Nõiausust taaniaegsel Saaremaal
Piia Pedakmäe

17. sajand oli Euroopas nõiaprotsesside kõrgajaks. Nõiajahi epideemia puhkes ja levis 15. sajandi lõpust alates ja kestis 17. sajandi lõpuni. See nõiahullus on olnud uurijate tähelepanu keskmes juba üle poolteise sajandi ning ajaloolased on nähtuse komplekssuse tõttu pöördunud ka antropoloogia, folkloristika, psühholoogia ja mitmete teiste distsipliinide poole.

Uurijad on juhtinud tähelepanu asjaolule, et 16. ja 17. sajandi nõiaepideemiad kutsus esile kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mis küll ametlikult ristitud olid, kuid kus tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused (Trevor-Roper 1967: 116). Nõiajahtide seletamine Euroopa lõpliku kristianiseerimise katsena näib olevat elujõus ka 17. sajandi Eesti- ja Liivimaa puhul. Inglismaal vastavaid nähtusi uurinud A. Macfarlane ja K. Thomas on esitanud mudeli tugevalt integreeritud, vastastikku sõltuva külaühiskonna üleminekust individualiseeritud ühiskonnale. Kollektiivsust rõhutavasse külaühiskonda tungis individualistlik eetika, muutus väärtuste maailm ning naabritevaheline koostöö kaotas endise tähtsuse (Macfarlane 1970: 302). 1980. aastatest alates on üha rohkem uurijaid pidanud nõiaprotsesside tekke otsustavateks teguriteks Euroopa halduslikku, poliitilist ja õiguslikku arengut murrangulisel vara-uusajal. Praeguseni vaidlevad uurijad selle fenomeni, tema tekke ja vaibumise põhjuste üle. Tõenäoliselt jääb ta meile lõpuni kättesaamatuks ja müstiliseks sündmuseks ajaloos, sest raske on mõista mineviku inimese mõttemaailma, mis erineb sügavalt meie mõtlemisest. Erinevate ajastute mentaliteedid ei pruugi samadele reeglitele alluda ning ühe ajastu ratsionalism võib olla teise ajastu ebausk. Usk nõidumisse oli ja on universaalne usk. Tolleaegses külaühiskonnas olid ravimine “maarohtude” ja “sõnade peale lugemisega”, “lausumine” ja “loitsimine” üpris tavalised asjad. Ka eesti rahvausundis võib palju kohata igasugust maagiat ja tõrjenõidust. Esines palju lausumisi ja muid võtteid paha silma ja kaetamise, ärategemise või sõnumise, kadestamise ja laimamise vastu. Süüdistused ja tagakiusamised kasvasid välja talupoegade omavahelistest vastuoludest.

Väga väärtuslikuks allikaks vastava ajastu inimeste mentaliteedi, uskumuste, rituaalide jms kohta on kohtuprotokollid. Näiteks selgub ühest Saaremaal 1637. aastal asetleidnud kohtuprotsessist, et üks ebausklik talupoeg, nimega Selli Jahn, soovitas uppunud talupoja leidmiseks moodust, mille puhul võeti paati kaasa hani, kes pidi otsitavale kehale liginedes kisa tõstma. Uppunu leitigi (DRA, Rettertingsdomme 1537–1659, Hdb. nr 41, fol. 496–505). Nõidade surmamõistmisel toetuti suuresti Saksa-Rooma keisri Karl V valitsemisajal 1532. aastal koostatud kriminaalseadusele “Constitutio Criminalis Carolina” (Carolina). Carolinas seisis, et nõidumise abil kahju tekitamise korral tuleb süüdlane põletada tuleriidal. (Carolina art. 109: “Kui keegi tekitab inimestele kahju või viga nõidumisega, tuleb teda surmaga karistada ja see karistus tuleb tulega läbi viia. Kui keegi kasutab nõidumist ja ei tee sellega kellelegi kahju, tuleb teda asjade seisu järgi teisiti karistada, nagu otsustajad nõu vajavad ja nagu edaspidi nõu otsimisest on kirjutatud.” (Sootak 1991: 68–69)). Carolina, nagu rooma õiguski, tegi vahet valge ja musta maagia vahel, nimetades ainult viimast kuriteoks, ja nägi karistust ette vaid kahjutegemise eest, olenemata sellest, kas see oli sündinud nõidumise või kahjustava maagia abil. Juba Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli 1519. aasta visitatsioonikorralduses nähti ette surmanuhtlus nõidadele. Selles nõuti, et visitaatorid teeksid kindlaks, kas ei ole teada lausujaid, nõidu või ketserluses kahtlustatavaid, kes pole õiged kristlased ja austavad pühasid hiisi, kive, puid või kes haiguse ja õnnetuse puhul konsulteerivad ennustajate ja lausujatega ning kasutavad nende nõuandeid loomade ravimisel jne. Sellise ebausu vastu pidi võitlema ning piksekultuse järgijad tuli kui uskmatud ja ketserid põletada (Arbusow 1919: 128; Madar 1987: 125).

Tihtilugu viidati ka Moosese seadusele (Exodus 22: 18) Vanast Testamendist: Sa ei tohi nõida ellu jätta (Sootak 1991: 8). Siiski mitte kõiki nõidumises süüdistatuid ei karistatud, kuigi enda õigustamine ja kahtluse alt pääsemine näis olevat väga raske.

Eestis langes nõiaprotsesside kõrgaeg just 17. sajandi teise veerandisse (Madar 1987: 127). Nõiaprotsesside toimumise kohta taaniaegsel Saaremaal puuduvad aga andmed. Tollal kuulusid talupoegade kriminaalkuriteod mõisakohtu pädevusse ja nende menetlust ei protokollitud. Saaremaal pole säilinud ka teiste kohtute arhiive – maakohtu, lossikohtu ega linnakohtu omi –, kuid kindlasti ei jäänud Saaremaa sellest fenomenist puutumata. 1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kantslerile Taani, et “lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid” (Rørdam 1878: 181). Anders Bille oli asehaldur, kes kõige rohkem tegeles kiriklike probleemidega ja püüdis Saaremaa kirikut lähendada Taani kirikule kommetelt ja tavadelt. Tema asehalduriks olemise perioodi ajal (1634–1642) on üks Saaremaalt pärit “nõid” jõudnud lausa Taani Kuningliku Ülemkohtu ette. Vastavalt Taani kuninga Frederik II poolt kinnitatud privileegidele oli Saaremaalt õigus apelleerida Taani kuningale. Taani Kuningliku Ülemkohtu (Kongens Retterting) protokollides leidubki kümmekond Saaremaad puudutavat kohtuasja. 1639. aasta 8. mail, päeval, mil Taani Kuninglik Ülemkohus tegeles terve päeva Saaremaa asjadega, tuli kõne alla ka üks nõidumisega seotud protsess. Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille oli kohtu ette kutsunud vennad Johannes ja Werner Lohmanni, kes olid ühe nõidumises süüdistatava naise – Reimerske – pojad (DRA, Rettertingsdomme, Hdb. nr 41, fol. 486–496). Lohmannide näol oli ilmselt tegemist küllalt jõukal järjel olevate linnakodanikega. Reimerske mees Heinrich Lohmann oli vöötegija Kuressaares (Helk 1988: 308). Werner Lohmann oli kullassepp, tal oli 1635. aastal Kuressaares majaplats (Helk 1989: 194) ning üks Johannes Lohmanni nimeline immatrikuleeriti 1637. aastal Kopenhaageni ülikooli, 1641. aastal õppis ta Greifswaldis (Helk 1989: 19). Vennad Lohmannid olid kirjutanud kuningas Christian IV-le kaebekirja asehaldur Anders Bille kohta, süüdistades teda nende ema põhjuseta vangishoidmises ja piinamises, samas ka väites, et tunnistajad olid Anders Bille käsilased, keda ta mõjutas. Nende ema Reimerske lasti vabaks ilma tema head nime taastamata. Anders Bille esindab antud kohtuasjas maakohut, kus ta oli eesistuja.

Vastuseks vendade kaebusele saatis “rahvakuningas” Christian IV asehaldurile manitseva kirja, käskides tal tõest kinni pidada. Asehaldur kutsus vennaksed aga pealekaebamise eest Kuningliku Ülemkohtu ette (DRA, TKIA A. 12., 18.12.1637). 1638. aastal pole Anders Bille aga ise kõrgema kohtu ette ilmunud. 24. aprillil 1638. aastal palus Kopenhaagenisse sõitnud Werner Lohmann oma palvekirjas kuningalt turvekirja Saaremaale tagasipöördumiseks, mis kaitseks teda lossi- ja linnamagistraadi eest (DRA, TKUA Livland 20). Antud kohtuasja taustal tuleb mainida ka konflikti Anders Bille ja Friedrich Budde, ühe Saaremaa suurema maavaldaja vahel. Budded olid ühed arvukatest saksa aadlikest, kes astusid Taani teenistusse ning kelle järeltulijad integreerusid Taani aadli hulka. Friedrich Budde oli asehaldur Mattias Budde (1584–1589) poeg. Friedrich Budde varjas samal ajal enda juures ka Tartust kahenaisepidamise süüdistuste eest põgenenud Tartu ülikooli esimest ajaloo- ja muinsuste professorit Friedrich Meniust. Nii Budde kui Menius ässitasid Anders Bille väite kohaselt Lohmanne tema peale kaebama ning olid tema vastu “partei” loonud. Nõiaprotsessiga samal päeval arutati ülemkohtu ees ka Friedrich Budde ja Anders Bille omavahelisi omandialaseid tülisid (DRA, Rettertingsdomme, Hdb. nr 42, fol. 477–485,496–505).

8. mail 1639. aastal andsid mõlemad pooled lõpuks Taani Kuningliku Ülemkohtu ees aru. Kõigepealt esitas Anders Bille Kuninglikule Ülemkohtule esildise – “libelli”, kus püüdis oma tegevust õigustada. Oma esildises juhtis ta tähelepanu sellele, et Saaremaal valitseb teistsugune õigus, milles kriminaalõiguse kohta seisab väga vähe, seetõttu on Saaremaal ja ka kogu Liivimaal appi võetud Karl V kaelakohtukord (Carolina). Anders Bille viitas ka sellele, et erinevates seadustes on kirjas erinevad normid, millal on õigus inimest piinata või määrata kriminaalkaristust. Mõne puhul piisab kumust, mõne puhul on üldise kumu kõrval vaja ka ühte või siis kahte tunnistajat. Kohtualuse piinamine tunnistuse saamiseks oli üpris tavaline tolleaegses kohtumenetluses. Näiteks lubati Eestis 1632. aasta maakohtukorraldusega talupoegi ja linnakodanikke kriminaalasjade puhul “enne või pärast ülekuulamist piinamise või vangistusega kohelda” (Bunge 1874: 255; Madar 1987: 134). Anders Bille esildis sisaldab palju ladinakeelseid seaduskatkeid. Tavaliselt siiski järgnes teooria sellele, mis kohtus oli juba aset leidnud, st et kõigepealt viidi otsus täide ja alles siis leiti põhjendused ning vastavad seadused.

Anders Bille väitel oli Reimersket juba mitu aastat nõidumises kahtlustatud. Reimerske kohta oli olemas üks tõend, mis pärines 1634. aastast. Karja kirikus, kadripäeva jumalateenistuse ajal oli Reimerske ähvardanud kogu kihelkonnarahva kuuldes ühte talupoega Rein Leuskülli, kes olevat temalt 4 vööd varastanud. Reimer kohe tagasi tuua, muidu juhtuvat talupojaga midagi halba. Varsti oligi Reinul kont kurku kinni jäänud ja ta oli lämbumise äärel. Tema poeg läks Karja mõisa, maanõunik Hans Bergile kaebama. Hans Berg oli käskinud need vööd Reimerskele Kuressaarde tagasi viia. Seepeale oli Reimerske laenanud pojalt ühe tinapudeli ja “teinud sinna midagi, mis nagu viin näis, aga polnud” ning käskinud tema isal seda kasutada, siis minevat paremaks. Samal ajal oli ta ähvardanud, et kui ta seda pudelit talle tagasi ei too, siis tal hästi ei lähe. Poeg ratsutas koju, aga juba pool tundi enne kojujõudmist oli isal parem hakanud. Seetõttu ei hoolinud poeg ähvardusest, sulatas pudeli, valas sellest sõle, nagu tüdrukud sel ajal tavatsesid Saaremaal kanda, ja kinkis selle edasi. Pärast seda oli ta aga kohe haigeks jäänud, ööl ja päeval Reimerske nime karjunud ja väitnud, et ainult Reimerske on tema haiguses süüdi, ning lõpuks ka hinge heitnud.

Selle loo puhul võib tuua mitmeid paralleele teiste Euroopa nõiajuhtumitega. Nõidadeks peeti sageli vanu naisi, eriti aga kerjuseid ja vigaseid, kes tühjade kätega minema saadetult pomisesid needusi. Teatud ajahetkel pärast needmist juhtus õnnetus sellele, kes oli nad ära ajanud, ning see õnnetus kirjutati nõia arvele. Tegelikult oli see hoopis ohver, kes oli hea käitumise vastu eksinud ja tundis end seetõttu halvasti, olles näiteks kerjuse ära ajanud. Nõida vihati kui selle tunde põhjustajat, tegemist oli enda süütunde projektsiooniga (Macfarlane 1970: 174). Süüdistus esitati tavaliselt ainult siis, kui süüdistaja tundis, et salaviha oletatava nõia poolt oli õigustatud. Paradoksaalsel kombel näis just nõial olevat õigus, kuna ta ei tegutsenud üksnes kättemaksuhimust, vaid maksis kätte ülekohtu eest (Thomas 1971: 659). Saaremaa juhtumi puhul võisid oma rolli mängida ka sotsiaalsed vastuolud. Linnakodanikel oli tülisid vaesema maarahvaga. Kuna nõid ja ohver olid tavaliselt isikliku vaenu läbi seotud, siis on üpriski ebatavaline, et nõidu oleks süüdistatud näljahädas, katkus või tulekahjudes, kus ohvriks oli terve ühiskond.

Ajastule oli iseloomulik, et nõiduses kahtlustati just ravimisega tegelevaid “lausujaid” ja “tarku”. Eriti sageli esitati niisugune süüdistus, kui ravimine mingil põhjusel ebaõnnestus. Näib, et talupojad olid kaljukindlalt veendunud, et “lausuja” suudab nii haigused peale nõiduda kui ka need hiljem oma kunstidega pealt ära võtta. Suurt osa haigusi oskasid inimesed ravida üksnes intuitsioonile ja sajandite jooksul kogunenud kogemustele toetudes. Paljude tõbede ees seisti aga abitult ning tunnetati neid kui arusaamatuid, kusagilt väljastpoolt inimese sisse tulnud jõude. Eriti suurt hirmu tekitasid vaimuhaigused. Asehaldur Anders Bille sõnul võis Carolina 32. ja 44. artikli kohaselt nüüd Reimerske vastutusele võtta, sest esiteks oli Reimerskel halb kuulsus, teiseks oli ta ähvardanud ja ähvardus oli kohe mõjunud, ja kolmandaks oli ta selle vastu abirohtu andnud. Rein Leusküll kaebas maakohtule, kuid midagi ette ei võetud ja asi lükati edasi. Sellest protokollist on võimalik leida tõendeid ka nõidade omavahelise koostöö kohta ning Reimerske seltsimisest teiste nõidadega. 1635. aastal tunnistasid kaks kinnivõetud ja nõidumises süüdistatavat talupoega – Konger Hans ja Steffan Kock – üksmeelselt Reimerske vastu. Mõlemad tunnistasid kõik üles ilma piinamata. Konger Hans oli, ilma et talle piinamisriistugi oleks näidatud, kohe kõike kahetsenud ja jumalat tänanud, et ta kuradi lõugade vahelt päästeti. Talupoeg kaebas, et Steffan Kock juhtis ta kolme aasta eest nõidumise juurde. Tema juures käis ka superintendent Christopher Cothenius, kes trööstis ja õpetas teda, misjärel ta vabatahtlikult nimetas oma kaasosalised (complices). Nende kahe talupoja tunnistuste põhjal võeti Reimerske kinni ja teda hakati küsitlema. Reimerske ise ennast süüdi ei tunnistanud, “vastas kõigile küsimustele langetatud silmade, liikumatu näo ja kehaga” ja ütles “lihtsalt ei ja mitte midagi rohkemat”. Ta vastandati ka kaassüüdlastega, kes oma süüdistusi kordasid. Reimerske vastu toodi teisigi asjaolusid, näiteks olevat ta kokana töötades riisipudru praeks muutnud.

Carolina järgi võis süüaluse süüdi mõista ainult siis, kui kahtlusalune ise oma süü üles tunnistas. Reimerske puhul oli ilmselt tegemist väga tugeva inimesega, sest piinamisele ei suutnud paljud vastu pidada. Taani seadusandluse järgi näiteks aga ei tohtinud piinamist kasutada enne, kui kohtuotsus oli langenud. Samuti ei saanud isikud, kes olid nõidumises süüdi mõistetud, teiste vastu tunnistada (Tamm 1996: 116–117). Seetõttu võis ka Anders Billel üpris raske olla veenda Ülemkohut, keda paratamatult mõjutasid Taanis valitsevad seadused. Võimalik, et kaebajad olid sellega arvestanud. 1637. aastal tunnistas juba kolmas nõidumises süüdistatav – Tua Matt – Reimerske vastu ning järgmisel aastal oli Reimerske mees Heinrich Lohmann tunnistajate ütlemist mööda Reimersket nõiaks nimetanud ja ka tema kaasosaliste (complices) arvu – 13 – teatanud. Antud protsessi puhul leiab kinnitust ka väide, et kui peaaegu kogu Lääne-Euroopas oli nõidumine naiste kuritegu, siis Eestis, Islandil ja Ida-Soomes ei ole nõidumine seotud ainult naissooga (Madar 1987: 135). Selle protsessi puhul on nimepidi nimetatud nõidade seas selge ülekaal meeste poolel.

Kokkuvõtvalt leidis asehaldur Anders Bille oma esildises, et talitati vastavalt seadustele ja põhjuseta kaebuse eest tuleb Lohmanne karistada kohtukulude väljamõistmisega. Kopenhaagenisse oli tulnud ka Werner Lohmann, kel polnud peale kaebekirja midagi lisada, ning tema ema Reimerske, kes kõikidele süüdistustele endiselt eitavalt vastas. Taani Kuningliku Ülemkohtu otsus kõlas, et Anders Bille ja maakohus pole kellelegi ülekohut teinud, sest tõendeid Reimerske piinamiseks oli piisavalt. Kuna Reimerske ei olnud piinamisel end süüdi tunnistanud, vabastati ta edasisest ülekuulamisest, et teda uute tõendite esilekerkimisel saaks uuesti proovile panna.

Sellega asi ei lõppenud. Ühest 1641. aasta kuninga kirjast Anders Billele selgub, et viimane oli saatnud taas mitmesuguseid dokumente Reimerske kohta (mis kahjuks pole säilinud) ja kuningalt nõu küsinud, mida naisega ette võtta, kas teda uuesti piinata või saata ta maalt välja seoses uute tõendite esilekerkimisega. Kuningas soovitas Reimerske maalt välja saata (Kancelliets Brevbøger 1641–43: 645).

See üksik säilinud katke ei võimalda esile tuua Saaremaa lokaalset omapära nõiaprotsesside läbiviimisel või nõidadeks tunnistamisel. Kahjuks pole säilinud ka kohtuprotokollis viidatud lisasid. Selles kohtuprotokollis pole küll kordagi mainitud veeproovi, mis oli väga levinud ordaal Eestimaa nõiaprotsessidel (vt Uuspuu 1937: 118, 122).

Ka hilisemast ajast leidub vihjeid saarlastelt õpitud nõiakunsti kohta. 1652. aasta 20. jaanuaril Lääne Meeskohtu korraldusel asetleidnud protsessis süüdistab Lihula hauptmann kaebealust Bebertt'i nõidumisega kahju tekitamises ja kahenaisepidamises. Kaebealune tunnistab, et ta oskavat lausuda ja tervendada nii inimesi kui loomi ja oli õppinud seda kelleltki vanalt saarlaselt (Uuspuu 1938: 85–86).

Arhiivimaterjalid

DRA – Riksarkivet, Kopenhaagen (Taani Riigiarhiiv), Rettertingsdomme 1537–1659, Herredagsdombog nr 41.
DRA, TKIA A. 12. Registrerede Koncepter. 1636–37.
DRA, TKUA Livland 20, Indkomne Memorialier fra Anders Bille.


Kasutatud kirjandus

1. Arbusow, L. 1919; 1921. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig & Riga.
   
2. Bunge, Fr. G. von 1874. Geschichte des Gerichtswesens und Gerichtsverfahrens in Liv-, Est-, und Curland. Reval.
   
3. V. 1988. Bürgerlisten von Arensburg (Ösel) aus dem Jahr 1627. Ostdeutsche Familienkunde, Heft 2/1988, lk 305–309
   
4. V. 1989. Die Stadtschule Arensburg auf Ösel in dänischer Zeit (1559–1710). Lüneburg.
   
5. J. 1987. Ristiusk, teadus ja nõiaprotsessid XVII sajandil. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Tallinn, lk 146–171.
   
6. J. & Salupere, M. 1991. Nõiamoorid, pisuhännad ja maatargad: Tartu 1619. aasta nõiaprotsessist ja selle taustast. Akadeemia 1991, nr 3, lk 588–615.
   
7. Kancelliets Brevbøger verdrørende Danmarks indre forhold. Udg. ved Laurs Larsen, Bände aus Jahren 1609–1651. 1916–1996. København.
   
8. Macfarlane, A. 1970. Witchcraft in Tudor and Stuart England: A regional and comparative study. London.
   
9. Madar, M. 1987. Nõiaprotsessid Eestis XVI sajandist XIX sajandini. Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Artiklite kogumik III. Tallinn, lk 124–145.
   
10. Rørdam, H. 1878. Til Øsels Historie under Forbindelsen med Danmark. Danske Magazin, 1878/4.
    
11. Sootak, J. (koost) 1991. Tekste kriminaalõiguse ajaloost. Tartu.
    
12. D.1996. Dansk retshistorie. København.
    
13. Thomas, K. 1971. Religion and the Decline of Magic: Studies in popular Beliefs in sixteenth and seventeenth century England. London.
    
14. Trevor-Roper, H. R. 1967. Religion, the Reformation and Social Change. London.
    
15. Uuspuu, V. 1937. Nõiaprotsesse Pärnu Maakohtu arhiivist. Usuteaduslik ajakiri, nr 3/4, lk 114–126.
    
16. Uuspuu, V. 1938. Surmaotsused eesti nõiaprotsessides. Usuteaduslik ajakiri, nr 2, 3/4, lk 79–87, 117–130.
    

TAGASI