Neenetsite ja hantide iseloomustamisest 19. sajandi vene etnograafilises kirjanduses
Art Leete

Käesolevas artiklis tegeleme üldiseloomustavate väidetega, milliseid on esitatud eelmisel sajandil vene etnograafilises kirjanduses Lääne-Siberi põliselanike kohta. Artikli eesmärk on konstrueerida mingites üleüldistes joontes 19. sajandi üldine või taustsuhtumine hantidesse ning neenetsitesse (ning seekaudu kaudselt nende maailmapilti) osutatud perioodi etnograafilise kirjanduse põhjal.

Teatud suhtumine Lääne-Siberi põhjaosa põliselanikesse – hantidesse ning neenetsitesse – on paika pandud XIX sajandi erialases kirjanduses. Ning see suhtumine on teatud kihistusena olemas ka tänapäevases etnograafilises mõtlemises. A. V. Golovnjov väidab näiteks, et samojeedide uurimisele andis pikaks ajaks “tooni” M. A. Castrén, obiugrilaste uurimisele B. Munkácsi. “Nende tõlgenduste ning hinnangutega võrdlesid oma vaatlusi kõik järgnevad teadlaste põlvkonnad. See omadus – jääda omamoodi “tõe mõõdupuuks” – oli määratud esimese laine uurimuste metodoloogilise eelarvamusetusega. Autorite arutlused olid eelkõige isiklikud. Mitte juhuslikult ei säilitatud paljudes töödes päevikumärkmete stiili. Mitte keegi neist ei püüdnud haarata kultuuri tervikuna, igaüks püüdis ainult vaadelda ning avada selles võimalikult rohkem. Nende aastate teadlaste tööd moodustavad samojeedi-ugri kultuuride avastamise epohhi, võib öelda ka, et nende tõlkimise euroopa keeltesse” (Golovnjov 1995: 12).

Siiski pole päris selge, kuis on selle mõõtmisega M. A. Castréni suhtes – otsesõnu seda niiväga sageli siiski ei tehta. (Käesolevas artiklis käsitletavatest autoritest mainib oma töös Castréni ainult V. Bartenjev (1896)). Samas on käesoleva artikli valmimise ajaks antud teema uurimine alles algjärgus ning tegu on vaid esialgsete hüpoteeside esitamisega obiugrilaste ja neenetsite kirjeldamisest eelmise sajandi etnograafilises kirjanduses. M. A. Castrénile ning B. Munkácsile tehtavate viidete puudumine tuleneb aga osalt ka sellest, et Castréni-järgsel uurimisetapil ei näinud etnograafiateaduse metoodika veel ette kõigi allikate viitamist. Samas raskendab see tänapäeval võimalike seoste kindlakstegemist.

Käsitletavate autorite kirjutistest ilmnev handi- või neenetsi-nägemus on teatud üldine vaade neile kultuuridele, nende kandjate olemusele. See paikapanek pole toimunud selgelt ning üheselt. Kuigi on võimalik välja tuua olulisemaid autoreid – ehkki “teenäitajaks” tundub paljuski olevat Castrén, on siiski üldine pilt obiugrilastest ning neenetsitest kujunenud tasapisi, autorilt autorile üha edasiantavate mõningal määral sarnaste seisukohtade või hinnangute kuhjumise läbi.

Samuti ei saa obiugrilaste ja samojeedide isiksuse kujutamist 19. sajandi teaduses pidada originaalseks “esimeseks laineks”, nagu väidab A. V. Golovnjov. Castréni võib küll vaadelda eeskujuna või mõõdupuuna hilisematele uurijatele, ent võib-olla veelgi enam on ta eelneva uurimisajajärgu kokkuvõte, sest ta arendab mitmed 18. sajandi ning varasemagi aja põhjarahvaste kujutamise stereotüübid täiuslikkuseni. Samas on mõned Castréni uuendused (mis pole küll ka päriselt lõpuni originaalsed) olulised ka tänapäevase põhjarahva isiksusekäsituse jaoks.

Seekord jätame Castréni seisukohtade lähema analüüsi siiski kõrvale ning keskendume teistele autoritele, esitades nad sellistena, nagu nad on end näidanud vastavates käsitlustes, püüdmata üldjuhul käsitleda nende üldteoreetilisi taustu ning konkreetseid eeskujusid. Eesmärgiks on siinjuures näidata, et ka ilma Castrénita kujutavad 19. sajandi autorid küllaltki arvestatavat uurimistraditsiooni. Vähemalt ideedepuuduses nad ei näi vaevelnud olevat.

XIX sajandi vene autorite kirjeldused obiugrilaste ja neenetsite baasiseloomust

Mõningad esitletavad kirjeldused Lääne-Siberi põliselanike isiksuseomaduste kohta oleksid järgmised.
Beljavski järgi on handid üldiselt iseloomustatavad järgmiselt:
Meie kirjus ringis ilmneb elu nautimine ometigi äärmiselt erinevalt. Venelane laulab lõbusaid laule, naljatleb ning naerab, mängib lolli. Sürjan loeb palveid, jutustab pühakute elulugusid ja esitab moraalseid õpetusi. Samojeed istub vaikselt ning kuulab tähelepanelikult, mida räägivad targemad inimesed. (Castrén 1860: 175).

Seega – üks põhilisi XIX sajandi kirjeldusi obiugrilaste ning neenetsite iseloomu kohta – vaikne olek – on Castrénil kirjeldatud situatiivselt, vastandina muude autorite põhiliselt kategoorilis-deklaratiivsele sõnastusele.

Samojeedide iseloomu ostjakite omast eristav tunnus seisneb veel ka selles, et kuigi nad pole kättemaksuhimulised, on nad äkilised, kuigi ilma mingite halbade tagajärgedeta (samas: 160).

V. Islavin kirjeldab neenetsite üldist olukorda Arhangelski kubermangu tundrates enne venelaste ning komide sissetungi järgmiselt:
Sombuse taeva ja kurva loodusega harjunutena rändlesid samojeedid rahulikult ning muretult mööda tundrat (Islavin 1847: 11). Neid aegu nimetab Islavin veel ka neenetsite jaoks “õndsateks”. (Islavin 1847: 96).

Loomuliku, maastikust ning kliimast vormitud samojeedi-kontseptsiooni järgi kirjeldab Islavin neenetseid veelgi:
...samojeed, kasvanud üles karmis kliimas, on nii kokku kasvanud käreda pakase ning lumetormidega, et talub paremini kõige karmimat pakast kui toasooja. Minuga juhtus, et mõnikord üsna külmas tares ööbides ei saanud ma kuidagi teisiti olla kui põhjapõdranahast kasukaga. Samas nägin, kuidas minu teejuhid samojeedid üksteise järel tarest väljusid ning õue jäid ja veetsid öö, kes saanikesele4 kerratõmbunult, kes lihtsalt lumme kukkununa. (Islavin 1847: 28).

Kindlasti on siinjuures mõtet näha Rousseau' ideedega teatud kooskõla – (justkui ainult isiklikul kogemusel põhinev) nägemus põliselanikest, kes on õnnelikud, loomulikud inimesed enne tsivilisatsiooni sissetungi. Seda enam, et venelaste ning imakomidega kokkupuutumise järel kirjeldab Islavin neenetseid kirglike viinatarbijate, abitute ning vähe ettenägelikena, kolme sõnaga – “paratamatule hukule määratutena” (Islavin 1847: 21–22).

Islavin kirjeldab neenetseid, sarnaselt mõnede varasemate ja hilisemate autoritega, lootusetult kasimatute ning räpastena (Islavin 1847: 27, 29).

Islavin esitab neenetsitest ka nägemuse, mis samuti kordub mõnevõrra hilisemateski käsitlustes. Nimelt kirjeldab ta neenetseid hoolimatute, ainult antud hetkes elavatena:
Samojeedid... varuvad üldiselt vähe igasugust toitu. Paljud käituvad niimoodi seetõttu, et rändlev elu valmistab neile selles suhtes suuri ebamugavusi. Suuremalt jaolt on see aga tingitud juba nende sünnipärasest hoolimatusest. Samojeed sööb, kuni on, mida süüa, mõtlemata tulevikust. Kui aga saabub nälgimise aeg, istub ta tule äärde ning sülitab sellesse poolunises olekus, pidades aru, kuidas hädast pääseda. (Islavin 1847: 36–37).

Islavin väidab ka, et neenetsid on vaprad, kuna nad ei hinda elu, mis ei paku neile ei rõõmu ega muret (Islavin 1847: 66). Seejuures ühtib Islavini käsitlus jällegi mõne hilisema autori nägemusega, kuna neenetsite rõõmutu (meeleheitlik) elu tuleneb Islavini järgi sellest, et nad töötavad sulaste-karjastena venelaste ning imakomide põhjapõdrakarjades (Islavin 1847: 66). Seega omab neenets Islavini järgi teatud proletaarset mentaliteeti.

Neenetsite iseloomu käsitledes eristab Islavin Timani ja Kanini tundra neenetseid Bolšezemelski tundra neenetseist. Viimastest eristab Timani ja Kanini neenetseid tihedam läbikäimine venelastega, mis on neis välja arendanud petmisoskuse:
...olles lähedases läbikäimises venelastega, kelle tõttu on nad tasapisi vaesunud, on nad nüüd ise muutunud nii taibukateks, et tihtipeale veavad alt ka venelasi, oma peremehi endid (Islavin 1847: 80).

N. Abramov, kes on Novitski 1715. aastal koostatud käsikirja “Lühikene hantide kirjeldus” (Novitski 1973) leidja, on oma hantide ristiusustamise teemalises artiklis kasutanud sedasama käsikirja (mis Abramovi artikli ilmumise ajal on veel avaldamata) ning 18. sajandil ilmunud Milleri “Siberi ajalugu” (Miller 1940). Samas ei kasuta Abramov hantide ristiusustamise kirjeldamisel ainult Milleri “Ajalugu” või Novitski “Kirjeldust”, vaid ka muid arhiividokumente, ja tema käsitlus pole päris identne Novitski ja Milleri omadega ning tuleb eraldi vaatluse alla võtta. Et Abramov keskendub oma artiklis (1851) peamiselt ristiusu levitamise kirjeldamisele, siis esineb iseloomustavaid väiteid hantide olemuse kohta tema tekstis vähem. Ent neid tuleb siiski mainida.

Nimelt nimetab Abramov hantide mõistust “tahumatult materiaalseks” (Abramov 1851: 2). Veelgi enam, Abramov nimetab hante “tahumatuks rahvaks”, “tahumatuteks paganateks” (Abramov 1851: 10, 11), “lihtsateks pehmeloomulisteks pärismaalasteks” (samas: 18). Et aga need iseloomustused on kõik esitatud ristiusustamise kontekstis, nagu näiteks “jultunud iidolikummardajad” (Abramov 1851: 13), siis oleks mõttekas seda eraldi arutada Lääne-Siberi kohalike inimeste usundi ning ristiusu seoste kontekstis. Et see aga tooks kaasa tohutu hulga lisaprobleeme, mis samuti põhimõtteliselt lahkamist nõuaksid, siis piirdume Abramovi käsitluse tutvustuse puhul vaid lühiekskursiga.
I. S. Poljakov omakorda kirjeldab hantide üldist iseloomu järgmiselt:
Ostjak ei suuda hoiduda mingisugustest kirgedest, olgu need siis ihulised või kõlbelised (Poljakov 1877:56).

O. Finsch ja A. Brehm märgivad hantide ja neenetsite kohta järgmist:
Samojeedid näivad üldiselt elavamate ja nimelt – väledamatena kui ostjakid. Esmakohtumisel ilmnevad kartlikkus, hirm ning häbelikkus haihtuvad kestvama üheskoos elamise ajal ning need ei tulene sugugi mitte argusest. (Finsch & Brehm 1882: 456).

Erinevad autorid pole sugugi ühel meelel oma küllaltki resoluutsetes otsustustes. Beljavski pooldab sarnaselt Finschi ja Brehmiga neenetsitele elavama, äkilisema iseloomu omistamist. Küll aga on neenetsite ja hantide võrdlemisel sootuks teistsugusel arvamisel V. Bartenjev, kelle vaadetest tuleb juttu allpool.

Finsch ja Brehm kirjeldavad tsivilisatsiooni mõju Lääne-Siberi põhjaosa rahvaste iseloomule järgmiselt:
Eurooplaste-poolsed tagakiusamised on muutnud pärismaalaste iseloomu, sisendanud neisse suletuse, mõtlikkuse, loiduse ning nürimeelsuse [---] Lähemal suhtlemisel põliselanikega märkad, et nad on, vastupidi, lõbusa olekuga. (Finsch & Brehm 1882: 456).
Kaasani ülikooli professori A. Jacobi sõnul on Kazõmi handid “...ausad oma kohustustes ning arvavad vana kombe kohaselt endid õigustatud olevat nõudma samasugust ausust ka teistelt, isegi vene kaupmeestelt, kellega neil on asju ajada” (Jacobi 1895: 10–11).

Põhjarahvaste isiksuseomaduste kohta üldiselt arvab Jacobi järgmist:
Veendumus ebakindlast tulevikust on põhja parim and, see on siinsete inimeste tegude ja mõtete aluseks ning annab neile inimestele selle erilise ülla rahulikkuse ja mõningase hoolimatuse varjundi, mille poolest olid nii armsad endiste sõjapurjelaevade meremehed. Sama varjundit näeme me vabade mäetööliste juures sügavates Saksimaa šahtides, kelle traditsiooniline tervitus on: “Glück auf!” Sedasama näeme vanade, lahingutes halliks läinud sõdurite juures. Ning sellesama varjundi leiame Kaug-Põhja põliselanike hõimude juures. Ja seda selgemini, mida lähemale poolusele. Ühe sõnaga – kõikjal, kus risk on elu reegliks. (Jacobi 1895: 22).

Taolise arktiliste inimeste “proletaarse eksistentsialismi” sõnastamisel ei ületa Jacobit ükski autor. Kuigi mõned teisedki toovad sarnaseid kaugeid võrdlusi. Ka Castrén, kes võrdleb hante norra kaluritega (Castrén 1860:196). Taolise võrdlusmeetodi esimene kasutaja on hoopiski hollandi meresõitja van Linschooten, kes oma 1594. ja 1595. aasta Arktika-merereiside päevikutes kirjeldab neenetseid sarnaselt hispaanlaste ning hollandi talupoegadega (van Linschooten 1915).

Üks huvitavamaid uurijaid eelmise sajandi lõpust, V. Bartenjev kirjutab hantide kohta:
Nende metslaste keskel tunned end alati hästi. Ostjakid on väga lahke ning aus rahvas. (Bartenjev 1896:75).

Lisaks veel:
Ostjakid, kui nendega isiklikult suhelda, jätavad väga hea mulje – tasasest, heasüdamlikust ning ausast rahvast. (Bartenjev 1896:99).

V. Bartenjev kirjeldab isikuomaduste ning elukeskkonna seoseid hantide ja neenetsite juures järgneval moel:
Maaharimise ning eriti töötleva tööstuse võimatuse juures on Obdorski pärismaalased jäetud ilma kindlast vaimse progressi alusest. Rändavatest samojeedidest pole üldse midagi rääkida – rändava eluviisi puhul võib põhjapõdrakasvataja pea kohal mööduda kümneid tuhandeid aastaid, ent ta jääb ikka selliseks nagu oli.

Mis puutub ostjakitesse, siis nende kalastus pole samuti eriti soodus progressiivseks edasiliikumiseks. Seda enam, et see on seatud raskeimatesse tingimustesse...

Aga isegi, kui ostjakid vabastataks nende võlakoormast, viidaks sisse hästikorraldatud riiklik esmatarbekaupade müük (nagu Taanile kuuluval Gröönimaal), tuleks veel palju vaeva näha selle rahva tsiviliseerimisega. Asi on selles, et ostjakile, nagu igale metslasele, on omane iseloomujoon, mida Spencer nimetab impulsiivsuseks. Ostjak elab antud hetkes ning pole põrmugi ettenägelik. (Bartenjev 1896: 80–81).

V. Bartenjev peab Lääne-Siberi põliselanike psühholoogiliste omaduste kujunemisel samuti oluliseks tsivilisatsiooni mõju. Seejuures peab V. Bartenjev kokkupuuteid “tsivilisatsiooniga” põlisrahvastele hukatuslikuks:
Mulle tundub, et iga metsik rahvas, kelle arengule loodus paneb piirid, peab vältimatult hukkuma, kui ta tsivilisatsiooniga kokku puutub. (Bartenjev 1896: 57).

V. Bartenjevi versioon hantide ja neenetsite erinevustest on samuti lennukas:
Samojeedid-mongolid5 erinevad ostjakitest-soomlastest6 oma iseloomu poolest: samojeedid pole nii ekspansiivsed ega jutukad, nad hoiavad endas karmi väärikuse varjundit. Ostjakid, vastupidi, on ekspansiivne, lõbus, lobisemishimuline ning mõeldamatult teravmeelne rahvas. (Bartenjev 1896: 71).

Siinjuures tuleb muidugi meenutada, et Beljavski, samuti Finsch ja Brehm tõid just vastupidise võrdluse – et just ostjakid on rahumeelsed ning samojeedid agressiivsed.
V. Bartenjev hindab psüühilisi häireid Lääne-Siberi põhjaosa põliselanikel harvaesinevateks:
Psüühiliste häirete juhtumid on küllaltki harvad. Täpselt samuti ei esine üldse omerjatšenje't [arktiline hüsteeria], millest võib tihti kuulda Ida-Siberis jakuutide keskel. Mõnikord esinevad ostjakitel hallutsinatsioonid: nad näevad kuradeid. Kurat ilmub tavaliselt tühjas paigas inimese kujul, riietatud nagu kõik, punaste silmadega. Ta ilmub ootamatult, pahvatab laginal naerma ning kaob. (Bartenjev 1896: 65).
Samas lisab V. Bartenjev veel:


Üleüldse, kui samojeed elab kindlustatult, s.t omab piisavalt põhjapõtru ning korraliku karusnahasaagi, siis on ta alati terve nagu härg ega ilmuta vähimaidki mandumise või väljasuremise tunnuseid. (Bartenjev 1896: 70).

S. Patkanov, käsitlemata hantide ning manside olemust pikemalt, märgib, et Vene riigile allutamise järel (seega ilmselt silmas pidades umbes 16.–17. sajandit) olid nad veel “looduse lapsed” (Patkanov 1898: 351).

S. V. Maksimovi 1856.–57. aastatel toimunud reisi kirjelduses, mis on 20. sajandi alul avaldatud, kirjutab autor Euroopa-neenetseid iseloomustades järgmist (kirjeldus on esitatud Maksimovi ning tema venelasest teejuhi vestlusena):
– See on ju rahumeelne rahvas, nagu näha.
– Selline rahumeelne, lahke!... rahumeelne, ainult kui on auru all, siis on tormakad, tikuvad ligi, norivad tüli. Aga kui karjud nende peale, ähvardad rusikaga, ei löö nad kartma, vaid tikuvad veel tihedamalt ligi. Aga kainetena on rahumeelsed nagu põhjapõdrad (Maksimov 1909b: 380).

Veel kirjutab Maksimov neenetsite ja joomise seostest:
...nad on sünnist saati viinavõtja rahvas. Neil joovad ka lapsukesed piima asemel viina ja naised joovad, kõik joovad... (Maksimov 1909b: 379).

Üks vestluskaaslane teatab Maksimovile neenetsite joomise kohta järgmist:
Samojeediga võib viina juua niipalju kui tahad, kuid tuleb endal kiirustada ning end kiiremini täis juua ning püstkojast lahkuda. Muidu kipub purjus samojeed kaklema. (Maksimov 1909c: 109).

Veel arvab Maksimov:
Samojeed on kõiges muistse aja vang, nagu iga teine arenemata hõim (Maksimov 1909c: 104).

Maksimov väidab ka (küll taas oma vestluskaaslase suu läbi), et neenetsid on “täiesti rumal rahvas”, põhjendades oma hinnangut sellega, et neenetsid ei tea oma vanust ega ela majades nagu venelased (Maksimov 1909b: 382). Ka nimetab Maksimov neenetseid lihtsameelseteks (Maksimov 1909c: 104). Neenetsi šamaani iseloomustab ta sõnadega “poolmetslane”, “pool-usuhull” ning “poolpetis” (Maksimov 1909c: 105).

Kirjutades hülgejahist Kanini poolsaare rannikul, märgib Maksimov neenetsite kohta küllaltki räigelt:
Aga selline kannatlikkus – oodata veepinnal looma ööpäevade kaupa – võib saada osaks ainult samojeedi hõimu poolidiootidele (Maksimov 1909a: 40).

Veel nimetab Maksimov neenetseid räpasteks ning iseloomustab nende eksistentsi “loomaeluna” (Maksimov 1909b: 16). Räpasust meenutab Maksimov veelgi (Maksimov 1909c: 101). Ka nimetab ta neenetseid “poolmetsikuteks”, “patriarhaalseteks-lühinägelikeks” ning “muretuteks” (Maksimov 1909c: 117, 118). Veel peab Maksimov neenetseid tuimadeks, kirjeldades selle illustreerimiseks situatsiooni, milles ta üht neenetsi naist küsitleb tema eluolust:
Kõik vastused annab samojeeditar sellise rahuliku hääletooniga, nagu vastaks küsimustele: kas ta sööb, magab või küsib palukest (Maksimov 1909c: 118).

Kirjeldades oma kohtumist neenetsitega viimaste püstkojas, märgib Maksimov, et “samojeedid” võtsid teda vastu “hämmelduse ning arusaamatusega” (Maksimov 1909c: 94, 96). Samas kujutab Maksimov neid häirimatult koduseid töid tegemas (umbkuube õmblemas, mänguasja voolimas, põdranahka kaapimas) ning täheldab:
Kõik see toimus sügavas, keskendunud vaikuses (Maksimov 1909c: 95).

Maksimov nimetab neenetseid “lihtsameelseteks” (Maksimov 1909c: 117). Ta arutleb ka neenetsi kultuuri “lihtsuse” põhjuste üle, käsitledes neenetsit põhjapõtrade “ripatsina”:
Vaat seepärast sõltuvad samojeedid alati oma põhjapõtrade tujudest, et viimastele on vajalik värske toit ning uued kohad, ning nõnda panevadki nad püstkojad üles seal, kuhu osutab nende loomade instinkt. Seepärast sulab ka terve samojeedi elu tihedalt kokku nendesamade põhjapõtrade loomse eksistentsi ilmingutega. Loomad peavad möödapääsmatult otsima endale toitu sealt, kus seda on, – nii sörgivad ka samojeedid nende järel sinna, nagu ustavad teenrid. Sellega on õigustatud ka selle Põhja-Venemaa pärismaalaste hõimu rändlev elu ning kõik mitte väga keerulised tavad ja koduse elu välised rituaalsed ilmingud. (Maksimov 1909c: 97).

Maksimov toob ära ka oma tähelepanekud komide ning neenetsite iseloomude erinevusest:
Taibukad, asjalikud sürjanid, kellel on olnud ammu palju võimalusi vaadelda oma nürimeelsete naabrite iseloomu, on tulnud täiesti positiivsetele ja õigetele järeldustele sellest, et samojeedid, sajandeid määratud võitlusele loodusega ning hulgaliste takistustega, mis on looduse poolt nende otseste eesmärkide saavutamisele asetatud, on töökad. Nad näevad seda eriti selle järgi, et mõni üksik nende seast istub kunagi tööta. Sürjanid teavad, et töökad ning kannatlikud samojeedid on samal ajal ka puhtsüdamlikult ustavad antud sõnale: kui lubaduse andja suri, ilmus tema asemele vend või mõni muu sugulane, kes võtab surnult üle kohustuse täitmise (need on äsjased faktid). Kui samojeed tahabki kuidagi kavaldada milleski, siis on teda lihtne tabada sellelt. (Maksimov 1909c: 109).

Maksimov aga kirjeldab sedagi, kuidas neenetsid on imakomidelt valetamise ära õppinud:
Naabrite mustad teod on teatud määrani äratanud samojeedides eneseteadvuse ning isegi kättemaksu, nagu see on tõestatud hiljutiste näidetega. Üks samojeed müüs juba ühele Pustozerski elanikule polaarrebaseid ja rebaseid teatud koguse leiva eest ning jõi kokkuleppe märgiks. Pustozerski elanik, jäänud enne purju, uinus. Samojeed ei kaotanud meelemärkust ega enesevalitsust, lahkus koos raha ja müüdud polaarrebastega. Polaarrebaste nahad müüs ta teisel päeval maha teisele peremehele ning kolmandal päeval “kadus tundrasse, kust teda nüüd enam ka koertega üles ei leia”, nagu väljendus üks kannatanu (Maksimov 1909c: 114).

Järeldused

Esitatud, kohati esmapilgul üsnagi vastuolulised seisukohad hantide ning neenetsite kohta on tinglikult taandatavad koondettekujutusele neljast Lääne-Siberi põliselanikke vorminud faktorist.
1. Soome-ugri, uurali algupära, mida käesolevas artiklis vaadeldud autoritest mainib küll ainult V. Bartenjev (1896).
2. Siberi ühisvaimsus, mis tuleneb maastiku, keskkonna mõjust. Seda rõhutab enim V. Islavin (1847), ent mõningal määral ka S. V. Maksimov (1909c).
3. Tsivilisatsiooni mõju, mida täheldavad mitmed autorid (Islavin (1847); Finsch & Brehm (1882); Bartenjev (1896); Maksimov (1909)).
4. Intuitiivne üldidee, mis on seotud ka maastikuga ning eluviisiga, et antud tingimused on teatud viisil sarnased muude “ülemaailmse proletariaadi”, “universaalsete ühiskondlike marginaalide” eksisteerimisoludega. Seda faktorit võib nimetada “proletaarseks eksistentsialismiks” ja seda esindab antud autorite seltskonnas ilmekaimalt A. Jacobi (1895), kes toob esile ulatuslikke paralleele hantide ning Saksimaa kaevurite ning muude marginaalsete kultuurigruppide vahel. Veel rõhutab neenetsite ühiskondlikku marginaalsust V. Islavin (1847) ning nagu juba eespool osutatud, ka M. A. Castrén (1860).
Taoline nelja faktoriga skeem on ülimalt deterministlik. Handid ja neenetsid on esitatud keskkonna ning olude produktina. Neil pole oma olemuse suhtes mingit aktiivset rolli. Nad ei kujunda justkui oma tunnuseid ise, vaid lihtsalt väljendavad objektiivsete tingimuste koosmõjusid. Selline ongi 19. sajandi etnograafiliste neenetsi- ning handikirjelduste põhiolemus. Kultuurisisestele isiksusekategooriatele ei pööratud tollal veel mingit tähelepanu.
Selline oli esialgne lühike ning äärmiselt kitsendatud probleemiseade ja allikavalikuga käsitlus hantide ja neenetsite iseloomukirjeldustest 19. sajandi vene etnograafilises kirjanduses.

Allikad ja kasutatud kirjandus

1. Abramov 1851 = Àáðàìîâ, Í. Î ââåäåíèè õðèñòèàíñòâà ó Áåðåçîâñêèõ oñòÿêîâ. Æóðíàë Ìèíèñòåðñòâà Íàðîäíîãî Ïðîñâåùåíèÿ. ×àñòü LXXII. Îòä. V. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã, lk 1–22.
   
2. Bartenjev 1896 = Áàðòåíåâ, Â. Íà Êðàéíåì Ñåâåðî-Çàïàäå Ñèáèðè. Î÷åðêè Îáäîðñêîãî êðàÿ. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
   
3. Beljavski 1833 = Áåëÿâñêèé. Ïîåçäêà ê Ëåäîâèòîìó oêåàíó. Ìîñêâà.
   
4. Castrén, Matias Aleksanteri 1860 = Ïóòåøåñòâèå Àëåêñàíäðà Êàñòðåíà ïî Ëàïëàíäèè, ñåâåðíîé Ðîññèè è Ñèáèðè (1838–1844, 1845–1849). Ìàãàçèí çåìëåäåëèÿ è ïóòåøåñòâèé. Ãåîãðàôè÷åñêèé ñáîðíèê Íèêîëàÿ Ôðîëîâà. Òîì VI. Ñîáðàíèå ñòàðûõ è íîâûõ ïóòåøåñòâèé. II. Ìîñêâà.
   
5. Finsch & Brehm 1882 = Ôèíø, Î., Áðåì, A. Ïóòåøåñòâèå â Çàïàäíóþ Ñèáèðü. Ìîñêâà.
   
6. Golovnjov 1995 = Ãîëîâíåâ, À. B. Ãîâîðÿùèå êóëüòóðû. Òðàäèöèè ñàìîäèéöåâ è óãðîâ. Åêàòåðèíáóðã.
   
7. Islavin 1847 = Èñëàâèí, Â. Ñàìîåäû â äîìàøíåì è îáùåñòâåííîì áûòó. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
   
8. Jacobi 1895 = ßêîáè, À. È. Îñòÿêè ñåâåðíîé ÷àñòè Òîáîëüñêîé ãóáåðíèè. Åæåãîäíèê Òîáîëüñêîãî Ãóáåðíñêîãî Ìóçåÿ. Âûï. IV, lk 1–25.
   
9. Linschooten 1915 = âàí-Ëèíøîòåí, Ã. Íèäåðëàíäñêàÿ ýêñïåäèöèÿ ê ñåâåðíûì áåðåãàì Ðîññèè â 1594-1595 ãã. Çàïèñêè ïî ãèäðîãðàôèè. Òîì XXXIX. Ïåòðîãðàä. Âûï. 3, 480–506; âûï. 4, 570–584.
   
10. Maksimov 1909a = Ñîáðàíèå ñî÷èíåíèé Ñ. Â. Ìàêñèìîâà. Òîì âîñüìîé. Ãîä íà Ñåâåðå. ×àñòü ïåðâàÿ. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
    
11. Maksimov 1909b = Ñîáðàíèå ñî÷èíåíèé Ñ. Â. Ìàêñèìîâà. Òîì äåâÿòûé. Ãîä íà Ñåâåðå. ×àñòü âòîðàÿ. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
    
12. Maksimov 1909c = Ñîáðàíèå ñî÷èíåíèé Ñ. Â. Ìàêñèìîâà. Òîì äåñÿòûé. Ãîä íà Ñåâåðå. ×àñòü òðåòÿÿ. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
    
13. Miller 1941 = Ìèëëåð, Ã. Ô. Èñòîðèÿ Ñèáèðè. II. Ìîñêâà, Ëåíèíãðàä.
    
14. Novitski 1973 = Íîâèöêèé, Ã. Kðàòêîå îïèñàíèå î íàðîäå îñòÿöêîì. Rövid leírás az osztják népröl (1715). Studia Uralo-Altaica III. Szeged: Univ. Szegediensis de Atiila József nominata.
    
15. Patkanov 1898 = Ïàòêàíîâ, Ñ. Ñêàçàíèÿ î ïîeçäêàõ îñòÿöêèõ êíÿçåé ê ðóññêèì öàðÿì. Æèâàÿ còàðèíà. Ïåðèîäè÷åñêîå èçäàíèå Îòäåëåíèÿ Ýòíîãðàôèè Èìïåðàòîðñêîãî Ðóññêîãî Ãåîãðàôè÷åñêîãî Îáùåñòâà. Âûï. III, IV. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã, lk 351–356.
    
16. Poljakov 1877 = Ïîëÿêîâ, È. Ñ. Ïèñüìà è îò÷åòû î ïóòåøåñòâèè â äîëèíó ð. Îáè. Ïðèëîæåíèå ê ÕÕÕìó òîìó çàïèñîê Èìï. Àêàäåìèè Íàóê. Âûï. 2. Ñàíêò-Ïåòåðáóðã.
    

1 Siiski on kohane esitada vähemalt üks Castréni tekstinäide, kuna see iseloomustab tema kirjeldusviisi, mis on sõnaohtram, põhjalikum ning tähelepanelikum kui suuremal osal käesolevas artiklis käsitletavatel autoritel. Castréni vaade neenetsite (mõeldud kui teatud viisil tüüpilise põliselaniku esindaja) “olemusele” on kohati tähelepanuväärselt adekvaatne, kuna sisaldab endas vihjet sellele, kuidas üldse said XIX sajandi uurijad ning rännumehed teadmisi taoliste tundra- ning taigarahvaste põhilistest iseloomuomadustest: Meie kirjus ringis ilmneb elu nautimine ometigi äärmiselt erinevalt. Venelane laulab lõbusaid laule, naljatleb ning naerab, mängib lolli. Sürjan loeb palveid, jutustab pühakute elulugusid ja esitab moraalseid õpetusi. Samojeed istub vaikselt ning kuulab tähelepanelikult, mida räägivad targemad inimesed. (Castrén 1860: 175). Seega – üks põhilisi XIX sajandi kirjeldusi obiugrilaste ning neenetsite iseloomu kohta – vaikne olek – on Castrénil kirjeldatud situatiivselt, vastandina muude autorite põhiliselt kategoorilis-deklaratiivsele sõnastusele.

2 XIX sajandi ning XX sajandi alguse teaduslikus kirjanduses tähistati kõiki samojeedi rahvaid ühise terminiga. Antud töös käsitletakse samojeedi rahvastest ainult neenetseid. Tsitaatides on säilitatud vana nimekuju.

3 Kuni XX sajandi alguseni nimetati teaduslikus kirjanduses hante tavaliselt ostjakiteks ning mansisid voguliteks. Tsitaatides on vastavad nimekujud säilitatud. Peale hantide nimetati ostjakiteks (või ostjakiteks-samojeedideks) ka sölkuppe.

4 Ilmselt peab V. Islavin silmas nartat.

5 Samojeedid-mongolid – pole päris selge, mida Bartenjev siinjuures silmas peab. Võib-olla arvab ta ekslikult neenetseid kuuluvaiks altai keelkonda või mongoliidsesse rassi.

6 Ostjakid-soomlased – mõeldud on ilmselt handi keele kuulumist uurali keelkonna soome-ugri harusse.

TAGASI