Artikkel kogumikust Sator 1. Artikleid usundi- ja kombeloost
ISBN 9985-9268-3-8

Kirjutises vaadeldakse shamaani loomaks või linnuks ümberkehastumist loitsimisel rõhuasetusega küsimusele, kuidas see toimub, s.t., milliste vahenditega shamaan oma muundumised nähtavaks ja kuuldavaks teeb. Ainevalik on inspireeritud 1990. aastal toimunud nganassaani ennustusloitsimisest,¹ millest tuleneb ka artikli nganassaanikesksus. Võrdlev materjal nii Siberi põhja- ja lõunapoolsetelt aladelt kui ka muudest maailma eri paigust pakub käsiteldava kohta ohtralt paralleele. See näitab, et tegemist on laialt levinud rituaaltehniliste võtetega.

shamaani ümberkehastumised seonduvad tema abi- ja kaitsevaimudega. Burjaadid, näiteks, nimetavad shamaani kaitsevaimu khubilgan, mida võib tõlkida kui "metamorfoos" (vrd. verbiga khubilkhu `end muutma', `teist vormi võtma' (Eliade 1974). shamaanivaimude olemasolu peetakse tõelise shamanismi üheks olulisemaks nõudeks, kuna vaimud on need, kellelt shamaan saab vajalikke teateid ning praktilist abi oma ekstaatilistel reisidel. Enamus shamaanivaime, eriti Siberi shamanismis, eksisteerib looma või linnu kujul (Hultkrantz 1978). Nganassaanid nimetavad shamaanivaime djamadi (Kortt, Simtshenko 1985: djamada `loom', `loomne', s.t. `kurku omav'), olenemata sellest, kas vaim on zoo- või antropomorfne. Gratshova (Gratshova 1983) käsitleb nimetatud terminit vastandina terminile sejmidja, mida Kortt ja Simtshenko tõlgivad `silmi omav' ning kommenteerivad kui inimese, samas aga ka looma sünonüümi.

Peamiselt esinevad abivaimudena jahiloomad: karu, põder, hüljes, hunt, jänes, hirv jt. Koduloomadest on shamaanivaimuna tuntud hobune (näit. jakuutidel, samuti obiugrilastel, kes kasutavad halli hobust selleks, et "taevasse sõita" (Karjalainen 1918). Ornitomorfsetest abivaimudest on enamlevinud hani ja kaur - osavad sukeldujad; samuti luik, öökull, vares ja kotkas. Abivaimu funktsioonis võivad esineda ka kalad, näit. saamidel, ja maod tunguusidel (Eliade 1974). Tavaliselt kujutab shamaani abivaim lihtsalt üht looma või lindu ilma igasuguste eritunnuste või -omadusteta. Vastupidiseid näiteid pakub Netsiliki eskimote võrdlemisi ekstravagantne vaimkond, kus ka zoomorfsetel vaimudel on oma isikupära: mõõkvaal - väga suur (Arlu); must kõrvutu koer (Kunnararjuq); hiigelkaru, kellele eriti hästi maitseb inimliha (Naroluk) jt. (Balicki 1970).

Loomade ja lindude kujutamiseks kasutatakse Siberi shamanismis kolme erinevat võimalust: esemelist, helilist ja plastilist.

Kogu shamaanivarustus, alates kostüümist, lõpetades pisiesemetega, sümboliseerib mingit looma või lindu. Nganassaani shamaanikostüüm on põdra sümbol. See on õmmeldud metspõdra nahast, kusjuures seljale on kinnitatud metallist põdrasarvede kujutis. Nganassaani pöiapealseteta saapad meenutavad põdrajalgu. Suur osa kostüümi külge kinnitatud ripatsitest kujutab mõnd shamaanivaimu. Näiteks kirjeldab Gratshova kaht karufiguuri nganassaani shamaanirüül, millest üks sümboliseerib ema-, teine isakaru. shamaani seletuste kohaselt võib ta karud kelgu ette rakendada ja nad viivad teda sinna, kuhu ta iganes soovib, kusjuures "sellise kiirusega, et midagi pole võimalik näha, ainult tuul vihiseb kõrvus". Lisaks karufiguuridele on kostüümil kuus hanepea kujutist ja kolm linnusaba. Hanepead on vajalikud selleks, et nende abil ülailma lennata. Ka linnusabadel on praktiline otstarve. Eelkõige abistavad nad shamaani sukeldumisel. Sukelduda tuleb shamaanil näiteks juhul, kui ta esineb ravitseja rollis. Haigusevaimude asupaigaks peavad nganassaanid vett. Arvatakse, et seal hoitakse kinni haigestunud inimeste hingi. Kui shamaanil on õnnestunud otsitav hing üles leida, paneb ta selle linnusabale istuma, seob ketiga saba külge kinni, et see tagasiteel uuesti kaotsi minna ei saaks, ning toob haigele tagasi.

Kui shamaanikostüüm tervikuna sümboliseerib põtra, siis narmastatud kostüümivarrukad kujutavad hoopiski linnutiibu. Gratshova on kirjeldanud juhtumit, kus shamaan võtab haigestunud patsiendi oma haardesse, laotades ta üle varrukate külge õmmeldud nahknarmad. shamaani kommentaari kohaselt kaitseb ta sel moel haiget haigusevaimude eest, varjates teda "nagu lind oma verisulis poegi" (Gratshova 1978).

Trumm sümboliseerib Siberi rahvaste shamanismis sõidulooma, enamasti põtra. ornitskaja kirjeldab sõitu trummil-põdral, kus shamaan, istudes kaksiratsi trummil, raputab end "sõidurütmis". Selline tava on levinud näit. sölkupi ja evengi shamaanide hulgas (ornitskaja 1978). Nganassaanid küll põdra seljas sõitmise kommet ei tunne, kuid trumm on põdra sümbol neilegi. Dolgihhi andmetel matkis nganassaani shamaan Kheripte trummi abil põtra, kraapides trumminuppudega² maad nagu põder oma esijalaga (Dolgihh 1978).³

Viimatikirjeldatud loomakujutamisviisid on juba pigem plastilised kui esemelised. Plastilise kujutamisviisi all peame silmas loomade ja lindude liigutuste jäljendamist, olgu need siis vabarütmilised liigutused (kehapöörded, viiped jms.), pantomiimid või tantsud. Tegelikult on pantomiimi ja tantsu vahel raske selget piiri tõmmata. Mõnedes uurimustes lähtutakse sellest, kas tegemist on pelgalt kellegi matkimisega või tehakse ka mingeid tähenduseta rütmilisi liigutusi. Nii eristatakse eskimote pantomiime, mille sisuks on shamaani zoomorfsete vaimude imiteerimine, tseremoniaalsetest tantsudest, kus samuti jäljendatakse loomi (Driver 1970).

Enamasti käsitletakse loomade matkimist siiski tantsuna. ornitskaja eristab kaht liiki rituaaltantse - jäljendavaid ja ekstaatilisi. Esimese puhul on tegemist zoomorfsete vaimude kujutamisega, kelleks shamaan oma reisil ümber kehastub. Teine liik on iseloomulik rituaali kulminatsioonile ning aitab shamaanil ekstaasiseisundit saavutada. Mõlemad tantsuliigid on improvisatsioonilised ning koosnevad kindla järjestuseta üldlevinud matkimisliigutustest. Tantsuks võib neid nimetada eelkõige seetõttu, et liigutusi sooritatakse alati väga kindlas rütmis (ornitskaja 1992).

Loomade ja lindude käitumise ja häälitsuste matkimine on iidne ja laialtlevinud tava, mille kohta leidub andmeid mitme sajandi tagustes reisikirjeldustes. Varaseimad teated samojeedide ja obiugrilaste imiteerimistavadest pärinevad 18. sajandist (Romenskaja 1986). Oma 1840. aastate Siberi-reisi päevikutes kirjeldab Middendorff põhjalikult samojeedi ringtantsu, kus imiteeritakse karu liigutusi, saatemuusikaks röhkivad köhatused - ilmselt karuhäälitsused (Middendorff 1987). Siit näeme, et vaadeldav traditsioon ei seondu mitte ainult shamanismiga, vaid kuulub ka n-ö. seltskondlike lõbustuste hulka. Nii seltskonnatantsus kui shamaanirituaalis saadavad liigutuste matkimist jäljendatava looma või linnu häälitsused.

Häälimitatsioonid võivad olla naturalistlikud või sümboolsed. Esimesel juhul on tegemist mingi häälitsuse (karje, vile, ulgumise) võimalikult originaalilähedase jäljendamisega. Naturalistlikel hääleimitatsioonidel on eelkõige praktiline otstarve. Neid kasutatakse loomade peibutamiseks, kusjuures inimese hääletämbrit püütakse igati varjata. Linnuhääli võidakse imiteerida erinevate viletehnikate abil, samuti peibutusviledega. Inimhäälsetes helijäljendustes ei kasutata tavalist vokaal-foneetilist intoneerimisviisi. Linnuhääli imiteeritakse falseti abil. Loomahäälte jäljendamisel on enamasti tegemist ühel hingamistsüklil põhineva nina-kurguartikulatsiooniga, mis võimaldab tekitada kähinaid, röhatusi, möirgeid jms. (Sheikin 1983; Sheikin 1984; Kim, Sheikin 1986).

Sümboolsete helijäljenduste aluseks on looma või linnu tegelik häälitsus, mille inimene ümber intoneerib. Tulemuseks on heliline kujund, mis väljendab lähtesignaali peamisi iseärasusi. Lihtsamad intonatsioonid (näit. käo kukkumine) on originaalilähedased, säilitades nii tegeliku signaali rütmi kui helikõrguslikud suhted. Keerukamad linnulaulujäljendused võivad oma kompositsiooniliselt arenduselt lähedal seista pigem inimloomingule kui linnulaulule. Viimatimainitu kinnituseks on nganassaani traditsioonist pärinev sukelduva jääkauri laul (näide 1), mis erineb originaalsignaalist eelkõige oma tunduvalt aeglasema tempo, aga ka vaheldusrikka meloodiakujunduse tõttu (vrd. näitega 6, kus on üles märgitud kaurihäälitsuse imitatsioon shamaanirituaalis). Seda, et tegemist on linnulauluga, rõhutavad falsetitehnika kasutamine ja "linnukeelt" järele aimav silbiline tekst.

Hääleimitatsioonid, millega shamaan väljendab oma ümberkehastumist loomaks või linnuks, pretendeerivad tunduvalt suuremale originaalilähedusele kui eelkirjeldatud jääkauri laul.

Järgnevalt anname lühiülevaate Djulsõmjaku Kosterkini ennustusloitsimisest, mille kolm reisiepisoodi sisaldavad rohkesti nii plastilisi kui hääleimitatsioone. Loitsimise eesmärgiks oli välja selgitada, kui palju eluaastaid shamaani kliendil veel ees seisab. Valdav osa loitsimisest toimus lauldes. Seanss kestis 3 tundi 50 minutit ning kõigest 40 minutit kulus kõnelistele episoodidele.

Kõik loitsimisel kõlanud meloodiad kuuluvad shamaani abivaimudele. Need on tegelikult omamoodi isikuviisid - neid nimetatakse vaimu nime järgi. Nganassaanid, vähemasti tänapäeval, ei seosta viiside sündi vaimude endiga. Laule peetakse shamaani poolt looduiks. shamaaniviiside võrdlemine teiste nganassaani viisidega näitab, et muusikalises mõttes ei sisalda nad mingeid ainult sellele anrile omaseid jooni. Ehkki enamus viisidest kuulub zoomorfsetele vaimudele, ei kujuta ükski neist konkreetse looma või linnu muusikalist pilti.

Üks ja sama viis võib seansi kestel esineda mitmes funktsioonis. Rituaali ekspositsioonis täidavad nad kutsungi rolli, s.t. teatud viisi laulmine peab selle omaniku "kohale tooma". Nganassaani shamaanirituaalis lauldakse kutsungeid asemantilistel silpidel. Mõnedel rahvastel, näiteks hantidel, on kutsungid instrumentaalsed. Neid esitatakse keelpillil, mida handid nimetavad nars-juh või panan-juh (Aleksejenko 1988).

Näide 1.

Saanud kohalesaabunud vaimudelt nõuandeid eelseisva teekonna kohta, alustab shamaan oma kujuteldavat reisi. Just nimelt reisiepisoodid on need, kus shamaan kehastub ümber kord loomaks, kord linnuks, olenevalt sellest, kuhu ta tee teda viib.

Djulsõmjaku esimest reisiepisoodi saadab narka njõmõ (emakaru) viisil lauldav laul, mis sedakorda esineb reisilaulu tararsa balõ (vrd. tarudja `liikuma hakkama') funktsioonis.

Nganassaani shamaanid loitsivad istudes. Püstitõusmine annab märku algavast reisist. Esimeses reisiepisoodis matkib shamaan kõigepealt põtra (näide 2). Plastiline imitatsioon algab energilise paigalkõnniga, millega kaasnevad kummardused ette (shamaan-põder otsib õiget rada) ning peanoogutused. Seejärel teeb shamaan poolringi päripäeva (kommentaar: nagu taevas ringi käib) ning imiteerib põdra röhatusi.

Näide 2.

Näide 3.

Reisiepisoodi järel võtab shamaan taas istet ning jutustab (laulab) sellest, mida ta oma teekonnal nägi. Samal ajal puhkavad ka vaimud, kes shamaani reisil abistasid.

Teises reisiepisoodis kujutab shamaan karu. Rajaotsing toimub seekord istudes. shamaan vaatab uurivalt vasakule-paremale, raputab pead ja õlgu. Seejärel ta tõuseb ning liigub aeglaselt päripäeva. Liikumist saadab retsitatiiv antina mantina aku ai (näide 4.). Need on tähenduseta sõnad - shamaanisõnad, nagu selgub kommentaarist. Retsiteeriv silbitekst vaheldub karumöirete imiteerimisega.

Näide 4.

Karumöirete imiteerimist kasutatakse ka nganassaani seltskondliku karutant su saateks (näide 5):

Näide 5.

Karutantsu järel kehastub shamaan ümber põdraks. Paigalkõnd muutub energilisemaks, minnes üle paigaljooksuks. Küünarnukkidest kõverdatud käed liiguvad ette-taha nagu liikumisele kiirust lisades. Liigutustega käivad kaasas põdraköhatused (waf-waf). Kõnd muutub aeglasemaks ja ebarütmilisemaks, shamaan-põder kummardub ette ja matkib nuuskimist.

Reisile järgnevas episoodis teatab shamaan, et ta käis kõverat teed ning nüüd on tal vaja lendajaid, s.t. linde-abivaime, kes peavad parandama tema poolt valitud suunda kohe, kui ta õigelt teelt kõrvale kaldub.

Enne kolmandale reisile asumist kontrollib shamaan, kas tema suund on õige. Kontrollimine toimub lauluepisoodiga, mille tekst on järgmine:

Sellele järgneb loitsimise pikim ja emotsionaalseim reis, mis algab raja-otsinguga nagu eelmisedki: shamaan kummardub, ajab end sirgu, vaadates, käsi silme ees, otsivalt ringi. Seejärel viitab ta käega ettepoole, miimika on küsiv-nõutu; taganeb; liigub taas ettevaatlikult edasi. Liigutused on ebarütmilised, kogu tegevus pantomiimilaadne. Siis shamaan seisatab, lööb trumminuiaga vastu kae-laripatsit (abivaimu kujutis), nõudes sellelt, et talle õiget teed näidataks. Seejärel annab shamaan trummi abilisele, laskub ühele põlvele, kiigutades end ette-taha, sirutab välja ülespidiste peopesadega käed ning teeb kutsuvaid este.

Tegevust saatva laulu sisu on järgmine:

Tee on lumine - see tee, mida mööda sõitsime. Kui tundras elasime, siis tee oli olemas, sest seal sõitsid põdrarakendid. Nüüd ma teed leida ei suuda, ainult väga vähe on näha. Nüüd on traktori- ja mootorsaaniteed. Nüüd olen kinnises majas.⁵ Oleksin ma tshummis, oleks kergem teed leida. Ainult lõhna järele võib teed otsida. shamaaniteed üldse pole näha - siin, võõras kohas. Mõned vaimud räägivad mulle: "Ole ettevaatlik, ära püsti seisa! Ole ettevaatlik, ära satu halva vaimu kätte! Ära kiirusta! Kui kiirustad, raiskad ära kogu oma jõu. Et oma lapsed üles kasvatada jõuaksid, selleks käi aeglaselt! Maa alt vaatavad välja kurjad vaimud. Sa ei näe neid, kui kiirustad, aga nad on vaja minema ajada."

Laulmise ajal kõigutab shamaan end ebarütmiliselt kandadelt varvastele, ta estid on rabedad ja selja taha heidetud pilgud närvilised.

Seejärel laulab shamaan, et ta on karu ning imiteerib karu möirgamist (kommentaar: Nii ma peletan kurjad vaimud eemale).

Siis saab karust-shamaanist kaur-shamaan, kelle lendu antakse edasi tiivaliigutuste matkimisega, kiirete kannatõstete ja puusaringidega. Plastilise jäljendamisega kaasneb kaurihäälitsuste imitatsioon. Helitaustaks on siin kostüümiripatsite tilin (näide 6).

Näide 6.

Äkki muudab kaur oma lennumaneeri. shamaan liigutab jäiku käsivarsi üles-alla, tehes randmetega järske nõkse. Taas saab kaurist karu - vaheldumisi möiretega kõlavad ülalesitatud shamaanisõnad. Reis jätkub mööda maad.

Kui linnu- ja loomaliigutusi matkitakse ainult reisiepisoodides, siis hääleimitatsioonid esinevad ka väljaspool neid. Nii näiteks matkib Djulsõmjaku jääkauri häälitsusi kutsungitele järgnevas laulus, milles shamaan teatab, et kõik tähtsamad vaimud on kokku kogunenud ja ennustamine võib alata. Ka kogu laul ise kõlab jääkauri (hotare⁶) viisil.

Mõnede rahvaste rituaalsetes tavades esinevad hääleimitatsioonid kutse funktsioonis. Nii on see näiteks orotshite karupeietel: kui tapetud loom tuuakse maja juurde, kus toimub pidustuste põhiosa, imiteeritakse majas karu möirgamist, mis tähendab, et karul palutakse tuppa tulla (Kim, Sheikin 1986). Nganassaanid hääleimitatsioone kutsungina ei kasuta. Seansi lõppedes tuleb shamaanil kõik abivaimud kokku koguda ja magama panna. Djulsõmjaku kommenteerib seda nii: Taevas on nelinurkne nagu paberileht. Need neli nurka on nagu neli ilmakaart. Selle lehe all hakkavadki vaimud magama. Enne järgmist loitsimist neid äratada ei tohi.

Vaime kutsutakse kokku järgmiste hõigetega (näide 7):

Näide 7.

Enamasti esinevad sarnased hõiked loitsimise ekspositsioonis nagu näha ülalesitatud noodinäitest, mis kujutab endast fragmenti 1989. aastal toimunud Tubjaku Kosterkini loitsimisest.⁷ Samal ajal, kui shamaani abiline laulab vaimude kutsungeid, tuleb kõigil ülejäänud rituaalis osalejail teda hüüetega toetada, et vaimud kutsele kiiremini reageeriksid. Selline tava on levinud kõikjal põhjasamojeedide loitsimiskombestikus.

Näide 8.

Selliste hõigetega (näide 8) kutsuvad karjused kokku põdrakarja. Kui põdrad ületavad jõge, ergutavad nganassaanid neid hõigetega he-hei-heh!

Loitsimisel kasutab shamaan sarnaseid hõikeid selleks, et sundida oma kujuteldavat sõidulooma kiiremini edasi liikuma (näide 10).

Siit näeme, et oma loomsete abivaimudega suhtleb shamaan nii, nagu inimene suhtleb tegelike loomadega.

Põdrakasvatajate hõiked, eriti he-hei-hõiked on võrdlemisi meloodilised. Nganassaanid suhtuvad neisse kui muusikasse, mida inimene põtradele teeb, et nad ilusasti üle jõe ujuksid, rutem tuleksid, end külmas vees ära ei külmetaks.

Liigutused, millega shamaan oma ümberkehastumisi väljendab, on Siberi rahvaste hulgas üldlevinud. Eri rahvad imiteerivad sarnaselt näit. linnulendu, liigutades kõrvalesirutatud käsi üles-alla, või sõitu mingi looma seljas, tõstes ja langetades õlgu, nagu rappuksid need sõidurütmis.

Hääleimitatsioonides on regionaalseid erinevusi, kuid tava ise on tuntud kogu Siberis. Erandi moodustavad siin väidetavasti handid, kellel on küll olemas laulud, mis kujutavad mingit looma või lindu, aga puudub tava nende häälitsusi jäljendada, kuna handid suhtuvad imiteerimisse kui loomade ja lindude narrimisse (Sienkiewicz-Gudkova 1980). Mansidel seevastu on häälte imiteerimise komme olemas. Rombandejeva kirjeldab episoodi karupeietel, kus vaim nimega Jalius ojka ilmub tegevuspaika karu kujul, teeb ringi päripäeva ja turtsub aeg-ajalt karu kombel. Samuti mainib Rombandejeva kajakat jäljendavat inimest, kes vehib kätega nagu tiibadega ja häälitseb tjar-tjar-tjar! (Rombandejeva 1993).

Näide 9.

Näide 10.

Eliade käsitleb looma- ja linnuhäälte jäljendamist ehk nn. loomakeelt salakeelena, mida shamaan vaimudega suheldes kasutab. Mitmetes indiaani suguharudes nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas on imiteerimisoskuse omandamine initsiatsiooniperioodil shamaanile kohustuslik. Salakeele olemasolust on Eliade andmeil teateid saamidel, tshuktshidel, jakuutidel, tunguusidel ja vastupidiselt Sienkiewicz-Gudkova väitele ka ostjakitel (Eliade 1974). Salakeelega peaks loomulikult seonduma kasutamiskeeld väljaspool rituaalseid toiminguid. Nii on orotshitel mõningad naturalistlikud hääleimitatsioonid tabu (Kim, Sheikin 1986). Kuna aga looma- ja linnuhäälte jäljendused kujutavad endast Siberi rahvastel omaette, n-ö. laulueelset muusikaanri, mida ei viljele mitte ainult shamaanid, siis on siin ehk tegemist pigem teoreetilise kui praktilise tabuga.

Looma- ja linnuhäälte imitatsioone sisaldavad ka eepilised anrid. Siin võiks näiteks tuua lauluepisoodi nganassaani sitabist (`vägilaslaul'), kus laulja imiteerib öökullihäälitsusi, samuti tiibade lehvitamist, mis näites 11. on märgitud joonestiku alla.

Linnu- ja loomahäälitsusi jäljendatakse ka lastemängudes.

Ühest küljest võib hääleimitatsioonidesse suhtuda kui meelelahutusse, mis ammutab ainest argikeskkonnast. Teisalt väljendatakse mõnedes keeltes mõisteid maagia ja laul (eriti linnulaul) ühise terminiga. Nii tähistab germaani keeltes maagiat sõna galdr, mis tuleneb verbist galan `laulma', eelkõige `linnulaulu laulma' (Eliade 1974).

Näide 11.

Nganassaani eepikas on müütiline kangelane võimeline mõistma loomade ja lindude keelt ja nende kombel tegutsema (näit. lendama). Nii muistsetes vägilaslauludes kui shamanismis võib inimene üheaegselt loomi omada ja ise loomaga samastuda.
Võib-olla on shamaanireis üldisemas mõttes tagasiränd aega, mil inimene ja loom olid veel üks?

Märkused

1 Rituaali videosalvestus asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi fondis.
2 Trumminupud v. -mügarad on akustilise otstarbega pilliosad, mis tekitavad trumminaha ja raami vahele resonaatorina toimiva tühimiku.
3 Lisaks trummi käsitsemisele sõiduloomana leidub Siberi shamanismis ka muid seletusi trummi kohta. Trumm võib sümboliseerida pilve, paati vms., kuid igal juhul kujutab trumm endast midagi sellist, mille abil saab edasi liikuda.
4 Etnograafia-alase kirjanduse põhjal on ketil mõnevõrra teine otstarve. Kett kinnitatakse tshummiridva külge, et tule juures loitsiv ekstaasiseisundis shamaan tulle ei kukuks.
5 Djulsõmjaku Kosterkin demonstreeris loitsimist Novosibirski Konservatooriumi helisalvestusstuudios.
6 Hotare on jääkauri müütiline nimetus (kauri tavanimetus on nuona). Hotare on Djulsõmjaku isa shamaan Demnime Kosterkini kaitsevaim ning oma olemiselt on ta antropo-ornitomorfne - lind, kes veest väljudes võtab naise kuju.
7 shamaanirituaali videosalvestus on tehtud Ust-Avami külas 1989.a.

Kirjandus

Aleksejenko, E. 1988. Muzõkalnõje instrumentõ narodov Severa Zapadnoi Sibiri. Materialnaja i duhhovnaja kultura narodov Sibiri. Leningrad.
Balicki, A. 1970. The Netsilik Eskimos. Illinois.
Dolgihh, B. 1978. Nganasan Shaman Drums and Costumes. Shamanism in Siberia. Eds. V. Diószegi, M. Hoppál. Budapest.
Driver, H. E. 1970. Indians of North America. Chicago and London.
Eliade, M. 1974. Shamanism. Archaic Techniqes of Ecstasy. Bollingen Series LXXVI. Princeton.
Gratshova: Gracheva, G. 1978. Nganasan Shaman Costume. Shamanism in Siberia. Eds. V. Diószegi, M. Hoppál. Budapest.
Gratshova, G. 1983 Traditsionnoje mirovozzrenije ohhotnikov Taimõra. Leningrad.
Hultkranz, Å. 1978. Etiological and Phenomenological Aspects of Shamanism. Shamanism in Siberia. Eds. V. Diószegi, M. Hoppál. Budapest.
Karjalainen, K. F. 1918. Jugralaisten uskonto. Suomensuvun uskonnot III. Porvoo.
Kim, N., Sheikin, J. 1986. anrovaja tipologija muzõkalnogo folklora orotshei. Muzõkalnoje tvortshestvo narodov Sibiri i Dalnego Vostoka. Novosibirsk.
Kortt, Y., Simtshenko, J. 1985. Wörterverzeichnis der Nganasanischen Sprache. Berlin.
Middendorff, A. Th. von 1987. Reis Taimõrile. Tallinn.
Rombandejeva, E. 1993. Istorija naroda mansi (vogulov) i ego duhhovnaja kultura. Surgut.
Romenskaja, T. 1986. Ob istotshnikahh izutshenija muzõkalnoi kulturõ narodov Sibiri XVIII - pervoi polovinõ XIX vekov. Muzõkalnoje tvortshestvo narodov Sibiri i Dalnego Vostoka. Novosibirsk.
Sienkiewicz-Gudkova, V. 1980. Nekotorõje muzõkalnõje i poetitsheskije ossobennosti saamskihh i hantiiskihh pesen o zverjahh i ptits. Rüütel, I. (sost.) Finno-ugorskii muzõkalnõi folklor i vzaimosvjazi s sosednimi kulturami. Tallinn.
Sheikin, J. 1983. Problema anra v muzõkalnom folklore ude. Avtoreferat. Leningrad.
Sheikin, J. 1984. Intonatsionnõi ideal muzõkalnogo folklora ude. Kultura narodov Dalnego Vostoka. Vladivostok.
ornitskaja 1978: ornitskaja, M. Yakut Shaman Dances. Shamanism in Siberia. Eds. V. Diószegi, M. Hoppál. Budapest.
ornitskaja, M. 1992. shamanskije pljaski narodov Sibiri. Rannije formõ religii narodov Sibiri. Sankt-Peterburg.