Artikkel kogumikust Sator 1. Artikleid usundi- ja kombeloost
ISBN 9985-9268-3-8

Oh mu hiusta ilusta

Uskumus, tavand, kujund

Kristi Salve

Jakob Hurda jaoks on rahvaluule olnud "eestirahva aja/loo/raamat" (vt. samanimeline artikkel - Hurt 1989, 31-35) ja selle ühe osana on ta näinud ka folkloori laululisi zhanre, "Vana kannelt". Kahtlemata saame neist olulist teavet oma möödaniku kohta. Huvipakkuv on seegi, kuidas rahvaluulelises "ajaraamatus" kajastuvad meie suhted sugulaste ja naabritega, milles oleme nende sarnased ja mis on meie eripära. Seda kõike ei saa aga niisama lihtsalt välja lugeda. Teadasaamisele peab eelnema suur töö - rajajoone tõmbamine rahvalaulu "ajaloo" ja "luule" vahel. Abiks tulevad siin vanad kirjalikud allikad, rahvasuust fik-seeritud etnograafilised teatmed ning teiste, eriti sugulasrahvaste ainestik.

Unelma Konkka on kirjutanud huvitava artikli karjala pulmaitkudest, milles ta on lähemalt vaadelnud kolme tähtsamat itkemisobjekti (Konkka 1978). Venekeelse artikli on autor avaldanud hiljem mõningate täienduste ja muudatustega oma soomekeelse raamatu "Ikuinen ikävä" ühe peatükina (Konkka 1985, 165-175). Karjala ainestikule on U. Konkka toonud paralleele eeskätt Ingerimaalt, kuid ka kaugemailt sugulasrahvastelt, samuti venelastelt jt. Käesolevas artiklis vaadeldakse, kuidas kajastuvad U. Konkka poolt esile toodud mõrsja nimi, juuksed ja vabadus (meelevald, voli - krj. valtaset) eesti (sealhulgas setu) ja ka vepsa pulmafolklooris. Ühtlasi püütakse selgitada nimetatud laulu- ja itkumotiivide ajaloolis-etnograafilist tausta.

U. Konkka viidatud töödest selgub, et juuksed (karjala itkukeeles lieminäiset) ja vabadus (valtaset) itkemisobjektidena on omased kogu karjala keelealale, kuna nimi (nimyset) on piiratuma levikuga. Vanade pulmakommete käibeloleku viimasel perioodil käsitati juukseid ja nime kui abiellumisega kaotatud neiuvabaduse metafoore, kusjuures nimi võib olla isegi metafoori metafoor, sest seda on vahel kasutatud iseenesest metafoorsete juuste tähenduses. Autor peab tõenäoliseks, et algselt polnud siiski tegu metafooridega, vaid et nii nime kui juukseid on mõeldud konkreetselt.

Nime (neiunime) kaotamisest või muutmisest kõneldakse karjala pulmaitkudes siiski harva ja, nagu juba öeldud, pole see motiiv kõigis piirkondades üldse tuttav. Otsest viidet nimevahetusele võiks U. Konkka arvates näha ainult sellistes värssides nagu nimi uusi ris's'itah (uus nimi ristitakse).

Nime-motiiv on U. Konkka järgi tavalisem isuri lauludes ning selle näiteks toob ta niisugused värsid, nagu

U. Konkka arvates kajastub niisugustes värssides karjalaste seas valitsenud nimesüsteem, mille kohaselt abielunaist kutsuti mehe nime järgi, näiteks Iivanan muc'oi (Iivana noorik), Miihkali naini (Miihkali naine). Neidu kutsuti isanime ja ta enda ristinime kombinatsiooniga, näiteks Juakon Nasto (Juako Nasto), kuid abielus oleva naise puhul võisid ta ristinime kasutada ainult vanemad ja lähiomaksed. U. Konkka osutab ersamordvalastel kaua reaalselt kasutusel olnud nimevahetusriitusele, mille käigus miniatele anti uued nimed, mis tähistasid ühtemoodi kõikide perede esimesi, teisi, kolmandaid jne. miniaid. Nii mordva kui ka komi itkudes on juttu (vahel koguni personifitseeritult kujutatud) "kauni neiunime" kaotamisest ja selle leinamisest.

Mordva ja komi paralleelid on kahtlemata kõnekad, kuid toodud isuri näidetes vaevalt küll kajastub tegelik nimevahetus. Pigem iseloomustatakse neis lauludes "kurja mehekodu", kus minial tuleb peale muu halva taluda sõimamistki. Analoogilisi näiteid võib küllaga tuua Eestist:

Kogu Eesti alalt pärineva ainestiku põhjal võib väita, et tõelist "papi pandud" nime, s.t. ristinime kas omaette või koos isanimega (Setus) või perenimega (üldiselt kogu Eestimaal) on nähtud universaalse kõnetlusmoodusena. Sellele taustale on projitseeritud nii isakodu hellitus- kui ka mehekodu sõimunimed. Väga tuntud isa- ja mehekodu kontrastidele pühendatud laulude hulgas kohtame ka ühes ning teises kasutatud kõnetlusnimede vastandamist (laulutüüp "Isa ja mehe kutsutud", ERlA nr. 3104). Isa- ja mehekodu lauludes üldomase must-valge printsiibi kohaselt on neis esitatud ka niisugused ilmekad nimeparadigmad, nagu hellik, virveke, murumuna, kanamuna jne. ühelt ning hoor, lits, hatt, nahanuustak, õlekubu jne. teiselt poolt.

Kui eeltoodud eesti, samuti nagu U. Konkka esitatud Ingerimaa näidetes pole põhjust näha nimemaagia kajastumist, siis eesti materjalis see ometi täiesti ei puudu. Just Kagu-Eesti lauludes võib kohata värsse, kus nimi (nagu ka paralleelvärssides tihti esinev au) näib tähistavat neiu olemuslikku, sealjuures füüsiliselt konkreetset osa, mis mehekoju minemisel temast irdub:

Niisamuti kurdetakse setu laulus mehele viidud tütart, sest lõikuse ajal

Tähelepanuväärselt oli selles laulukatkes nime paralleelsõnaks vari. Mõlemad, nii nimi kui vari seostuvad teadupärast vanade hingekujutelmadega.

Arusaam, et tütre kodunt lahkudes jääb ta nimi maha, esineb setu pulmalauludes ka muudes seostes. Nii soovitavad mõrsja omaksed tal kosilase eest pakku minna ja varjata end aias mesilaste seas, lisades, et kui niimoodi ei õnnestu end peiu eest päästa, siis vähemalt

Nagu edaspidi näeme, esinevad sellises seoses sagedamini juuksed, mis osutab võimalusele, et antud puhul on nimi samuti juuste asenimetuseks nagu Karjalas ja on seega juba teise astme metafoor. Võimalik on seegi, et viimases setu laulus on nimi juhuslikult sattunud palju tavalisemate juuste kohale, kuid välistatud pole siiski ka nime kasutamine konkreetse ja maagilisena käsitatud hinge tähistajana.

Igal juhul on ilmne, et nagu karjala, nii ka eesti pulmapoeesias esineb nimi palju harvemini kui juuksed. Võib veel lisada, et vepslastel, kel küll puuduvad emakeelsed pulmalaulud, kuid kel seevastu on rikkalik pulmaitkurepertuaar, on nimi itkemisobjektina olemasolevate andmete põhjal hoopis tundmatu.

Juuste teema on palju rikkalikumalt ja mitmekülgsemalt esindatud suuremal osal läänemeresoome rahvastest ning sealjuures mitte ainult pulmalauludes ja -itkudes, vaid ka kombestikus, mis annab kindlama aluse poeetilise folkloori tõlgendamiseks.

Karjalastel on teadupärast eriti kõrgelt arenenud itkude erikeel. Paljude mõistete puhul tarvitatakse argikeele sõnade asemel poeetilisi sünonüüme. Ka juuste tähenduses kasutatakse tavakeele sõna asemel mitmeid asenimetusi. Üks üldisemaid neist on lieminäiset (sõna esineb murdest sõltuvalt mitmetes häälikulistes variantides). See sõna on tuntud ka tänapäeva karjala murrete kõnekeeles, kuid erinevais, kuigi semantiliselt lähedastes tähendustes, milleks on talle vill ja lapse esimesed juuksed. Huvitav on märkida, et see sõnatüvi esineb samades tähendustes ka eesti murretes, nt. leemehius - udemed lapse peas (Räp); talleliem - lambalt esimene niidetud vill (Kuu); leemiku (koos mõne muu sama tüve tuletisega) - tallevill. Tinglikult võiks siia lisada veel sõna leemekotus (Se), mis tähendab meelekohta. Muidugi kerkib viimasel puhul küsimus, kas pole tegemist lihtsa metateesiga, kuid mõeldav on ka teistsugune seletus: meelekohal kasvavad ju lühikesed, udemetaolised juuksed, leemehius. Veel põnevamaid seoseid arvab U. Konkka välja lugeda võivat asjaolust, et mokshamordva keeles esineb sõna lem tähenduses `nimi', deminutiiv sellest on aga lemen. Kui karjala (ja eestigi) sõnad on tõesti etümoloogiliselt seotud moksha sõnaga, siis peaks siia kuuluma küll ka mari lüm `nimi'. Inimese nimi on vaieldamatult hingekujutelmadega seotud ning sellesse kompleksi kuuluvad samuti ühelt poolt meelekoht kui teadvuse arvatav asupaik, teiselt poolt juuksed, mis koos muude irduvate ja taastuvate inimkeha osadega justkui kontsentreerisid endas hingejõudu. Nii oleks mõistetav ka karjala itkudes juuste kohta kasutatavate sünonüümide lieminäiset ja nimyset kaugem semantiline seos.

Karjala itkudes on kasutatud juuste poeetilise asenimetusena ka venelaenulist sõna kassazet - palmikukesed. Siiski pole see põhiliselt lõunapoolsetes piirkondades tarvitatav sünonüüm eriti populaarne, nagu ka palmikute kandmine oli karjalastel U. Konkka kinnitusel küllalt uus ja lõplikult juurdumata komme. Võrdluseks teiste läänemeresoomlastega võib siinkohal lisada, et vepsa pulmaitkudes on kalliz kassain'e väga tavaline, esinedes peavärsis nimetatud juuste vastena paralleelvärsis. Ka setu pulmalauludes võib kohata palmikut (koss) paralleelvärsis juuste sünonüümina:

Üldisemalt seostub setu pulmapoeesias pea palmitsemine siiski abiellumisega ja abielunaise peakatte pähepanemisega, kuna neiupõlve sümboliseerivad lahtised juuksed. Palmiku kahesuguses tähenduses kasutamine osutab vanema ja uuema juuksekandmisviisi tegelikele erinevustele.

Juustele omistatav suur tähelepanu pulmaitkudes ja -lauludes on seotud nende tavandilise tähtsusega. Karjala pulmakombestikus oli olulisel kohal rituaalne peasugemine, mille juurde kuulus ka juuste palmitsemine ja lahtipalmitsemine. Erinevais piirkondades leidis see aset kas pulmapäeva eelõhtul, pulmapäeva hommikul enne peigmehe saabumist või alles enne abielunaise peakatte pähepanemist vastsele noorikule, mis omakorda võis toimuda kas mõrsja või peigmehe kodus. Kõige karjalapärasemaks elemendiks juustega seotud tavandikompleksis on U. Konkka pidanud seda, et mõrsja pead sugesid järjestikku kõik pereliikmed ja sugulased, samuti sõbratarid. Eriti ilmekas oli vastav riitus põhjapoolsetel karjalastel. Mõrsja istus keset tuba puupakul või kirstul ja itkeja (Karjalas, eriti selle põhjapoolsetel aladel oli tavaline, et mõrsja nimel itkes vanem, seda folklooriliiki kindlalt valdav naine) kutsus vastavate värssidega kõiki ta pead sugema. Peasugemisega seotud itkudes esineb mõnigi kord juuste (või palmiku) õele, sõbratarile või koguni emale üleandmise ehk pärandamise motiiv, millega analoogilist kohtame ka "valge vabaduse" kaotusele pühendatud itkudes. Juuste üleandmise motiiv muutub tähendusrikkamaks mordvalastelt pärineva etnograafilise andmestiku valgusel. Nimelt on neil kaua säilinud tava, et mõrsja on õele või sõbratarile tegelikult andnud oma väljakistud juuksesalgu.

U. Konkka poolt karjalapäraseks peetud järjestikune peasugemine on laiemaltki tuntud ja seda võib õigustatult pidada läänemeresoomeliseks. Kindlasti oli see üks markantsemaid momente ka vepsa pulmakommetes kuni traditsioonilise pulma kadumiseni, mis toimus küllalt järsku alates käesoleva sajandi kolmekümnendaist aastaist, mida iseloomustasid kirikute sulgemine, massirepressioonid ja kolhoseerumisega kaasnenud viletsus, ja jõudis II maailmasõjaga praktiliselt lõpule.

Mõrsja pead sugesid vepslased pulmapäeva eelõhtul, mida nimetati "neiuõhtuks" (niidizheht), pärast pulmasauna. Vepsa mõrsja, kes üldjuhul itkes ise, pöördus itkudega järgemööda vanemate, õdede-vendade, ristivanemate, sugulaste ja sõbrataride poole, paludes neid tulla ta "siidiseid juukseid siluma". Kutsutud tegidki seda, kusjuures naissoost isikud esitasid omapoolse vastuitku. Peasugemisega seotud itkud kuuluvad vepsa pulmaitkude paremini säilinud osa hulka: neid on 70-ndail ja 80-ndail aastail suhteliselt paljud informandid mäletanud, sealhulgas niisugusedki, kelle enese pulmad olid toimunud juba ilma traditsiooniliste kombetalituste ja itkudeta. Peasugemisega seotud itkud pole oma spetsiifilise sisu tõttu ka kaldunud segunema muudes tavandilistes seostes esitatutega, nagu see traditsiooni hääbumise etapil on tavaline (Salve 1986, 258/9). Vastavaid vepsa itkutekste on vähesel määral publitseeritud (nt. Zaitseva-Mullonen 1969), suuremal hulgal leidub nende helilindistusi Tartus Eesti Rahvaluule Arhiivis (nt. RKM Mgn. II 2972 (4), 978 (10), 3803 (17) jne.).

J. Hurda "Setukeste lauludes" pulmalaulude juurde kuuluva kombestikuülevaate kohaselt soeti mõrsja pead esimesel pulmapäeval, kui teda isakodu toas või aidas ehiti. Aidas istub mõrsja tooli pääle, kus kõige enne tema hiuksed läbi soetakse. Iga juuresolija sugulane, muidugi naisterahvas, tõmbab kolm korda kammiga. Sugijad panevad selle juures mõrsjale raha, mõned kopikad, rüppe. Hius palmitsetakse ja seotakse "tuutu" ja pannakse siidirätt pähä. (SL II, lk. 480). Selle tavandi juurde kuuluvad itkud ja/või laulud (setu laulude ja itkude eristamine pelgalt poeetilise teksti põhjal on raske või isegi võimatu - vt. Salve 1994) paistavad Hurda kapitaalses väljaandes puuduvat, küll aga leidub neid - kas koos kombestikukirjeldustega või ilma selleta - arhiiviainestikus. Järgnevad näited on valitud põhimõttel, et oleksid esindatud kõik tähtsamad laulu-/itkumotiivid ja nende ning kombestiku olulisemad varieerumised. Nagu kohe näeme, sisaldavad esitatavad tekstid palju huvitavaid, kuid ühtlasi raskesti vastatavaid küsimusi äratavaid ja vastuolulisigi üksikasju.

Ku saja viil seeh ei ole'. Saja oodetas. Umaste laud nakas minemä. Mõrsja pandass istma, rüppü pandass rihä, har'aga suitass.

Antud tekstis nimetatakse sugejatena kõiki sugulasi, s.t. vastupidiselt J. Hurda avaldatud kirjeldusele ei tehta soolisi piiranguid. Tähelepanu äratab väide, et mõrsja laulis oma kutse sugulastele ta pead kammima tulla. Pole põhjust kahelda selles, et vastav poeetiline tekst esitati mingi meloodiaga, kuid kas oli tegemist tõesti lauluga või siiski itkuga nagu karjalastel ja vepslastel?

Järgmine näide annab selles suhtes täiendavaid viiteid. Pelgalt poeetilisest tekstist koosnev üleskirjutus kannab ilmselt esitajalt saadud andmeile põhinevat pealkirja "Pulma laul" ja esitamissituatsiooni määravat alapealkirja "Inne saaja tulemist". Esimeste värsside algul esinev pöördumissõna "maamakõnõ" on siiski just itku-, mitte aga lauluomane. Sisumotiividest on mitmed küll kohatavad ka pulmalauludes ning seda mitte üksnes Setumaal, vaid laiemaltki Kagu-Eestis, samuti nooriku kaebelauludes. Samal ajal meenutab nii järgnevas kui ka eelmises näites esinev motiiv iäst ilosahe sugemisest vepsa peasugemisitke.

Taaski itkuomasele pöördumisele ristiema poole järgnevad põhiliselt samad värsid, mida kasutati ka ema puhul. (ERA II 126, 171/3 (1) < Rõu < Se (1936)). Selle teksti kohaselt oli esimene sugeja ema, tema järel ristiema. Peasugemise järjekord võis teistsugunegi olla, näiteks: kõigepealt ema, siis isa, edasi ristiisa, ristiema ning muud sugulased (E86297 (2)). Viimane teade kinnitab veel kord, et setudel nagu vepslastel ja karjalastelgi sugesid mõrsja juukseid siiski ka meessoost sugulased. Ristiemal võis olla lisaks eriomane ülesanne, nimelt harja hoidmine (ERA II 175, 754/5 (4) < Se).

Kui oletada, et kahe eelmise näite puhul oli tegu itkudega, siis kerkib omakorda küsimus nende esitamisviisist. Setu mõrsja itkes koos podruskitega (või itkesid ainult podruskid mõrsja nimel), sealjuures kummardades itku adressaadi ees. Istuv mõrsja aga ei oleks peasugemise ajal kuidagi saanud kombekohaseid kummardusi sooritada. Esitamisviisi seisukohalt näivad paremini sobivat niisugused teated, mille järgi mõrsja juukseid kammima kutsusid nimelt podruskid: Kui peigmehe poolt ei olnud veel pulmalisi tulnud, siis oli eeskotta üks laud pandud, mille taga pruut istus. Kummalgi pool seisis kaks tüdrukut, keda kutsuti "podruskiteks". Podruskid laulsid:

Kes sealt mööda läks, see pidi pruudil kolm korda pead kammima ja talle raha või mõne muu ande andma. Laua pääl seisis: hari, linik ja vanik. (E 80633/4 (2) < Se). Et just podruskid kutsusid peasugejaid, selle kohta on teisigi teateid (nt. ERA II 175, 754/5 (4) < Se).

Nagu juuksed, mis olid vabalt "tuule hõljutada", nii sümboliseeris ka vanik neiupõlve, linik aga, vastupidi, naisepõlve. Viimati toodud näites olid need mõrsja minevikku ja tulevikku tähistavad peakatted asetatud koos harjaga lauale. Ka pulmakombestiku teistel järkudel võisid need teineteisele vastanduva tähendusega peakatted nähtaval olla, nagu näitab järgminegi üleskirjutus: Kui noorpaar lauas oli, siis oli pruudi ette pandud taldrik, mille pääl linik ja pärg oli. Siis pidi podrusk laulma:

Samale valikule osutav küsimus esineb podruskite laulus mõrsjale, mida esitati seoses "liniku ostmisega" peigmehe poolt (SL II, 482/3; SL III, nr. 1684, 1685).

Juuste ja vaniku tihe seotus nende sarnase sümboolse tähenduse tõttu saab kinnitust edaspidistest laulunäidetest, kus parallelismirühma peavärsi juustele vastab järelvärsis vanik. Praegu vaadelgem siiski veel otsesemalt peasugemist puudutavaid tavasid ning vastavaid laule.

Kui Setumaal oli mõrsja juuste sugemine kujunenud iseseisvaks rituaaliks, siis mujal Eestis kuulus see noorikule abielunaise peakatte pähepaneku juurde, moodustades selle n-ö. sissejuhatava osa. Olgu näiteks toodud üks Järvamaa tekst - väljavõte pikast, lauludega põimitud pulmakommete kirjeldusest: Siis minnakse linutama, ja pruudi naised laulavad: /---/. Siis võtab isame naine pruudi rätigo peast ära ja hakkab laulma:

Edasi kirjeldatakse mütsi pähepanemist, mille juurde kuulus loitsuvormel ("Unusta uni ..") ning jääbki lahtiseks, kas pead tegelikult soeti või oli juurdekuuluv laul kauem säilinud kui komme ise. Siiski on Järvamaalt teateid, mis lubavad väita, et möödunud sajandi lõpuni oli mõrsja juuste kammimine veel pulmakombestiku elav osa. Peetri kihelkonnas oli tanutajaks isamehe naine, kes enne peakatte pähepanemist juukseid suges, ise öeldes:

Võimalik, et toodud näide kajastab laulu taandumist paarivärsiliseks vormeliks, mida enam ei lauldud, vaid lausuti.

Laule, mis ilmselt kuulusid peasugemisrituaali juurde, on mõnigi kord kirja pandud ilma kombestikukontekstita. Üks huvipakkuvamaid nende seast on Kirde-Eestist pärinev laul, mis vastandab neiu- ja naisepõlve korduvate antiteetiliste juuste-kujundeil põhinevate osade kaudu. Mõrsja poole pöördutakse palvega, et ta ise soeks (viimast korda) oma kauneid neiujuukseid. Siiski leiavad mainimist ka sugulased, kuid mitte sugejaina, vaid soa toojaina kaugetest paikadest. Siin võib täheldada paralleelsust saunavee ja viha toomist kirjeldavate laulumotiividega. Niisugused motiivid eesti lauludes on ilmselt geneetilises seoses vadjalastel, isuritel, karjalastel ja soomlastel tuntud pulmasaunalauluga (Rüütel 1970, 73-80). Kuna kõnealune laul pärineb Lüganuse kihelkonnast, siis pole ootamatu ka selle teatav itkulaadsus, teateid itkemisest ja itkurelikte on just Ida-Virumaalt fikseeritud. Funktsiooni poolest on järgneva näite puhul tegemist nn. itketamislauluga, mis pidi esile kutsuma mõrsja tulevase elu kordaminekuks tarviliku rituaalse nutu (Tedre 1986).

Toodud näite lõpuosas kohtame neiu ilusate ja abielunaise inetute juuste võrdlemist. See on väga tavaline ja laia levikuga motiiv, eriti Põhja- ja Lääne-Eestis. Veel rohkem on laule, kus piirdutakse neiu juuste ülistamisega, olgu nad siis kogu laulu läbivaks teemaks või kõneldakse neist muus seoses esineva motiivi piires. anriliselt on need pulmalaulud või ilmselt esimestest lähtunud lüürilised laulud. Näitena võib osutada laulutüüpidele "Neiu hius ja naise hius" (SL II, 103) "Neiu juuksed kumavad kuuna" ja "Ilusad juuksed" (ERlA III, nr. 2038 ja 2039).

Juuste erilise tähtsuse, nende sümboliväärtuse pinnalt on välja arenenud paljud neiu poeetilised sünonüümid, metonüümilise iseloomuga liitsõnad, mille põhisõnaks on juus (kenajuus, eriti armastatud linajuus, vahajuus jne.), latv (vahalatv jt.), lakk (kardlakk, linalakk jt.) või pea (siidipea, vahapea, valgepea jt.). Pea-komponendiga poeetilistes sünonüümides on toimunud kahekordne tähenduse ülekanne - pea tähistab juukseid, juuksed aga neidu. (Peegel 1986, 447/8; 467/8; 480/8). Latv-komponendiga kujundid põhinevad esmaselt inimpea ja puuladva metafoorsel samastamisel. Kui vahalatv märgib neiu juukseid nagu ühes eespool toodud setu laulunäites, on see teise astme, kui aga neidu tervikuna, siis juba kolmanda astme ülekanne.

Võib nüüd küsida: mis oli siis ikka põhjus, mis sundis nii palju tähelepanu pöörama mõrsja juustele, mis sundis neid taga kurtma pulmalauludes ja itkudes, ülistama nii innukalt neiu juuste ilu ja nende alusel välja arendama terve kujundisüsteemi? Põhjus pole siiski selles, et pärast abiellumist olid juuksed kaetud, nii et ei saanud pääd päeva näha, juukseid tuule heljutada, nagu ühes eespoolses näites kaebas setu mõrsja. Lähedasi - aga ehk siiski ainult näiliselt - põhjendusi kohtab niisugustes värssides nagu:

Teades kaua kehtinud uskumust-tava, mille kohaselt abielunaine ei tohtinud palja peaga käia, võiks eelnenud laulunäitest aru saada nii, et abielunaise peakatted katsid kinni ja varjasid ilusad neiujuuksed, nagu poleks neid enam olemaski. Arvatavasti samuti mõistsid neid värsse ka viimased laulikud ise. Tegelikult kajastavad need värsid palju vanemat tava selle maagilise taustaga.

U. Konkka on juhtinud tähelepanu karjala pulmaitkudes esinevale katkaella-verbile, mis esineb ühenduses palmikuid tähendava sõnaga kassa, oletades õigustatult, et selles kajastub muistne paljudel rahvastel tuntud mõrsja juuste mahalõikamise tava. Kuigi viimastel sajanditel talletatud karjala etnograafilises ainestikus pole selle kohta tõendeid leitud, saab see kinnitust hoopis kaugema mineviku allikatest. Nii on Novgorodi peapiiskop Makari(os) oma 1535. aastal kirjutatud kirjas käskinud välja juurida paganlikke tavasid, mis olevat võimul tshuudide (vadjalaste) ja isurite juures ning "kogu Karjalamaal". Muu hukkamõistetava seas on eraldi nimetatud naiste (ilmselt vastabiellunute) juuste mahalõikamist (Konkka 1985, 170/1).

Makariose poolt nimetatud läänemeresoome rahvastest säilis see tava kõige kauem just vadjalastel. 18. sajandist pärinevad kirjeldused vadjalaste eluviisidest, uskumustest ja tavadest, Fr. L. Treufurti, L. A. Zeträusi ja F. Tumanski sulest, teatavad sellest tavast palju huvitavaid üksikasju: juuksed võidi lõigata kohe pärast noorte (salajast) kihlumist või siis pulmade ajal; juuksed kas põletati või anti peigmehe kätte, kes neid säilitas kogu abieluaja; pärast surma sai naine oma juuksed puusärki kaasa. Kuid vadjalased ei piirdunud ainult juuste mahalõikamisega, vaid ajasid pea lausa habemenoaga paljaks. Toimingut korrati niipea, kui juuksed olid jälle mõnevõrra kasvanud. Mõnede teadete järgi tehti seda esimese lapse sünnini, teiste järgi jätkati edaspidigi (Konkka 1985, 171/2).

Mõrsja juuste mahalõikamise komme säilis vadjalastel möödunud sajandini. Nii on 1942. aastal 68-aastane informant väitnud, et tema vanaemal oli veel pulmade ajal juuksed maha lõigatud. (Ariste 1974, 64). Kõnealused pulmad võisid toimuda 19. sajandi keskpaiku.

Andmeid mõrsja juuste lõikamisest on ka Lääne-Ingeri isuritelt, keda F. Tumanski kirjelduses on nimetatud "jaamideks". Tema järgi on jaamidel kombeks pügada nooriku pead pulmadest kuni esimese lapse sünnini (Öpik 1970, 84). Vastav komme kajastub nii isurite kui vadjalaste poeetilises folklooris. Nii lauldakse isuri mõrsjale:

Kuna vadjalastel säilis juuste mahalõikamise tava väga kaua, siis on täiesti ootuspärane, et see kajastub ka nende pulmaitkudes. Vadja mõrsjaitkudes esinevadki värsid, nagu kult-kudrid maalõõ lõikaatta (kuldkäharad maha lõikate) ning lõikataassa tüttärikkuo kassa / i voli vällää (lõigatakse tüdruku palmik / ja vabadus ära) (Ariste 1960, 15; 16; Ariste 1974, 66, 67).

Nagu oma lähedastel sugulasrahvastel, nii oli mõrsja juuste mahalõikamine kunagi tuntud ka eestlastel. Selle kohta leidub andmeid mitmetes 17. sajandist pärinevates käsikirjalistes ja trükiallikates. Nii on Mihkli kihelkonna pastori H. Gösekeni aruandes praostile muuhulgas kirjutatud: Ka selles kihelkonnas kasutavad talunaised ebausulist ja peaaegu paganlikku kommet, kusjuures nad oma pulmaõhtutel pruutide pea juustest päris paljaks lõikavad ja ei lase ka siis, kui nad on abielunaised, juukseid üldse enam kasvada, vaid lasevad igal laupäeval oma pead noaga paljaks ja siledaks ajada ja nende mahalõigatud pruudijuustega tegevat nad ebausutempe. /---/ Ma olen pärast tõsist usutlemist mõnelt naiselt teada saanud, et nad pruutide juuksed, kui need peast maha on võetud, pidavat salaja lambalauta viima ja kusagile nurka lambaõlgede ja sõnniku sisse kaevama, sellest pidavat noorpaar saama hea lambaõnne ja järelkasvu (Laugaste 1963, 68-70).

Käsitledes eesti naiste juuksekandmisviise, puudutab I. Manninen ka pruudijuuste mahalõikamist. Tuues sellekohaseid andmeid eestlaste kohta ja rohket rahvusvahelist võrdlusmaterjali, ei jäta ta arutlemata nähtuse põhjuste üle. Ühelt poolt on usk (naise) juustes kätkevasse väesse, olgu seda siis nähtud positiivse või negatiivsena, teiselt poolt olid mahalõigatud juuksed alistatuse märgiks (näiteks lõigati muiste ära orjade juuksed). Viimasele põhjusele osutab 17. sajandi teisel poolel kirjutatud, kuid tunduvalt hiljem ilmunud Thomas Hjärne kroonikas leiduv märkus röövitud naiste juuste mahalõikamisest. Samas kroonikas kõneldakse ka pruutide juuste lõikamisest tavapäraste pulmade ajal. See olevat toimunud kolmandal pulmapäeval peigmehe kodus. Nagu edaspidi näeme, leidub sellele vasturääkivaid teateid, nimelt et juuksed lõigati mõrsjakodus. Kuigi viimane tundub mitmel põhjusel tõepärasemana, pole võimatu teistsugunegi lahendus. Asja võti peitub ilmselt selles, milline oli juuste mahalõikamise põhjendus ja milleks neid kavatseti kasutada. Näiteks sisaldab 1673. aastal teel Moskvasse Vastseliinas peatunud Brandenburgi kuurvürsti saadiku Johann Arnold von Brandi reisikiri teate, et pruudi juuksed lõigati täiesti maha, enne kui ta saadeti pulmavoodisse (järelikult samuti peiukodus) (Manninen 1927, 13-23). Umbes samast ajast pärinev, peamiselt Saaremaad puudutav käsikiri sisaldab samuti huvitava märkuse: Mulle on teiste poolt räägitud, et ühes kohas Liivimaal naised, kui nad abieluseisusse astuvad, oma juuksed teistel naistel lasevad päris paljaks maha ajada. (Blumfeldt, Ränk 1937, 21). Pole võimatu, et selle teate allikas on samuti Brand, kuid see võib käia mõne muugi paiga kohta ning see ei tarvitse tingimata kirjeldada just eestlaste tava.

Nimetatud allikates kirjeldatud ajast sada aastat hiljemgi oli tava säilinud. A. W. Hupel kirjutab 18. sajandi teisel poolel, et Kodavere kihelkonnas lõigati pruudi juuksed pulmapäeva hommikul maha. Sedasama väidab ta praegusel Läti alal asunud lõunaeestlaste kohta (Hupel 1777, 177). Hupeli teated kõnelevad selle poolt, et toiming leidis aset pruudikodus. Mitmeski suhtes vadja- ja vanapärase rahvakultuuriga Kodavere kihelkonnas säilis pruudijuuste lõikamise komme - küll ainult imiteerimiseks taandunult - koguni möödunud sajandini. Sealne rahvaluulekoguja V. Kirik on 1888 aastal saatnud J. Hurdale pikema kirjelduse "Pulmadest Kodavere kihelkonnas 70 aasta eest". Seoses pruudi ehtimisega enne isakodust lahkumist leidub selles järgmine huvitav lõik: Ta iss pruudi velje sülle, siis küsiti peiu käest nuga, kellegä pruudi salka lõigata, peig and nua ja laalataja naene lõegas, pruudi juuksid ühe salga pihku võttes, kõlm kõrd sedä nuaga, nõnna, et mitte katki ei läinud. Sellele järgnes abielunaise peakatte, milleks Kodaveres oli arhailine linik, pähesidumine. (Salve, Rüütel 1989, 83). Siin tuleb lisada, et U. Konkka andmetel oli mõrsja juuste lõikamise imiteerimine tuntud ka vene pulmakommetes, muuhulgas Pihkvamaal (Konkka 1978, 88).

Mõrsja juuste täielikust mahalõikamisest mõneti erinev, kuid sellega ometi funktsiooni kaudu seotud komme - lõigata ära ainult üks maagilisel otstarbel kasutatav juuksesalk - säilis mitmel pool Eestis veelgi kauem.

Analoogiliselt juba Gösekenil toodud andmetele võidi mõrsja juustest loota abi karjaõnne tagamisel: Kui noorik esmakordselt uude kodusse tuuakse, siis lõigatakse ta juustest salgukene ja viiakse karjalauta, et hää karja õnn saaks. (E 81375).

Järgmises näitetekstis kõneldakse pruudilt lõigatud juuste kasutamisest abielu tugevdamiseks pars pro toto põhimõttel: Noorikul lõigat salaja juusid, pant seina sisse oherdi auku, lööd pihlapuu punn ette, sis noorik es ole mehe mant ära lännu. (ERA II 142, 50 (231m) < Krk). Analoogilisi taigu, eesmärgiks uude kohta püsimajäämine, on tehtud ka ostetud loomade karvadega, mida võidi lõigata pealaelt (E 4464 (52a) < Vai), aga seljast (Hii 15, 111/2 (16) < Kuu), sabast (H II 56, 320 (29) < Pal) või mujaltki. Võiks ju kaaluda, kas antud puhul pole tegemist karjandustaia primaarsusega, mis hiljem on üle kandunud perekonnakombestikku, kuid tõenäolisem on ühestsamast mõttemallist lähtunud paralleelareng.

Igal juhul väärib veel rõhutamist viimases näites väljenduv suhtumine juustesse kui olulisse osasse inimesest endast ja sellele tuginev mõttekäik: kui jäävad juuksed, jääb ka nende kandja.

Üpriski kaua, olgu kasvõi mingites modifikatsioonides säilinud mõrsja juuste lõikamise komme pole jäänud kajastumata eesti poeetilises folklooris. See pole küll kusagil otsesõnu väljendatud, läbivaadatud ainestikus pole näiteks kordagi kasutatud lõikama-verbi, mida ju võis kohata vadja itkudes ja isuri pulmalauludes. Märkimist väärib veel asjaolu, et poeetilised tekstid, milles võib näha kunagise kombe kujundikeelset jälge, on vägagi rangelt lokaliseerunud Kagu-Eestisse. Nad osutavad, et juustes nähti eelkõige neiupõlve sümbolit ja et nende äralõikamine toimus isakodus, kuhu nad ka säilitamiseks jäid. Viimase asjaolu suhtes tekib küll küsimus, kas pole tegemist pelga poeetilise fantaasiaga, sest etnograafilisest ainesest pole midagi otseselt vastavat ette sattunud. Maagiline mõtlemine on alati olnud konkreetne, igal üksikjuhul teati, mida antud taiaga taheti saavutada või vältida. Lauludes kõneldakse juustest siiski kui sihitu nostalgilise imetluse objektist. Pöördume öeldu konkretiseerimiseks näidete poole. Isakodust lahkuvale setu mõrsjale on omaksed laulnud:

Väga arvukalt esineb juuste taganutmise motiiv Võrumaa lauludes, kusjuures sõnastus on silmapaistvalt stabiilne. Esimene näide on pulmalaul, millega pöörduti mõrsja poole. Pulmalaulud, kus kõneldakse juuste mahajäämisest isakoju, kuuluvad selliste hulka, milles mustvalges tehnikas vastandatakse kaunist neiupõlve naisepõlve hädadele. Oma funktsioonilt on need itkemislaulud.

Erinevalt setu lauludest, kus on juttu juuste säilitamisest aias, on Võrumaal järjekindlalt juttu "esä kodust, velle vajast", mis osutab juuste hoidmisele hoones. Selline võimalus oleks ühtlasi vastavuses etnograafilise andmestikuga. Järgmine, samuti itkulaadne laul (viimane parallelismirühm sellest ongi mõjurikas itkemispilt), kuulub küll juba tavandivälise lüürika hulka, kuid selle geneetiline seos pulmalauludega on ilmne:

Nagu eespool öeldud, on juuste paralleelsõnaks üsna püsivalt vanik, mis mõlemad vastanduvad linikule - abielupõlve sümbolile. Oli ju traditsioonilises ühiskonnas riietusel, sealhulgas peakattel, samuti nagu juuksekandmisviisidel selgelt märgiline tähendus, võime anda teavet kandja etnilise kuuluvuse, sotsiaalse seisundi ja perekonnaseisu kohta. Kagu-Eesti lauludes esinebki sageli vaniku-juuste (neiupõlve) vastandus linikule (naisepõlvele), millele mõnikord lisandub kaabu ehk kübar, mis tähistavad abielumeest, vabaduse riisujat. Nii liituvadki neiupõlve hea elu ülistamisele kurtmised, et noorik ei saa enam tantsida, "kuhu tahab", vaid ta peab "kübaralt küsima" luba. Selliste konstateeringute kaudu jõutakse itkumeeleolust poiste manamiseni:

Toodud näite viimased värsid meenutavad oma sõnastuselt lähedalt neid, millega kujutati hukkamist, näiteks nooriku tapmist "Toomalaulus", kus nende värssidega pöördub hukatava poole must mees:

Seega käsitati juuste mahalõikamist neiupõlve hukkamisena ning niisuguse samastamise alusel on selge, miks üheks olulisemaks itkemise objektiks pulmades olid just juuksed ning miks itkulised motiivid üha korduvad nooriku kaebelauludes. On isegi väidetud, et iä iku ma iussid, mis jäid kodo koleta-ma, / velle vakka valetama (H II 24, 450/2 (238) < Krl).

On ilmne, et viimastena toodud lauludes kajastub mõrsja juuste mahalõikamine ajaloolise tõsiasjana. Hiljem, kui vastav komme käibelt kadus, püsisid laulud edasi kui neiu elus toimuva järsu murrangu piltlik edastamine. Püsimisele aitas kaasa kahtlemata seegi, et ka siis, kui juuste mahalõikamine kadus, säilis ometi vahe neiu ja naise juuksekandmisviisides. Kokku pandud, peakattega varjatud juust võis ülekantud mõttes samuti kaotatuks pidada.

Poeetilise folkloori uurimisel kujuneb sageli raskuseks piiri tõmbamine selle vahel, mis kajastab muistseid uskumusi-kombeid, ja selle vahel, mis on algusest peale vaba kujutlusvõime ning poeetika sisemiste seaduspärasuste tagajärg. Mõrsja juustega seotud uskumuste ja kommetega tutvumine lubab vastavaid itkumotiive pidada esimestega seotuks ja neist tulenevaiks nagu teistel läänemeresoome rahvastel nii ka meil. Ühtlasi tõuseb antud puhulgi esile sõnastuslik lähedus setu itkude-laulude ja Võrumaa laulude vahel. Teiselt poolt on ootuspärane setu traditsiooni seotus idapoolsete läänemeresoomlaste, ortodokssete itkurahvaste omaga, mille kõrval torkab - siiski tagasihoidlikumalt - silma ka Kirde- ja Ida-Eestit vadjalaste ning isuritega siduv pärand.
Juuksed on vaid üks poeetilises folklooris esinevaist neiupõlvekujundeist. Kahtlemata tasub lähemalt vaadelda ka teisi nende uskumuslike ja kombelooliste taustadega.

Kirjandus

Ariste, P. 1960. Vadjalaste laule. Tallinn.
Ariste, P. 1974. Vadjalased kätkist kalmuni. Tallinn.
Blumfeldt, E. Ränk, G. 1937. Lisandeid Saaremaa etnograafiale XVII sajandi lõpult. ERM Aastaraamat XI. Tartu, 14-35.
ERlA = Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I-IV. 1969-1974. Tallinn.
Hupel, A. W. 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Estland II. Riga.
Hurt, J. 1989. Eestirahva ajaraamat. Mida rahva mälestustest pidada. Tallinn. Konkka, U. 1978. Imja, volosõ i "belaja volja" nevestõ - glavnõje objektõ oplakivanija v karelskihh svadebnõhh platshahh. Folkloristika Karelii. Petrozavodsk.
Konkka, U. 1985. Ikuinen ikävä Karjalaiset riitti-itkut. SKS. Helsinki.
Laugaste, E. 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn.
Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat III. Tartu.
Peegel, J. 1986. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. Sõnastik. 3. Tallinn.
Rüütel, I. 1970. Vadja pulmalauludest ja nende suhetest eesti laulutraditsiooniga. Läänemeresoomlaste rahvakultuurist. Tallinn.
Salve, K. 1986. O funktsiahh, poetike i spossobahh ispolnenija srednevepsskihh svadebnõhh pritshitanii. Muzõka v svadebnom obrjade finno-ugrov i sosednihh narodov. Tallinn, 253-271.
Salve, K. 1994. Toone tare. Tähelepanekuid setu surnuitkude zhanridevahelistest ja geograafilistest suhetest. Akadeemia, nr. 12, 2605-2621.
Salve, K., Rüütel, I. 1989. Põhja-Tartumaa regilaulud I. Töö- ja tavandilaulud. Tallinn.
SL = Setukeste Laulud I-III 1904-1907. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud ühes Räpina ja Vastseliina lauludega välja annud Dr. Jakob Hurt. Helsinki.
Zaitseva-Mullonen, I. 1969. Obraztsõ vepsskoi retshi. Leningrad.
Tampere, H. 1935. Eesti rahvaviiside antoloogia. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetised 5. Tartu.
Tedre 1986. Reliktõ pritshitanii v estonskom svadebnom obrjade. Muzõka v svadebnom obrjade finno-ugrov i sosednihh narodov. Tallinn, 310-320.
Öpik, E. 1970. Vadjalastest ja isuritest XVII saj. lõpul. Etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjelduses. Tallinn.