Sator

Mõningaid tähelepanekuid tavanditoitudest: diferentseerumine piirkonniti ja üldistumine tavanditi
Kristi Salve

Toitudest ja tavanditoitudest
Toidud kuuluvad materiaalse kultuuri valdkonda ja esmapilgul tundub, et meil kujunenud inimeseteaduste süsteemi ja vastavate uurimisvaldkondade jaotuse järgi peaksid nad olema etnoloogia uurimisobjektiks. Ometi hakkab juba erilise süvenemiseta silma toitudega, nende valmistamise ja valmistamise vahenditega seotud uskumuste ja viimastel põhinevate keeldude-käskude suur hulk (leiva kohta vt nt Reio 1990). Tegelikult hakkab usund ja vaimne kultuur kõige avaramas mõttes kaasa kõnelema juba toidu mõiste määratlemisel. On täiesti ilmne, et vastupidiselt levinud lõõpivale väitele pole inimesed kunagi ega kusagil söönud “kõike, mis hamba all ei karju”. Kui viimastel aastatel on Eesti toidukauplustesse jõudnud teod ja koguni konnakoivad, siis polegi see pelgalt naljaviskamise teema. Vastupidi – seda võib pidada koguni akulturatsiooni või kultuuri lõpu märgiks.

Üldtuntud on tõsiasi, et sealiha (nagu paljude muude lindude, loomade ja kalade) söömine on judaismis ja islamis keelatud. Piiblis on Iisraeli laste jaoks fikseeritud väga üksikasjalikud reeglid selle kohta, milliseid elusolendeid tohib süüa ja milliseid tuleb pidada “roojaseks” ja “jälgiks” (vt 3 Ms 11), ja kuigi Uues Testamendis tõusis söömisreeglite ja muu sellise välise täpipealse järgimise asemel otsustavale kohale õige sisemine hoiak (vt Peetruse ilmutust Ap 10:9–16), on traditsiooni poolt võimendatud usulistel põhjustel vist ikka ja kõikjal mingit toitu välditud.

Öeldu ei kehti ainult kõrgreligioone tunnistavate inimeste/rahvaste kohta. Ka etnilistes usundites pole sugugi ükskõik, mida süüa. Näiteks on Siberi rahvastest sölkupid vältinud karuliha söömist, põhjendusega, et karu on “meie (st inimeste, sölkuppide) sugulane”, kuid rasva võis ometi toiduks kasutada (Pelihh 1972: 325/6). Mõne muu looma liha pole söödud jälle sellepärast, et traditsiooni kohaselt on seda “jälgiks” peetud. Naaberrahvastel võisid muidugi olla erinevad käsitused pühadusest ja roojusest, mis on võimaldanud muuhulgas tunda üleolekut teiste suhtes. Nii on naabrid põlastanud evenke, sest viimased sõid oravaliha.

Sageli, erapooletu pilguga vaadates, võivad traditsioonikohaselt söödavad loomad olla oma välimuse, toidu ja kommete poolest märgatavalt vastumeelsemad, “roojasemad” nendest, kelle liha ei söödud. Selle vastuolu üle mõtisklemisest on küllap alguse saanud Eestis tuntud legendi(laulu)d, mille kohaselt sealiha on söödav, kuna siga on toiminud kunagi õigesti (tuhninud peidus olevale Jeesusele põhku peale vms). Samuti on söödav härjaliha, sest viimane on kandnud Jeesuse üle jõe, kuna üldiselt lugupeetud hobuse liha on toiduks kõlbmatu viimase vastutulematu käitumise tõttu (vt setu legendilaul “Jeesuse sõit”, samuti laiemalt levinud Aa US 32). On ilmne, et tegemist on tagantjärele leiutatud ja mitte kuigi loogilisena mõjuva põhjendusega.

Eesti toidumajanduses on huvitav vere kasutamine või selle vältimine maa erinevais piirkondades. Iseenesest sisaldab veri palju organismile kasulikke aineid ja näiteks Siberi rahvaste jaoks on see olnud tähtis toiduaine. Samal ajal on Piiblis Iisraeli rahva jaoks veri paljude muude toitude kõrval keelatud (1 Ms 9:4). See on üks neist VT keeldudest, mida apostlid ei söandanud ka paganakristlaste jaoks tühistada. Eestlaste seas on viimastel sajanditel olnud häid piiblitundjaid ja sellepärast pole imestada, kui rahvaluulekogudes on mitmeidki kirjapanekuid, kus informandid on vere söömise vältimist seletanud otsese viitega Piiblile. Samas on A. Moora arvates siiski tegemist vanema, mitmele muulegi soome-ugri rahvale omase keeluga (Moora 1980: 184–185). Igal juhul on vere kasutamiseski täheldatav seos naaberrahvaste toitumistraditsioonidega. Võib-olla väljastpoolt saadud mõjutustega seletuvad juhtumid, kus ühe toidu koostises verd kasutatakse, teises välditakse.

Võime niisiis nentida, et juba toit iseenesest on põimitud tihedasse uskumuste-kommete, kuid ka poeetilise folkloori võrgustikku. Veel palju rohkem kehtib kõik see tavanditoitude suhtes. Sisaldub ju tavanditoidu mõisteski kaks poolt: ühelt poolt gastronoomiline söök ja sellega liituv füsioloogiline söömiselamus, teiselt poolt selle ritualiseeritus (Lotman 1999: 150). Kuigi koostiselt ja valmistusviisilt võis tavanditoit tavalise, lihtsalt kõhutäiteks valmistatuga kattuda, oli nende vahel ometi tähenduslik vahe, mida võidi rõhutada ka keeleliselt (vt järgmine tekst murdekogudest: leem (pulmadel ja pidudel nimetakse leem = tuhlis-liha ning limbid; seda ei kutsuta mette supiks). KKI, WS Kihelkonna – S. Holberg (1924)). Toidu, sealhulgas tavanditoidu teema on esindatud regilaulude mitmetes liikides ja temaatilistes rühmades. Mardi- ja kadrisandid nõudsid teatud toite (ja ütlesid teistest ära) lauluga, pulmades saatis lemmkibu/makekahja joomist spetsiaalne laul, tavanditoite meenutatakse jõulu-, jaani- ja lõikuslauludes. Juba tavanditoidu mõistes sisaldub teatud toidu valmistamine ja söömine mingil konkreetsel kalendri-, inimelu- või töötähtpäeval mingis kindlas kontekstis. Tavanditoidu kujunemisel kaasa rääkinud usundilised tõekspidamised võivad aja jooksul teiseneda, pikema aja vältel kaovad käibelt ka tähenduse kaotanud, kivistunud tavandid, kuid tavanditoit võib püsima jääda ja osutuda ainsaks informatsioonitoojaks kaugest minevikust.

Märkimisväärne on üldse igasuguste toitude, eriti aga tavanditoitude seos etnilise identiteediga. Hajalas elades, isegi looduslike tingimuste ja kohalike rahvaste toitumisviiside kiuste, on püütud vähemalt tähtsamail puhkudel süüa neidsamu toite, mida sõid esivanemadki (vt näiteks Võti 1992).

Eesti tavanditoitude käsitlused

Eesti tavanditoite on mõnel määral puudutatud etnograafiliste ülevaateteoste toitudele pühendatud alaosades (Ränk 1955; Moora 1964). Eesti toitude, sealhulgas ka tavanditoitude uurimisel on silmapaistvaimad teened A. Mooral oma teraviljatoitude kaheköitelise monograafia kaudu (Moora 1980; 1991). Üksikutest toitudest on kirjutatud koguni monograafilisi artikleid, kus on kõne all ka nende seos tavandiga (Kurrik 1934; Manninen 1927).

Muidugi on tavanditoidud käsitlemist või vähemalt mainimist leidnud ka usundi- ja kombestikualastes uurimustes ja ülevaadetes (nt Eisen 1931; Loorits 1948–57; Tampere 1960). Spetsiaalselt tavanditoitudele pühendatud uurimustest, kus on tasakaalustatult silmas peetud nii füüsilist toitu kui sellele antud tähendusi, tuleks nimetada taas A. Moorat (1972) samuti H. Keema väga huvitavat ohvrijooki – kahja – käsitlevat tööd (Keem 1961).

Käesoleva artikli temaatika lõikub oluliselt A. Moora töödega. Kui aga A. Mooral olid oma suures monograafias siiski esiplaanil ühe või teise toiduvilja päritolu, valmistamise tehnoloogia ja mõlemas seoses ka rikkalikud paralleelid teistelt rahvastelt, siis siin on tähelepanu keskendatud just Eesti-sisestele erinevustele, mis kipuvad sootuks varju jääma, kui vaatluse all on kogu Euroopa kesk- ja põhjaosa. Väärib märkimist, et mõnede toitude osas on siinsed tulemused üsna silmatorkavalt erinevad. Kahtlemata johtub see erinevatest ainestikest. A. Mooral olid nendeks ta enda rohkete välitööde materjalide kõrval eeskätt Eesti Rahva Muuseumi kogud (KV ja EA), kuna siinsed vaatlused põhinevad Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavail kogudel. Võib siiski arvata, et näiteks J. Hurda kogus leiduvad, 19. sajandi lõpul kirja pandud, aga samuti ERA ja RKM-i fondide küll hilisemad, kuid olulises osas professionaalide poolt üleskirjutatud andmed on usaldusväärsemad Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastustest.

A. Moora spetsiaalselt tavanditoitudele pühendatud artiklid (Moora 1972; 1976) olid taas liiga väikesemahulised, et neis saanuks erilist tähelepanu pöörata lokaalsetele erinevustele. Matusetoitude osas on pealegi tuginetud O. Looritsale, kes samuti on neid pidanud üle kogu Eesti enam-vähem ühesuguseiks. Üsna mõistetavalt kipuvad väärüldistused tulema kokkusurutud teksti töödes, mille põhitähelepanu on suunatud muudele probleemidele. H. Tampere on näiteks tavandilaule käsitledes peatunud muidugi ka kombestikul ja viimastega seoses tavanditoitudelgi. Matusetoitudele on jagunud ainult paar lauset, muuseas väide: “Tüüpilisemaiks matuseroogadeks olid pudrud ja herned” (Tampere 1960: 208), kuigi matusetoiduna olid herned üsna haruldased. Vastupidiselt eelnevale üldistus peaaegu puudub M. J. Eiseni raamatu jõulutoitudele pühendatud peatükis, milles on piirdutud autorile laekunud materjali järjepannu esitamisega, sealjuures üpris kriitikavabalt (Eisen 1931: 78–98).

Seda, kuidas ainult teatud kitsamal või laiemalgi alal tuntud tavanditoitude pidamine üldlevinuiks põhjustab eksijäreldusi ka usundi uurimisel, on hästi näidanud S. Lätt oma sisukas uurimuses tõnisepäeva traditsioonide kohta. Tema tööst tuli muide hästi välja seegi, kuidas järgnevad autorid on kunagi kirjanduses esitatud väite pikemata omaks võtnud, seda tsiteerinud ja võimendanud, kuni see muutus üldaktsepteeritavaks.

Korrigeerimaks väärarvamust, nagu oleks muistne koduhaldjas segunenud püha Antoniusega ja (koduhaldjas) Tõnnile ohverdatud tõnisepäeval, kasutas uurija nt andmeid seapea kui erinevate tähtpäevade tavanditoidu, tõnisepäeval seapea ohverdamise ning Tõnni-traditsiooni geograafilise leviku kohta (Lätt 1971).

Käesolevas artiklis olen püüdnud kõrvutavalt jälgida esiteks surma ja surnutega seotud tavanditoite, st toite, mida pakuti matuste eeli surnuvalvajaile, hauakaevajaile jne, samuti matuste ja mälestuspühade toite; teiseks hingedeajal (surnute) hingedele pakutavaid ja kolmandaks hingedeaja piiridesse või piiridele jäävate kalendritähtpäevade toite.

Tegelikult saigi vaatluse lähtepunktiks mardisantidele jagatud toiduainete võrdlemine hingedele pakutavatega ja ka matusetoitudega – ja seda sanditamistraditsiooni uurimisel nii liivi kui ka eesti materjali alusel. Tõepoolest võis täheldada liivi (ja võrdluseks vaadeldud eesti) marditoitude vanapärasust, mis näitab vastava tähtpäevatraditsiooni pikka iga (Salve 1984). Siinses käsitluses on keskendutud nimetatud tähtpäevade toitude omavahelise seose jälgimisele, pöörates ühtlasi tähelepanu ühe või teise nähtuse geograafilisele levikule ja tuues välja piirkondlikke erinevusi.

Matusetoidud

a) Kaunviljad
Eestis pole varasemal ajal kombeks olnud surnuvalvajatele suuremat sööki pakkuda. Olemasolevatest teadetest lõviosa kõneleb just soolvees keedetud ubade-herneste pakkumisest. Nende söömist võib käsitleda pigem suupiste võtmise ja ajaviitena, aga miks mitte ka rituaalse tegevusena. Samal ajal torkab silma vaieldamatu erinevus maakonniti ja kihelkonniti, kultuuripiirkonniti. Nimelt haarab surnu juures ubade-herneste söömise piirkond enda alla eeskätt Põhja-Eesti kitsamas mõttes, st Viru-, Harju- ja Järvamaa, kuid ka põhjaeestilise keelega kihelkonnad Viljandi- ja Tartumaalt. Seevastu saartelt, mandri lääneosast ja põhiliselt kogu lõunaeestilise keele alalt pole selle kohta kas üldse andmeid või siis on need hoopiski eitavad.

Kaart 1. herned surnuvalvamisel;
+ herned matusetoiduna;
o oad-herned martidele;
— hingedeajal ei tohi ube-herneid süüa.

Näiteks pärineb Saaremaalt hulk teateid, mille kohaselt seal polnudki kombeks surnu juures valvata (ERA II 157, 543/4 (22c) < Mus; ERA II 289, 290 (31) < Kaa; ERA II 289, 444 (121)). Üksikjuhtudel on vastused diferentseeritud – näiteks elumajas pidavat surnut küll valvama, aga aidas mitte (RKM II 6, 107 (51) < Kaa). Igatahes pole ülaltoodut arvestades ime, et saartelt pole ka Põhja-Eestiga võrreldavaid andmeid kostitamise kohta.
Samas on Lääne- ja Pärnumaalt kirja pandud küll hulk teateid surnuvalvamise tava kohta, kuid neis ei räägita midagi pakutavatest toitudest. Ilmselt neid polnudki. Sellisele võimalusele osutab üks juba Hurda kogus leiduv Pärnumaalt pärinev otsene söömiskeeld surnuvalvamisel. Sanktsiooniks selle rikkumisele pidi olema isu kadumine (H II 58, 587 (2) < Vän).

Niisamuti on mitmest Kagu-Eesti kihelkonnast rida teateid surnuvalvamisest ilma vähemagi vihjeta pakutavatele toitudele (H II 51, 388 (6) < Rõu; ERA II 259, 209 (2) < Urv jne). Ka Mulgi murdealalt pärinevad teated kinnitavad surnuvalvamise tava olemasolu, kuid ei ütle sõnagi kaunviljade söömise kohta. Hiljem naaseme selle küsimuse juurde, kuid juba siin ei saa jätta nimetamata, et kui üldse kusagil, siis just Mulgimaal ei ole põhjust oletada lihtsalt tekstide lünklikkust, olgu see kogujate või informantide unustamise süül. Tõenäoliselt välditi selles piirkonnas kaunviljade söömist nii matuste eel kui nende ajal, johtuvalt samas kehtivast rangest keelust neid hingedeajal süüa.
Sootuks teise levikuga on herne-oatoitude pakkumine matusepäeval. See on keskendunud just nimelt Saaremaale (eriti Sõrve poolsaarele, kuid teateid on ka Karjast jm kihelkondadest), kus hernesupp oli traditsioonilisemaid matusetoite üldse. Sealjuures on teateid hernesupi söömisest kas hommikul enne surnuaiale minemist või siis õhtul.
Eestimaa teisest servast, nimelt Iisaku kihelkonnast on samuti teade herneste pakkumisest matusepäeval, kuid see on sisult ja algupäralt hoopis erinev. Nimelt olevat seal kombeks olnud surnu ärasaatmisel panna pärast viimase laulu laulmist kirstu kaanele kausid hernestega ja koogid. Saatjatele pakutud viina, mille peale igaüks võttis herneid ja kooki (H II 7, 786 (111) < Iis). Siin hakkab silma selge seos idapoolse (vene) traditsiooniga, mis ilmneb ka tavanditoitude edaspidises vaatluses ja seletub selle Kirde-Eesti kihelkonna etnilise ajaloo eripäraga.

b) Tangupuder
Mitmetes tekstides on kõrvutatud tangupudru kui tavanditoidu erinevaid funktsioone: oli see ju nii katsiku- kui matusetoit, nt Pudruga võeti sündimisel titt vastu, pudruga saadeti surnu hauda (ERA II 264, 337 (27) < Rap), Pudruga tuleb, pudruga läheb (vt EV 9010; huvitaval kombel puudub A. Moora viidatud üldistav lause Inimese elu on kahe pudru vahe vanasõnade akadeemilises väljaandes), aga ka tööde lõpetamisel pakutud toit – seega lõputoit kõige laiemas tähenduses Kui töö otsa saab, öetse lõpipudru. Inime sureb ää, siis on lõpipudru (ERA II 34 180 (3) < Krj). Matustel pakutava tangupudru kohta on nimetust lõpipudru kasutatud veel Jaani kihelkonnas Saaremaal. Saartelt ongi tangupudru kui matusetoidu kohta eriti tihedalt teateid, seal oli see kasutusel veel pärast I maailmasõda Eesti Vabariigi algaegadel. Samast on pärit ka sellised ilmekad nimetused, nagu surma-(surnu)pudru, lahupudru, noogi või nogipudr.

A. Moora on oma monograafia vastavas jaotises toonud väga palju näiteid erinevatelt rahvastelt, sealhulgas nii eestlaste naabritelt kui ka keelesugulastelt, kellel kõigil oli tangupuder mitmesuguste tavandite, sealhulgas matuste traditsiooniliseks toiduks. Paistab niimoodi, et Eestis on tangupudrul enam-vähem ülemaaline väga rõhutatud tavanditoidu funktsioon (võiks veel meenutada tema söömist nädala olulisematel õhtutel ja pulmadeski). Mõnegi folkloorse või üldisemalt rahvakultuurialase nähtusega on aga nii, et kaugvaates üsna ühtlane pilt osutub väiksema ala detailsel silmitsemisel olevat üsnagi diferentseeritud. See põhimõte näib kehtivat ka tangupudru kui tavanditoidu suhtes. Olles küll üle Eestimaa igati lugupeetud ja väga erinevate tähtsündmuste puhul söödav toit, eristuvad Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatava ainestiku põhjal siiski rohkem ja vähem “tangupudrulembesed” piirkonnad.

Kui käsitleda matustel (ja matuste eel) söödud toite üheskoos hingedele pakutavatega, siis moodustavad tangupudru kohta käivate teadete poolest kõige tihedama ala saared ja läänepoolne Mandri-Eesti. Silmatorkavalt hõredaks, peaaegu tühjaks jääb Mulgi ala, samuti Kagu- ja Kirde-Eesti. Muudest piirkondadest on andmeid tangupudrust keskeltläbi hajusalt. Kui aga vaadelda matusetoite (kaasa arvatud kirstupanemise ajal pakutud või nimelt kirstutegijale valmistatud toidud) eraldi, lahus hingede toitudest, siis näeme, et tangupuder on olnud kasutusel veel kindlamalt ja kitsamalt piiritletud alal: põhiliselt saartel, Lääne- ja Pärnumaal, kusjuures kirstutegijale või kirstupanijaile on seda valmistatud just nendes maakondades. Võimalik, et sel puhul on tegemist hilise arenguga: kui matuste peatoiduks hakati pakkuma moodsamaid ja maitsvamaid roogasid, siis säilitas iidne tavanditoit oma koha rituaalikompleksi perifeerias.

Kaart 2. puder hingedele; puder matustel; puder kirstutegijale; puder kirstupanekul.

Kaart 3. karaskid martidele; koogid martidele; koogid matusel.

c) Küpsetised
Peale nagunii üldkasutatud “igapäevase” rukkileiva ja võrdlemisi hilja (just pühade- ja pidutoiduna) levima hakanud saia märgitakse matusetoitudena ka muid küpsetisi. Huvipakkuvamad on vanemad, hapendamata (odra)jahust (alati küll jahu liiki ei mainita, võimalikuna tuleb kõne alla ka nisu-, st sepikujahu) karaskid (Ote, Vas), mille kohta võidi kasutada teistki nimetust vatsk (Vas, Rõu, Urv). Kanepi kihelkonnast on teade lähemalt määratlemata “kakukeste” küpsetamise kohta matusteks. Nagu näha, on kõik mainitud kihelkonnad Kagu-Eestist, kas Võrumaalt või siis lähedastest Lõuna-Tartumaa piirkondadest. Tähelepanu väärib selles suhtes Mulgimaa. Karaskid olid seal kasutusel tavanditoiduna mitmetel kalendritähtpäevadel, nagu mihkli- ja mardipäev, aga ka katsikulised võtsid kostiks kaasa karaskeid või vatska. Vatsk võis Võrumaal ka pulmakotti kuuluda (ERA II 160, 103/4(61) < Võru l. < Kanepi – I. Daniel (1937)). Samuti on lätlastel olnud kombeks matusteks karaskeid küpsetada.

Seosele idaslaavi (vene) traditsiooniga osutavad Iisaku kihelkonnas surnu ärasaatmisel pakutud pannkoogid, millele on eespool viidatu kõrval teisigi teateid. Ka on Iisakus teisel pulmapäeval kaera- või odrajahust kooke küpsetatud (ERA II 166, 56/7(38) < Jõhvi khk ja v < Iisaku – A. Hallik (1937)).

d) Kapsad
tulid ülemaaliselt erinevate pühade ja pidude toiduna kasutusele uuemal ajal prae ja kartulite lisandina.

Vanaks matusetoiduks näivad kapsad olnuvat eeskätt Kagu-Eestis (Ote, Räp, Vas). Kapsaste üldisemat tavanditoidu-iseloomu näitab samuti asjaolu, et Kagu-, kuid ka Kirde-Eestis (Kan, Plv, Lüg, Jõh) on kas paksud kapsad või kapsasupp olnud just pulmade lõputoit (sel puhul on Kagu-Eestis kasutusel olnud poeetiline nimetus “ikukapsta'”), aga samuti on kapsad kuulunud selles piirkonnas juba vanast ajast muude pidulike juhtude, näiteks jõulupühade toidulauale. Kapsad võisid Võrumaal olla ka katsikuliste kaasaviidud “länikus” muu söödava, nagu liha ja vatskade kõrval (Kagu-Eestis, nagu Mulgimaalgi, oli katsikutoit mitmekesine, üldiselt lihapõhjaline).

e) Lihatoidud
Üle kogu maa on tuntud nõue matusteks mingi loom tappa. Mitmed teated rõhutavad koguni, et “veristama” pidi tingimata, isegi siis, kui majas oli ennegi küllalt liha matusesöömingu korraldamiseks (H II 8,136 (100) < Jõh; ERA II 266, 459 (62) < Äks jne). Kui kadunu oli enne surma andnud korralduse mõne kindla looma tapmiseks, siis tuli sellest täpselt kinni pidada (H I 10, 245 (5) < Vas), muidu kardeti surnu unes ilmumist või koduskäimist – nagu ka neil juhtudel, kui üldse looma ei tapetud või matusesöömaaega ei peetud. Kardeti samuti karjaõnne kadumist – loomad võisid isegi lõppema hakata – seetõttu tuli matusteks veristamise nõuet järgida eriti peremehe ja perenaise surma korral. On selge, et sisuliselt on tegemist ohverdamisega, mis ilmneb ka osutusest, et piisas isegi kuke-kana tapmisest, kui majas oli alles hiljaaegu suurem loom tapetud ja (värsket) liha seetõttu külluses.

Paljudest sellekohastest teadetest ei selgu, milliseid roogi tapetud loomade lihast valmistati. Sageli on muidugi liha kasutatud suppide keetmiseks. Saaremaal oli traditsiooniliseks toiduks, mida pakuti surnuaialt peiemajja jõudnud matuselistele, (k)limbisupp (hulk teateid Krj, Kaa, Khk, Kär, Mus). Hõredamalt on teateid klimbisupi kohta mujaltki (Põhja-)Eestist. Hiiumaal on olnud kombeks keeta tangusuppi kas lihaga või piimaga. Üksikjuhtudel nimetatakse nimepidi veel kartuli- või muud suppi, aga korduvalt on matusetoiduna nimetatud määratlemata suppi või “lihasuppi”.

Kaart 4. liha hingedele; kukk-kana hingedele; liha martidele;
kukk-kana martidele.

Sageli on liha lihtsalt keedetud. Seda söödi kodus leivakõrvaseks, aga kuiva keeduliha võeti ka surnuaiale kaasa.

Kindlasti väärivad märkimist käkid, mille valmistamiseks kasutati verd ka maa neis piirkondades, millele olid omased valged tanguvorstid.

Teated, mis kõnelevad verivorstidest matusetoiduna, on enamasti maa idapoolsest osast (Kad, Trm, Räp, Rõu, Trv). Vähemalt Kagu-Eestis paistab ka sült selle vanemal kujul (jaheliha) olnud traditsiooniliseks matusetoiduks.

Juba üksnes matusetoitude põhjal võib täheldada mitmeid omapäraseid alasid, mis langevad üldiselt kokku ka muude rahvakultuuriliste tunnuste alusel eraldatavate piirkondadega. Need on Kirde- ja Ida-Eesti, Kagu-Eesti, saared (või saared koos mandri lääneosaga).

Kaart 5. käkid martidele; käkid hingedele; vorstid martidele.

Tundub ootamatu, et matusetoitude osas ei paista millegi omapärasega silma muidu ilmekalt esile tõusev Mulgi ala. Nagu allpool näeme, on selle piirkonna erijooned seevastu hästi väljendatud hingede toitudes.

Hoolitsus surnute eest ei lõppenud matustega. Hilisemal ajal on annete saajatena surnute hingede asemele astunud vaesed – kirikusandid. Neile jagati toitu seoses surnu mälestamisega kirikus, nn “tänu tegemisega”. Hajusalt üle maa (Iis, Kad, Jõe, Rap, Kei, Krj, Khk, Trm, Ran) pärinevates teadetes nimetatakse vaestele antu hulgas peamiselt leiba, üksikjuhtudel ka saia ja liha. Kindlasti kõige hilisem on paaris teates nimetatav raha. Kõik need teated kõnelevad ühekordsest toiduainete jagamisest. Selle kõrval pälvib erilist huvi üks Saaremaalt pärinev üleskirjutis, kus on juttu igasügisesest leivategemisest santidele (ERA II 294, 640/3 (83) < Khk), samuti teine, Eestimaa idaservast Peipsi piiril, kus on juttu (kiriku)santide söötmisest kodus iga aasta hingedeaja kolmel esmaspäeval (H I 4, 714 (8) < Kod). Sandid on eriti viimases selgelt surnuhingede substituutideks.

Hingede toidud

ongi vaadeldavad matusetoitude täienduse ja jätkuna. On mõningaid teateid Mulgi murdealalt, milles kõneldakse eelmise “hingeaasta” (aeg ühest hingedeajast teiseni) jooksul surnute mälestuseks korraldatud peost, nagu järgmine:
Vanast peeti peiet. [---] Ku täo talve surri, sis sügüsel aeti sugulase kokku, peeti pidusid engeaeg. (AES, I < Karksi)
Karksi pool oli jõukama rahva juures viisiks mööda läinud aastal ära surnud ligimeste sugulaste mälestuseks peiesid pidada, mille tarvis õlut tehti, kuhu kõik sugulased kokku kutsuti, jooma ja sööma surnu mälestuseks, kus ainult surnutest ja nende tegudest, mis nad elus teinud, kõnelti. (H, Kase 97a < Halliste, Karksi)

On ka üleskirjutusi, mille kohaselt suguvõsa tuli kokku ka siis, kui keegi polnud aasta jooksul surnud:
Neli nädält aiga o enge aiga. Pääle mihklepäivä üits nädäl tulep ja enne märti üits nädal lääp ärä. Ku enge otsan om, siis tetti peiet. Kutsuti sugu summ kokku, saadeti engekse minemä. Ernit ei võivet keeta enge aig, siis olevet lastel pallu rinde tõbe. Vanast peeti, nüüd es pia kennigi änäp. (AES < Karksi, Ainja – L. Lepp (1932))

Ülaltoodud kirjapanek rõhutab siis kõigi suguseltsi liikmete sidemeid, mille tugevdamine käis koos lahkunute mälestamisega. Selles tekstis irdosana mõjuv lause hernestest on iseenesest oluline, mistõttu naasen selle juurde hiljem.

Kuivõrd mulgid, eriti just Karksi-Halliste kant, on mitmel muulgi rahvakultuuri alal ilmutanud silmapaistvat konservatiivsust (vt rahvarõivaste juures arhailist tüüpi taimornamendi ja vaipseelikute säilimist), siis võib mõelda, et suurema mälestussöömaaja korraldamine mitte matmise järel, vaid alles hiljem esindab vanemat traditsiooni.

Palju laiemalt on tuntud kõigi pere/suguvõsa surnute toitmine hingedeajal. Varieerub nii hingedeaja määratlus (mihkli ja mardi vahel; nädal pärast mihklit – nädal enne marti; hingedepäevast mardini; mardipäevast kadripäevani; mardi- või kadripäevast jõuluni jt) kui ka toitmiskordade arv ja nende paigutus selle kestel (hingedeaja alguses ja lõpus, s.o hingede vastuvõtuks ja nende ärasaatmiseks; teatud nädalapäevadel, näiteks kolmapäeval, neljapäeval vm; kindlatel tähtpäevadel, eeskätt hingedepäeval, kuid ka mardipäeval; enam-vähem pidevalt). Varieerub ka toitmise koht: tuba, saun lakapealne, aga ka hiiepuud ja ahervaremed. Vastavate teadete seast tõuseb sageduselt esile just toidu asetamine toapealsele. Arutelu selle põhjuste üle ei kuulu käesoleva teema raamidesse, kuid siiski tuleb O. Looritsa seisukohta, mille kohaselt hingede toidu asetamine kõrgemale kohale kajastab muistset õhkmatuse tava, pidada põhjendamatuks. Hingede toitmise aega ja kohta käsitlevaist teadetest saab hea läbilõike “Eesti rahvakalendri” seeria vastavast köitest (Hiiemäe 1991), kuid siinkohal tasub tähelepanu juhtida sellele, et toitmiskoht ja toit ise ilmutavad seotust. Tekstides, kus kõneldakse hingede söötmisest toas või saunas, pole tavaliselt konkreetseid roogasid nimetatud, vaid piirdutud üldsõnalise mainimisega (söögid pandi lauale; lauale pandi head söögid vms). Tähelepanu on neis keskendatud hingedest külaliste vastuvõtmise ja ärasaatmise rituaalide kirjeldamisele.

Teated, kus konkreetseid toite pole nimetatud, pärinevad eeskätt aladelt, kus hingede toitmise traditsioon on varem taandunud (Kesk- ja Põhja-Eesti), samuti on neid rohkem ajaliselt hilisema materjali hulgas.
Hingedele pakutud toidud võib väheseid erandlikke või küsitavaid juhtumeid kõrvale jättes jagada kahte rühma.

a) Tangupuder
Pole kahtlust, et see on olnud eestlaste kõige üldisem tavanditoit nii oma geograafilise leviku kui seose tõttu väga paljude tavanditega. Ühtlasi tundub, et tangupudru nagunii suurt tähtsust on kirjanduses veelgi võimendatud (Loorits I: 77 jj; Moora 1980).
Hingedele pakutava toiduna ongi tangupuder olnud peaaegu ainuvalitsev saartel. Põhiliselt pudruga on hingi toidetud ka Lääne- ja Pärnumaal (viimase mulgimurdelised kihelkonnad on eriolukorras). Kitsamas mõttes Põhja-Eestist on üldse ainult väheseid usaldatavamaid teateid hingede toitmise kohta, ja mõnes neist nimetatakse pakutava toiduna ka putru. Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt pole samuti kuigi palju kirjeldusi hingede toitmisest, kuid olemasolevais on sagedamini juttu mitmekesisemast söögist: pudru kõrval on nimetatud ka liha ja lihasaadusi.

Ülekaalukalt lihatoitude ala on kogu Lõuna-Eesti. Eriti võib seda väita Mulgimaa kohta, kus ju teadupärast hingede toitmine oli kõige juurdunum ja vastavaid teateid kõige suuremas kontsentratsioonis. Putru on sealjuures nimetatud ainult mõnes kirjapanekus, aga silmatorkav on see, et ainult pudrust ei räägita kunagi. Ka siis, kui putru on mainitud, näib see olevat pigem olulisemate liharoogade täienduseks.

b) Lihatoidud
Esimese homogeense rühma moodustanud tangupudru kõrval on teine vägagi mitmekesise koosseisuga. Kokkuvõttes on teateid liha ja lihatoitude (hulka on arvatud ka subproduktid ja toidud, kus vastav komponent on toidu koostises) kohta arvuliselt isegi rohkem kui pudru kohta. Vastavad teated kuhjuvad selgelt Mulgimaal, kuid liha ja lihatoitude andmist hingedele kinnitavad ka Pärnumaa, Põhja-Viljandimaa, Tartu- ja Võrumaa kirjapanekud. Neist ilmneb, et vahel on tegu lihtsalt keedetud lihaga (või siis “parema lihatükiga”), sageli esinevad ka pead-jalad, kopsud-maksad (H II 24, 192 (112) < Krl < Hel).

Suhtumine kopsu kui toiduainesse avaldub vastuoluliselt: mõnes kirjapanekus on juttu hingede rahulolematusest, kui neile liha asemel kopsu toodi (H, Kase 97 a < Hls, Krk), teise põhjal näib, et just kops oligi meelistoit:
Ütel kottel olliv küsunu inimese engede käest, mis te ka tahate? Enge ütelnu: "Kopsu taas [tahaks]. (H II 23, 348/9 (17) < Krk).

Hilisemates kirjapanekutes on vastavalt traditsiooni hääbumisele väljapandud toidu hindajateks elavad inimesed, näiteks sulane või külapoisid, kes on salaja maiustama tulnud (ERA II 78, 196 (34) < Puh; E 533396 (3) < Plt).

Niisamuti on lihale lisaks pakutud lihaleent või sellesse tehtud (klimbi)suppi. Eriti Mulgi alal, kuid ka Viljandimaal üldse ja Tartumaalgi on liha tavapäraseks lisandiks käkid. Viimaseid on eriti rõhutatud Tarvastust pärit teadetes. Verekäkke võib pidada ühelt poolt teraviljatoiduks ja seega pudru asendajaks, teiselt poolt võidi neid tehagi ainult looma (või – jälle eriti Mulgimaal – ka linnu) tapmise puhul.

Tihti jääb selgusetuks, mis looma lihaga on tegemist. On küll rõhutatud, et sel ajaperioodil oli nagunii tavaks loomi tappa, seetõttu olid lihatoidud käepärast. Üsna sageli on nimetatud konkreetselt lambaliha, kuid veel rohkem linnuliha (kuked-kanad).

Hingedeaja piires või selle lähedal paiknevate kalendritähtpäevade toidud

Mihklipäevaks oli üsna ülemaaliselt tavaks tappa mihklioinas. Nii on siis selge, et lambaliha oli mihklipäeva toitude seas kesksel kohal. Mulgimaalt, aga ka kogu Viljandimaalt, Tartumaalt ja mujaltki on arvukalt teateid käkkide tegemisest, mida võib ka lambatapupäeva n-ö loomulikuks lisandiks pidada. Käkid olid tegelikult kogu pikemale perioodile omane toit. Just Lõuna-Eestis oli kildsanna nime kandvatel noorte kokkukäimistel tavaks käkke süüa (Puh, Ran, Ote, Trv) (vt lähemalt Viidalepp 1941). Rohkem Loode- ja Lääne-Eestist on klimbisupi keetmisest kõnelevaid kirjapanekuid ja eeskätt Eesti lõunapoolsest osast on andmeid mitmesugustest küpsetistest, kusjuures omaette seisavad veel karjamaal küpsetatud pannkoogid.

Mardipäeva seost hingedeajaga on mõnes teates otse rõhutatud – ja nimelt ühiste toitude esiletoomisega, mille hulgas on ka käkid (Trv). Ühist leidub enim just mardisantidele jagatava osas.

Kuke või kana tapmine ja ohvriliha söömine hobusetallis – sööjateks olid ainult mehed – on Mulgimaaga piirduv traditsioon, millel on muidugi oma välisparalleelid (vt Salve 1987). Käesolevas artiklis on ehk olulisem selle lokaalse traditsiooni mõeldav seos uuema, linnade kaudu tuttavaks saanud mardihanega. Hingede kostitamiseks tapeti ju Mulgi alal samuti linde. Seetõttu pole eriti üllatav, kuid on siiski rõhutamisväärne asjaolu, et mitme Halliste kihelkonnast pärineva teate kohaselt olid kanad-kuked seal ka anneteks mardisantidele. Üksikuid samasisulisi teateid on muudestki mulgimurdelistest kihelkondadest ja Lõuna-Eestist laiemalt.

Oad ja herned, millest eriti viimased seostuvad tugevalt surmaga, olid väga laialt levinud annid mardisantidele, mida mainitakse paljudes tekstides. Herneid ei nimetata siiski kordagi Mulgimaa teadetes, samuti pole sellekohaseid andmeid Loode-Eestist. Mulgimaaga on asi lihtne – tuleb vaid meenutada keeldu hingedeajal herneid süüa (muidugi pole lihtne selgusele jõuda, millel niisugune keeld põhineb ja miks seda järgima hakati). Mulgimaal ei söödud herneid mäletatavasti ka matuste puhul. See kõik paistab kõnelevat mardisanditraditsiooni sügavast integreerumisest surmaga seotud tavanditekompleksi ja sedakaudu ka selle eakusest.

Ka muud üldisemalt tuntud annid mardisantidele on vastavuses paikkondlike matuse- ja hingedetoitudega. Loomulikult on väga paljude mardisantide kohta käivate andmete hulgas ka selliseid, eriti uuemast ajast pärinevaid, kus annete hulgas on kas täiesti juhuslikke või üpris uueaegseid asju.

Nii on ülemaaliselt olnud tavaks martidele liha anda. Tuleb siiski lisada, et paljudes teadetes sisalduva täpsustuse kohaselt anti neile kaasa toorest liha.
Laialt alalt ja õige arvukalt on ka andmeid vorstide andmisest. (Tangu)vorste, eriti valgeid, võib ju vaadelda soolika sisse topitud tangupudruna. Martidele antud vorst oleks sel juhul paratamatu teisendus matuselistele ja hingedele pakutud pudrust, sest viimast oleks väga raske olnud kaasa anda. Siiski äratab tähelepanu, et Põhja-Eesti rannaalade ja Kirde-Eesti kohta niisugused teated samahästi kui puuduvad, samuti on silmapaistev nende tihedus saartel ja Läänemaal. Kirde- ja Ida-Eestist (Iis, Trm) seevastu on mõned tähelepanuväärivad teated kookide kohta mardisantide andidena. Mäletatavasti esinesid samas piirkonnas koogid ka matusetoitude hulgas. Eespool on osutatud, et koogid rituaaltoiduna on ilmselt idaslaavi traditsioonist mõjustatud.

Käesoleva artikli teema tõttu pole põhjust peatuda silmanähtavalt uuematel toitudel või juhuslikel, võib-olla ka segiajamisel põhinevatel teadetel, mida väga rohke mardisante puudutava materjali seas loomulikult leidub. Küll aga tasub veel kord kõrvutada mardisantidele antavaid põhiosas vanapäraseid ja kohalikus traditsioonis juurdunud toite nendega, millega kostitati Mulgimaal kitsal alal tuntud hingesante, et nentida viimaste juhuslikkust ja uueaegsust. Usun, et muu kõrval on see kaalukas argument, lükkamaks ümber arvamust, nagu peaksid hingesandid pelgalt selle pärast, et nad käisid ringi muinasusulisel hingedeajal, aga mitte katoliku pühaku Martini (või koguni Martin Lutheri) päeval, olema iidsema põhjaga. Paradoksaalselt on asi pigem vastupidi. Hingesantidele kas ei antud informantide väitel üldse midagi või siis anti neile õunu, saia, kompvekke, raha, kooke; karaskeid ja käkke on nimetatud kumbagi ühel korral (Hiiemäe 1991: 249–252). Ei leidu jälgegi mulgipärastest kanadest-kukkedest (vt ka Hiiemäe 1994: 110–111 kaks vastavat teadet Paistust, üks Karksist ja üks Hallistest).

Kokkuvõtteid

I. Ühelt poolt eristuvad Eesti territooriumil omalaadsed tavanditoidupiirkonnad (vrd rahvalaulupiirkonnad). Võibki öelda, et need piirid pole rahvakultuuri uurijaile mingil moel uudsed. Toitude põhjal eralduvad piirkonnad on enam-vähem needsamad, mis on ilmekad ja omapärased keeleliste, etnograafiliste ja folkloorsete tunnuste poolest. Nimetagem siin Mulgimaad, Saaremaad (ning teisi saari), Kagu- ja Ida/Kirde-Eestit. Mõnelgi puhul on piirkondlikud erijooned seletatavad naaberrahvaste mõjuga (see ei tähenda tingimata laenulisust, mõju võib olla ka ainult toetav). Lisaks juba kõne all olnud Kirde- ja Ida-Eesti kookidele võib nimetada näiteks samuti Kagu-Eestis matuse- ja muude inimese eluetappidega seotud pidude toitu – kapsaid, mis olid matuste lõputoiduks ka lätlastel jne. Muidugi võib sarnasus naaberrahvaste traditsioonides johtuda ka laenusuhetest, kusjuures eestlased ei pea tingimata olema laenav pool. O. Loorits on näiteks oletanud eesti-liivi mõju kogu läti hingedeaja-kompleksile (Loorits III:I: 211).
II. Esialgsel vaatlusel jääb küll selline mulje, et tavanditoite, eeskätt kalendripühade toite, on püütud tähtpäeviti diferentseerida: näiteks Võrumaal olid tõnisepäeva toiduks uhmrikruubid seapeaga, seakülg keedeti küünlapäevaks, maarjapäevaks küpsetati laiu kooke, urbepäevaks tehti urbeputru jne. Lähemal vaatlusel ilmneb siiski ka vastupidine tendents: mõned tavanditoidud on saanud tugevama koormuse, neid on hakatud pidama sobivaks nii ühtedel kui teistel puhkudel, nad on saanud tingimusteta vajalikeks. Niisuguseid toite võiks nimetada domineerivateks tavanditoitudeks. Olenevalt muidugi ka lokaalsete toitumistavade üldisest erinevusest, on erinevad ka domineerivad tavanditoidud. Mulgimaal on nendeks (kana)liha, käkid ja karaskid, mis lisaks ülalkäsitletud juhtudele kuulusid rohkete teadete kohaselt ka nurganaisele viidud “länikusse” või “nurmikusse” või “pütti” (KKI, WS < Karksi, Ainja (1939); H II 25, 200 (446) < Helme). On koguni eraldi rõhutatud, et muu kõrval ei tohtinud kukk või kana länikust kunagi puududa (ERA II 208, 142 (28) < Tarvastu (1939)). Saaremaal koos teiste saarte ja Lääne-Eestiga domineeris kahtlemata tangupuder, selle kõrval olid olulised ka klimbisupp ning käkid, Kagu-Eestis omapärased lihaga valmistatud tera- ja kaunviljatoidud, kapsad, karaski tüüpi küpsetised, samuti kohupiimatoidud, Kirde-Eestis koogid jne. Toidu üldistumise vastukaaluks on esinenud püüdu diferentseerida näiteks selle pakkumist. Nii on Saaremaal Mustjala kihelkonnas pulma- ja varrulauale klimbisupivaagnaid hakatud asetama eestotsast, aga surma juures, st peielauas, tagantpoolt (ERA II 157, 545 (22h) < Mustjala – A. Raadla 1937).

Kõige uuema aja paralleelina võib täheldada üldistumist kõige erinevamatel puhkudel kaasavõetava toidu osas (katsikule, pulma või matusele minnes, lisaks veel sünnipäevad ja niisama-külaskäigud). Ainuvalitsevaks on saanud (poe)tort (vt nt järgmist üleskirjutust: Pulma ja jootu viidi ennem leibkott/lebakott, nüüd viiakse enamasti tor'ti. (ERA II 298, 400 (17) < Karuse, Paatsalu v Nehatu algk. – R. Viidalepp (1936)), mis alustas oma võidukäiku peenema katsikukraamina. Piirkondlikud erijooned avalduvad tänapäeval põhiliselt selles, kas kusagil üldse on kombeks teatud puhkudel (nt matusele minnes) midagi kaasa võtta või ei.

III. Mõlemaid nimetatud tendentse ühtaegu silmas pidades võib väita, et surnuvalvamisel ja matustel pakutud toidud on siiski tihedamalt seotud hingedeaja ja selle piiridesse või lähinaabrusse jäävate kalendritähtpäevade toitudega kui vastaval alal muude pühade ja tähtpäevade ajal söödud rituaaltoitudega. Konkreetsemalt ilmneb matuste- ja hingedetoitude lähedus mardisantidele antuga. Ka matusetoitude vaieldamatu seos muude perekonnaelu tähtpäevade toitudega pole üldiselt võttes nõnda tugev. Öeldu ei tähenda veel, nagu võiks mardisante pidada kodu külastavate hingede substituutideks, vähemalt mitte eeskätt ja mitte ainult. Peale selle tuleb silmas pidada, et on n-ö loomulikke põhjusi, miks kõik matustel või ka hingedeajal hingedele pakutu pole sobinud martidele. Viimastele anti ju toidukraami eeskätt kaasavõtmiseks, kohapeal söömine oli kõrvalise tähtsusega.

Käesoleva kirjutise eesmärki võib pidada täidetuks, kui ta suutis tähelepanu juhtida niisugusele materiaalse rahvakultuuri valdkonnale, mis on tugevalt sõltuv vaimsest kultuurist, nimelt tavanditoitudele. On selge, et aine väärib põhjalikumaid uurimusi, kuid need tõotavad anda ka põnevaid tulemusi.

Kirjandus

Eisen, Matthias Johann 1931. Meie jõulud. Tartu.
II = Eesti vanasõnad. A. Krikmann ja I. Sarv (toim). Tallinn 1983.

Hiiemäe, Mall 1991. Eesti rahvakalender V. Tallinn.

Hiiemäe, Mall 1994. Eesti rahvakalender VI. Tallinn.

Hella 1961. Kahjast ja kahja jootmisest. Emakeele Seltsi Aastaraamat 7, lk 86–107.

Kurrik, Helmi 1934. Vorstid. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat VIII. Tartu, lk 115–140.

Loorits, Oskar. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I–III. Lund 1948–1957.

Lotman, Juri 1999. Kultuuri dünaamikast. Semiosfäärist. Tallinn.

Selma 1971. Tõnisepäeva traditsioonidest. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale 7. Tallinn, lk 123–134.

Manninen, Ilmar 1927. Jõululeibadest ja näärikakkudest Eestis. Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks. Tartu, lk 134–146.

Moora, Aliise 1964. Nahrung. Abriss der estnischen Volkskunde. Tallinn, lk 140–151.

Moora, Aliise 1972. Über die alten rituellen Getreidespeisen der Esten und der anderen finnisch-ugrischen Völker. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 21. 1972:2, lk 176–184.

Moora, Aliise 1976. Tavandi- ja peotoitudest eesti külas. Etnograafiamuuseumi Aastaraamat 29. Tallinn, lk 47–100.

Moora, Aliise 1980. Eesti talurahva vanem toit. I osa. Tallinn.

Moora, Aliise 1991. Eesti talurahva vanem toit. II osa. Tallinn.

Pelihh 1972 = Ïåëèõ, Ã. È. Ïðîèñõîæäåíèå ñåëüêóïîâ. Òîìñê.
Juta 1990. Leivaga seotud kombestikust Jakob Hurda rahvaluulekogus. Jakob Hurt 150. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 38. Tallinn, lk 48–66.
Gustav 1955. Vanha Viro. Kansa ja kulttuuri. Turku.
Salve, Kristi 1984. Sanditamine liivlastel. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi X. Tallinn, lk 83–119.
Salve, Kristi 1987. Talvine nigulapäev liivi rahvatraditsioonis. Rahvaluulest. Emakeele Seltsi Toimetised 21. Tallinn, lk 201–215.
Tampere, Herbert 1960. Eesti rahvalaule viisidega II. Tallinn.
Viidalepp, Richard 1941. Kildsann ja muid endisaegseid külanoorte kooskäimisi. Eesti Kirjandus.
Tiina 1992. Volgamaa eestlaste toidust. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 39. Tartu, lk 138–155.

TAGASI