Rürik Lonin
MINUN RAHVHAN FOL'KLOR (Minu rahva folkloor). Petroskoi, 2000. 111 lk
Vepsa muuseumi rajaja ja kodu-uurija, Šoutjärvel elav Rürik Lonin on oma juubeliaastal (sündinud 1930) jõudnud korraga kahe rahvaluulekogumiku avaldamiseni.
Kõvaköiteline “Minu rahva folkloor” on 2000-lises tiraais ilmunud Pohjois-Pohjanmaa talunike liidu toetusel. Kogumiku on toimetanud tänapäeva vepsa kirjakeele juhtkuju, ajalehe Kodima peatoimetaja, Petroskoi teadur Nina Zaitseva ja kujundanud kunstnik Margarita Jufa, kes on tuntud “Kalevala” illustreerijana. Selles raamatus on ta kujutanud rohkesti idapoolsete läänemeresoome rahvaste ornamentikat ja muistseid hanejalaripatseid.
Kogumiku avasõnad on kirjutanud Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor Seppo Suhonen, kes rõhutab, et “Šoutjärve etnograafilise muuseumi rajajana on R. Lonin hakanud nüüd ehitama vepsa vaimse elu muuseumi”. Järgneb R. Lonini eessõna, milles võrreldakse lühidalt vepslaste endist ja praegust eluolu ning tehakse juttu raamatus kasutatud kirjaviisist.
Kogumik on jagatud peatükkideks folklooriliikide järgi. Enamik materjali on talletatud Põhja- ehk Äänis-Vepsast, vaid viis kirjapanekut pärineb Kesk-Vepsast. Raamat algab muinasjuttudega (sarnad, lk 9–39). Siin on esitatud 27 looma-, ime- ja naljandilaadset muinasjuttu. Asjatult on asjaomasesse peatükki paigutatud üks ahellaul, mis pärineb, tõsi küll, ühest varasemast muinasjutukogumikust. Kaks lugu on talletatud Kesk-Vepsast, ülejäänud Põhja-Vepsast. Üle kolmandiku (10) muinasjuttudest on kirja pandud Šoutjärvel, viie loo päritolu jääb teadmata, kolm on Šokšust, igast muust külast on noteeritud üks-kaks pala.
Järgneb kaks Kaskezast (Kaskezoja), vist koguja isalt, üleskirjutatud kalameeste elu kajastavat pajatust (starinimied; lk 40–41).
Pajatustele järgnevad luuletused (runod; lk 41–56) ja laulud (pajod; pajad on trükiviga; lk 57–76). Sellise hämmeldust tekitava jaotuse olemasolu kinnitab ka venekeelne lühiannotatsioon. Ometi leidub esimesena nimetatud peatükis vähemalt üks koguja oma suustki kuuldud laul. Luuletuste peatükis võime lugeda ühelt poolt koguja enda ja teiste loomingut, teisalt aga ehtsaid rahvalaule, nt “Tutu-lutu, savi-lutu”, ahellaul “Kiskoi-kaskoi” ja liisutuslaul (lugemine). Näiteks ilmus tore, pikem luuletus Vezison' (Veesoon) ajakirjas Carelia (1992, nr 5, lk 4–6) R. Lonini nime all. Vist on mainitud peatükkide koostamisel lähtutud samadest arusaamadest nagu Fr. R. Kreutzwald omal ajal. Noore kirjakeele puhul on ju piir rahva- ja kunstluule vahel are. Mainitu ei vähenda sugugi raamatu sisulist väärtust, kuna see puudutab üksnes rahvaluule mõiste interpreteerimist ja ainese liigitamist. Luuletuste peatükis leiduvast 20 noteeringust pärineb 8 Šoutjärvelt ja 6 Kaskezast.
Peatükk “Laulud” sisaldab erivanuseid, samuti mitmesuguse algupäraga, sh nõukogude võimu aegseid laule. Kogumiku 27 pajo'st (sh 2 Kesk-Vepsast) pärineb 17 Šoutjärvelt, kolm on võetud raamatuist, ülejäänud kohtadest leidub igalt poolt vaid üks kirjapanek.
Kogumiku loomulikuks jätkuks on 5 pulma- ja 4 surnuitku (voikud; lk 77–84). Neist neli on noteeritud Karjala pealinna elama asunud vepslastelt. Järgnevad viis inimeste nimedega seotud omapärast, enamasti pilkava sisuga salmi (nimitesed; lk 85–87) ja 16 mitmekesise sisuga naljandit (anekdotad; lk 88–93), 151 vanasõna ja kõnekäändu (sanomad; lk 94–99) ning 50 mõistatust (ozoitesed; lk 100–103). Kogumikule lisavad väärtust selle lõpuosas leiduvad andmed keelejuhtide, nende elukoha ja vanuse ning kogumisaja kohta. Ainult rahvaluule lühivormide puhul asjaomased teated puuduvad.
Teeme statistikat asjaomases kogumikus ilmunud dokumenteeritud ainese kohta (107 nimetust, välja jäävad lühivormid). R. Lonin on avaldanud aastatel 1950–1999 kogutud materjali 15 paigast, sh Petroskoist ja kolmest Kesk-Vepsa külast. Kõige rohkem on rahvaluulet koguja kodukülast (42 nimetust). Sellele järgnevad Kaskeza (11), Petroskoi (10), Šokš, Kalag' (kummastki 5) jt. Šoutjärve materjalist pärineb 12 nimetust kogujalt endalt, 6 Anna Loninalt ja 4 vepsa rahvakoori repertuaarist. Petroskoi materjalist on üks itk ja kolm naljandit kirjutatud üles vepsa koori asutajalt Vassili Kononovilt. Avaldatud ainesest on teadmata päritolu 5 muinasjuttu, teistest raamatutest on ammutatud vaid 2 muinasjuttu ja 3 laulu.
Kogumikus on kõige rohkem avaldatud 1950-ndatel aastatel talletatud ainest (36 nimetust), järgnevad arvu vähenemise järjekorras 1990-ndate aastate (23) järel 1960-ndad (18), 1970-ndad (11) ja 1980-ndad (5). 1990-ndate aastate materjal pärineb peamiselt kogujalt endalt (10 nimetust) ja Anna Loninalt (6) Šoutjärvelt ning Julia Eusovalt (6) töölisasulast Kvarcitni. “Kõhnemad” aastakümned võivad seletuda huvide erineva jaotamisega põhitöö, perekonnaelu, muuseumi rajamise, koorielu ja vanavara kogumise vahel.
LÜHÜDAD PAJOIED (Lühilaulud). Om keradanu Rürik Lonin. Petroskoi, 2000. 72 lk
Kui eespool retsenseeritud raamatus puuduvad vepsa rahvaluulele omased neljarealised (tšastuškalaadsed) laulukesed (lühüdad pajoied), siis seda selletõttu, et koguja ja laulusõnade litereerija R. Lonin avaldas need omaette raamatuna, mis ilmus 1000 eksemplaris. See on väikeses formaadis, kõvakaaneline, meeldivalt kujundatud teos, mille väljaandmisel on kasutatud Petroskois asuva Soome konsulaadi ja Oulu talunike seltsi rahalist abi. Raamatu tiitellehel on nimetatud ka Karjala Riigi Rahvuspoliitika Komiteed ja Vepsa Kultuuriseltsi.
Kogumiku eessõnas jutustab R. Lonin oma eluteest, rõhutades seejuures seiku, kuidas temast sai prof Viktor Jevsejevi õhutusel rahvaluulekoguja, ning iseloomustab aastail 1956–1990 äänis- ja keskvepslastelt kogutud lühilaule. Meeliliigutav on kogeda, kuidas tööriistalukksepa elukutsega mehest on saanud viimaks vepsa kultuuri grand old man.
Raamat koosneb kolmest põhiosast: Äänis-, Kesk- ja Lõuna-Vepsa lühilauludest. Neid on raamatus avaldatud vastavalt 157, 185 ja 7, seega ühtekokku 349. Nii palju vepsa lühilaule polnud seni veel keegi avaldanud. Peale enda kogutute on R. Lonin publitseerinud vähesel määral laule ka E. N. Setälä ja J. N. Kala (1951) ning M. Zaitseva ja M. Mulloneni (1969) vepsa keele näidete kogumikust, samuti 18 äänisvepsa lühilaulu Karjala Keskuse kogudest. Näiteks kõik lõunavepsa laulud ongi võetud 1969. aasta kogumikust. Ühel leheküljel on sitatud need Põhja- ja Kesk-Vepsa külad ning laulikud, kellelt on raamatus avaldatud lühilaulud kirja pandud. Paraku ei saa me sealt teada konkreetse laulu esitajat; loodetavasti on koguja arhiivis vajalikud andmed olemas.
Rahvamuusikasõpru rõõmustab raamatu lisana esitatud 34 lühilaulu noodistus muusikateadlase Irina Semakova poolt. Iga laulu puhul on märgitud kogumiskoht (küla) ja enamasti ka keelejuhi nimi.
Kahe ühe terviku moodustava kogumiku samaaegne ilmumine on tähelepanuväärne saavutus nii Rürik Lonini enda jaoks kui ka kogu vepsa vaimse kultuuri kontekstis. Asjaomased raamatud on äärmiselt vajalikud vepslastele oma rahvaluule rikkuste tundmaõppimiseks ja minevikujuurte tunnetamiseks. Nad on oluliseks tähiseks vepsa kirjakeele avaldisena ning huvipakkuvaks lektüüriks kõigile, eriti läänemeresoomlastele suhteliselt noore kirjakeelega sugulashõimu kultuurisse süüvimisel.
Teadupoolest on R. Loninil tänavu ilmumas veel kolmaski raamat (sedapuhku venekeelne). Soovime vepsa vaimse ja ainelise kultuuri innukale talletajale ja populariseerijale tugevat tervist ja raugematut jõudu paljudeks aastateks. Äi ozad!
Enn Ernits
TAGASI