran muid kogoni hämariku aigu veel kirmassele. Teel naksiva vanakese ilosa sõidu pääl laulma; ütes ütel: “Sõida, süko!” - teine: “Kerenda, saan!” Nii lauliva nema ütteluku, kooni kolm versta sõidetus sai. Kirmassel es kae vanakese midagi muudkui ennegi mõne tobsi viina saas. Pea tulliva ka turila pääga latse ja lastelatse vanakeste mano, veiva naa kõrtsi ja anniva näile mõne lõvvatävve mõrodat, mille pääle kats vanakest rõõmsa meele ja helüga laulu lüvveh kodo poole kihotiva. Laulu vahel tulli jälle jonnikas poonitamine ette, kon üts ütel: “ Sõida süko!” - teine:”Kerenda, saan!” Nüüd läts sellel, kellel süko olli, söa täüs. Ta saistas ka üles ja karas “kerendajast” saanist välja, haard ruttu oma hobese vehmerde vahelt vallale ja iste hobesele salga nink ütel tõisele vanakesele: “Noh, teeda, lase no saanil kerenda, ega mu süko sõida es!” Tuhatnelja tolmas ta huba lumega edesi, ent tõine pidi ootma,kooni vasta poolt ööd küla kirmäselise kodo poole tulliva, sis veel pässi vanakene külmetamisest ja “kerendajast” saanist vallale. Vanakene sai nüüd targas, et saan es kerenda, enge süko sõit.
H I 6, 660/1 (16) < Vastseliina - J. Sandra (1805).
631. Vanal tilk nina otsas.
Ühel isal olnud kuus poega ja kõik ühte nägu, isa ja pojad. Siis lasknud mõistatada, et kas võib ära ütelda, missugune on isa. Mõistataja ütelnud: “Noh, vana on ikke vana - tilk nina otsas!” Isa katsund nina, ja nii saand kätte, missugune on isa.
ERA II 64, 319 (368) < Ta-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu- Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. 1868 (1932).