Rituaalsed toidukorrad ajaloolise Võrumaa matusekombestikus
Marju Kõivupuu

Siinkirjutaja on enam kui 10 aasta jooksul ajalooliselt Võrumaalt kogunud matusekombestikku (vt nt RKM II 467, 186/406; EFA I 22; EFA II 18; EFA II 21; EKRK I 88; EKRK I 89; EKRK I 92; EKRK I 95). Võru Instituut korraldas Kagu-Eesti elanikkonna sotsioloogilise küsitluse 1998. aasta sügisel, mille käigus küsitleti kokku 600 inimest Põlva (185 respondenti), Valga (194 respondenti) ja Võru maakonnast (221 respondenti). Mõlema ainese põhjal saab väita, et 20. sajandi viimasel kümnendil on Kagu-Eestis suguvõsa ja kogukonna üheks olulisemaks ning suuremaks kokkutulemise põhjuseks lahkunud sugulase siitilmast ärasaatmine. Viimastel kümnenditel on ülirikkalike ja suure külaliste arvuga pulmade pidamine – ja seda ka majanduslikel põhjustel – traditsioonist taandumas. Peiete pidamisel järgitakse traditsiooni konservatiivselt ka peielauale tehtavate kulutuste osas.

Kagu-Eesti luterlik ja ilmalik matusekombestik torkab silma (kui ortodokssed setud välja arvata) rikkaliku peiesöömingu poolest. Seda on tähele pannud nii kohalikud elanikud ise, Võrumaale sisserännanud kui ka näiteks vastselt ametisse pühitsetud vaimulikud. Rõuge koguduse õpetaja Valdo Reimann mainis 1992. aasta ekspeditsioonisuvel naljatamisi, et kui igal aastal tuleb nii palju inimesi matta nagu sel aastal, ei piisa tema sissetulekutest uute, järjest suuremate ülikondade muretsemiseks, sest vaimulikupoolne tavanditoitudest keeldumine mõjuks leinajatele solvavalt.

Uku Masing on eestlaste külluslike peiete pidamise kohta avaldanud järgmist arvamust: Kõik austusavaldused, mis meil osutatakse surnule (mujal neil on hoopis teine ideeline sisu), on ainult selleks, et märkida võimalikult selgelt: nüüd me teeme sulle kõik, mida vast elus ei saanud teha, selle eest oleme siis tasa ja sul pole õigust nõuda meilt midagi ning meil ei tarvitse mõelda, et oleksime võinud olla eluajal paremad su vastu (Masing 1995: 114).

Terminoloogiast

Matustest kõneldes mõistame selle all rituaalset matmistseremooniat piduliku söömaajaga lahkunu auks ja mälestuseks. Folkloristikas ja etnoloogias domineerib terminina matusekombestik, mille tähendusväli hõlmab kogu siirderiituse. Veel 1940. aastatel oli terminina käibel paralleelselt nii matmiskombestik (vt varasemad küsitluskavad matmiskommete kohta: Manninen 1924: 173–176; Raadla 1940) kui ka matusekombestik (vt nt Reiman 1915). Tänapäeval kasutavad terminit matmiskombestik ainult arheoloogid.
Um matus olnu' ja säält tull´ inemise luid kündeh vällä ja pandlit, ringit, kette egasugumatsi. Vastseliina khk.
Ku matussõaian oll´ pühä, siis ülti, et mii' lähä ka'ks matusõ pääle, kas aigu oll´ pikält üldä' – matussõaia pääle. Hargla khk.
Koolja viidi mattusõlõ (surnuaeda). Rõuge khk.
Matussõl om turba ümbre ja lilli' pääl. Karula khk.

Usundi- ja kombekirjeldustes, aga ka regilauludes kohtab sageli vastandamist ilmaline ja kalmuline, viimane nii matuseliste kui ka spetsiifiliselt Kagu-Eesti murretes surnud, kalmuaeda viidud inimese tähenduses (Saareste 1959: 838). Sõna kalm/aline surnu või surnuaial viibiva matuselise, kaasajal pigem küll ainult haua või matmispaiga tähenduses, pärineb juba uurali ühiskeelest.

Mõned näited sõna kasutuse kohta 20. sajandi viiekümnendatest aastatest:
Ar' kuuli, viidi kalmahe. Ümbre Rõugu kerigu om neli kalmat, vijendäl kalmal um kerik pääl, sinna ei matõta. Rõuge khk.
Kui puhtõlisõ' kalmah olli, siss olli kalmalisõ'. Rõuge khk.

Matuste tähenduses on Lõuna-Eestis (Võnnu, Kambja, Kanepi, Urvaste, Rõuge, Põlva, Vastseliina ja Räpina kihelkonnas) ning samuti setude, leivude, lutside ja kraasnalaste alal tarvitatud sõna puhtõ' (mitm) (Saareste 1959: 838; VMS).
Puhtõ iks, matusse omma' kalme. Setu.
“Puhteline” on noorem sõna kui “kalmaline”. Rõuge khk.
Tuu oll´ väega ammu', kui kalmalisi üteldi: vana-vana esä tuud kõnel. No üldäs: puhtelise. Rõuge khk.
Kalmalisi inämp ei üteldä – tuu sõna katte … või olla' jo' sada aasta. No umma' puhtelise. Rõuge khk.
Põrra üldäs puhtid ni matidsõ. Urvaste khk.

Hargla murrakus on samas tähenduses olnud kasutusel sõna puhtitsõ'. Wiedemanni Eesti-saksa sõnaraamatus (Wiedemann 1973: 885) on sõna puhte (mitm puhte', om puhtide) tähendus (pidulik) 'matusesöömaaeg', sõna semantilisse välja kuuluvad puhe, puhte(aeg) – 'puhkamine', ka 'koidik', 'esimene koidupuna' (vt ka ÕS 1978: 543–544); murdeti ka koiduaegne – puhtene (VMS II 1989: 255). Soome keeles on sõna puhde kasutusel videviku, hämariku tähenduses (Suomen kielen perussanakirja; Suomen sanojen alkuperä).

Matusepäeva eelõhtu, varahommikuse või üldse piduliku matusesöömingu ja koosviibimise tähenduses ongi Võru- ja Setumaal tarvitatud sõna puhtõ' (vt ka Saareste 1959: 838). Setumaal on sõna puhtõ' märkinudki varahommikust (aoaegset, kirikuaegset), kella 8–10 vahel ilma sööminguta toimetatud matmistalitust. Peränpuhtõ' omakorda tähistab matmispäevajärgset söömingut, järelpeieid. Puhtõlisõ' tähendab nii juba maetuid, kalmuliste hulka arvatud inimesi kui ka matuselisi, pidulikust matusesöömingust osavõtjaid.

Toon taas mõned näited:
[---] murdetarvitajate teadvuses kuuluvad ristsed ühes pulmade ja puhetega erilisse, üsna kitsapiirilisse mõistekategooriasse – pidosse. Vastseliina khk.
Kolmandal päeval on harilikult ikka nende matused ehk “puhted”, nagu nad seda pidu nimetavad. Kesköösel on puhtide peasöök. Vastseliina khk.
Kikka aigu (varahommikul) andas puhtih süvvä. Leivu.

Puhted. Neid peeti hommikul. Kell 9 antakse süüa, siis pannakse surnu kirstu, siis kell 12 sõidetakse kalmõtellõ, õhtul ollakse jälle kodus, süüakse. Vastseliina khk.

[---] Sis tõne päiv kah peräh tuud matmise päivä peeti puhtit: süüdi, juudi, lauletti jumalasõna laule. Puhtelise kalmah olli, siss ütteldi kalmalise'. Rõuge khk.
Pääle matmise tule perüs puhette pidämine, sis süvväs ja juvvas viil paar päivä. Räpina khk.
Puhtidõ otsesele seosele suurema pidusööminguga osundab muuhulgas vanasõna: Ähki (pulma) lätvä silmiga, a puhtilõ lätvä kõtuga. Lutsi.
Tere, tere, tederekene! // Koes läät, kogrõkõnõ?
Parmulõ puhtilõ. // Kes parmu är' tapp´? [---] Urvaste khk.

Kaasaegses Võru murdes on puhtõ', puhtilõ minemä, puhtõrong´ (matuserong), puhtõkiri (matusekutse), puhtõlisõ' (matuselised) taandunud matidsõ' (matused) ees. Sõna puhtõ' tähendust küll tuntakse, kuid siinkirjutaja tähelepanekute kohaselt kasutavad seda tänapäeval ainult veel Rõuge ja Vastseliina kihelkonna põliselanikud ning setud.
Ka sõna peied tähendus on aja jooksul teisenenud. Algselt pidusööki, pidulikku söömaaega (Wiedemann 1973: 796) tähistavat sõna kasutatakse Lõuna-Eesti murretes nii matuse- kui ka pulmapeo (peosöömingu) märkimiseks (VMS II 1989: 189). Tänase inimese teadvuses seostuvad peied ainult matuste ja/või peielauaga ning tundub võõristav kasutada seda sõna pulma(söömaaja) või ristimispeo tähenduses.
Nüüt üteldäs joba peie, vanast üteldi iks puhte. Põlva khk.
Sääl ollive peije. Vanast olliva peije, nüüt om pulma. Halliste khk.
Peied – pidu, pulm või ristsed või puhted. Põlva khk.

Rituaalsed toidukorrad matusekombestiku lahutamatu osana

M. J. Eisen, O. Loorits, I. Paulson, U. Masing, T. Kulmar ja kroonikud-estofiilid (Läti Henrik, Brand jt) on rõhutanud, et inimese siirdumist “teise ilma” on juba eelkristlikul perioodil pühitsetud rikkaliku söömapeoga, millest usuti osa võtvat lahkunu hing. Algselt on matusesöömingut peetud surnu “uues” kodus, haual. Ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. 1428. aastal kaevatakse kirikupäeval Riias, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid surnuile (Loorits 1990: 73). Ülima tõenäosusega oli tegemist vanade liivimaalaste ehk lõunaeestlastega.
Lähtudes matuste kui siirderiituse traditsioonilis-spetsiifilisest mudelist, on rituaalne toidupakkumine seotud

1) surnu matmiseks ettevalmistamisega (lähtudes traditsioonilisest elukorraldusest, kus üldjuhul sureb inimene kodus ja ettevalmistused matmiseks tehakse samuti kodus), s.o irrutusriitustega, mille käigus võõrutatakse lahkunu elavate kogukonnast;

2) surnu saatmisega kodust kalmistule, s.o vaheriitustega, mille käigus surnu irrutatakse lõplikult elavate kogukonnast ja valmistatakse ette siirdumaks surnute kogukonda;

3) surnu matmisega kalmistul, s.o liitumisriitusega, mille käigus lahkunu siirdakse lõplikult surnute kogukonda (vt ka van Gennep 1909; Saarikoski 1994; Honko & Pentikäinen 1997; Kõivupuu 1996; Kõivupuu 2000a; Kõivupuu 2000b).

Surnuvalvamine (kaeman käümine, valvman käümine) oli traditsiooniline oluline hüvastijäturituaal. Erinevatest praktilistest oludest ja usundilistest tavadest põhjustatuna on jäänud ja jääb sageli tänapäevalgi surnukeha elavate katuse alla mitmeks ööpäevaks.
Nüüd viiakse kuskile surnu ära, aga siis pidi surm alati nagu kodus olema. Siis oli pea viis päeva või noh, ettevalmistused. Igal õhtul oli teda hää vaadata ja hommikul kui tõusid, jälle läksid sinna. Sa harjusid sellega nii ära. Isegi seitse päeva pidi olema. Võib-olla ta on varjusurmas, seda kardeti, ja ärkab võib-olla üles veel. EFA II 21, 9/12 (8) < Rõuge khk < Räpina khk (1997).

Siirderiituse irrutusetapis kuulub lahkunu veel kogukonna hulka ning selle liikmetel on võimalus tulla lahkunuga hüvasti jätma ja leinajatega suhtlema. Sellel toimingul on viimaste suhtes kindlasti ka arvestatav psühhoteraapiline roll. Surnuvalvamise juurde on kuulunud ja kuulub tänapäevalgi alkoholi ja toidu või suupiste pakkumine (vt ka Kõivupuu 1997).

Põhja-Eestis on olnud traditsiooniliseks tavanditoiduks surnuvalvamisel soolaga keedetud herned ja oad, meie põlised viljakultuurid. Lõuna-Eestis teatakse seda kommet vähem. Ka vadjalased ja isurid sõid matustel soolaga herneid. Soomes on peetud ube ja herneid matuseroaks, herneid on viidud matustele kaasagi. Venelaste matusetoit kutja valmistati meeveest ja hernestest. See sõna pärineb kreeka keelest ja esineb vene ürikutes juba 12. sajandil (Moora 1980: 151). Setude juures ei ole kutja tänaseni oma tähtsust peietoiduna kaotanud. Tänapäeval valmistavad setud kutjat ka meeveega segatud riisist või rosinatest. Samuti kasutatakse kaasajal kutja valmistamisel kas kõiki eelnimetatud toiduaineid korraga või neid omavahel kombineerides. Rituaalne peietoit kutja võetakse kirikusse kaasa, asetatakse seal spetsiaalse kutjalavva peale, kus preester toitu õnnistab. Setu peietel on kutja esimene toit, mida keegi lähem sugulane pakub matusõ pääl egäütele erälde. Enne selle söömist lüüakse risti ette lahkunu hinge ülendamiseks. Pärast matust, koduses peielauas, puhtõlavva pääl, kus lahkunulegi on kaetud koht, põleb tema taldrikul, samuti kui rituaalses kutjakausis, küünal.



Foto 1. Matusesöök algab kut'ja maitsmisega. Setu, Vilo k.
Foto I. Manninen 1924.

Mida lähemale kaasajale, seda nüüdisaegsemaks, isegi eurolikumaks, on muutunud ka surnuvalvamise juures pakutavad suupisted. Traditsioonilised tugevad (soojad) talutoidud (tangupuder, liha, kapsad) on aja jooksul asendunud omaküpsetatud pirukate või poest ostetud (import-) kommide ja küpsistega.

Tuu edagu inne puhtepäivä antti valvjilõ süvvä' kah. Olli lihaga vedelä kapsta ja muud süüki kah. Rõuge khk.

[---] Surnut valvatas, sis om umatsil jõutsamp. Andas õlut ja viina, mida sakuskit, kas ostedu piskvidi, mõni kütsa ise [---] RKM II 64, 102 < Rõuge khk (1957).

Õks käüdäs valvman, tuttava, naabri. Lillikorv´ võedas üten, olenes, mis tutva omma'. Pitsi pakutas, kommi, küpsist. Maal tuvvas surnu kodu, kasvai üts päiv ennem. EFA I 22, 86 (12) < Rõuge khk (1997).

Valvman käüti jah! See oli nii suur komme siin nukah. Võipolla mujalpuul es ole'. Aga siin – üts-kats-kolm kilomeetret, inimesed tulid kõik õhtu sinna ja laulsi. Kolm päivä ikka, enne kolme päivä matuseid ei tohi (pidada). Mõnikord, na ku es saa, sis pikembält edesi ja kolm-neli õhtut. Sis laulti Jumala sõna laulu. No sääl anti tops viina ja piirakat ka viil ja mis sis viga laulda'! Ja nüüd, mõne viimase otsah, oll´ prääniku toodu ynnõ, ja kombveki'. Andse mitu kõrda, no kiäki oll´, andse kats kõrda viina ja kakkõ ja ... et muidu innembide oll´ üks piirak, pidi olõma. EFA II 21, 53/7 (11) < Rõuge khk (1997).

Lõpuks kadus külades see komme ära. Tuli ainult 2–3 inimest. A enne, kui mina laps olin, siis mulle meeldis väga, ma ei jäänud emast maha, siis täitsa tuba oli täis ja inimesed laulsid sääl ja vaatasid. Ja tulid teisel õhtul jälle. Pakuti biskviiti ja isegi alkoholi pakuti. Ja siis lauldi muidugi neid kirikulaule ja valvati. EFA II 21, 8 (7) < Rõuge khk < Räpina khk (1977).

Matused kestsid intensiivselt kolm päeva, passiivselt üks nädal. Naabrid ja sõbrad istusid ööd üleval ja valvasid. Eelviimase ja üle-eelviimase öö tulid sugulased kokku, töölt võeti lahti [---] EFA II 18, 98 < Tallinna linn < Põlva khk (1995).

Surnuvalvajate või vaatamaskäijate rohkus annab tunnistust ka sellest, kas lahkunu oli oma ümbruskonnas austatud ja lugupeetud inimene. Surnut valvama-vaatama reeglina ei kutsuta, see toimub vabal tahtel.

Kas surnu juures käidi laulmas ka? – ET: Jaa. Surnu valvmine. HL: Enne matmist, jah, vanasti. AL: Kui ta oli laudsil. Lauluraamat oli, keegi ütles ette sõnad ja... Nüüd on kah. Käiakse, aga laulmist ei ole. HL: Külarahvas. Naabri'. Et lähme vaatama ka siis... Eelmine õhtu. AL: Viimane õhtu. Et kui ei läinud, siis nagu ei austatud seda inimest. Lapsed võeti ka kaasa. EFA II 21, 146/7 (18) < Rõuge khk (1997).
Merike Langi käsikirjalisest uurimusest Kirde-Eesti matusekommete kohta selgub, et surnuvalvamist on sealkandis saatnud soolaherneste söömine, nii vaimulike kui ka ilmalike laulude laulmine ja seltskondlike mängude mängimine (Lang 1981). O. Loorits on surnuvalvamisega seotud lõbutsemist pidanud vanemaks kombeks kui leinalaulude laulmist (Loorits 1949: 76), mida peame tänapäeval matusekombestiku juurde enesestmõistetavalt kuuluvaks. O. Looritsa väidet kinnitavad faktid, et nn rõõmsaid surnuvalvamisi on tundnud nii vepslased, lõunakarjalased (Pimenov 1960: 39; Duhhovnaja kultura 1980: 29) kui ka sakslased ja slaavlased (Gussev 1974: 54).

Surnuvalvajate rõõmsameelset käitumist on põhjendatud sellega, et ka surnu ise võtab neist lõbustustest osa ja läheb seetõttu kergema südamega teise ilma (Gussev 1974: 55). See omakorda kinnitab siinkirjutaja seisukohta, et siirderiituse kõnealuses etapis kuulub lahkunu veel elavate kogukonna hulka.

Suure tõenäosusega tugineb Ülo Tedre subjektiivsele, traditsioonist kaugenenud linliku eluviisiga inimese seisukohale, kui ta annab hinnangu kollektiivsele surnuvalvamisele sajandivahetuse Eesti külas:
See oli kohustuslik, pigem vastumeelne ja kindlasti igav talitus. Valvasid enamasti noored, ka külast (Tedre 1998: 428).

1998. aasta Võru Instituudi poolt läbiviidud küsitlus kinnitas, et nüüdseks hakkab öine kollektiivne surnuvalvamine Kagu-Eestis erinevatel põhjustel tasapisi traditsioonist taanduma. Surnuvalvamist asendab paiguti päeval või matmispäeva eelõhtul vaatamas käimine (mitte valvamas, vaid vaatamas, kui surnu on kodus; aga mitte ööpäev läbi, lihtsalt käisid vaatamas). Üheks kombe taandumise peamiseks põhjuseks on surnu matmine otse kabelist, teda kas või ööpäevakski koju toomata (surnukuuris ei tehta ju seda; om matus kabelist, seal ei käida valvamas; enamasti maetakse kabelist ja seal ei valva keegi). Surnu kojutoomine viimaseks ööks oleneb suuresti võimalustest: korterioludest, aastaajast, kas elatakse maal või linnas (maal tuuakse rohkem koju) jne.

Surnuvalvajatena nimetati külanaisi, ligemaid sugulasi, ka viinahimulisi meesterahvaid (sisuliselt palgalisi surnuvalvajaid): valvajad saavad pudeli viina ja seepärast keskealised meesterahvad teevad seda, ning neid, kes saatma ei tule või keda pole mingil põhjusel võimalik matustele kutsuda, näiteks töökaaslasi (Kõivupuu 2000b: 70).



Tabel 1. Kagu-Eestis kutsutakse sugulasi, tuttavaid ja naabreid surnut valvama.

Haua- ja/või kirstupanuste usundilise olemuse on lühidalt sõnastanud O. Loorits, kelle väitel põimub nimetatud kombe järgimine kahel erineval maailmavaatelisel seisukohal: 1) soomeugrilisel arusaamal lahkunu elu jätkumisest kusagil elavate läheduses, kus ta vajab ka esemeid maapealsest elujärgust; 2) indogermaani arusaamal, mille kohaselt kesksed on reis “teise ilma” ja esemed, mis on selleks tarvilikud (Loorits 1949: 111).
Toiduainetest on Kagu-Eestis kirstu pandud siiani alkoholi. Meestele pannakse pintsakutaskusse väheldane viinapudel.

Mu isa oli, ku ta suresi, oll´ ka küllältki sääne napsumiis´ ja ütel: “Tütär, ma ei taha su käest muud, ku pane mulle üts soro viina.” Vanast iks üteldi, et surnu soovi pead täütmä, midä timä taht. [---] Taskuhe, kuue tasku pistsi, küll ta siis säält esi võtt´. [---] EFA II 21, 69/72 (6) < Vastseliina khk (1977).

[---] Kas viinapudelit ei pandud? – Tuu kah, ku arvati – sa olet viinamiis, sis panti putel viina kah. EFA II 21, 53/7 (11) < Rõuge khk (1997).

1998. aasta küsitlus näitas, et mõnikord pannakse kirstu kaasa ka leiba-saia ning 1990-ndatel, kui Eestis kehtis talgongimajandus, ka viina- ning suhkrutalonge (Kõivupuu 2000b: 69).

Tänini toimib Kagu-Eesti matustel traditsiooniline kollektiivne toidukraamiga abistamine. Omaaegse suhteliselt rikkalikuma peie- või puhtekoti asemel toovad surnuvalvajad ja peielised leinamajja kaasa lisaks leinakimbule või -pärjale kindlasti ka pudeli alkoholi ning mingisugust toidukraami (kodus küpsetatud pirukaid, kringli, tordi jne), vastavalt igaühe majanduslikule võimalusele ja/või küpsetamisoskustele. Toidukraamiga abistamist on tundnud ka soomlased (Vuorela 1977: 623) ning M. Langi sõnutsi on seda esinenud vähemal määral ka Kirde-Eestis (Lang 1981).
Puhtele tuleja teeva' ka leevakoti üteh. Räpina khk.

Ega peieline vei peiekoti. Tuud panti, mida kiäki arvass, et vaja lätt. Kas liha vai vatska vai sõira vai võidu vai… Urvaste khk.

Järgmine suurem toidupakkumine leiab aset matusepäeva hommikul, mil kaetakse peielaud kaugemalt tulnud sugulastele ning tähtsamatele tseremooniameistritele – vaimulikule või ilmalikule matjale, pillimeestele, fotograafile. Külmal ajal pakutakse näiteks puljongit pirukaga, kuuma jooki (teed, kohvi) ja suupistet ning pits alkoholi. Soojal aastaajal piirdutakse kergema einega. Tseremooniameistritega arutatakse läbi matusekorralduse üksikasjad. Hommikune kodune peielaud on rikkalikum ja sinna püütakse paluda kõik peielised juhul, kui pärast matmistseremooniat on peielaud kaetud kusagil mujal, näiteks mõnes ühiskondlikus hoones, ja kodune söömaaeg jääb sellisel kujul viimaseks.

Kui peiet peeti, anti tsoorma putru, liha sisen. Viiti aita, keldrele, lasti külmäs minna, seo oll jaheputr. Inne minekit söödi. Kui lusikit es ole, võeti kahvliga. Leib oll kah lavva pääl. Haanjan tetti niimoodu. Siinpool es ole sedä. RKM II 64, 127 (2) < Rõuge khk (1957).

Lõuna-Eestin om edimäne asi – süümä! Meheveli elli Põltsamaa kandin, sääl es anda' üldse midägi. Ku surnut vällä tõstõtas – siin andas torti ja viina. Sääl tull rahvas täpselt, kotoh mingisugust üritust es olõki, lugija muiduki oll´. A säänest süümist-juumist nigu siin... [---] EFA II 19, 177/8 (6) < Rõuge khk (1995).

Pärast lahkunu kodust ärasaatmistseremooniat, mis kulmineerub surnukirstu auto peale paigutamisega, ja enne kalmistuteele asumist on kombeks pakkuda rituaalne pits alkoholi ning magusat ja/või soolast suupistet.

[---] Kodust välja minnes siin viiakse kirst masinale ja minnakse surnuaia poole teele. Sääl (Võrumaal) pandi kirst autole ja siis pakuti veel tükk torti ja likööri matuselistele. Neiud kandikutega kandsid inimestele laiali. Seda oli imelik vaadata. RKM II 371, 568 (16) < Viru-Jaagupi (1984).

Süvvä meil pakuti sis, ku uma piirini (talu piirini) sai, viina ja torti. EFA I 22, 82 (3) < Rõuge khk (1997).

Vastavat rituaalset toidupakkumist on tundnud ka kirde-eestlased, kusjuures eelnev toas söömine ei ole sealkandis kombeks olnud (Lang 1981).

Järgmised kaks toidupakkumist leiavad aset teel kalmistule, siirderiituse vaheetapis. Tavaliselt sõidab surnuautos, kirstu vedavas sõidukis (näiteks veoauto kabiinis) kaasa mõni lähem meessugulane, kes annab esimesele vastutulijale rituaalse toidukompsu – osa peietoitudest, ning korraldab ka puusse ristilõikamise tseremoonia. Kuid on üksikuid teateid, et võimalusel sõidab (mees)sugulasest tseremooniameister eraldi autos kõige ees.

[---] Meil sõidab surnumasin kõige ees, aga neil (Võrumaal) üks auto tordi ja pudeliga. Piimaauto tuli meile esimesena vastu, siis see sai tordi ja pudeli. [---] RKM II 371, 568 (16) < Viru-Jaagupi (1984).

Traditsiooniliste eelkristlike uskumuste kohaselt (vt Eisen 1996; Loorits 1990; Paulson 1997; Kulmar 1994) on nii meil kui mitmete hõimurahvaste juures usutud, et “varemlahkunud” tulevad “vastlahkunule” kalmistuteel vastu ja viivad ta “teise ilma”.
Matuserongile esimese vastutulija sugu ja tema kaugus leinamajast on peielistele üheks tähtsamaks endeks kogu Eesti alal. Analoogiamaagiale iseloomuliku mõtteviisi kohaselt ennustab see, kummast soost on järgmine surija. On esimeseks vastutulijaks naine, sureb kogukonnas või kadunu suguvõsas järgmisena mõni naisterahvas. Tuleb esimesena vastu meesterahvas, siis on selleks meesisik. Rahvaluulearhiivi talletatud tekstidest selgub, et rahva teadvuses on suguvõsa ja külakogukond olnud sageli kattuvad mõisted. Inimesed ise ei tõmbagi antud kontekstis ranget piiri veresugulaste ja kogukonna kui terviku vahele, mis kinnitab mõttekäiku, et surm on sidunud ja seob kogukonna ühtseks tervikuks.

Kui surnut kabeli viiakse ja kõige esimene inimene, kes vastu tuleb, meesterahvas on, siis saavad matuselised varsti meeste surnut matma, kui aga naisterahvas vastu tulla, siis saada naiste surnut sääl külas. H III 26, 169 (14) < Äksi.

Kohtumise kaugus leinamajast toimib ajalise parameetrina – mida lähemal kohtumine toimub, seda rutem arvatakse toimuvat järgmised matused.

Kui matuserong hakkas minema ja küla lähedal keegi vastu tuli, siis saab ruttu matuseid. RKM II 396, 456/7 (25) < Võnnu khk (1985).

Rõuge ja Hargla kihelkonna inimeste seas on esimese vastutulija kohta tehtav tähelepanek säilitanud paiguti oma usundilise sisu – kohtumine surnurongiga toob surma, surnukeha kannab endaga surma kaasas. Sellest tulenevalt on järeldus halvaendeline – järgmine surnu on vastutulija suguvõsast või on surmale määratud koguni vastutulija ise. O. Loorits (Loorits 1990: 61) ning I. Paulson (Paulson 1997: 142) on väitnud, et rahvauskumuste kohaselt võtaksid surnud meelsasti endaga ühes omakseid, sõpru ja tuttavaid. See tähendab, et inimesed pärast kohtumist surnuga muutusid kurvameelseks, haigestusid ja surid. Juhuslikul võõral oli võimalus surnuga kohtuda kalmistuteel. Surnu pidi võõrale olema järelikult ohtlikum kui ülejäänud peielistele, kes olid siirderiituse teatud kindlates etappides osalenud, surnut austanud ja seeläbi end tema oletatava pahasoovlikkuse vastu kaitsnud. Et leevendada surnu poolt tekitatavat halba, ei asu surnukirstuga veok mitte matuserongi ees, vaid esimesena sõidab keegi neutraalne isik, kelle ülesandeks on esimesele vastutulijale anda rituaalne toidukomps ja/või viinapudel, s.o osa tervikust, ühisest peiesöömingust. Sellise mõtteviisi kohaselt võiks annetust vastutulijale käsitada kui lepitusohvrit.

Varasematest matmiskommete küsitluskavadest (I. M. 1924: 173–176; Raadla 1940) puuduvad küsimused esimesele vastutulijale anni andmise kohta. Samuti ei kajasta seda ka senised lühiülevaated eestlaste matusekombestikust. ERA varasemad vastavasisulised üleskirjutused pärinevad Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest, seega 19. sajandi 80. aastatest, kuid tähelepanekud esimesele vastutulijale lepitusohvri kui niisuguse kohta seal praktiliselt puuduvad.

Matusepäeval anti igale ühele, kes aga matusetalusse oli tulema juhtunud, kadunud hinge ülenduseks liha ja muud, niipalju kui läks, ka viinagi. Seda sama tehti ka surnut kiriku poole viimise teel. Iga vastutulija sai viina. E 50 743/4 (106) < Oudova, Sträkova < Põlva.

Kuid Kagu-Eestis on tänini kombeks esimesele vastutulijale anda soost olenevalt kas pudel viina või küpsetis (pirukad, kodutort, nn munakuuk´, küpsised jne) või koguni mõlemad. On esimeseks vastutulijaks laps, piirdutakse ainult küpsetise või maiustustega.

Võrumaal pidi selline komme olema, et matuserongiga on toidupakk kaasa. Et kes esimesena vastu tuleb, sellele pakutakse toitu ja viinaraha. Meilt käis rahvas Võrumaal matustel, nemad rääkisid sellest. RKM II 371, 492 (20) < Viru-Jaagupi (1984).

Kui surnurongile keegi tee pääl vastu tuli, peeti hobune kinni ja anti karp kompvekke või midagi. Kui mees tuli vastu, siis anti pudel viina mehele – või kui rohkem aega oli – pakuti tükk torti. Enne mind juba, minu ema ajal oli nii, see komme. EFA II 21, 128 (9) < Rõuge khk (1997).

Ku Runda Viko är' kuuli, olli ma vast nii katõtõistkümne-aastanõ poisikõnõ. Ma sõidi tuulsamal pääväl, ku Viko puhtõ olli, bussiga Võrolõ. Saisi tii veeren ja oodi bussi, ku tull´ puhtõrong´. Edimäne massin (veomassin, mille kastin ka Viko-kadonu oll´) pidäsi mu man kinni'. Vällä astsõ Mahlaku Imbu, Viko kavvõdast sugulanõ, ja surusi mul kätt ni andsõ tordikarbi. Esi naardsõ väega. Perän ma kuuli, et Imbu naardsõ tuud, kas anda' mullõ viinaputõl. Es anna'. Mi kandin om kombõs, et puhtõrongi edimesele vastatulijalõ andas tort´ ja putõl viina. EFA I 22, 73 (2) < Vastseliina khk (1997).

Vastatulijale anti viina ja torti. Arvatas niiviisi – meesterahvas tulõ, sis saa meestesurnu. Ku lähikön, sis saa samast küläst. Tort ja viin om kombõ peräst. [---] EFA I 22, 83 (4) < Rõuge khk (1997).

Rahvaluulearhiivi materjalide analüüs näitas, et kõnealust kommet on tuntud paiguti ka Lõuna-Tartumaal (Võnnu ja Otepää khk-d).

[---] Kui naine tuli vastu, anti talle tort, kui mees tuli vastu, anti pudel viina. RKM II 371, 492 (20) < Viru-Jaagupi (1984).



Tabel 2. Kagu-Eesti kombeid teel kalmistule.

Napid ülestähendused osundavad, et veel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ei antud vastutulijale mitte tervet pudelit alkoholi, vaid ainult rituaalne viinasuutäis:
Kui ma nuur poiss olli, sis kui surnurong tulli ja kui rongile edimene vasta tulli, sis anti sellele pitsist viina. See olli surnu lahkumise viin. EKRK I 92, 145 < Rõuge khk (1992).

1998. aasta küsitluse andmetel järgivad esimesele vastutulijale toidupaki ja viinapudeli andmise kommet 52% küsitletute üldarvust.

Kommet käsitavad kagueestlased ise kui surnu viimast andi teel oma uude koju.
Uskumus, et matuserongiga kohtumine toob kaasa surma, et üks surmajuhtum toob enesega kaasa teise, näib olevat ajaloolise Liivimaa kultuuriruumis olnud rohkem või vähem elujõuline – kui tugineda rahvaluulearhiivi selleteemalistele nappidele üleskirjutustele – möödunud sajandi lõpuni.

Kodumaal olin ma ühe oma sugulase matusel. Surnut matusepaigale viies tuleb tee peal naene vankri-hobusega vastu ja pöörab üle kraavi kõrvale ja käänab hobuse pea sinnapoole, kust tema tuli. Kohe märkasin ma, et see üks vana kunst on. [---] Ei aidanud muu nõu midagi, kui vanakese käest järele küsida. Tema aga ütles minule nii palju: “Kui mina surnule tee peale vastu lähen, siis tuleb surm ühes minuga ja ma pean varsti surema, kui kodu jõuan.” H I 5, 563 (II) < Viljandi.

Veel kaasajalgi käitub osa Hargla ja Rõuge kihelkonna keskealisi ja vanemaid inimesi samamoodi, püüab vältida kohtumist vastutuleva matuserongiga. Nad põgenevad selle eest, pööravad end samas suunas liikuma ega taha heal meelel andi vastu võtta (märgitud saada) või hakkavad andi saades nutma. 1994. aasta ekspeditsioonil kõneles Rõuge kihelkonnast pärit 80-aastane S. M., kuidas tema tütar, nähes vastutulevat matuserongi, keeras hobuse teisele poole ja põgenes nuttes üle põllu koju. Kui küsisin, miks nii, vastas S. M.: Noh, es taha' kokku trehvätä', pelläs… tuud olõ-õi vaija…

Ülejäänud ajaloolise Võrumaa kihelkondades on uskumus taandunud pelgalt anni andmise kombeks (traditsioonist peetakse kinni traditsiooni enda pärast) või on nn üleminekufaasis ning ülalkirjeldatud suhtumist ja käitumist anni saamisel enam ei eksisteeri. Pole harvad needki juhtumid, kus küla viinahimulised seavad end nimme matuserongile ette, et tasuta viinapudelit saada.

Järgmine peatus tehakse kalmistuteel puusse risti lõikamiseks. Paiguti (eelkõige Hargla, Põlva, Kanepi ja Rõuge kihelkonnas) järgneb risti lõikamise tseremooniale järjekordne rituaalne pitsi ja suupiste pakkumine, mida peielised ei tõlgenda enam kui ohvritoimingut, vaid kui üht täitmist nõudvat kommet. Komme on tuntud olnud ka lätlaste ning soomlaste juures (Kõivupuu 1996; Kõivupuu 1997; Vilkuna 1992: 58).        .

Säändse männi oliva. Lõigati sinna sisse rist. Neid riste oli sääl nii palepalju nii et... Ja sääl anti sis suutäis viina ka egaütele. [---] EFA II 21, 53/7 (11) < Rõuge khk (1997).

Matmispäeva neljas rituaalne toidupakkumine toimub kalmistu väravas, kui surnu on mulda sängitatud. Suupistet ja alkoholi pakutakse kõigile, kuid toitu koju kaasa saavad juhututtavad, kes ainult kalmistule on tulnud lahkunuga jumalaga jätma, ning kutsutud peielised, kes ei saa mingil põhjusel pärastisest peielauast osa võtta. Hauakaevajad saavad igaüks pudeli viina ning kirikuõpetajale / ilmalikule matjale on ette nähtud omaette toidupakk (nn kott´). Kalmistult toitu koju kaasa ei tooda, vaid see jaotatakse ilmtingimata külaliste vahel ära.

[---] Ennemb võeti matuseaida söögi üten. Platsi pääl söödi, kui illus ilm oll. Halv ilm, sis lätsi kellämihe poole.
Inimesed kaugelt, kes enam tagasi ei läinud, said siis süüa. RKM II 64, 94 < Rõuge khk (1957).

[---] Surnuaial andas lahkumiseviina, saiakesi ja vorstitsõõrikesi ka. Kes hauda ajava, noile andas. RKM II 64, 102 < Rõuge khk (1957).

Kas haua peal süüakse? – Vaat meil siin, no setud, vai sääl Värska pool, sääl söövad, meil ei olnud. Aga lõpus, kui haud ikka kinni sai, siis ikka pakuti midagi, kommi ja kas mingit biskviiti ja see pudel, vai see valge viin oli ka. EFA II 21, 9/12 (8) < Rõuge khk < Räpina khk (1997).

No, sis är' mateti, tüü tettü, ja sis anti muidugi viina ja piirakut vai midagi, kotletti. [---] No sis, havvakaibjal oll´ putel viina. Õpetajale ka oll´. – Õpetajal oll´ kott. Niiviisi. Sääl oll´ süük sees muidugi. EFA II 21, 53/ 7 (11) < Rõuge khk (1997).

Jaa, alati võeti söögi' kaasa. Võileivä' ja kotleti'. Snitslit ja lihapiruka' päämine ja korbi'. Ja tort kindlahe oll´. Õpetajale ka uma, eraldi kaasa. EFA II 21, 83/7 (13) < Rõuge khk (1997).

Kas surnuaial ei söödud? – Ei. Aga viina pakuti, kui haud oli kinni aetud. Mälestusess. Vanasti anti pits viina ja saia või ... võileib või. Kaugelt hobustega oli tuldud. Tehti nii ka. [---] EFA II 21, 146 (17) < Rõuge khk (1997).

Kirde-Eestis on surnuaial söömine olnud väidetavalt juhuslikku laadi. Külma liha, leiba, saia ja pirukaid on pakutud kaugemalt tulnud sugulastele, kes kavatsesid kohe tagasi sõita, ning hauakaevajatele (Lang 1981).

Haual söömise komme on levinud alates meie ajaarvamise algusest ja on setude ja vadjalaste juures enam elujõulisena säilinud (Lang 1981). Eelkristlik ohvrisööming haual, mis on olnud kogu Eesti matusekombestikule iseloomulik 17. sajandini (Viires 1995: 155–156), on asendunud Kagu-Eesti luterlaste juures tänapäeval tagasihoidliku toidupakkumisega kalmistu väravas. Komme pole hääbunud 19. sajandil, nagu väidab Viires (Viires 1995). 1998. aastal läbiviidud küsitlus kinnitas, et viimasel ajal on peielaud sageli ainult kalmistu väravas: on väiksemad matused ja peielauda ei kutsutagi; jah, kui matused peetakse surnuaial ära ja pole võimalik ruumi üürida; laud tehakse, sest kõik ei tule peielauda; sooja toitu pakutakse; torti, kommi pakutakse, kui peiesid ei peeta; enamasti peielauda kodus ei tehta, ruumi pole; enne sõda oli kalmistuvärava taga just kehvemal rahval, rikkamatel oli kodus peielaud; vanasti loeti viinapudelite pealt, kui jõukas laud on; viimasel ajal eriti peielauda ei kutsutagi; väiksemal matusel ainult kalmistul pakutaksegi, muidu mitte jne.

Seega kasinad materiaalsed võimalused rikkaliku lauaga peieid pidada näivad seda vana kommet taaselustavat. Osa vastajaid väitsid mälestussöömingu kalmistu väravas toimuvat ainult erandjuhtudel (erandkorras, kui on külm ilm; kui on pikem tee sõita koju tagasi) ja see on mõeldud eelkõige neile, kes mingil põhjusel peielauda tulla ei saa (neile, kes lauda ei tule; kes lauda ei tule, neile pakutakse). Kommet ei järgita linnades (linnas ei; Võrus mitte; Põlvamaal pakutakse, siin (Võrus) ei jne). Rõhutati, et see komme on eriti iseloomulik ortodokssetele setudele (Setomaal igal juhul) (Kõivupuu 2000b: 78: 79).



Foto 2. Kääpa pääl. Värska surnuaial. Teadmata foto.

Pidulik-rituaalne peielaud kaetakse pärast matmist kas lahkunu kodus või mõnes ühiskondlikus toitlustusasutuses. Sellest võtab sümboolselt osa ka lahkunu hing. Surnule on kaetud lauas koht, mida märgistavad mustade leinalintidega küünlad ning mõnel pool ümberpööratud lauanõud. Kui peielaud on kaetud lahkunu koju, kutsutakse peielised veel järgmiselgi hommikul tagasi ning meenutatakse lahkunut hilise pärastlõunani.

Kaasaja matusekombestikku ei kuulu enam kuke ohverdamine, mida on kirjeldanud M. J. Eisen “Esivanemate ohverdamistes” (Eisen 1996: 38), ning mis kätkes endas tõrjemaagilist sisu: kuke veri pidi lepitama surnuid ja tõkestama koduskäimist. Eisen (op. cit.) osundab kaude muuhulgas Hargla koguduse kirikuõpetaja H. v. Jannaule, kelle teate kohaselt on Harglas veel 19. sajandi algul veristatud jüri-, jaani- ja mihklipäeva öösi must kukk, samal, surnu koduskäimist tõkestaval eesmärgil.

Sulglooma tapmine peieteks on kuulunud veel 20. sajandi keskpaiku Võrumaa matusekombestikku, kuid nüüd küll pigem traditsiooni enda kui selle sügavama usundilise sisu pärast.

[---] Iks tapetas mitä tahat looma. Üteldäs, et piat õks tapma kanakõist või põrsakõist. Vana-aoline kunst. Sõa aig oll´, ku ima kooli. Puhtid es ole mitä. Ütli: ar sa sõsarakõnõ mata, ku väist ei verista, verista'ks väist kah. Ma tapi 3 kanakõist. RKM II 64, 102 < Rõuge khk (1957).

Peielaud oli pärast kodus. Nüüd nääd inimesed nagu ei saa pidada, aga no ikka väga tahtsid oma kodus istuda…pikemalt. Sääl olid sugulased õhtuni. Ja naabrid kah. Teisel hommikul kutsuti tagasi ja istuti veel pool päeva. Räägiti temast ja räägiti mälestusi ja... Ainult head räägiti. Ilma süldita ei ole peielauda ja ei ole ka pulmalauda. [---] Tema koht oli märgistatud. See oli niimoodi: see oli surnu koht, talle oli kõik kaetud, musta lindiga küünal oli tema juures, tool oli vaba, ja taldrikud. Sinna ei tohtinud keegi istuda. Meil oli (taldrik) õiget pidi. Mõni on keeranud küll, ma olen näinud, jah. EFA II 21, 9/ 12 (8) < Rõuge khk < Räpina khk (1997).

Kokkuvõtteks

Paljukordne (vähemalt viis korda) rituaalne toidupakkumine on Võru- ja Setumaa matusekombestiku oluline osa, mida mujal (Lõuna-)Eestis enam ei järgita. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu seda on olnud näiteks keedetud oad-herned surnuvalvajatele, samuti Lõuna-Eesti matustele varem iseloomulikud (ohvri)toidud tapetud sulgloomadest, enam ei valmistata. Üldjuhul ei puudu tänapäeval peielaualt omavalmistatud sült, salatid, lihapirukad ja kodutort. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust punast magusat (naiste)napsi, näiteks likööri. Kaupluste importtoidukraami mitmekesisus näikse hakkavat tasahilju välja tõrjuma koduseid küpsetisi. 1997. aasta suvel jälgisin huviga Võru toidupoes kaht naist ja meest, kes valisid peielaua tarbeks suupisteid. Valikut ei määranud niivõrd kommide-küpsiste sisu ega hind, kuivõrd nende välimus, pakend. Kommidest eelistati võimalikult tumedatesse ümbrispaberitesse mähituid ning soolaste kreekerküpsiste valiku määras nende geomeetriline kuju. Linnukeste-loomakeste-kujulised heideti kõrvale kui peielauale sobimatud.

Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks hõimu/kogukonda kooshoidvaks teguriks – matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed – inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäeval kaks korda aastas Kagu-Eesti kalmistutele kokku laia omasteringi – jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale.
Lõpetaksin I. Paulsonile toetudes. Kuigi “too teine ilm”, kuhu me saadame oma surnuid, asub konkreetses mõttes kalmistul, matmispaigal, ulatub tema mõju jätkuvalt üleloomuliku ilmana kõikjale – maa alla, maa peale elavate keskele ja maa kohal kõrgustesse kerkivasse ülemaisesse “taevariiki”.

Autor tänab Rieka Hõrna kiirkonsultatsiooni eest setu kaasaegsete peietoitude vallas.

Kirjandus

1. Duhhovnaja kultura 1980 = Äóõîâíàÿ êóëüòóðà ñåãîçåðñêèõ êàðåë êîíöà ÕIÕ – íà÷àëà ÕÕ âåêà. Ëåíèíãðàä.
   
2. Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn.
   
3. Gennep, Arnold van 1909. Les rites de passage. La Roche–sur-Yon.
   
4. Gussev 1974 = Ãóñåâ, Â. Ý. Îò îáðÿäà ê íàðîäíîìó òåàòðó (ýâîëþöèÿ ñâÿòî÷íûõ èãð â ïîêîéíèêà). Ôîëüêëîð è ýòíîãðàôèÿ. Îáðÿäû è îáðÿäîâûé ôîëüêëîð. Ëåíèíãðàä.
   
5. Honko, Lauri & Pentikäinen, Juha 1997. Kultuuriantropoloogia. Tallinn.
   
6. Kulmar, Tarmo 1994a. Üldine usundilugu I. Tartu 1994.
   
7. Kulmar, Tarmo 1994b. Eesti muinasusundi vanima kihistuse väe-, jumala- ja hingekujutluste teooria. Doktoriväitekiri. Tartu.
   
8. Kõivupuu Marju 1996. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. Mäetagused nr 1/2, Tartu, lk 55–74.
   
9. Kõivupuu, Marju 1997. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. Akadeemia, Tartu, lk 35–61.
   
10. Kõivupuu, Marju 1999a. Some Archaic Traits in the Contemporary Burial Customs in Southeast Estonia. Studies in Folklore and Popular Religion. Vol 3. Tartu, lk 23–40.
    
11. Kõivupuu, Marju 1999b. Perifeerset Võrumaa matmiskombestikus. Läänemeresoome keele- ja kultuuriperifeeriad. Õdagumeresoomõ keele- ja kultuuriveeremaaq. Võro, lk 282–297.
    
12. Kõivupuu, Marju 2000a. Kalmistud teede ääres. Meedia, folkloor ja mütoloogia. Tänapäeva folkloorist III. Tartu, lk 285–320.
    
13. Kõivupuu, Marju 2000b. Pulma ja matmiskombestiku hetkeseisust. Võro Instituudi Toimetised nr 8. Võro, lk 57–85.
    
14. Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis XIX saj – XX saj algul. Artikli käsikiri M. Kõivupuu valduses.
    
15. Merike 1981. Endisaegsed matusekombed Ida-Eestis. Diplomitöö TRÜ NSVL ajaloo kateedri juures. Tartu.
    
16. Laugaste, Eduard 1963. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu I. Tallinn.
    
17. Loorits, Oskar 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn.
    
18. Loorits, Oskar 1949. Grundzüge des estnischen Volksglaubens I. Lund.
    
19. Masing, Uku 1995. Eesti usund. Tartu.
    
20. M. = Manninen, Ilmari 1924. Rahvateaduslised küsimuskavad. III. Matmiskombed. Eesti Kirjandus, lk 173–176.
    
21. Moora, Aliise 1980. Eesti talurahva vanem toit. I. Tallinn.
    
22. Moora, Aliise 1991. Eesti talurahva vanem toit. II. Tallinn.
    
23. Paulson, Ivar 1997. Vana eesti rahvausk. Tartu.
    
24. Pimenov 1960 = Ïèìåíîâ, Â. Â. Ê âîïðîñó î êàðåëüñêî-âåïññêèõ êóëüòóðíûõ ñâÿçàõ. Ñîâåòñêàÿ ýòíîãðàôèÿ 5.
    
25. Raadla, Amanda 1939. Eesti matusekommete ülevaade. Seminaritöö. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas. Tartu.
    
26. Raadla, Amanda 1940. Küsimusi matmiskommetest. Äratrükk “Rahvapärimuste Selgitajast” nr 7. Tartu.
    
27. Reiman, Helmi 1915. Eestlaste matusekombed. Eesti Kultura. IV. Jurjev.
    
28. Saareste, Andrus 1959. Eesti keele mõisteline sõnaraamat. II köide. Stockholm.
    
29. Suomen kielen perussanakirja. 1993. Toinen osa. L–R. Helsinki.
    
30. Suomen sanojen alkuperä. 1995. Etymologinen sanakirja 2. L–P. Helsinki.
    
31. Tampere, Herbert 1960. Matusekommetest. Eesti rahvalaule viisidega. II. Tallinn, lk 207–211.
    
32. Tedre, Ülo 1998. Surm ja matused. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk 427– 432.
    
33. Viires, Ants (toim) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn.
    
34. Vilkuna, Janne 1992. Suomalaiset vainajien karsikot ja ristipuut. Jyväskylä.
    
35. Vuorela, T. 1977. Suomalainen kansankulttuuri. Porvoo & Helsinki & Juva.
    
36. Wiedemann, Ferdinand Johann 1973. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa sõnaraamat. Tallinn.
    
37. = Väike murdesõnastik. II. 1989. Tallinn.
    
38. Õ1978 = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn.
    
39. Õ1999 = Eesti keele sõnaraamat. ÕS 1999. Tallinn.
    
40. ÖElina 1970. Vadjalastest ja isuritest XVIII saj. lõpul. Etnograafilisi ja lingvistilisi materjale Fjodor Tumanski Peterburi kubermangu kirjeldustes. Tallinn.
    

TAGASI