Põhjahantide matusekommetest
20. sajandi viimasel veerandil
Edgar Saar
Hantide matusekombeid on uurinud K. F. Karjalainen, V. Tšernetsov, Z. Sokolova ja V. Kulemzin. Käesolev kirjutis tugineb põhiliselt autori poolt aastatel 1974–1989 ja 1996 välitöödel kogutud materjalile ning siin vaadeldakse Handi-Mansi autonoomse ringkonna Oktjabrskoje, Belojarski ja Berjozovo ning Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna Šurõškarõ ja Priuralski rajooni matusekombeid.
Oktjabrskoje, Belojarski, Berjozovo ning valdaval osal Šurõškarõ rajooni aladel matavad handid oma surnuid maa sisse kaevatud hauda. Kirst tehakse tänapäeval laudadest, varem tehti see paadist, mille otsad saeti ära. Tänapäeval matavad handid oma lahkunuid kolmandal päeval pärast surma, seevastu varasematel aegadel on maetud kohe ka surmapäeval.
1988. aasta suvel nägin ma Šurõškarõ rajooni lõunaosas asuva Azovo küla kalmistul matuseid, mida järgnevalt kirjeldan.
Kirst viidi kalmistule reel, mille ette oli rakendatud hobune (foto 1). Kirst oli kinnitatud ree külge nööriga ja kirstu peapoolse otsa alla oli kurjade vaimude tõrjumiseks asetatud kirves. Suunduti kalmistule, mis asus matusemajast umbes kilomeetri kaugusel, küla kõrval männimetsas.
Kalmistul tõsteti kirst reelt ja asetati laudadest tehtud alusele; hobune reega viidi külla tagasi. Kirstukaas võeti pealt ja asetati kõrvale. Samal ajal, kui mehed hakkasid labidatega hauda kaevama, tehti kalmistule tee keetmiseks lõke. Matuselistel oli kodust kaasa võetud toitu: saia, soolakala, kompvekke, rõngikuid, küpsiseid ja purk rabamurakaid, aga ka teekann, joogiklaasid ning kausid. Läheduses olevalt haualt võeti väike söögilaud ja asetati kirstu kõrvale. Mõne aja pärast saabus kalmistule regi väikese söögilauaga, mis asetati samuti kirstu kõrvale ja kaeti kodust kaasa võetud toiduga. Pärast seda, kui umbes 80 cm sügavune haud oli valmis kaevatud, asusid matuselised toidulaudade juurde sööma. Seejärel saabus külast regi lauakoormaga.
Foto 1. Hobune reega kirstu kalmistule vedamas. Azovõ küla Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1988.
Kui mehed olid veidi söönud, hakkasid nad valmistama laudadest hauaehitist (foto 2). Tavapäraselt on see väikese viilkatusega maja kujuline. Naised panid kirstu veel rõivaid (pintsak, püksid, päevasärgid), mis kaeti riidelaiuga. Enne kirstu asetamist tõmmati viis korda kasevitsaga üle riideesemete – see tähendas nende puhastamist kõigest halvast. Seejärel naasid matuselised uuesti laudade juurde sööma, käest kätte anti klaasi lahjendatud piiritusega.
Järgnevalt pandi kirstule kaas peale, kaanele asetati pikipuu ja sellele risti kaks väiksemat puud, mis seoti nööriga kirstu külge. Matuselised käisid kordamööda kirstu tõstmas: võeti kinni pikipuu otsast ja tõsteti kirstu ots veidi üles. Tõstsid nii mehed kui naised, igaüks tegi seda kolm korda ja suudles kolm korda kirstu kaant. Kõigepealt tõstsid kirstu lahkunu õed ja vend ning nende järel ülejäänud matuselised. Ka mina tegin seda. Hiljem küsisin, miks nii tehakse, ning handid vastasid, et nii jäetakse lahkunuga hüvasti.
Pärast seda võtsid neli meest kirstu kätele ja kandsid selle haua juurde. Haua ääri siluti kasevitsaga viis korda haua kurjast puhastamiseks. Haua põhja pandi riidest vaip ja peapoolsesse otsa kirves. Kirstu ümber seotud nöörid ning kaanele asetatud puud võeti ära, seejärel lasti kirst hauda. Kirstu taha hauda topiti rõivakompsud, peale laotati riie, millele asetati kaks kasukat ja jope, mis kaeti samuti riidega. Hauda pandi ka kauss, mis enne löödi lössi. Üle haua asetati viis kaarekujulist kaseritva, mis jällegi puhastati kaseoksaga. Neile ritvadele laotati üle haua kaks tõrvapapiriba. Nüüd asetati hauale meeste tehtud hauaehitis, mille katuselauad löödi naeltega kinni. Hauaehitise esiküljel oli nn hingeauk. Labidaga visati mulda hauaehitise kõrvale ja taha.
Hauaehitise ette pandi laud, sellele asetati pudel lahjendatud piiritusega, joogiklaas ja kauss küpsistega, hingeaugust visati sisse leivatükke – nii kostitati lahkunut. Mõne aja pärast võeti pudel, joogiklaas ja kauss küpsistega hauaehitise eest ära ja asetati söögilauale, mille ääres sõid ja jõid matuselised. Seejärel jäeti lahkunuga hüvasti: hauaehitisele koputati kolm korda ja suudeldi seda ning selle esiküljel olevale hingeaugule pandi luugike ette. Söögilaud, mille matuselised võtsid pärast kalmistule saabumist lähedal olevalt haualt, pandi tagasi oma kohale, külast toodud söögilaud asetati vastvalminud hauaehitisele, jalad ülespoole. Ka kaasavõetud teekann jäeti sinna juurde ning matuselised lahkusid kalmistult.
Peaaegu kümme aastat varem, 1979. aastal, olin jälginud samal kalmistul matuseid. Siis oli haua sügavuseks umbes 50 cm ja kirst oli vaid mõni sentimeeter haua äärest sügavamal. Haua põhja kirstu alla asetati põhjapõdranahk ja lauatükk ning kirstule laotati kaks meeste umbkasukat (maaltsa) – üks ettepoole, teine tahapoole. Mõlema kasuka kapuutsid olid suunaga kirstu esiotsa poole. Kirstu tagaosa peale asetati kohver rõivastega. Haud kaeti pealt kasetohuribadest kokkuõmmeldud kattega, millele tõsteti hauaehitis, mille ma hiljem ära mõõtsin: pikkus 261 cm, laius 119 cm, kõrgus 44 cm. Vahetus naabruses olevate hauaehitiste vastavad mõõtmed olid 204 cm, 152 cm, 61 cm ning 297 cm, 134 cm, 46 cm.
Foto 2. Mehed kalmistul hauaehitist tegemas. Azovõ küla Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1988.
Azovõ kalmistul oli üle 60 haua ja hauaehitised olid sel kalmistul laudadest (foto 3). Tavaliselt oli hauaehitiste katuselaudade alla pandud kas kasetoht või tõrvapapp ning kõigil oli esiküljel hingeauk. Vanemad hauaehitised olid ära mädanenud. Hauaehitiste juurde või peale oli asetatud väikesi söögilaudu, teekanne, ämbreid, kruuse, kausse jm esemeid, mida kasutati matustel ning hiljem surnute mälestamise ajal. Palju oli kalmistul tühjaks joodud alkoholipudeleid. Haudade juurde oli asetatud lahkunutele kuulunud esemeid: nartasid, paate, aere, suuski, regesid jm. Kalmistu lähedale metsa puude alla oli pandud surnutele kuulunud rõivaid ja jalanõusid. Azovõ kalmistuga sarnanevad Oktjabrskoje, Berjozovo, Belojarski ning valdava osa Šurõškarõ rajooni handi külade läheduses paiknevad kalmistud. Azovõs on hauaehitised tehtud laudadest, põhjahantide kalmistutel seevastu on palju puutüvedest valmistatuid.
Foto 3. Hauad handi kalmistul. Azovõ küla Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1988.
Šurõškarõ rajooni põhjaosa ja Priuralski rajooni handid matavad oma surnuid maa peale ehitatud väikese maja kujulisesse hauaehitisse. Selle majakese külgseinad laienevad alt ülespoole, igal neist on esiküljel hingeauk ning katusele on asetatud mättaid koos sambla ja rohuga. Mõnel katusel kasvavad väikesed kased, mis on sinna sattunud koos mätastega. Matuste ajal tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitisele (foto 4) või riputatakse läheduses olevate puude otsa või siis hauaehitise külge kinnitatud lattide otsa. Hauaehitiste juurde ja peale on pandud nartasid, suuski, teekanne, ämbreid, söögilaudu, kulpe, kruuse, pudeleid ja purke.
Foto 4. Haud handi kalmistul. Johan Ovi küla Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1988.
Pärast matuseid käivad handid kalmistul lahkunut mälestamas. Kui lahkunu oli naine, siis mälestatakse teda neljandal, kui mees, siis viiendal päeval. Järgmine mälestamine on vastavalt neljakümnendal või viiekümnendal päeval pärast matuseid. Kui handid on tulnud kalmistule lahkunut mälestama, siis koputab igaüks tervituseks kolm korda hauaehitisele. Hingeaugu eest võetakse ära luuk ja tehakse kalmistule lõke, millel keedetakse teed, liha ja kala. Kõigepealt asetatakse klaas viina või veiniga ja osa toidust hauaehitise ette ning kostitatakse lahkunut. Hiljem võetakse need sealt ära ning pannakse toidulauale teiste söökide ja jookide hulka. Kõik mälestama tulnud handid söövad ja joovad söögilaua ääres. Lahkumisel pannakse hingeaugule jälle luuk ette ning koputatakse hüvastijätuks kolm korda.
Hantide arvates on inimesel mitu hinge. V. Tšernetsovi järgi on naisel neli ja mehel viis hinge. Üks neist on varihing (is-hor), mida kujutatakse nähtava varjuna. Pärast surma läheb see hing koos kehaga hauda. Teist hinge (urt) kujutatakse inimese- või linnukujulisena ja pärast inimese surma läheb see hing surnuteriiki. Kolmas hing on metsisekujuline. Inimeses on ta ainult uneajal, seepärast nimetatakse teda unehingeks (ulem-is) ning see hing sureb koos omanikuga. Neljas hing (lil) on hingushing, mis läheb pärast inimese surma tema jaoks tehtud nuku (ittõrma) sisse, kust ta hiljem asub ümber samas sugukonnas sündinud lapsesse. Mõnede hantide arvates on mehe viies hing tema jõud, teiste arvates on mehel kaks hingushinge.
Ka 20. sajandi viimasel veerandil teevad põhjahandid surnud inimese hinge jaoks nuku. Kui lahkunu oli naine, siis on nukk naise, kui mees, siis mehe rõivastes. Olen mitmel pool põhjahantide juures näinud hingenukke. Üht mehe rõivastes 24 cm kõrgust nukku (foto 5) nägin ma 1979. aastal Sõnja jõe äärsetel hantidel Ovgorti külas. Seda hoiti laudkastis toa pühanurgas. Hingenukku hoitakse toas mõne aasta vältel, hiljem maetakse see maa sisse, visatakse metsas puuõõnsusse või põletatakse.
Foto 5. Hingenukk. Ovgorti küla Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1988.
Foto 6. Majake posti otsas, milles hoitakse ebaloomulikult surnud inimese hingenukku. Ovgorti küla, Šurõškarõ raj, Tjumeni obl. Autori foto, 1976.
Sõnja jõe äärsed handid ehitavad ebaloomuliku surma (külmumine, uppumine, enesetapp) puhul metsa posti otsa väikese majakese (foto 6) ning teevad veel ühe hingenuku (ura), mille asetavad sellesse majakesesse. Sinna pannakse ka rõivaid, tarbeesemeid, tubakat, sigarette, teepakke jm. 1979. aastal nägin ma eespool nimetatud Ovgorti küla lähedal 23 laudadest majakest, mis kõik olid kinnitatud kasvavatest puudest valmistatud postide otsa – puu latv oli ära lõigatud, alumisel osal oksad ära laasitud ning see moodustas juurtega posti. Nende majakeste juures käidi ka lahkunut mälestamas: nende läheduses oli kaks lõkkeaset ja mitu ämbrit tee, liha ja kala keetmiseks. Samas oli ka tühjaks joodud alkoholipudeleid.
Kui võrrelda põhjahantide matusetavasid naaberalade kombestikuga, siis ilmneb, et surnu kirstuga maa sisse matjate tavand sarnaneb kõige enam põhjamanside ja idahantide omaga. Kõige põhjapoolsemad handid asetavad surnu kirstuga maa peale ehitatud hauaehitisse ning nende matused sarnanevad Obi alamjooksu neenetsite matustega, kes samuti matavad surnu maa peale ehitatud hauaehitisse, mille juurde asetatakse lahkunule kuulunud suuski ja nartasid. Erinevuseks on see, et handid panevad surnu hauaehitisse kirstus, neenetsid aga mähivad põhjapõdranahkadesse ning asetavad sinna ilma kirstuta.
Kui võrrelda tänapäeva hantide matuseid 20. sajandi alguse omadega, siis võib täheldada, et usk hauatagusesse ellu taandub. Varasema ajaga võrreldes pannakse nüüd hauda vähem esemeid ning ei täideta enam kõiki kombetalitusi. Sajandi alguses kaeti haud kasetohust kattega, tänapäeval tehakse seda ka tõrvapapiga, varem tehti hauaehitised puutüvedest, nüüdisajal tavaliselt laudadest. Matusekombestik lihtsustub, kuid üldiselt on tänapäeval põhjahantide matused endiselt traditsioonilised.
Kirjandus
Sokolova 1980 = Ñîêîëîâà, Ç. Ï. Õàíòû è ìàíñè. Ñåìåéíàÿ îáðÿäíîñòü íàðîäîâ Ñèáèðè. Ìîñêâà, lk 125–143.
Tšernetsov 1952 = ×åðíåöîâ, Â. Í. Ïðåäñòàâëåíèÿ î äóøå ó îáñêèõ óãðîâ. Òðóäû Èíñòèòóòà Ýòíîãðàôèè èì. Í. Í. Ìèêëóõî-Ìàêëàÿ. Íîâàÿ ñåðèÿ, 51. Ìîñêâà-Ëåíèíãðàä, lk 116–156.
TAGASI