Pühapäev eesti maarahva traditsioonis
Mall Hiiemäe

Eestlastel on pühapäeva kohta oma nimetus pühapäev, mis vihjab selle nädalapäeva teatavale sakraalsusele. Seda nimetust on seosesse viidud eestlaste kristianiseerimisega 13. sajandil germaanlaste poolt. Usundiuurija M. J. Eiseni (1926: 165) arvates kandis see päev paganluse ajal mingit muud, praegu tundmata nimetust. Oma väidet argumenteerib ta sellega, et paganluse ajal ei saanudki pühapäev praegust tähendust kanda, sest pühaks peeti neljapäeva. Neljapäeva erilist positsiooni käsitab ta kui kultuurilaenu: “Neljapäeva pühaks pidamine põlvneb igatahes germaanlastelt, kes teda oma jumala Thori auks pühitsesid. Muistsed eestlased omandasid germaanlastelt Thori ja Thoriga ühes ka osa ta kultusest, muuseas neljapäeva.” (Eisen 1926: 171). Ajaloolane L. Vahtre (1991: 17–18) on osutanud eesti päevanimetuste kujunemisel lõunapoolsetele mõjustustele, konstateerides, et ka lätlastel on samatähenduslik nimetus svetdiena pühapäeva kohta. Niisugune oma nimetuse olemasolu on andnud talle põhjust järeldada, et seitsmepäevase nädala tundmine on neil kahel naaberrahval varasem kui nende ristiusustamine.

Põhiosa infost eestlaste pühapäeva veetmise kohta Eesti Rahvaluule Arhiivis kajastab 19.–20. sajandi suulist pärimust. Nimelt hoogustus selle kirjapanemine 19. sajandi 80-ndatel aastatel. Kuigi folkloorinähtuste hääbumistendents oli sellal ilmne, on suudetud siiski talletada märkimisväärne andmekogum, seda eeskätt talurahvakultuurist. Otsest teavet annavad määratlused eri nädalapäevade sobivuse kohta teatavateks töödeks ning toiminguteks. Selgub, et teave neljapäeva pühakspidamisest on rahvasuus püsinud veel 20. sajandi esimestel kümnenditel. Rahvapärimuse põhjal otsustades ei ole mitte niivõrd tegemist kultuurilaenuga germaani rahvastelt, kuivõrd juba eelajaloolisel ajal toetumisega kujutlusele erineva kvaliteediga päevadest korrelatsioonis kuufaasidega. Kuukalendri ajaarvamises on iga kuufaasi neljas ja seitsmes päev (vastavalt neljapäev ja pühapäev) olnud ühetaolise kvaliteediga. Tsiviilse kalendrikorralduse aegadel on nende (nädala)päevade positsiooni aidanud säilitada neljapäeva kuulumine Donarile germaani kultuuris ja pühapäeva kui kanoniseeritud puhkepäeva väärtustamine Piibli alusel (vt Hiiemäe 1993).

Germaani kultuuri otsese mõjustuse alla sattus Eestimaa seitsmesajaks aastaks alates ristirüütlite ekspansioonist 13. sajandil. Selle kultuuri kauaaegsed vahendajad on olnud germaani päritolu asukad linnades ning mõisates. Ristisõdijate saabumise ajaks oli eestlaste kalendris ilmselt küll kodunenud teatav kristlik element, kuid ajaarvamine oli kuni 17. sajandini pigem tsükliline kui lineaarne (Vahtre 1991: 134). Dateerimist kuukalendri järgi kohtab Henriku Liivimaa kroonikas (1982: 113), näiteks 1211. aasta sündmuste kohta: Tercia lunatione preparaverunt se Rigenses ad obsidionem castri Viliende [---] ('Kolmandal kuuajal valmistusid riialased piirama Viljandi linnust [---]'). Pühapäeva kui kristliku puhkepäeva tähenduse aeglane kinnistumine eestlaste teadvuses leidis aset katoliku kiriku sanktsioneerituna 13.–16. sajandil. Katolitsismi vahetas välja protestantism, mis ei lisanud rahvakalendrisse oluliselt uut. Koos pühakutähtpäevade tähtsuse vähenemisega pühapäeva sünkretistlik tähenduslikkus isegi vähenes.

Teateid pühapäeva või neljapäeva pühitsemisest leidub vanemas kirjanduses ning visitatsiooniprotokollides. Rostockis 1578. aastal ilmunud teoses “Chronica der Prouintz Lyfflandt” on juttu ühest talupojast, kes olevat nimetanud end Jumala prohvetiks ning andnud teistele talupoegadele nõu, et ärgu nad enam pühitsegu pühapäeva, vaid neljapäeva. Põhjenduseks on toodud legend, milles väärtustatakse nimelt neljapäeva:
Jumal olnud kord suures hädas ja hüüdnud kõiki nädalapäevi, aga mitte ükski päev ei olevat talle appi tulnud peale neljapäeva, mida sellepärast õigusega tulevat teistest päevadest pühamaks pidada. Seda uskusid kohtlased talupojad mitte ainult ühes paigas, vaid kogu Eestimaal kuni tänapäevani. (Russow 1993: 151–152).

Hinnang käib 1564. aasta kohta, mil Põhja-Eesti oli äsja sattunud protestantliku Rootsi riigi valitsemise alla. Lõuna-Eesti vabanes katoliikliku Poola valitsuse alt alles 17. sajandi esimesel veerandil. Sellessamas kroonikas taunitakse, et talurahvas vähe hoolib jumalasõnast ja kirikuskäimisest. Olukorda iseloomustab hinnang:
Nende ülem hool oli igal pühapäeval maal, iseäranis talupoegade ja maatameeste juures, et üks naaber miili või kaks teise juurde ratsutas, kel head õlut oli, ja elas seal terve pühapäeva otsa ja esmaspäeva ka veel lõbusasti. Aga põhjused, miks nad säärasesse logelemisse sattusid ja kirikuskäimisest ei hoolinud, oli see, et tervel maal mitte ainustki head kooli ei olnud, kust oleks vähemalt tulnud mõni lihtjutlustaja, kes mittesaksa keelt oleks tundnud. (Russow 1993: 88).

Põhjuseks, miks eestlane kirikus ei käi, on kroonik niisiis nimetanud keelebarjääri – muulastest jutlustajad ei suutnud end talurahvale mõistetavaks teha. Sama probleemi on ta käsitlenud kroonikale 1577. aastal kirjutatud eessõnas, kusjuures hinnang kehtib nii kõrgema kui madalama sotsiaalse seisuse kohta mistahes kirikupühadel:
Ka hooliti Liivimaal pühapäevast ja teistest pühadest kõikide poolt, kõrgest või madalast seisusest, tänapäevani nii vähe, et see kogu ristirahva seas ei saanud mitte üheski paigas vähemas lugupidamises olla. Sedasinast päeva tarvitati jalutamiseks, saajadeks, varrudeks, maikrahvi valimiseks, võõrustuseks, logelemiseks, prassimiseks ja igasuguseks iharuseks. Ülemus aga pigistas silmad kinni, just nagu oleks see päev ainuüksi sääraseks kergemeelseks lõbuks Jumala poolt määratud ja seatud. (Russow 1993: 11).

Adam Olearius, kes 1647. aastal külastas oma Venemaa-reisil ka Eestit, mainib 1696. aastal Hamburgis ilmunud teoses “Reisebeschreibungen Bestehend in der nach Muskau und Persien”, et jumalateenistusele eelistatakse tööd, põhjusel, et eestlase süda andub paganlusele ja ebajumala kummardamisele, mitte tõelisele jumalakartusele (Olearius 1996: 122). 17. sajandist on pärit ka kurtmised põhjaranniku Laurentsiuse kiriku pastori J. W. Boecleri sulest talupoegade joomingute üle armulaual käimise päeval, niisiis pühapäeval. Pastor A. F. J. Knüpfferi esitatud visitatsiooniaruandes Lääne-Eesti Miikaeli kiriku puuduste kohta 1694. a on taunitud noorte kogunemisi laupäeviti mardipäevast kuni jõuludeni nn mängutubadesse, kus kergemeelselt keskööni lõbutsetakse ning seejärel koju magama minnakse. Järgneb repliik: “Pole siis ka imestada, et niisugused inimesed pühapäeviti kirikusse ei tule” (vrd Laugaste 1963: 68, 301).



Foto 1. Valaste küla mehed kaardimänguga aega veetmas.
Foto J. Pääsuke 1913. ERM Fk. 214: 47.

Selletaoliste seisukohavõttude puhul tuleb arvestada kirikuvõimude üldise halvustava hoiakuga hinnangu andmisel “arenemata maarahva” kohta, kelle usundit ristiusk tegelikult mitte ei vahetanud välja, vaid kohandas ning sulatas pikkamööda endasse. 19.–20. sajandil kirja pandud folklooris kajastub see protsess küllaltki ilmekalt.

Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvausundilistes teadetes on nimetatud nii neljapäeva kui pühapäeva töökeeluga päevaks. Villase töö, st villaga töötamise keeldu (eriti ketruse keeldu) on rõhutatud veel 20. sajandi teisel poolel:
Seal peres, kus ma kasvasin, ei ole neljapäeva õhtul mitte kedratud, vokid olid kõik nurkas. Seda ma ei tea, mispärast oli. Ju see ikka üks seoke tähendus oli, et lambad ei õnduks. Mõnes kohas ei lastud jälle pühapäeval midagi villast teha. Ma mäletan, käisime Antsu talus pruudile abiks veimevakka valmistamas, siis ei tahetud sugugi, et me villast teeme. RKM II 315, 479/80 (4) < Muhu (1974).

Tabupäeva maine võib seejuures olla mitte emmal-kummal nädalapäeval, vaid ühtaegu mõlemal:
Pühapäeval lambavillast ei tehta. Neljapäeva õhtal ka villast ei tehtud. Öeldi, et need on lammaste päevad, lammaste õnnepäevad. Siis on lammaste õnn parem, kui neil päevil villast ei tee. RKM II 253, 52 (12) < Hanila (1968).
Esitatud on ka muid keelu põhjendusi: lambad ei too utetallesid; lõng muutub hapraks; sellal kootud sukad-kindad kuluvad ruttu katki jms. Hulga poolest on selliseid töökeelde arhiiviteadete seas enam neljapäeva kui pühapäevaga seoses. Kosjaskäimise päevana oli neljapäev kõige enam eelistatud. Leidub ka selgitus:
Kosjas käidi neljapäeva õhtul, sest neljapäev oli pool pühapäeva. E 79072 < Karksi (1932).

Karja esmakordse väljalaskmise soovitus on märksa üldisem neljapäeva kui pühapäeva puhul. Nõidumise eriti oluliseks ajaks on peetud neljapäeva õhtut. Õnnelikeks päevadeks on peetud nii neljapäeva kui pühapäeva. Lapse sünniga seoses kehtib see uskumus siiski vaid pühapäeva kohta (“Pühapäeva[ne] laps on õnnelaps”). Neljapäeva pühitsemisele leidub isegi ristiusuõpetusele toetuvaid seletusi: näiteks olevat Jumal maailma loomise aegu neljandal päeval puhanud, või oma töö peale tagasi vaadanud, või on neljapäeva pühitsemine põhjendatav Püha Õhtusöömaaja päeva tähistamisega.

Eestlaste igapäevakeeles on pühapäeva nimetatud veel ka nädalavahetuseks, ent mitte nädalalõpuks või -alguseks. Tõenäoliselt kajastub siin juba ristiusueelne kujutlus erineva kvaliteediga ajalõikudest kuukalendris. Pühapäeva on tunnetatud kui kriitilist, tähenduslikku aega. Tuntud on keeld sõrme- või varbaküüsi lõigata, põhjendusega, et vanakurat teeb nendest kübara. Juhuslikumat laadi põhjendused on: ülemus hakkab vihkama; see on patt; kasvavad kahekordsed küüned; lõikajale tuleb vargilemineku himu; lõikab oma õnne ära. Keelu tagapõhjaks näikse olevat kujutlus inimese küüntesse või ihukarvadesse kätketud väest. Kriitilisel ajal on oht sattuda halbade jõudude meelevalda. Keeld kehtib samuti juuste lõikamise kohta, põhjendustega, et siis lähevad juuksed peale surma pea küljest lahti; pea hakkab kõõmama, valutama. Kujutlusega kriitilisest ajast on seletatav ka villase töö keeld. Samal alusel näib olevat kujunenud keeld müüa karilooma pühapäeval. Rahvapärased põhjendused on: loom ei edene; tuleb loomaõnnetus; müüja kaupleb oma õnne maha.         

Keeldude omaette rubriigi moodustavad põhiliselt Lõuna-Eestist pärit teated terariistaga (metallesemega?) töötamise keelust pühapäeval. Nimetatud on noaga vestmist, kirvega raiumist, augu puurimist, terariista teritamist või viilimist. Põhjendused on taas erinevad, sagedasti on lähtutud mingist analoogiast: kes kirvest või nuga ihub, see ihub vanakuradi ahelaid; laastulõikaja hinge viib kurat põrgu; laastud muutuvad madudeks; laastud muutuvad veriseks; lõikamiskohale ilmub veri; lõikaja lõikab endale sõrme jms.

Rahvapedagoogikas piltlikustab keelu motiveeringuid konkretiseeritud kujutluspilt: kes pühapäeval noaga lõigub, selle kõhu peal (ka: haua peal) põletatakse teises ilmas (ka: põrgus) need laastud ära. Põletajaks on varianditi vanakurat ise. Teises üsna levinud sellekohase hoiatusega versioonis ähvardatakse mitte kuradi, vaid hoopis kirikuõpetajaga:
Ennemalt ei tohtind pühapäev tööd teha. Noh eks loomad ja need toimetati küll ära, aga ega muud ei tehtud. Sel ajal, kui kirikus jutlust tehti, pidi kodu ka vakka olema. Lastele öeldi ikka, et kui sa pühapäev tööd teed, siis papp tuleb lõikab kõrva otsast tüki ära, paneb perse lapiks. ERA II 139, 411/2 (20) < Kullamaa (1937).

Pühapäeviti tööd teinud inimesel pidi olema raske surm ning surijat tuli abistada:
Eks selle pühapäevase tööga tehta suurt pattu küll. Ühes kohas olnud üks, kes pühapäeval kangesti tööd teinud, aga pole saanud kuidagi surra. Siis murtud õmblusnõel ta rinna peal pooleks, siis saanud surra. ERA II 159, 801 (68) < Lääne-Nigula (1937).

Omaette rubriik on jutud pühapäevasele marjakorjajale, kütile või heinalisele osaks saanud karistusest või selle pareerimisest.
Minu vanaema teinud heinakuhja. Haldjas tulnud juure ja öelnud, et kuidas sa teed täna heinakuhja pühapäeval. Vanaema oli vastand, et pole täna ühtegi pühapäev. Nii on kohe lõhki läinud ja kadunud. Ta on tulnud ilusa naisterahva kujul. E, StK 27, 89 (3) < Koeru (1925).

Karistuse läbiviija ei ole reeglina kristlikku päritolu, vaid mingi rahvausundiline üleloomulik olend, kes end ilmutab ka lihtsalt pühapäevasele kodust väljas (n-ö võõral territooriumil) viibijale.

Ette tuleb tõekspidamist, et töökeelu eiramine soodustab nn musta maagia tulemuslikkust. Osalt on tegemist siira usuga kiriku õnnestavasse toimesse. Nimelt on järeldatud, et kirikujutluse ajal sooritatu annab tavalisest suuremat efekti. Kujutlus tähenduslikust ajast leiab siin määratlemist jumalateenistuse ajaga. Teateid on mitmest valdkonnast. Kalavõrgu valmistamist alustati pühapäeval jumalateenistuse ajal (nagu rahvas kirikusse, pidid kalad võrku minema), tedrepeibutiste valmistamiseks sobis samuti kirikuteenistuse aeg või kuude vaheaeg; kana tuli hauduma panna ajal, mil rahvas kirikust väljub (siis ei lähe munad mädaks) jne.

Argipäevade kohta käivast rahvapärimusest erineb pühapäeva kohta käiv pärimus just oma moraliseeriva hoiaku poolest. Niisuguse suunitlusega didaktika moodustab küllaltki suure osa selle pärimuse kogumis: kes kolm pühapäeva järjest kirikus ei käi, seda ootab saatana nuhtlus; vanakuradi paelust pääseb see, kes kolm pühapäeva kirikus püsti seisab. Pühapäevase töökeelu motiveeringuid on rohkesti: kes pühapäeval töötab, sel läheb nädal otsa halvasti; kes “kallil päeval” tööd julgeb teha, seda tabab Jumala nuhtlus; heina, mis pühapäeval kokku pannakse, muudab Jumal kiviks; heinalise lööb pikne maha; töö ei edene; tööst pole tulu jne. Mõtet töö vähesest efektiivsusest aitab rõhutada vanasõnavormel:
Pühapäev ei või mitte tööd teha, sest et pühapäevane töö kõigist nii palju kasu toob kui odraiva üheksaks tegemine. H II 54, 216 (72) < Kuusalu (1895).

Mil määral ja mis aegadeni on neil uskumustel ning narratiividel säilinud tarbefunktsiooni, seda pole võimalik kuigi täpselt määratleda. Üksikutest memoraatsetest kirjapanekutest selgub siiski, et 20. sajandi esimestel kümnenditel leidsid moraliseerivad näitlikustatud keelud lastekasvatuses veel kuigivõrd kasutamist. Tänapäevani peetakse pühapäevase töökeelu järgimist oluliseks Siberi eesti asundustes:
Ei pühapäe ei tie tüöd, pühapäe on ikka puhkepäev. – Minu ema ütles, et pühapäe ei tohi miskit teha. Leiba ei tohi pühapäe teha ja riideid pesta – see on kõige suurem patt. Ema suri 98-aastaselt ja ütles: “Maali, kallis laps, ära sa pühapäe miski tie.” Sügisel kartulavõtmise aeg ka pühapäev ei võta kartult. RKM II 449, 180 (2) < Siberi eesti asundus, Ülem-Suetuki k (1992).

Praegusajal püsib kasutuses rahvauskumus, et pühapäevane unenägu läheb ruttu täide:
Öeldakse, et kui pühapäeva hommiku unes näed, noorekuu hommikul, siis tuleb kätte. Ma nägin, et surnu sõi liha, ja hommikul oli laudas pika villaga lammas surnud. RKM II 251, 536 (16) < Kadrina (1970).

Nii nagu on usutud kuuloomise ning kuufaaside vahetumise aegset ilma muutuvat ning sellisena püsima jäävat kolmeks või seitsmeks päevaks, niisamuti on pühapäeva peetud ilmamuutuse päevaks:
Kui pühapäeval kirikuteenistuse ajal vihma sajab, siis sajab nädal otsa, ainult reedel või laupäeval on siis kuiva loota. RKM II 323, 518 (7) < Viljandi (1976).

Selle kohta, kui paljud täiskasvanud elanikkonnast pühapäeviti regulaarselt kirikus on käinud, puuduvad ligikaudsedki andmed. Kuna kihelkonnakirik oli kogu piirkonda hõlmav keskus, osutus kirikuskäimine kokkusaamise võimaluseks sugulastele ja tuttavatele, aga ka abiellumisealistele noortele. Tähtsaks tuleb pidada võimalust edasi anda ja saada mitmesugust informatsiooni. Vastavateemalistes arhiiviteadetes on mainitud teavet ühiskonnaelu sündmustest, eluolust kaugemal, hindadest ning tööjärjest. Sõiduks võeti parim hobune, selga pandi kõige esinduslikum rõivas. Nimetused, nagu kirikukindad, kirikutanu, kirikussesõidu saan või saanitekk kõnelevad sellest, et kirikuskäik tähendas ka enese esitlemist. Käsitöömeistrite mälestustest selgub, et tähelepanelikult silmitseti ning jäeti meelde kinda- ning vaibamustreid.

Kuigivõrd ilmneb pühapäeva kui puhkepäeva aktsepteerimine 18. sajandi trükikalendrite kaudu seoses näpunäidetega mingi toimingu (aadrilaskmise, külvi, puuraiumise jne) soodusaegade kohta (Vahtre 1991: 104–106). Kuna töötegemist ei olnud, peeti pühapäeva tõepoolest kui puhkepäeva, ent vanad traditsioonilised meelelahutused kuulusid enam neljapäevale kui pühapäevale. Nende ülekandumine pühapäevale või siis hääbumine toimus põhiliselt 19. saj lõpukümnenditel.

Kirjeldustes traditsiooniliste tööõhtute kohta on noorte kooskäimise ajaks kõige sagedamini nimetatud neljapäeva. Talvel on ka vanemad inimesed õhtusel videvikuajal käinud teistes peredes juttu ajamas ning mõistatamas neljapäeviti. Sellele teguviisile omistati maagilist tähendust (siis kasvavad “head härgvasikad, pikad piimalehmad”; sünnivad kirjud tallekesed; lammastel kasvab pikk vill jne. (Vrd Viidalepp 1959: 369–370). Ühe põhjusena, miks mõistatamiskomme pühapäeva peale kandus, on nimetatud laste kooliskäimist – pühapäeval oli mõistatamiseks piisavalt aega. Uskumuste vanemast kihistusest pärineb keeld pühapäeval (sealhulgas kirikujutluse ajal) mõistatada.
Traditsiooniline meeste kooskäimise koht oli kõrts. Tarbekäikudel (vooris olles, veskile sõites, kaubaretkel, linnasõidul) oli kõrts ööbimiskohaks mistahes nädalapäeval. Meelelahutusliku kõrtsiskäigu eelispäevad on olnud neljapäev, pühapäev ning paljud rahvakalendri pühad. 19. sajandi viimastel kümnenditel oli eelisolukorras juba pühapäev. Mitmel pool oli sellal ka naistel kombeks kõrtsis tantsimas käia. Meeste ajaviide on olnud jutuvestmine, kaardimäng, kihlveod, ent ka maadlemine, sõrmevedamine, vägikaikavedu, kõrtsiõuel kivitõstmine ja -kandmine jms jõudemonstratsioonid. Kuigi kõrtsid täitsid kooskäimiskohana üksiti klubi ülesannet, on kõrtsiskäimist ikkagi taunitud.

Mõisates korraldati pühapäevaseid talguid peamiselt kartulivõtuks. Sellekohased teated on 20. sajandi algusest. Üksikuid teateid on selle kohta, et sügiseste põllutööde lõpu puhul korraldas mõis töörahvale pühapäeval lõikuspeo ilmega talgud.
Enam Lääne-Eestist on teateid, et kodused sulenoppimise talgud sulgpatjade valmistamiseks peeti pühapäeval (töö algas hommikul või õhtupoolikul, järgnes meelelahutus):
Tavalisemad on sulenoppimise talgud. Selleks antakse nädal enne teada, et seal kohas peetakse enamasti laupäeva-pühapäeva õhtuti sulenoppimise talgud. Talgulised on peamiselt nooremad tüdrukud-poisid. Kuulnud ütlevad omakorda jälle edasi. Sulenoppimise töö teevad tüdrukud. Töö ise kestab 2–4 tundi, kuna poisid kas niisama ajavad juttu või naljatavad, vahel aidates ka tüdrukutel sulgi puhastada. On suled puhastatud, algab tants. Mingisugust süüa ega õllejoomist palju ei ole. Tants kestab sageli kuni hommikuni. ERA II 121, 551 (12) < Kose (1936).

Kirde-Eesti venemõjulises piirkonnas kandus tüdrukute ühiste tööõhtute komme nimetusega subrik 20. sajandil pühapäevale ning hääbus alles II maailmasõja aegu. Kirjeldus on esitatud kärbetega:
Subrikuid peeti siin Pagaril paar aastat tagasi iga pühapäe õhta sügise ja talvel. Suvel ja kevadel käidi metsas kiigel, seda ei öeldud subrik. Pühapäeva õhtupoole kogunesid tüdrukud ja poisid kuhugi peresse kokku, kus oli rohkem noori inimesi peres ja kus ei olnud nii usklikud inimesed, et keelaks lõbu ja tantsu. Üks tuba tehti kaunis tühjaks, lauad, voodid hunnikusse või välja, kapid nurka, pingid seinaääri mööda ringi. Ärmoonikumees oli see märguandja, kes külavahel pilli tõmbas, ja tema juurde kogunes siis tulijate kamp, enamasti poisid. [---] Tuli ikka kaugelt ja kaugelt kokku, mitmest külast mõnikord. Subrikul läks tants lahti. [---] Vahest tehti ringmängu. Mõni tüdruk ja poiss oli kange laulma, siis need said rohkem tantsida, ühtepuhku keerlesid keskel. Tagatoa ukse peal vahtisid pere vanemad inimesed ja mõned naabrieided. [---] Peale keskööd hakkas subrik lahkuma. Pillimees tõmbas lõpuks marssi ja siis teadis igaüks, et oma rõivad kiiresti välja otsis. [---] Enne kui pillimees ja subrikulised laiali läksid, tehti kindlaks, kus majas tuleva püha õhtul subrik saab. ERA II 279, 189/93 (8) < Iisaku (1940).
Niisugustest kooskäimistest on mõnikord osa võtnud nooremat abielurahvast või vanemaid mehi, kes tulid kaarte mängima. Mõnel pool on kogunenutele ka süüa pakutud.

Abiellumisealiste noorte suvine kiigelkäimine Põhja- ning Lääne-Eestis kuulus laupäevaõhtutele ja pühapäevadele. Põhja-Eestis on noored pühapäeviti harrastanud ka kiikumise omapärast vormi (keskelt toe peale asetatud) laua otstes seisva kahe kiikujaga. Kiikumishooaeg algas nelipühadega, kiiguti laupäeva õhtupoolikul või kogu pühapäeva. Kiikumise taktis lauldi omapärase kiigetooniga kiigelaule.

Alates 19. sajandi lõpust hakkas eestlaste pühapäevaveetmist oluliselt mõjustama seltside loomine. Põllumeeste, tuletõrje-, karskus-, spordi-, laulu- ja muusikaseltsidele kuulus initsiatiiv kooskäimiskohtade (rahvamajad, spordiplatsid, vabaõhupidude paigad) rajamisel ning hooldamisel, ühistegevuse organiseerimisel (koorilaul, puhkpilliorkestrid, rahvapeod, näidendid, kursused, puhkeõhtud) jne. Seda laadi tegevust iseloomustab aktiivne üldrahvalik kaasalöömine, mis hõlmas eri vanuseastmeid lastest vanuriteni. Kulmineerus see pärast I maailmasõda 1920. aastatel seoses Eesti riigi iseseisvumisega (aastad 1919–1941). Kujunesid välja uued tähtpäevaveetmise moodused, mis osalt sulatasid endasse vanu meelelahutusi. Noorte suhteid reguleerivate kooskäimiste traditsioon, seltskonna- ning ringmänguharrastus andis 1930. aastatel aina enam maad paaristantsule pillimängu saatel:
Külanoorte pidustused tehakse siin ümbruses üsna lihtsalt. Pühapäeva õhtutel lähevad nooremad raudteejaama kokku ja seal peavad nõu, kus talus sel õhtul tantsu võiks olla. Kes sellega nõus on, kutsub oma juurde ja kui pillimees ka saada on, siis see öö läheb seal tantsides mööda, teine õhtu jälle teises talus. Jääb ka vahele pühapäeva õhtuid, et ei minda kuhugi, igaüks läheb koju. [---] Vanemal ajal siinkandis noortel niisuguseid õhtuid ei olnud. Ainult talguõhtud olid mängu- ja naljaõhtud. Pühapäeva ja laupäeva õhtutel peeti palvetunde, seal käisid vanad ja noored. Kui noored tee peal natuke naljatada tahtsidki, siis vanad olid kohe põrguvalu seletustega noorte kallal. ERA II 129, 70 (39) < Märjamaa (1935).



Foto 2. Külanoorus on sõitnud jalgratastega Viru-Nigulasse pühapäeva pidama.
Foto I. Seil. ERM Fk. 1425: 9.

Jumalakartust või -austust arvesse võtmatagi oli pühapäevane tööst loobumine eestlase elureiimi loomulik osa peaaegu 20. sajandi keskpaigani. Tegeldi vaid igapäevatoimetustega. Näiteks karjapidajate peres tuli karjahooldajatel tõusta varem, teised võisid hommikul kauemini magada. Harrastatud on ka päevast magamist või pikutamist ning raamatulugemist. Võrreldes naisperega oli meestel keskeltläbi rikkalikumalt puhkamisvõimalusi, sealhulgas koduväliselt, näiteks kõrtsiskäimine, harrastuslik kalapüük, jahilkäimine, kaardimäng, ühine raadiokuulamine, jutuvestmine. Pühapäev oli külaskäimise eelisaeg, sobides nii perekülastusteks kui huvikaaslaste ning tuttavate omavaheliseks kokkusaamiseks. Pühapäev eeldas ka argisest paremat, esinduslikumaks peetavat rõivast nii kodus kui väljaspool kodu. Esinduslikumaks peeti poest ostetud valmisrõivast või poekangast õmmeldud rõivast, kusjuures oluline oli materjali hind ning orienteerumine linlikule moele.

Neljapäeva ning pühapäeva võrdsustav vanapärane talupojakultuur võrdsustas ka nende päevade menüü. Kui argipäevatoiduks liha ei jätkunud, siis need kaks olid ikkagi lihatoidupäevad. See tava leiab väljendamist isegi karjandusalases tegevusjuhendis:
Lihakeedu päevadel ei või elulooma osta ega kasvama jätta, ta sureb ära. (Neljapäev ja pühapäev on lihakeedu päevad.) E 33369 (12) < Jüri (1897).

Talveperioodi traditsiooniline pühapäevatoit oli liha ja odrakruupidega keedetud hapukapsasupp. Kõige kauemini püsis laupäeva kui pudrupäeva maine, pühapäevamenüüs said muud, “paremad” (poest ostetud produktidest, keerulisema või uudsema retseptiga, rammusamad) toidud eelistuse varem. Väljavahetamist soodustas 1920. aastatel hoogu läinud kodumajanduskursuste buum. Ennem linlaste ja käsitööliste, hiljem taluperede laual leidis loomuliku koha hommikukohv (piimaga, rõõsa koorega), isegi kakao, tüüpiliseks hommikueineks said (laupäeval või pühapäeva hommikul valmis küpsetatud) saiad ja pirukad, pannkoogid keedisega, mitmesugused munahüübed soolapeki või singiga, tavalise soolasilgu asemel heeringas ja karbikilu. Lõunamenüüs jäid domineerima lihatoidud. Ka Eesti Rahva Muuseumis korraldatud testküsitlusest 1960. aastate kohta (“Andmed toidust tänapäeval”, ERM, KV 115) selgub, et küllaltki oluline koht pühapäeva menüüs on lihatoitudel (praad, kotletid jms), ehkki muus osas kindel toidueelistus puudub. Tavalisest hoolikam serveering on pühapäevase söögiaja juurde kuulunud kogu 20. sajandi vältel mitte ainult külaliste, vaid ka oma pere tarvis. Märksa tunnuslikum kui argipäevalauas on lauasistujate omavaheline vestlus. Külaliste puhul osutub pikaaegne lauasistumine külastuse obligatoorseks osaks.

Kui feodaalühiskonna talupojakultuurile omane pühapäevaveetmine taandus pikkamööda ning sujuvalt, siis iseseisva Eesti Vabariigi sattumine kommunistliku reiimi alla II maailmasõja tulemusena 20. sajandi keskpaiku tõi kaasa järsu pöörde (vrd ka Pärdi 2000: 69–70). Seoses täiskasvanud elanikkonna üldise töökohustusega jäi koduste tööde (pesupesemise, kodukorrastuse jms) päevaks pühapäev. Kirikuskäimine jäi ideoloogilise surve tingimustes sisustama vaid väheste vanurite pühapäeva. Suurenes alkoholi osatähtsus pühapäevaveetmises. Kuigivõrd aitas rahvuskultuurile omast kombestikku ja tavasid alal hoida püüe säilitada oma identiteeti. Oma juurte otsimisega elavnes 1980. aastatel (küla, suguvõsa) kokkutulekute traditsioon südasuve nädalavahetustel.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine 1991. a ei ole seni kaasa toonud pühapäeva käsitamist töövaba päevana, nagu see oli kuni II maailmasõjani. Iseenesestmõistetavusega pühenduvad mehed näiteks autoremondile või majaehitusele, naised rõivaste õmblemisele või toa tapeetimisele. Laste puhul ilmneb üldine tendents tööhõive vähenemisele, eriti kui arvesse võtta, et varem on töökasvatus olnud eesti rahvapedagoogika loomulik osa. Aasta suvepoolel sagenevad järsult linnaperede küllasõidud maal elavate sugulaste poole nädalavahetustel. Toimib omapärane sümbioos: tööga aiamaal tagatakse üksiti lisa oma talvetoidule. Kirikuskäijate seltskond on väike ning kõrgeealine.
Detailse uurimuse koostamine eestlase pühapäevatraditsioonidest tänapäeval eeldaks massilist testküsitlust, selgitamaks erinevusi vanuse, soo, perekonnakoosseisu, haridustaseme, rahvuse, elukoha, tööala, grupikuuluvuse, usutunnistuse, materiaalse kindlustatuse jne alusel. Küllap on eestlaste harrastused ühtlustumas teistele Euroopa rahvastele ühiste harrastustega. Massikommunikatsioonivahendite seas on eelistatud olukorras TV, mis kaasab igas eas vaatajaid nii maal kui linnas. Eriti oluline on TV osa aasta talvepoole sisustamises. Tähtsal kohal on klubid, diskoteegid, kohvikud, restoranid, ent nende külastatavus on laupäevaõhtuti isegi suurem (annab võimaluse pühapäevahommikul pikalt välja magada). Suveajale tunnuslikud pühapäevatraditsioonid on matkamine, piknikutaolised noortekogunemised looduses, autosõidud seenele, marjule, kalale, mitmesugustesse looduskaunitesse kohtadesse, vabariiklikud ning piirkondlikud kokkutulekud mingi ühise kuuluvuse alusel (näiteks loodusesõbrad, rahvapillimehed, harrastuskunstnikud, laululaagrid) jpm.

Kasutatud allikad

1. Rahvaluule Arhiivi kogud Eesti Kirjandusmuuseumis.
   

Eesti Rahva Muuseum, KV 115.
Kirjandus

1. Eisen, Matthias Johann 1926. Eesti vana usk. Eesti mütoloogia IV. Tartu.
   
2. Henriku Liivimaa kroonika 1982 = Heinrici Chronicon Livoniae. Tallinn.
   
3. Hiiemäe, Mall 1993. Kuukalendri nädal ja ajaarvamine. Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 16–20.
   
4. Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn.
   
5. Olearius 1996 = Adam Oleariuse reisikiri. Tallinn 1996.
   
6. Pärdi, Heiki 2000. The Crumbling of the Peasant Time Concept in Estonia. On Rural and Urban Areas. Pro Ethnologia 9, lk 61–81.
   
7. Russow, Balthasar 1993. Liivimaa kroonika. Tallinn.
   
8. Vahtre, Lauri 1991. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost. Tallinn.
   
9. Viidalepp, Richard (toim) 1959. Eesti rahvaluule ülevaade. Tallinn.
   

TAGASI