Austraalia folkloor eile ja täna: definitsioonid ja praktika
J. S. Ryan
1993. aastal ilmus pöördeline väljaanne Austraalia folkloori teejuht (Companion to Australian Folklore), mille toimetajateks olid Graham Seal ja Gwenda Bede Davey.
Sellele mõjukale kokkuvõttele eelnesid ajakirja Australian Folklore esimene number (1987),1 mitmed Austraalia Rahvaühenduse folkloorikonverentsid2 ja Graham Seali Peidetud kultuur: folkloor Austraalia ühiskonnas (The Hidden Culture: Folklore in Australian Society, 1989; kordustrükk 1993). Viimane oli esimene katse kirjutada Austraalia folkloori õpikut ning anda pikem analüütiline ülevaade Austraalia folkloorist tervikuna. June Factori varem ilmunud ja teenitult kuulus analüüs Kapten Cook jahtis kukke (Captain Cook Chased a Chook, 1988) piirdus üksnes lastefolklooriga. Käsitluses väideti, et “folkloor on eeskätt ajalooline järjepidevus, jätkuv ja lõpmatult paindlik traditsioon, mille vormid võivad muutuda, kuid protsess ise jääb samaks”. 26. märtsil 1986. aastal lõi kunstide, pärimuse ja keskkonna ministeerium Austraalia Etnoloogia Uurimiskomitee, mille liikmeteks valiti rahvaluule kirjastaja ja ballaadiuurija Hugh Anderson, folkloori õppejõud Gwenda Davey3 ning rahvamuusik ja -poeet Keith McKenry. 14. augustil 1987. aastal esitatud kokkuvõttes Rahvakultuur: meie elav pärimus (Folklife: Our Living Heritage) käsitleti süvitsi Austraalia traditsiooni olemust, mitmekesisust ja tähtsust; seadusi traditsiooni kaitsmiseks ja vajadust uute seaduste järele, mis peaksid tagama pärimuse kogumise, dokumenteerimise ja levitamise ning rahvakunsti toetamise, arendamise jms. Kokkuleppeliselt ei käsitletud Austraalia aborigeenide traditsioonilisi tseremooniaid ja uskumusi, vaid hoopis muud, näiteks käsitööd, kaasaegset pärimust nii linnas kui maal, aborigeenide traditsiooni segunemist teiste kogukondade folklooriga tänapäeval.
Aruandes eelistati – järgides hiljutist Ameerika ja UNESCO praktikat – terminit rahvakultuur (Folklife), mis tegeleb elava kultuuriga, termineid folkloor/rahvakultuur kasutati vaheldumisi ning sedastati, et see
…täidab paljusid tähtsaid sotsiaalseid funktsioone, mis on seotud grupi identiteediga, kultuuriliste pingete ja ambivalentsuste leevendamisega, meelelahutuse ja haridusega.
Esitati omapoolne rahvakultuuri definitsioon:
Pärimus on traditsioonil põhinev ja/või kaasaegne vaimne kultuur, mida kogukonnasiseselt korratakse ja antakse edasi, mida tunnustatakse kui adekvaatset peegeldust kogukonna kultuurilisest ja sotsiaalsest identiteedist. See hõlmab suurt hulka loomingulisi ja sümboolseid vorme, nagu kombed, uskumused, mütoloogia, muistendid, rituaalid, peod, keel, kirjandus, tehnilised oskused, etendused, muusika, tants, laul, mäng, jutud, arhitektuur, käsitöö. Selle vorme õpitakse jäljendades või tegevuse käigus enamasti suulisest allikast ning üldiselt säilitatakse formaalse õpetamise või institutsioonilise suunamiseta.
Komisjon postuleeris, et senini ainsaks tähelepanualuseks olnud anglokeldi kultuuri kõrval ollakse huvitatud kõigi sisserännanute pärimusest, kui tahes raske seda ka koguda poleks.
1987. aasta dokumendis käsitleti enam kui 150 teemat, mistõttu indekseerimata teksti on raske lugeda, sest püütakse täpsemalt määratleda selliste alade, nagu tants, muusika, ellujäämisoskused, muusikariistade valmistamine, laulukirjutamine, ametlik/tänavateater, rahvuslikud ühendused, etniliste kogukondade komiteed, mitmesugused muuseumid, (riiklikud4) raamatukogud, või selliste kindlakskujunenud ürituste nagu Tamworthi kantrimuusika festivali vajadusi.
Kuigi kirjutist on poliitilistes ja finantsringkondades suuresti ignoreeritud, pakub see palju muusika, tantsu või käsitöö õppijaile ning piirkondlike muuseumide töötajaile, sest selle püsiväärtus peitub ausas ja heatahtlikus praeguse rahvakultuuri seisundi analüüsis. Sellest on olnud juba palju abi turgutamaks rahvalikke kombeid, mille alusel kujuneb nii individuaalne kui rahvuslik identiteeditunne ja arusaam traditsioonilisest eluviisist.
Rahvakultuur: meie elav pärimus on võrreldav peaaegu samaaegse tähtsa uurimusega Aknad maailmadesse: ülikooli tasemelt Austraaliat uurimas. Aruanne komiteelt ülesandega hinnata kõrgkoolide Austraalia-uurimusi (Windows Onto Worlds: Studying Australia at the Tertiary level. The Report of the Committee to review Australian studies in tertiary education), kus üldistati, et “austraallased tahavad, et nende õpetajad annaksid neile kindlama ja täpsema arusaama omakultuurist ja selle kohast elus”.
Humanitaarteaduste peatükis rõhutati eriliselt vajadust suurema arvu Austraalia ajalugu ja kirjandust käsitlevate uurimuste järele, kuna aga rahvakultuuri ja kultuuriressursse käsitlevas osas korratakse süüdistust, et tavahariduse andjad jätavad tähelepanuta üldsust huvitavad alad, mistõttu nõutakse n-ö 'uute teadusharude' loomist:
Näiteks on paljude aastate jooksul üksikud folkloristid ja rahvaluule seltsid kogunud ja säilitanud rikkalikult Austraalia pärimust. Folkloristid väidavad, et materjali, mis pakub laialdasi ja ainulaadseid sissevaateid austraallaste eluviisidesse, on kanoonilised teadlased ja kogumistöö korraldajad ignoreerinud. … Folkloristika loodi osalt selle tõttu, et olemasolevad teadus harud ei reageerinud sellele, mil viisil kogukond ennast näeb. Antropoloogia, ajaloo ja kirjanduse vallas on piisavalt arenguruumi kasutamaks folkloorimaterjale varasemast täielikumalt.
Austraalia folkloori uurimises oli oluline koht A. B. ('Banjo') Pattersonil, kes palus saata endale ballaade antoloogia Vanad võsalaulud (Old Bush Songs 1905) jaoks. Patterson püüdis laulude vahendusel jäädvustada kullakaevurite, rändkarjaajajate ja lambapügajate hääbuvat elustiili. 1950. aastate hoogne kogumine ja analüüsimine keskendus peaaegu täielikult võsaelule, selle lauludele, muusikale ja tantsule. Samavõrra oluliseks kujunes juttude analüüs, meenutagem näiteks Ron Edwardsi koostatud ja illustreeritud klassikalist väljaannet Austraalia jutt: täielik kogumik (The Australian Yarn: the definitive collection 1977, uustrükk 1996). Ilmumisajal ja järgnevatel kümnenditel mõjutas uurimistööd tema 1945. aastal valminud väitekiri ja üldtuntud raamat anglokeldi lugude kogumisest.
Üldiselt on valgete asustuse algusest (1788) peale eristatavad kolm teaduslike otsingute perioodi:
I. Föderatsiooniaja alguse tuhin (1901), kui erinevad iseseisvad osariigid liitusid ja moodustasid Austraalia riigi ning tundus, et karjatamise-/võsaajastu on lõppemas. Peatähelepanu oli tollal linnaelul.
II. 1945–1960 rõhuga rahvamuusika ja -laulude ning esitamistavade ja muu taolise materjali kogumisel. Kogumistöö toimus suures osas väljaspool kõrgkoole. Taoline rõhuasetus tulenes tõenäoliselt kahtlusest, et materjalide seal käsitlemine eraldaks folkloristid folkloori allikatest. Tollal – nagu praegugi – samastati folkloori tihti muistendite, müütide või kollektiivsest teadvusest saadud teadmistega ja peamiselt suulise edasiandmisviisiga.
III periood algas 1980-ndate aastate keskpaigas mõjutatuna Ameerika Avalikust Seadusest 94-201, mis inspireeris Ameerika folkloori säilitamise akti loomist 1976. a, ja Austraalia 200. sünnipäeva ettevalmistustöödest. Sel ajal näis välismaine massikultuur üle ujutavat oma rahvakultuuri. Ühtlasi oli aja jooksul laienenud arusaam folkloorist, hõlmates nüüdseks suure osa traditsioonilisest kultuurist.
Tuleb märkida, et 1985. aasta Pariisi kohtumisel aitasid Austraalia esindajad aktiivselt UNESCO folkloori kaitsmise ekspertide komiteel sõnastada fokloori definitsiooni:
Folkloori (e pärimusliku ja rahvapärase kultuuri) all mõistetakse kollektiivi traditsioonipõhjalise loomingu kogumit, mida esitab rühm või üksikisik, mis vastab ühiskonna ootustele ning kajastab eriliselt ühiskonna kultuurilist ja sotsiaalset identiteeti. Tema normid ja väärtused levivad edasi suuliselt, jäljendades või mõnel muul viisil. Rahvaluule vormide hulka kuuluvad muuhulgas keel, kirjandus, muusika, tants, mängud, mütoloogia, rituaalid, tavad, käsitöö, arhitektuur ja muud kunstid.
Austraalia komitee jättis 1985. aastal oma käsitlusest välja traditsioonipõhjalise ning kirjanduse kui folkloori vormi. See otsus kippus asetama ülikooli tüüpi institutsioone ühele ning muuseume ja pärimusekeskusi teisele folkloori kontiinumi kaldale. Taoline kahestatus kadus 1989. a juulis, mil kogu ülikooliharidus ühendati ühtsesse riiklikku süsteemi.
Viimase veerandsaja jooksul on multikultuurilises Austraalias folklooriks peetud ja folklooritraditsioonina uuritud nii vaimset kui ka materiaalset pärimust: käsitööd (nt vatiteki ja piitsa valmistamine jms), toite, mitmesuguseid kompleksseid traditsioone, kombeid, uskumusi, linnajutte,5 (poliitilist) kõmu, memoraate, suulist ajalugu, aga ka paljusid teisi naljade, anekdootide, grafiti, kuulujuttude jne vorme, mis valgustavad irooniliselt kaasaegseid sotsiokultuurilisi protsesse.
Võime kerge südamega nõustuda Graham Seali arvamusega uuemast folkloorist, et kuigi see näib olevat seotud ühe kohaga ja/või tegelastega ning on tihtipeale teravalt autoriteedivastane, rassistlik, seksistlik ja nilbe, siis
selle tohutu populaarsus Austraalias kinnitab Austraalia staatust tüüpilise mitmerahvuselise, suuresti linnastunud, industriaal-tehnoloogilise kaasaegse rahvusriigina (Seal 1994).
Märkigem, et nagu paljudes muudes maades nii ka Austraalias on antropoloogia6 oma positsiooni ümber hinnanud, püüdes aidata üldsust hakkama saada sotsiaalse maailmaga, mis on mõne aastaga peaaegu tundmatuseni muutunud ning on üha rohkem keskendumas oma riigile ja huvitub äärmuslikkuse vürtsi säilitamisest, aga tegeleb ka nostalgia, turismi, organisatsioonide rituaalide ja paljude teiste kodukultuuri “sisemiste” manifestatsioonide uurimisega.
Jacqueline Simpson väitis oma artiklis Folkloor folklooris: suundumused 1968–1992, et tema toimetajaks oleku aja jooksul püüdis rahvusvaheline ajakiri Australian Folklore esitada lugejale
pidevalt laienevat teemade ringi, eelistades üha täpsemat dokumentatsiooni [---], ajalooliste ja sotsiaalsete tegurite realistlikumat hindamist, laia anride ja uuritavate sotsiaalsete gruppide hulka [---] ja samavõrra suurt huvitatust tänapäevast.
Siinkirjutaja väitis 1995. aastal Australian Folklore'i eessõnas, et see mahukas aastaväljaanne püüab kajastada laialdaselt tunnustatud teadusala mitmekesisust, [---] püüab luua sidemeid teiste teadusharudega, mitte pühendada end pelgalt ühe koolkonna propageerimisele või ebamäärselt piiritletud ajajärgule ega läheneda oma erialale lihtsustatult. Austraalia folklooriajakirja viimaste aastate numbrites on püütud neist seisukohtadest lähtuda. Näiteks on seal 1995. a käsitletud Macassa7 rändkaupmehi Põhja-Austraalias ja nende mõju aborigeenide mütoloogiale; aborigeenide suulist ajalugu; Hebriidi elanike põgenemist Austraaliasse; väikelinna hääbumist; kuulujutte; kasvuhoonehaldja jutte. 1996. a vaadeldi koomiksite sotsiaalset tähtsust; analüütilisi paradigmasid folklooriuurimustes; kelte eksiilis; 19. sajandi naiste kirju ja päevikuid; saksa käsitöölisi Barossa orus; Moe Rahvaelu projekti aeglaselt hääbuvas viktooria-ajastu industriaalkogukonnas. 1997. a avaldati artiklid teemadel: müüt, selle esitus ja suuline kommunikatsioon traditsioonilistes kultuurides; globaalne keel, kuid regionaalne kultuur; tobukese mängimine professionaalses spordis; esimesed müüdid Austraalia kinost jm. Kõik loetletud käsitlused on ilmekad näited Austraalia kaasaegse kultuuri “täpsest dokumenteerimisest”.
Austraalia folkloristide püüdlused ja aeglane edasijõudmine võib tunduda küllalt veider balti, skandinaavia, keldi ja (Põhja-) Ameerika maade kontekstis,8 kus need probleemid lahendati juba ammu. Austraalia ülikoolides on folkloor aga alles uustulnukas. Kursusetöö tasemel õpetatakse seda 1980. aastate algusest Curtini Tehnikaülikoolis ja samast ajast ka Lõuna-Austraalia ülikoolides. Viimastes loetakse Austraalia rahvapärimust (koos välitöödega Lõuna-Austraalias) ning Austraalia eetost folkloori ja kirjanduse põhjal. 1980. aastatest on Uus-Lõuna-Walesi Avatud Ülikooli kolledites käsitletud müüte ja folkloori. 1990-ndate keskpaigast on diplomitöö kirjutamise võimalus Monashi Ülikoolis. 1998. a on Uus-Lõuna-Walesi New Englandi Ülikoolis bakalaureuse tasemel folkloorikursus välisüliõpilastele nimetusega Austraalia folkloor ja Austraalia kõnekeel.
Kirjandus
Browne, Ray B. & Ambrosetti, Ronald J. 1993. Continuities in Popular Culture: The Present in the Past and the Past in the Present and Future. Bowling Green & Ohio.
Folklife: Our Living Heritage 1987. Canberra.
Ryan, J. S. 1995. Editorial. Australian Folklore. Perth.
Seal, Graham 1994. 'Folklore (Australia)'. E. Benson & L. W. Conolly (toim). Encyclopedia of Post-Colonial Literatures in English. Kd I. London & New York.
Simpson, Jacqueline 1994. Folklore in Folklore: trends from 1968 to 1992.
Simpson, J. & Roud, S. (toim) An Index to Folklore. Kd 79–103. London, lk 9–16.
Windows Onto Worlds: Studying Australia at the Tertiary level. The Report of the Committee to review Australian studies in tertiary education. Canberra 1987.
TAGASI