Ühest Lüübeki prohvetist kohalikus ja luterlikus kontekstis
Jürgen Beyer

10. aprilli õhtul 1629. aastal, esimesel reedel pärast ülestõusmispühi saabus Lüübeki toomkiriku pastori Bernhard Blume juurde ootamatu külaline. Tema koguduse liige David Frese, lihtne Lüübeki kodanik, oli tulnud juba kella nelja ajal, kui õpetajat kodus polnud, kuid alles lõunasöögi ajal avanes tal võimalus rääkida oma juhtumusest. Ta oli olnud tagasiteel Grönaust. Jõudnud nõmmele, mis märkis piiri Lüübeki ja Saksi Lauenburgi vahel, valge alla kukkunud kivi lähedal, haaras teda äkki nii suur hirm, et ta tahtis tagasi pöörduda, kuid kuulis äkki kedagi lausumas: “Kuula, mul on sulle midagi öelda!” Seejärel märkas ta ühte vana, valges riides halli meest kivil istumas. Kaks valget tuvi olid laskunud mehe paremale ning üks tema vasakule õlale. Tuvid olid üleni tilkes nagu vette kastetud ning pisarad voolasid neil silmist. Vana mees hakkas rääkima ja küsis, miks ei lasta Lüübeki surnutel rahus puhata. Püha Jüri kirik peab alles jääma, sest juba sellega on küllalt pattu tehtud, et üks teine kirik hiljuti maha lammutati. Toimida tuleb just vastupidi – iga nädal tuleb pidada kaks palvepäeva Püha Jüri kirikus; kui seda aga ei tehta, saab rahvas varsti näha, mis nuhtlus neid tabab. Mees käskis teate edasi anda Lüübeki pastoritele. Lõpetuseks ütles võõras: “Mine nüüd minema ja ära tagasi vaata!” Ikka veel hirmu täis, läks Frese minema ja kõndis niikaua, kuni jõudis piiripunktini, alles seal istus ta natukeseks maha. Isegi nüüd, kirikuõpetajaga rääkides, oli tal veel hirm, tema süda peksis ja ta ei suutnud ei süüa ega juua.

Pastor Blume küsis, ega ta äkki kellegi käsul polnud selle teatega tema juurde tulnud. David Frese tunnistas oma elu ja viimsepäeva kohtu nimel, et kõik oli aset leinud just nii, nagu räägitud. Oma südames tundis ta pärast teate edasiandmist juba veidi kergendust.
Natuke aega pärast pastori juurest lahkumist tuli mees tagasi, et rääkida veel ühest asjast, mille ta oli unustanud: vana mees oli ütelnud, et linnas on sündinud laps, kes pidi saama igaühele peegliks, kuid seda sõnumit hoitavat hetkel pimeduse katte all.1

Pastor Blume lõpetas oma raporti David Frese kohta ning lisas, et mees oli mõistuse juures, mitte purjus, vaid tavalise olekuga ja kaine, mistõttu polnud alust teda pettuses kahtlustada. Magister Albert Reimarus, toomkiriku õpetaja, ja Franciscus Greier olid jutuajamise tunnistajad.
Järgmisel päeval kogunes Lüübeki linna vaimulikkond juhtumit arutama. Nad saatsid raele kirja, millele oli lisatud pastor Blume raport ja teoloogiline arvamus juhtumi asjus koos järeldusega, et vana mees ei saanud olla jumala saadik.2

Kahjuks ei ole midagi teada rae reaktsiooni kohta.3

Kui mõned tavapärased ladinakeelsed väljendid välja arvata, on dokument kirjutatud ülemsaksa keeles. On siiski üks erand: kahes kohas, kus vana mehe jutt on üles märgitud otsese kõnena, kasutatakse alamsaksa keelt.4 Pole kahtlust, et alamsaksa keelt räägiti valdavalt tänaval. Tõenäoliselt kasutati seda mingil määral ka jumalateenistustel, kuid dokumentides domineeris juba ammu ülemsaksa keel.5 Pastorid Blume ja Reimarus olid Lüübekis sündinud ning rääkisid seega üsna tõenäoliselt alamsaksa keelt emakeelena.6 Alamsaksa keele kasutamine tsitaatides annab jutule autentsuse hõngu, kuid see märkus ei tõesta veel, et selle taga võiks olla midagi rohkemat kui lihtsalt kirjanduslik tähelepanek.7

David Frese ea, elukutse ja kirjaoskuse kohta andmed puuduvad. Märkus tema eluaseme kohta 'in der Hartigsgruben in Hans Bueren gange' viitab tagahoovidele.8 Frese oli linnakodanik (Bürger). Selline staatus oli vähem kui poolel elanikkonnast.
Kodanikuõiguste saamiseks tuli maksta teatud summa ning taotleja pidi olema vähemalt kahekümne viie aastane. Linnakodaniku staatus oli vajalik, kui taheti omada krunti või palgata töölisi. Isegi pärast majanduslikku laostumist säilitas kodanik oma õigused. Fakt, et David Frese oli linnakodanik, ei reeda sellegipoolest veel palju tema sotsiaalse positsiooni kohta. Arvatavasti ei vaevelnud ta just vaesuses, kuid on ebatõenäoline, et ta oleks kuulunud rikaste kihti, kellel oli mõju raes.9

Luterlikud rahvaprohvetid

Kellest on jutt? David Frese juhtumis polnud midagi erandlikku; varase uusaja perioodist on Saksamaa luterlike alade kohta teada enam kui 150 sarnast näidet, lisaks sellele 50 juhtumit luterlikust Skandinaaviast. Käesoleva artikli võrdlusmaterjal pärineb küll Lüübeki ümbrusest, kuid tegelikult tunti prohveteid palju laiemal alal.

Sellised prohvetid10 paistavad olevat praktiliselt puhtluterlik fenomen.11 Nii keskaegsetes kui tänapäeva katoliiklikes maades aset leidnud ilmutuste domineerivaks figuuriks on pühak, kes saabub kogukonda patukahetsusele manitsema või nõuab enda auks altari püstitamist, et ähvardavat Jumala karistust ära hoida.12 Samast allikast tuleb otsida ka luterlike prohvetite algupära. Selleks, et prohvetitel oleks mingigi mõjuvõim vaimulikele ja ilmalikele autoriteetidele, tuli senine traditsioon pärast reformatsiooni uude teoloogilisse raami sobitada. Opereerida tuli luterlike definitsioonide piiresse jäävate patukahetsusvormidega (vt allpool) ning pühakutest said valdavalt valges riides ilmuvad inglid.

Kõneka näite võib leida dokumentidest Alam-Pfalzi rekatoliseerimise kohta pärast 1620. aastat, kui maal algas vastureformatsioon. Sajandi lõpuni on sealt piirkonnast arvukaid teateid pühakute ilmumise juhtumitest, mis lõppesid altarite rajamisega. Seevastu kogu perioodist on andmeid vaid ühe rahvaprohveti kohta, kes olevat kohtunud ingliga – tegemist oli luterliku prohvetiga.13

Luterlikke prohveteid iseloomustab see, et nende üleloomuliku kogemuse sisuks on käsk manitseda elanikke meeleparandusele. Tihti, nagu ka David Frese juhtumil, nõuti, et prohvet informeeriks kirikuõpetajat, kes omakorda pidi sellest jutlustama kogudusele. Vähemalt kuni Kolmekümneaastase sõjani tunnistasid paljud pastorid selliste prohvetite kuulutused jumalikuks. Kõige kohutavamaks patuks on prohvetid üsna üksmeelselt nimetanud kõrkust (tihti lisandus täpsustus just luksusliku riietumise kohta); teisteks kriitilisteks punktideks olid liigkasuvõtmine, saamahimu ja hooramine. Kui inimesed ei pöördu, ähvardab neid peatselt Jumala karistus, mida tihti on kirjeldatud apokalüptiliste õuduste vormis, nagu katk, sõda või näljahäda (vrd Ilm 6: 1–8). David Frese kirjelduses ei olnud lähenevat karistust konkretiseeritud.

On tõenäoline, et enamik prohveteid olid hariduseta. Kuigi muist neist oskasid lugeda ning isegi kirjutada, oli ehk vaid mõnel üksikul neist korralik (ladinakeelne) haridus. Vaid murdosa neist kuulus aadlike hulka. Muidu aga oli prohvetite hulgas iga mõeldava eluala esindajaid, erinevaist vanusegruppidest ja paikkondadest (alates suurlinnadest nagu Lüübek ja lõpetades külade ja karjamaadega), mõlemast soost.

Lood prohvetitest olid hästi tuntud ning eriti lendkirjades ja jutlustes võis märgata nende teatavat standardiseerumist. Võib oletada, et enamik inimesi oli kuulnud mõnda lähiajaloost pärit inglite ilmumislugu. Olenemata sellest, kas ilmutuslugudes taheti parasjagu näha jumaliku päritoluga visiooni, kuratlikku illusiooni, melanhoolia väljendust või pettust (mida nimelt, jääb teoloogide otsustada), lihtsate inimeste jaoks oli see siiski võimalus kohalikus poliitikas kaasa rääkida.14 Ilmutuslugude paljususe taustal varauusaegsel Saksamaal ja Skandinaavias püüan järgnevalt selgitada David Frese juhtumi konteksti.

Lüübek 1629. aasta aprillis

Paljude prohvetite ilmutused leidsid aset kriisiaegadel – katku, sõja ja näljaaegade tingimustes. 15

1629. aastal olid Lüübekis halvad ajad. Kolmekümneaastane sõda oli kestnud juba kümme aastat. Lüübeki jaoks kujutas kõige suuremat probleemi Taani sekkumine sõtta 1625. aastal, sest see viis katoliiklike üksuste marssimiseni läbi Schleswig-Holsteini Jüütimaale. Tõtt-öelda polnud kummagi poole sõjasalgad Lüübekit puutumata jätnud. Lüübek, olgugi et luterlik linn, oli püüdnud sõjas säilitada neutraalset positsiooni, kuid sai võitluste tallermaana siiski tugevalt kannatada. Taani oli korraldanud blokaadi Trave jõel, mis ühendab Lüübekit Läänemerega. Üldine sõjaoht oli tugevalt pidurdanud normaalset kaubandustegevust. On ütlematagi selge, millised tagajärjed olid sellel nii tähtsale kaubanduslinnale nagu Lüübek. David Frese ilmutusjuhtumi ajal oli üks sõja etappe lõppemas. 12. mail 1629. aastal sõlmiti Lüübekis keisri ja Taani kuninga delegaatide vahel rahu.16

On tõenäoline, et situatsioon 1629. aasta aprillis tundus David Fresele murettekitav. Kuigi Lüübekis toimusid läbirääkimised, polnud mingit garantiid, et need lõpevad rahuga. Pigem vastupidi, näiteks üks selleaegne lendkiri kuulutab, et märtsi lõpus olid lootused rahule nõrgad. Alles aprilli teiseks pooleks hakkasid vaenupooled kokkuleppele jõudma.17 Umbes samast ajast, millesse jäi Frese ilmutuslugu, on Lüübekist enneolematult suur hulk teateid vägivaldsetest surmajuhtumitest.18 Toiduainete hinnad olid kõrged.19

Põgenike hordid olid tulnud naaberpiirkondadest Lüübekisse sõjaohu eest varju otsima.20 1625. aastal oli olnud viimane katkulaine, milles hukkus 7000 Lüübeki elanikku.21 1628. aastal oli mitmetest Schleswig-Holsteini linnadest teateid katkupuhangute kohta. Hamburgis, mis oli ka põgenikest tulvil, jätkus samuti katku laastamistöö. Aastal 1629 oli katk jälle Schleswig-Holsteinis (kuigi tõenäoliselt hiljem kui aprillis), haarates Lüübeki territooriumi alla kuuluva Travemünde ja Lüübeki enda.22

Sõjasekeldused sundisid raadi täide viima varem kavandatud plaane linna kindlustamise asjus. Püha Jüri kirik paiknes ühe linnavärava (Mühlentor) lähedal (Grönaust Lüübekisse tulev tee viis kirikust mööda), seega alal, kuhu pidid tulema kaitserajatised. Kirik oli kokku ehitatud hospidaliga, kus hoolitseti pidalitõbiste eest. Jutlustamas käisid siin lähedal asuva toomkiriku pastorid. 16. märtsil 1629. aastal pidas Albert Reimarus (üks juuresolijaid, kui David Frese rääkis pastor Blumele oma loo) Püha Jüri kirikus viimase jutluse. Veidi hiljem alustati kiriku lammutamist. 20. märtsil arutati raes, mida teha hospidalis viibivate pidalitõbistega. Otsustati, et neile koha leidmine jääb kirikuülemate hooleks. Hospidali lähedal paiknes surnuaed, kuhu maeti vaestemaja asukaid ja muid vaesemaid linnaelanikke. Plaanitavate kaevamistööde tõttu surnuaed suleti ning sinna maetud surnukehad viidi üle uude kohta veidi linnast väljas. Uue kiriku ja hospidali ehitamine võttis mõned aastad aega, kuni 31. augustil 1646. aastal õnnistati uus kirik lõpuks sisse.23

Kiriku, surnuaia ja hospidali üleviimine teise kohta polnud Lüübekis midagi enneolematut. Juba 1622. aastal suleti Püha Gertrudi kabel, surnuaed ja rõugehaigete hospidal teise linnavärava (Burgtor) lähedal, et vabastada koht kindlustusehitiste jaoks. Erinevalt surnuaiast ja hospidalist, mis viidi lihtsalt üle teise kohta, kabeli asemele uut ei ehitatud. See oligi arvatavasti lammutus, millele võõras vana mees oli viidanud. Ka tollel korral olid tööd kaitserajatiste ehitamisel viinud rahva rahulolematuseni ning isegi vaimulikkonna liikmed olid nii eraviisiliselt kui avalikult väljendanud oma negatiivset suhtumist. See sundis raadi vaimulikkonnale selgitama uute kindlustuste vajalikkust ja seaduselevastavust. Pärast tööde algust pidi vaimulikkond omakorda veenma kogudust tarvitusele võetud meetmete vajalikkuses.24 Just mälestus eelmisest vastuseisust tingis tõenäoliselt vaimulikkonna ettevaatliku reaktsiooni aastal 1629.

Sellega, et David Frese mainis oma jutus surnukehade ümbermatmist, puudutas ta laiemale üldsusele peavalu valmistanud probleemi. Kirjas raele viitas vaimulikkond sellele, et uudis Frese ilmutusest oli kiiresti levinud koguduseliikmete hulgas, kes näitasid selle suhtes üles kõige erinevamaid tundeid. Oli karta, et need, kes ei tahtnud oma lähedaste surnukehade üleviimist, võtavad asja üles ja kasutavad selle ära oma nõudmiste eest seismiseks. Kuigi vaimulikkond ei näinud selles veel põhjust käimasolevate tööde lõpetamiseks, esitasid nad raele siiski palve, et töölised käiksid surnukehadega ümber võimalikult delikaatselt ('erbarlich vnd bescheidentlich'), kuna koguduseliikmete hulgas on märgata silmanähtavat rahutust.25

Lüübeki vaimulikkond pakkus oma arvamuses välja neli võimalikku interpretatsiooni David Frese ilmutusele: (1) see võis olla saatanlik illusioon, mis võib viia religioossete ja isegi poliitiliste rahutusteni; (2) see võis olla papistide organiseeritud vandenõu, et kiusata luterlust; (3) see võis olla kellegi väljamõeldis, kes ei tahtnud oma lähedaste surnukehade ümbermatmist; (4) see võis olla kellegi sepitsus, kes tahtis kindlustustöid takistada.

Nimetatud neli punkti tunduvad mõistlikud, mõned neist omaaegseid tingimusi arvesse võttes, mõned isegi tänapäeval. Esimene punkt oli tõenäoliselt mõjustatud sellest, et mäletati veel piisavalt hästi lahkarvamusi kabeli lammutamisel 1622. aastal. Levinud argumendiks lihtrahva kogetud ilmutuste jumalikuks tunnistamise vastu oli ka see, et niisugune otsus õõnestaks pühitsetud vaimulikkonna autoriteeti. Teine punkt väljendab peale stereotüüpse arvamuse, mille järgi katoliiklastelt võib kõike halba oodata, ka fakti, et Lüübekis oli tõepoolest katoliiklasi, nende hulgas isegi preestreid. Alles aasta varem oli vaimulikkond olnud mõningates raskustes, et takistada ühte kunagist kooliõpetajat katoliiklaseks hakkamast.26 Kolmas argument tundub kõige loogilisem, kuid selle vastu räägib asjaolu, et ilmutuses edasiantu ei puudutanud mitte ainult surnuaia, vaid ka kiriku hävitamist. Mis puutub neljandasse punkti, siis pidi iga kodanik maksma spetsiaalset maksu, et finantseerida kindlustusi (Grabengeld).27 Võimalik, et kindlustuste laiendamine tundus mõnelegi ebavajalik või vähemalt liialt koormav.

Surnute vaimud

David Frese ilmutus leidis aset Grönau nõmmel. Võimalik, et see üksildane harimata maalapp oli rahva seas tuntud kohana, kus viibisid kummalised vaimud.28
Vaimulikkonna arvamus väljendab selguse puudumist selle kohta, kas nähtud vana meest tuleks pidada Jumalaks, inimeseks, heaks või halvaks vaimuks, ning kas ta oli saadetud Jumala või kellegi teise poolt.

Vaimulikkonna arvamuse järgi olid tuvid manes ehk nende inimeste hinged, kes olid maetud Püha Jüri surnuaeda ja kes nutsid oma kehade halva kohtlemise pärast. Teoloogid aga lükkasid selle oletuse tagasi kui paganluse või katoliikluse väljenduse.

Hingede ilmumist purgatooriumist oli katoliiklikes maades tõepoolest sageli täheldatud. Üks katoliiklik autor püüdis 1618. aastal selgitada, et neetud hingedel põrgus ei ole luba oma piinapaigast lahkuda ning õndsate hinged taevas ei taha oma õnnistatud asupaigast lahkuda. Vaimude nägemine pidi olema selgeks tõendiks purgatooriumi olemasolust.29 Luterliku kontseptsiooni järgi, milles purgatooriumit eitati, ei olnud hingede ilmumine pärast surma võimalik.

David Frese ilmutuse kirjelduses pole antud mingit seletust kolme pisarates tuvi olemuse kohta. Üks võimalikke assotsiatsioone seostub kolmainsusega, eriti Püha Vaimuga. Ei ole välistatud, et vaimulikkonna seletus polnud midagi enamat kui üks õpitud konstruktsioone, millele oli liidetud roomalik hingekäsitlus (manes). Teisest küljest olid aga siiski tervelt kolm kirikuõpetajat võtnud vaevaks David Freset kuulata ning tõenäoliselt kestis vestlus kauem, kui seda pastor Blume üleskirjutuse järgi võiks oletada, samuti olid nad kõik teadlikud rahva hulgas levivatest kuulujuttudest. Juhul, kui vaimulikkonna interpretatsioon peegeldas rahvapäraseid arusaamu, annab see võimaluse heita pilku palju laiemale üleloomulike olendite spektrile, kui seda tunnistab luterlik kaanon.

Kui kõrvale jätta püha kolmainsus, on luterliku õpetuse järgi kõik maa peal tegutsevad vaimud klassifitseeritavad headeks ja kurjadeks ingliteks (ehk deemoniteks). Head inglid tegutsevad kaitseingli funktsioonis30 või mõningatel juhtudel teadete vahendajatena inimestele.

Kõik üleloomulikud olendid demoniseerusid, isegi kui nad rahvausundilises käsitluses ei olnud tingimata kahjutoovad. Muist selliseid olendeid püsisid rahva mälus 19. sajandini, kui hakati tõsisemalt tegelema rahvaluule kogumisega, – nii oli näiteks maa-alustega,31 kelle iseloomust ja omadustest varasematel aegadel on väga vähe teada. Piirdun vaid kahe näitega, mis on 19. sajandi omadest võrdlemisi erinevad.

1570-ndatel aastatel väitis üks tüdruk Neumargi külast, et ta oli peaaegu neli aastat olnud maa-aluste juures kostil. Kogu selle aja jooksul ei söönud ta mingit tavalist toitu. Maa-alused ei teinud talle aga mitte ainult head, vaid ka halba. Kui see tüdruk linna toodi, väitis ta, et linnas maavaimudel väge pole.32

1730-ndatel suhtles üks Rootsi luterlikult alalt naine väidetavalt mitme vaimuga. Naise sõnutsi eksisteerivat inimeste seas suur hulk erinevaid vaime. Inimese eluvaimude hulk suureneb vastavalt tema vananemisele. On nii häid kui halbu vaime ja isegi vahepealseid, kes pole otsekohe hukatusse mõistetud, vaid loodavad lunastusele ning on seetõttu pigem head kui kurjad. Sellised vaimud olevat loodud samal ajal kui inglid. Dokumendi ühe osa järgi tundub, et naine püüdis tõestada teatud maa all elavate maavaimude olemasolu. Tema sõnul olevat tal püha eesõigus Jumala nimel välja kutsuda kohalviibivate inimeste eluvaime ning seega mitte ainult halbu vaime. Ta kuulutas, et on võimeline saatma isegi ühe iseenda eluvaimudest mujal viibivate inimeste juurde, et teise inimese eluvaimu enda juurde tuua. Ta väitis, et nimetatud vaim olevat paljude tunnistajate juuresolekul vastanud küsimustele selle inimese enesetunde ja haiguste kohta, rääkides tema enda suu läbi, ilma et tema keel või huuled oleksid liikunud.33

Võrreldav šamaaniga, kuid kristlikus kontekstis, väitis naine enda olevat võimelise saatma oma vaime isegi Jumala juurde: “Üks temale alluvatest vaimudest läheb tema intensiivse palvetamise tulemusel Jumala juurde ning ei lahku sealt enne, kui tema palve [küsimusele vastust saada] on täidetud. See võtab umbes poolteist päeva aega.” Ühes pietistlikus dokumendis on aga naise tunnistuses nimetatud vaimud lihtsustatult jagatud headeks ja halbadeks ingliteks.34

See juhtum tõstatab küsimuse luteri pastorite osatähtsuse kohta, sest enamiku üleskirjutusi tegid just nemad. Mil määral püüti nägemused sobitada heade ja halbade inglite stereotüübi alla? Üks luteri pastori poolt üleskirjutatud ilmutuslugu võis iseendast sisaldada nii mittekristlikke vaimukujutelmi kui jäänukeid keskaegsetest kommetest. Mõnede muus suhtes üsna luterlikena tunduvate inglite juures võib täheldada jooni keskaegsetest pühakute ilmutuslugudest, eriti mis puutub eestpalvete lubadustesse.35

Tagasi pöördudes David Frese loo juurde, on raske otsustada, kas surnute vaime (kui tuvisid võib üldse nendeks pidada) tuleb pidada loomult headeks või pahadeks. Nende valge värvus viitaks nagu sellele, et nad pidid olema head. Ilmikud näivad olevat olnud võrdlemisi mitteteadlikud sellest, et saatan võib end muuta ka valgusingliks (2 Ko 11:14).
On selge, et üldsus soovis haudade puutumatust. Ühest küljest on see mõistetav just nende inimeste seisukohast, kelle sugulased olid hiljuti maetud (võimalik, et üks selliseid oli ka David Frese); teisalt võis siin olla seos uskumusega kehalisest ülestõusmisest viimsel kohtupäeval. Seda sündmust kujutati nii trükistes kui kirikukunstis, näiteks Lüübeki toomkiriku kantslil.36 Ülestõusmispüha jutluses, mis li peetud just mõni päev enne David Frese ilmutust, võidi seda samuti mainida.

Mõnede Lüübeki kiriku hauakivide peal on kiri, et hauda ei avataks enne viimset kohtupäeva.37 Sellised kirjutused olid siiski võrdlemisi haruldased,38 mis võib osalt olla tingitud nende kallidusest. Vaimulikkonna lõpparvamuses David Frese juhtumi kohta on osutatud sellele, et enamik haudu oleks hilisemate pealematmiste tõttu niikuinii lõhutud, “ning seda oleks ruumipuuduse tõttu raske muuta”.

Patukahetsus

Kahe dominikaanlase sõnul, kes veetsid 1622. aastal salajast paavsti ülesannet täites neli päeva Lüübekis, suhtusid lüübeklased luteri usku suurima poolehoiuga. Isegi nädala sees peetud jutlustel oli alati hulgaliselt rahvast.39

Vana mees oli nõudnud, et igal nädalal peetaks kaks palvepäeva Püha Jüri kirikus. Avalikud palvepäevad olid väga levinud, neid peeti nii tavalistel kui kriisiaegadel. Tavaliselt määrasid nende toimumisaja ilmalikud autoriteedid. Lüübekis peeti neid kaks korda nädalas, teisipäeva ja neljapäeva hommikul, kuid näib, et seda ainult linna tähtsamates kirikutes.40

Mis on patukahetsus?41 Luterluses – erinevalt keskaegsest kontseptsioonist – ei tähenda patukahetsus enam konkreetset tegevust (näiteks palveid, paastumist ja annetamist) konkreetsete pattude heastamiseks, vaid pigem sisemist meeleparandust kogu eluks, mis tähendab, et inimene peaks olema kogu aeg teadvel oma patususest ning elama patukahetsuses.

Jumalikku karistust on võimalik ära pöörata, näidates üles meeleparandust ja elades Jumalale meelepäraselt.42 Selles suhtes jäid luterlikud prohvetid truuks ametlikule kaanonile. Patukahetsus oli võimalus katku, sõja ja näljahäda ärahoidmiseks. Seega pakkusid prohvetid inimestele mingitki lohutust sündmuste puhul, mida tegelikult kontrolli alla saada polnud võimalik.

Luterliku patukahetsusteoloogia raamesse jääb üks punkt, mida ka prohvetid tihti rõhutasid: nimelt, et jumalikku karistust on võimalik ära hoida vaid siis, kui igaüks tunnistab oma pattu ja jõuab meeleparanduseni. Inimesed (ühes linnas, regioonis, kõik kristlased) kannavad üheskoos vastutust Jumala ees. Headel inimestel enam mitte ei ole võimalik – nagu keskajal – tühistada teise inimese patte, kuid halvad inimesed võivad tuua nuhtluse tervele ühiskonnale ning põhjustada kannatust ka headele inimestele. Sellisteks kannatusteks on mitmed ettekuulutatud õudused (epideemiad ja maavärinad), mis ei taba ainult konkreetseid patustajaid, vaid terveid piirkondi.

Prohvetite patukriitika kujunes “Kümne käsu” ja Martin Lutheri “Väikese katekismuse” põhjal, kuid eriliselt rõhutasid prohvetid kõrkuse pattu. Nende arvamuse kohaselt väljendus kõrkus kõige enam riietuses. Seda vaatenurka toetasid rohkearvuliselt väljaantud luksuseeskirjad, milles määrati täpselt, kui uhkelt riietuda on sobiv, ning keelati karmilt sellest üle astuda.43

Põhjenduseks oli see, et uhke inimene poleks valmis õpetust vastu võtma ega pöörduma. Ta kas ei hooli lunastusest või tunneb end ilmagi kindlalt ega ole seega võimeline luterlikule patukahetsusele alluma.

Jättes teoloogilised eristamised kõrvale, tekib küsimus – mis tegi palvepäevad lihtsate inimeste jaoks atraktiivseks? Kas oli üheks väga ilmalikuks põhjuseks fakt, et sellel päeval oli igasugune töö keelatud? Lüübeki vaimulikkond kartis, et linnaelanikud tulevad Püha Jüri kiriku palveteenistustele ebausuga seotud kaalutlustel, kuna palvus seal arvati olevat kuidagi lähemas ühenduses Jumalaga. Linlased arvasid, et palvepäevad päästavad linna ohtudest ('die Stadt aus gefahr erretten werden').

Kas peaks seega palvepäevi pidama “kollektiivseks eksortsistlikuks riituseks” või oleks “Keili [prohvet 1648. aastal] nägemus patukahetsusest liialt lühinägelik – nimelt arvamus, nagu piisaks tõsise kahetsuse näitamisest selleks, et Jumala õnnistus rahva peale langeks – mehhaanilisel viisil või maagiana”?44

Teoloogilisest seisukohast võttes ei ole võimalik saavutada Jumala õnnistust ex opere operato:
Ei piisa sellest, kui käia iga päev kirikus ja toimida variseride kombel; tuleb muuta kogu elu paremuse poole. Me ei pea mitte ainult litaaniat laulma, vaid näitama oma pöördumist ka usus Kristusesse sellisel viisil, et palve tema Isale muljet avaldaks ('daß das Gebet bey seinen [sic] Vater hafften möge').45
Olen arvamusel, et enamik prohveteid (kuigi mitte tingimata kõik nende järgijad) jagasid seda arvamust ning kasutasid palvepäevade institutsiooni oma eesmärkide saavutamiseks. Osavõtt oli kohustuslik. Kui kogudus oli kokku tulnud, oli igaühel võimalus jõuda arusaamisele oma pattudest ja meelt parandada. Just kollektiivsus väljendaks kahetsusvalmidust ja ajendaks Jumalat lõpetama käesolevaid kannatusi ja ära pöörama ähvardavaid nuhtlusi.

Kollektiivset palvet kirikus peeti mõjuvamaks kui individuaalset palvet kodus. Seda vaadet väljendab ka detailne eeskiri 27. märtsist 1629. aastast, mis anti välja Schleswigi ja Holsteini hertsogkonna jaoks ning milles manitseti inimesi kristlikule elule. Üldiselt peeti 'kirikuskäimise näitamist, sakramentide välist kasutamist, laulmist, palvet ja muud' jumala karistusest vabanemiseks ebapiisavaks.46 Võimalik, et David Frese oli sellest Lüübeki lähiümbrusele adresseeritud eeskirjast kuulnud ning soovis, et Lüübeki raad võtaks tarvitusele samasugused meetmed. Tema sõnum vaimulikkonnale oli aga spetsiifilisem ning selles nõuti konkreetsete palvepäevade pidamist. Pole andmeid, et pärast David Frese ilmutust oleks Lüübekis välja antud mõni sarnane eeskiri. Ühe aasta lõpupoole seoses katkuga väljaantud käskkirja preambula siiski rõhutab patukahetsust kui vahendit katku vastu, ühendatuna Jumala armu ja sanitaarsete abinõudega – kuid niisugust sorti konstateeringud olid sellel ajal tavalised.47

David Frese ilmutuse eeskujud

David Frese oli arvatavasti inglite ilmutustest varem kuulnud. Nii Lüübekis kui mujal anti välja arvukaid lendkirju rahvaprohvetite kohta.48 Inglite ilmumisest räägiti ka jutlustes; suulise suhtlemise käigus levis informatsioon laiemalt.49 Lüübek oli tänu oma asukohale Balti mere äärsete riikide ja Hamburgi vahel liikumisteede ristumispunktiks.
David Frese tundis pärast oma teate edastamist kergendust. Pastor Blume ei olnud tema lugu lihtsalt niisama kõrvale heitnud. Seega oli David Frese täitnud olulise ülesande oma lähikondsete lunastamiseks. Mõningaid prohveteid, kes oma teadete edasiandmisel kõhklesid, manitses ingel korduvalt nende kohust täitma või koguni karistas neid.50

Kahel juhtumil vajasid prohvetid isegi kirjalikku tõendit selle kohta, et nad olid oma kohust täitnud. Tüüringis, 1575. aastal nõuti ühelt tüdrukult dokumenti, mis näitaks, et ta oli teate edasi andnud. Selle pidi ta endaga kaasa võtma igavesse ellu.51 1582. aastal küsis üks mees Nürnbergi raekojas linnapea järele ja rääkis, et talle oli antud käsk selles ja mitmes teises linnas teatada, et kui inimesed ei pöördu, on nende peale langemas raske karistus. Hiljem küsis ta kirjalikku tõendit selle kohta, et ta oli linna informeerinud. Linnapea pidas raega nõu ja otsustati, et mees peab kõigepealt ära käima teistes linnades, millest ta oli rääkinud. Juhul, kui talle mujalt antakse tõendid, saab ta tõendi ka Nürnbergist. Veidi aega hiljem nõuti, et mees linnast lahkuks.52

Pärast ilmutust ei suutnud David Frese süüa ega juua. Mitmed prohvetid demonstreerisid märke kehal, näitamaks, et Jumal ei valitse mitte ainult nende sõnade, vaid ka kehade üle. Mõningatel juhtudel sattusid nad ekstaasi, paastusid, haigestusid, jäid mõneks ajaks tummaks, ning seda rohkem oli nende sõnadel pärast kaalu.53

Nägemuse lõpus kästi David Fresel ära minna ja mitte tagasi vaadata. See assotsiatsioon võib olla seotud Loti ning Soodoma ja Gomorra looga (1 Mo 18–19), et tuletada lüübeklastele meelde selliste linnade saatust, mis ei ole olnud Jumalale kuulekad. Tegemist ei olnud lihtsalt piiblilooga. Kuuldusi linnadest, mis maa pealt kaovad, oli ringlemas hulgaliselt54 ning rahvajuttudes lokaliseeriti mitmesugused hädad ja õnnetused jutuvestjate lähiümbrusse.55

Nagu enamik ingleid, kellest luterlikud prohvetid teatasid, oli selles juhtumis võõras vana mees samuti valges riides, valged olid ka allakukkunud kivi ja tuvid ning valge värv viitab üldiselt headusele. Kivi roll ei ole selge. Pühasid kive tuntakse kogu maailmas, kuid nende “sümboltähendus [---] pole fikseeritud”. Antud juhul oli valge kivi kahtlemata tuntud maamärk ning näitas võib-olla piirijoont.56 Piiripunkt oli koht, kus David Frese pärast ilmutust puhkas, sest tõenäoliselt tema visioon oli ületanud tavakogemuse piirid.
Taani saadikud esindasid rahuläbirääkimistel kuningat, kelle kohta räägiti, et ta olevat umbes kolme aasta eest näinud Kristust. Sellel korral ei olnud Kristus Christian IV-le küll midagi ütelnud. Teadet sellest ilmutusest levitati lendkirjades.57

Kuigi näib, et Lüübeki rahvaprohvetite kohta pole andmeid varasemast ajast kui 1629. aastast, on võimalik, et David Frese oli teadlik teistest, varem linna külastanud prohvetitest, kuid keda, tõsi küll, võib vaevalt pidada luterlikeks.

1624. aasta juunis saabus Lüübekisse rätsep Johann Bannier Brandenburgist, tulles Taanist, Helsingørist. Ta tahtis, et trükkal Valentin Schmalhertz trükiks ära ühe raamatu. Vastavalt määrusele pidi trükkal andma käsikirja superintendent Nicolaus Hunniusele, kes töötas tsensorina. Hunniusele sai peagi selgeks, et Bannieri kirjutis ei olnud vastavuses luterliku kaanoniga. Muuhulgas kuulutas Bannier, et igasugune sigimine on patune, ning nõudis abielust keeldumist. Vaidluses kolme Lüübeki pastoriga 1625. aasta jaanuaris ilmnes, et Bannier keeldub oma vaadetest taganemast. Oma õpetuste allikana nimetas ta peale piibli, mida ta oli lugenud allegooriana, ka isiklikku jumalikku inspiratsiooni. Eelnevalt oli ta samasuguseid vaateid levitanud Rootsis ja Taanis.58 Raad otsustas ta linnast välja saata.

1616. aastal tekitas Anna Walakeri nimeline naine Lüübeki vaimulikkonnas segadust ilmutusjuttude ja kuulutustega Kristuse teisest (kuid mitte viimasest) saabumisest 1621. aastal. Naine oli Taanis sündinud, Lüübekis üles kasvanud ning siis Taani tagasi pöördunud, hiljem oli ta elanud ja abiellunud Inglismaal ning peatunud Hollandis. Olles levitanud oma ennustusi Hamburgis, oli ta nüüd tagasiteel Taani.59

David Frese erines nendest kahest prohvetist kahes olulises punktis. Kuigi Anna Walaker ja Johann Bannier polnud samuti saanud ülikooliharidust, edastasid nad oma vaateid kirjalikult. Isegi enam, nad lahknesid riiklikust kirikust oma piibliinterpretatsioonide ning vaimulikkonna kritiseerimisega.

Võib-olla olid senised näited David Fresele selgeks teinud, et vaimulikkonna või valitsevate dogmade ründamisega ta edu ei saavuta. Kuigi vaimulikkond David Frese nõudmisi ei täitnud, ei tunnistanud nad teda ka ketseriks. Luterlikud prohvetid tervikuna püüdsid saavutada üldist paranemist olemasoleva kiriku raamides, seda mitte ainult taktikalistel kaalutlustel, vaid ka sellepärast, et nad olid veendunud nende õpetuste õigsuses.

Lüübeki vaimulikkond ei teadnud, millist seisukohta võtta David Frese kuulutuse suhtes lapse kohta, kes pidi sündima selleks, et saada kõigile meeleparanduse peegliks (BußSpiegel), kuna Frese ei olnud täpsustanud, kust last leida. Oletati, et kohutav laastamine, mis linnades ja maal aset leidis, oli piisav Jumala raevu peegeldus.
David Frese teadet on võimalik interpreteerida mitmel moel. Ennustuses lapse sündimisest on võimalik näha viidet Messiale või Antikristusele, kelle sündi lendkirjades tihti kuulutati.60 David Frese võis olla mõjustatud ka ühest teisest odavast trükisest, nimelt jutust kolme imelise lapse sündimise kohta, kes kuulutavad katku, sõda ja näljahäda.61 Enam tõenäoline on siiski, et Frese teade viitab mingile ebardlikule sünnile. Võimalik, et lapse vanemad püüdsid seda fakti varjata, kartes, et lapse ebanormaalsust võidakse tõlgendada kui nende endi ebamoraalsusest tulenevat, kuna selline seletus oli üsna levinud.62 Ebardite sünnid olid üks teoloogiliste kommentaatorite lemmikteemasid. Kui lapse kehalistes deformatsioonides oli võimalik näha midagi moodsat riietust meenutavat, tõlgendati seda kui Jumala rahulolematust luksusliku riidemoe üle.63 Abstraktsem interpretatsioonivõimalus oli näha ebardis peeglit, mis peab näitama kristliku kiriku puudusi: väärarenguga silmad viitasid vaimupimedusele, ebanormaalsed kõrvad soovimatusele kuulda Jumala sõna jne.64 Pole andmeid, et Lüübekis oleks 1629. aastal sündinud mõni ebard, kuid muudel aegadel näivad need olevat olnud nii seal kui mujal võrdlemisi sagedased.65

Prohvetid rahvapäraste vaadete “baromeetrina”

On teada mitmeid juhtumeid, kus luterlikku rahvaprohvetit kasutati pettuse läbiviimiseks. 16. sajandi lõpul elas Dithmarschenis mees, kes teenis elatist patukahetsuslike jutlustega.66 Sarnasemad David Frese juhtumiga on siiski lood kohalikel poliitilistel kaalutlustel tegutsevatest prohvetitest.

1659. aastal võttis üks Pfalzi lehmakarjus omaks süüdistuse, et oli alustanud oma ilmutustest rääkimist pärast seda, kui oli märganud üldist heatahtlikku suhtumist ingliilmutustesse. Tema eesmärk oli hirmutada piirkonna ametnikke, kes – võimalik, et ilma ülemuste teadmata – kurnasid elanikkonda, ning sundida neid käituma tulevikus leebemalt.67

1580. aastatel näitasid mitmed vaimulikud ja rae liikmed Danzigis üles avalikku poolehoidu kalvinistidele. See tekitas koguduses rahulolematust, 1587. aastal levitati linnas paskville. Raad püüdis rahulolematust summutada, pakkudes 100 taalrit laimaja väljaandmise eest. See ohjeldas laimajaid mõnevõrra, kuid ei teinud lõppu üldisele rahulolematusele. Ühe kooliõpetaja naine astus avalikult üles, teatades oma ilmutustest ning hoiatades linlasi kalvinistide eest. Ta nõudis, et teda lastaks rae ette, ning lubas paljastada mitmeid imepäraseid asju. Ülekuulamisel tegi ta kalviniste maha ning väitis end olevat näinud ühte vaimulikkonna kalvinistliku fraktsiooni liidrit ning mitmeid rae liikmeid põrgutules põlemas. See on võrdlemisi varajane näide konfessionaalsete identiteediküsimuste rahvapärasest käsitlusest.68

Oli nüüd viimasel juhul tegemist teadliku pettusega või mitte, luterlikud prohvetid on laiemaltki vaadeldavad rahvapäraste uskumuste ja vaadete indikaatorina – nii annab ka David Frese juhtum mõningat selgitust kitsast teoloogilisest jaotusest väljapoole jääva rahvapäraste vaimolendite spektri kohta. Kohandumine väljakujunenud kultuurimustrile rahvaprohvetist võimaldas lihtsatel inimestel oma muredest valjusti rääkida ning nende sõnumid pandi kirja. Enamikel juhtudest olid prohvetite sõnumite vahendajateks koolitatud inimesed, tavaliselt pastorid.69

Teisalt pidid rahvaprohvetid alluma kuulajaskonna ootustele, näiteks vaimulikku nõu andes või eeskujulikku elu elades. Inimesed tulid kaugelt kokku, et nende teadmistest või seotusest jumaliku väega kasu lõigata (kuigi abipalujad pidid tihti selle eest tasuma). Mitmed prohvetid ei sekkunud kohalikku poliitikasse, vaid rääkisid pigem üksikute äravalituseisusest ühiskonnas. Sellise kultuurimustri kujunemisel oli määravaks juba ilmutuste religioosne sisu.70

Mõnikord näisid prohvetid usaldusväärsemate vaimulike autoriteetidena kui pastorid. Arvatavasti ei olnud see tingitud ainult nende väliselt nähtavatest tõendusmärkidest (ekstaas, paast, tummaksjäämine), vaid ka nende keelekasutusest. Nad rääkisid ainult rahvakeelt ning polnud suutelised sellesse segama ladinakeelseid termineid. Nende esitus võis olla palju elavam ja ilmekam kui korraliste pastorite oma. Lõik ühe Stralsundi prohveti kirjeldusest 1558/59. aastal on piisavaks näiteks, nimelt olevat mees jutlustanud “kohutava näoilme, naeru [?] ja veidrate estide saatel, pead raputades, käsi kokku lüües, kogu keha moonutades”.71

Prohvetite suhe kirikuõpetajatega oli ambivalentne. Nad sõltusid teatud määral kirikuõpetajate heakskiidust, et vältida ketseriks kuulutamist. Teisalt võtsid nad üle mõningaid kirikuõpetaja funktsioone, kuid ei asunud siiski tegutsema vaimulikkonnast sõltumatult.

Prohvetid püüdsid oma kaasaegseid juhtida kristlikule eluviisile, mis oleks vastavuses sellise eluga, nagu nende ideaal seda ette nägi. Prohvetite aktiivsus näitab, et ilmikud ei kuulanud pikki jumalateenistusi passiivselt, vaid mõtlesid nende üle tihti sügavamalt järele. Teoloogilised arutlused ei leidnud aset ainult vaimulikus maailmas, vaid puudutasid ka prohveteid ja nende kuulajaskonda, kuigi rõhuasetused võisid olla erinevad; igal juhul on selge, et lihtinimeste “püha”-kontseptsioonid ei piirdunud ainult maagiliste uskumustega. Maagiline maailmavaade oli kahtlemata valdav, kuid see ei välistanud kristlikke vaateid. Sama kehtis ka pastorite kohta.

Prohvetite uurimine on huvitav võimalus tutvuda õpetatud teoloogia ja rahvausundi kokkupuutepunktidega. Katsetes kuulajaskonda meeleparandusele õhutada ei piirdunud luterlikud jumalateenistused piibli seletamisega, vaid neis kasutati ka eksemplikogumikest pärit materjale ja viiteid ümbruskonnas aset leidnud imedele.72 Pastorid jutlustasid prohvetitest ning prohvetid refereerisid pastorite jutlusi, kohandades neid oma maailmaga ning andes nii ka meile võimaluse sellesse pilku heita.

Epiloog

David Frese polnud viimane prohvet, kellega Lüübeki vaimulikkonnal tegemist tuli. Hiljem omandasid Lüübeki pastorid prohveteid puudutavais vaidlustes tähtsa rolli.73
Kuigi David Frese nõudmised lükati tagasi, ei olnud tema püüded päris ilmaasjata.

Vaestemaja vana surnuaia kasutamine näib olevat jätkunud ka pärast Kolmekümneaastast sõda. 1697. aastast on teateid, et see oli ikka veel kasutusel.74 Kõigele lisaks oli 1629. aasta katk tõestuseks David Frese ajaliselt määratlemata kuulutusele saabuvate hädaaegade kohta, kuigi iseenesest võis tollastel segastel aegadel sarnaseid hädasid kohata igal sammul.

Tõlkinud Reet Hiiemäe


Tõlgitud raamatust: Beyer, Jürgen. “A Lübeck Prophet in Local and Lutheran Context.” Popular Religion in Germany and Central Europe, 1400–1800. Basingstoke & London 1996: Macmillan, 166–182, 264–272.

Lühendid

AHL – Archiv der Hansestadt Lübeck
BKHL – Die Bau- und Kunstdenkmäler der (Freien und) Hansestadt Lübeck
BN – Bibliothèque Nationale, Paris
HAB – Herzog August Bibliothek, Wolfenbüttel
HDA – Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens
MLGA – Mittheilungen des Vereins für Lübeckische Geschichte und Alterthumskunde
StBL – Stadtbibliothek, Lüübek
ZLGA – Zeitschrift des Vereins für Lübeckische Geschichte und Altert(h)umskunde

Kui pole teisiti märgitud, siis enne 1800. aastat ilmunud tsiteeritud raamatute asukohaks on Kuninglik Raamatukogu Kopenhaagenis.


1 'Zu dem Ende, daß sich ein ieder daran spiegeln solle, aber es were verdungkelt worden'.

2 Selle ilmutusloo kohta on teada ainult üks allikas ning seda säilitatakse AHL-is, Geistl. Ministerium, Tomus IV (1628–1642) fol. 83r–83v: kiri vaimulikkonnalt raele (11. apr 1629); fol. 84r–84v: pastor Blume raport (10. apr 1629); fol. 85v–89r: teoloogiline arvamus (valesti köidetud). Varem on see lugu ilmunud: C. H. Starck 1724. Lubeca Lutherano-Evangelica, das ist, der ... Hanse- und Handel-Stadt Lübeck Kirchen-Historie .... Hamburg: Felginer, lk 773–774. Kõik hilisemad refereeringud baseeruvad Starcki versioonil: J. R. Becker 1784. Umständliche Geschichte der ... Stadt Lübeck, 2. köide. Lüübek: Green, lk 382; Neue Lübeckische Blätter, 4, 1838, lk 207; E. Deecke 1852. Lübische Geschichten und Sagen. Lüübek, lk 370 (üles kirjutatud rahvajutu nime all 'nach Privataufzeichnung'); A. Benda 1889–1890. Wolfsrachen. Berichtigung und Nachtrag, MLGA, 4, lk 191–192; H. Weimann 1954. Der 30jährige Krieg im lübschen Raum zwischen Elbe und Fehmarn. Volkstümlich erzählt (Türme, Masten, Schlote, 4. köide). Lüübek, lk 34–36. Ühtegi korda pole juhtumit vaadeldud laiemas kontekstis.

3 Raad kasutas kolme protokollikirjutaja teeneid, kes olid ametis erinevatel nädalapäevadel. Seetõttu tekkis kolm üleskirjutuste kogu, kusjuures kõnesoleva perioodi kohta on säilinud ainult üks (AHL, Ratsprotokolle bis 1813, I. Serie, 1629 (Friedr. Pöpping). Säilinud kogus ei mainita David Frese juhtumit. Raele saabunud kirjadest koopiaid ei tehtud. Seetõttu põhineb uurimus visanditel ja koopiatel vaimulikest toimikutest.
Olen tänulik Antjekathrin Graßmannile AHL-ist juhatuste eest Lüübekit puudutavate allikate ja kirjanduse kohta.
4 'Hore hir, Ich will die wat seggen – Gehe nu wegh vnd sehe di nicht vmb'. Arvestades omaaegseid ortograafiareegleid on erinevused ülemsaksa keelest minimaalsed. Starcki versioonis (märkus nr 2) antud ortograafia rõhutab lausete alamsaksakeelsust. Versioon, mis on säilinud Blume üleskirjutusest, pole tema enda kirjutatud. Võimalik, et kirjutaja ei osanud (hästi) alamsaksa keelt.

5 W. Jannasch 1928. Geschichte des lutherischen Gottesdienstes in Lübeck. Von den Anfängen der Reformation bis zum Ende des Niedersächsischen als gottesdienstlicher Sprache (1522–1633). Gotha, lk 137–154; W. Heinsohn 1933. Das Eindringen der neuhochdeutschen Schriftsprache in Lübeck während des 16. und 17. Jahrhunderts (= Veröffentlichungen zur Geschichte der Freien und Hansestadt Lübeck, 12. köide). Lüübek, lk 149–160 ja 180–183.

6 Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica, lk 780–782 ja 864–865. Paistab, et Franciscus Greieri kohta pole võimalik saada mingit biograafilist informatsiooni.

7 Deecke versioonis (märkus 2) on alamsaksakeelseid osi laiendatud, et kogu vana mehe teadet edasi anda.

8 Kihelkonna registrid ei anna veenvat informatsiooni. Hartigsgrube (nüüdseks Hartengrube) kuulus toomkiriku kihelkonda. Üks David Frese nimeline mees ristis seal 26. aug 1627. a, 11. dets 1628. a ja 13. juunil 1633. a oma lapsi (AHL, Dom, Taufen 1618–1630, 1627, nr 148 ja 1638, nr 228, Taufen 1631–1648, 1633, lk 136, nr 107). Kahe esimese kuupäeva puhul pole kohta mainitud, isa ametiks on 1627. aastal kirjutatud 'töömees' (arbeits[man]), 1628. aastal Linentrecker (abitööline laevade pukseerimisel) ja 1633. aastal Arbeitsman in der Danckw[arts]gruben bey Johan Rölfs. Viimati mainitu näitab tõenäoliselt küll töökohta. AHL-i nimestikus enne 1800. aastat on David Frese nimelist meest nimetatud veel ainult kaks korda. 12. okt 1634. a ristis üks David Frese teises kihelkonnakirikus poja (AHL, St. Aegidien, Taufen 1633–1644, 1634, nr 125). Pole märgitud ei elukohta ega ametit. 10. aug 1637. a laskis David Frese, ein Boßman (paadimees) in der Beckergrube in [Rüters]gange lapse ristida, juba kolmandas kirikus (AHL, St Jacobi, Taufen 1636–1641, lk 70). Kuigi ei ole välistatud, et kõikidel juhtudel mõeldakse seda David Freset, kes nägi ilmutust, ei saa seda kindlalt väita. Ükski nimetatud elukutsetest igal juhul ei näita kuuluvust eriti kõrgesse sotsiaalsesse klassi.

9 Võrdle: J. Asch 1961. Rat und Bürgerschaft in Lübeck, 1598–1669 (= Veröffentlichungen zur Geschichte der Hansestadt Lübeck, 17. köide) Lüübek, lk 18–20; A. Graßmann 1989. Lübeck im 17. Jahrhundert: Wahrung des Erreichten. A. Graßmann (toim), Lübeckische Geschichte. Lüübek, lk 435–488, vt lk 443–444 ja 464.

10 Sõna “prohvet” tekitab võib-olla assotsiatsiooni Muhamedi või Vana Testamendi prohvetitega, kuid isegi nende kaasajal nimetati neid kohati 'uuteks prohvetiteks'. Vt näiteks 1585. aasta lendkirja pealkirja raamatus: W. L. Strauss 1975. The German Single-Leaf Woodcut 1550–1600. New York, lk 941 ja Newe Prophetin. Von Schönebeche ... Aus dem Latein ins Deutsche bracht, Durch M. Simonem Musænium Luchouianum .... Eisleben: Petri, 1580 (kordustrükk [Lüübek:] Balhorn, 1580); ladinakeelse originaali pealkirjaks on Nova de Sibylla Marchica ... 1580).

11 Mitmetest prohvetlikest ilmutustest on teateid Inglise kodusõja ajast, kuid tegemist oli sektide, mitte ametliku kiriku liikmetega. Ainult harva oli siin tegemist inglite ilmumisega (P. Mack 1988. The Prophet and Her Audience: Gender and Knowledge in The World Turned Upside Down. G. Eley ja W. Hunt (toim), Reviving the English Revolution. Reflections and Elaborations on the Work of Christopher Hill. London & New York, lk 139–152). Mulle on teada ainult üks juhtum Prantsusmaalt (Apparition merveillevse de trois phantosmes dans la forest de Montargis, a vn bourgois de la mesme ville (Pariis 1649) BN; sellele eelnenud perioodi kohta käivas J.-P. Seguin L'information en France avant le périodique. 517 canards imprimés entre 1529 et 1631 (Paris 1964) pole mingeid sarnaseid pealkirju ära toodud. Hiljem tulid siiski võrdlemisi hästi tuntud Camisardi prohvetid (bibliograafiat vt: B. Plongeron ja P. Lerou (toim) 1988. La piété populaire en France. Répertoire bibliographique, 5. köide. Turnhout, lk 156–158). Itaalia prohvetitest on andmeid enne 1530. aastat (O. Niccoli Profeti e popolo nell' Italia del rinascimento (= Biblioteca di Cultura Moderna, 947. köide) (Bari 1987)). Hollandis ilmusid mõningad lendkirjad sarnaste prohvetite kohta, näiteks Een Vvarachtighe geschiedenisse van eenen stomme / ghenaemt Michiel Saeckes ... de welcke wonderlijcke teeckenen heeft beschreven / die hem geopenbaert syn ... 1609) (Kuninglik Raamatukogu, Haag).

12 W. A. Christian 1981. Apparitions in Late Medieval and Renaissance Spain. Princeton; R. Habermas 1991. Wallfahrt und Aufruhr. Zur Geschichte des Wunderglaubens in der frühen Neuzeit (= Historische Studien, 5. köide). Frankfurt am Main & New York.

13 Teade Anna Rumpfini juhtumist 1627. aastal Ambergis leidub Ambergi linnaarhiivis, Subdelegierte Registratur, nr 217. Selle viite eest võlgnen tänu Trevor Johnsonile.

14 Laiem uurimus Saksa, Skandinaavia ja Balti riikide rahvaprohvetitest ilmub minu doktoritöös. Mõningaid aspekte on valgustatud: J. Beyer 1991. Lutherske folkelige profeter som åndelige autoriteter, B. P. McGuire (toim), Autoritet i Middelalderen. Kopenhaagen, lk 157–181; Beyer 1999. Lutherische Propheten in Deutschland und Skandinavien im 16. und 17. Jahrhundert: Entstehung und Ausbreitung eines Kulturmusters zwischen Mündlichkeit und Schriftlichkeit. R. Bohn (toim) 1994. Europa in Scandinavia. Kulturelle Dialoge der frühen Neuzeit. (= Studia Septentrionalia, 2. köide). Frankfurt am Main, lk 35–55; ja Beyer 1993. Hellige kvinder og mænd i de lutherske lande, ca 1550 til 1700, Chaos. Dansk-norsk tidskrift for religionshistoriske studier 20, lk 101–113. Nendele prohvetitele on ajaloolises uurimistöös seni vähe tähelepanu pööratud. Tähtsamad uurimused Saksa prohvetite kohta on: K. Kayser 1905. Hannoversche Enthusiasten des siebzehnten Jahrhunderts. Zeitschrift der Gesellschaft für niedersächsische Kirchengeschichte, 10, lk 1–72; W.-E. Peuckerti artiklid HDA, 7. köide (1935–1936), lk 338–366; 9. köide, 1 (1938–1941), lk 358–387; 9. köide, 2 (1941), lk 66–100; D. W. Sabean 1984. A prophet in the Thirty Years' War: Penance as a social metaphor, oma raamatus Power in the Blood. Popular Culture and Village Discourse in Early Modern Germany. Cambridge, lk 61–93 (vrd ka N. Haagi kommentaari sellele artiklile Frömmigkeit und sozialer Protest: Hans Keil, der Prophet von Gerlingen, Zeitschrift für Württembergische Landesgeschichte, 48 (1989), lk 127–141).

15 Näiteks Nova de Sibylla Marchica, fol. A2r; H. F. Rørdam (toim) (1867–1868). Mestermanden i Viborg som Profet, Kirkehistoriske Samlinger, 6, lk 181–190, vt lk 186 (põhiline osa dokumendist on saksakeelne, saksa soldatist prohvet, kes pärast sõja lõppemist Jüütimaal peatus Viborgis. Oma ilmutuse ajal 1630. aastal töötas ta timukana. Rørdami väljaanne pole alati usaldatav; saksakeelse teksti originaal leidub Riigiarhiivis Kopenhaagenis, K. U., 12.01.15, nr 3–3–573).

16 Lüübekist veel: Graßmann, Lübeck im 17. Jahrhundert; W.-D. Hauschild 1981. Kirchengeschichte Lübecks. Lüübek. Kolmekümneaastase sõja kohta vt T. Hach, Nachrichten zur Geschichte Lübecks im 30jähr. Kriege ..., MLGA, 7 (1895–1896), lk 122–125; Weimann, Der 30jährige Krieg; J. O. Opel, Der niedersächsisch-dänische Krieg, 3. köide. Magdeburg 1894, lk 195 ja 475–483.

17 E. Wilmann 1904. Der Lübecker Friede 1629 (diss. Bonn). Bonn, lk 37–48 ja 64–70; Abdruck dessen / Was zu Lübeck / so wol zwischen den Käyserl... Commissarijs / als auch denen Königl. Dennemarckischen ... Commissarijs newlich abgehandelt ... worden ... 1629. Viimati nimetatud dokument on 21. märtsist 1629. a.

18 M. Sirckes 1629. Justitiæ et miseracordiæ dei temperamentum zwo Christliche Predigten Vom Krieg vnd Frieden / Für den Hochansehnlichen Königlichen Herrn Abgesandten / nach beschlossenen vnd publicirten Friede / auff dero Begehren zu Lübeck gehalten .... Lüübek: Schmalhertz/Embß, lk 22.

19 C. Kuß 1825. Jahrbuch denkwürdiger Naturereignisse in den Herzogthümern Schleswig und Holstein ... 1. köide. Altona, lk 146 (hindade kohta naabruses asuvas Schleswig-Holsteinis).

20 Kurtzer Bericht / Wie man sich in werender Pestilentz ... verhalten soll / Beneben der Taxa der Artzneyen / so auff der Apotheken verordnet ... Mit angehengtem Eines Ehrbaren Raths Mandat vnd Verordnung auff diese Zeit gerichtet. Lübeck: Jauchen S. Erben, 1629, fol. B2v–B3r (BL); Weimann. Der 30jährige Krieg, lk 16 ja 41.

21 [K. v. Hövelen] 1666. Der Kaiserl: Freien Reichs-Stadt Lübeck ... Herrligkeit .... Lüübek: Smalherzische Druckerey/Volk, lk 40.

22 C. Kuß, Jahrbuch, lk 142–145; [J. G.] Gallois 1870. Hamburgische Chronik ... 3. köide. Hamburg, lk 65; Becker, Umständliche Geschichte, lk 383; Kurtzer Bericht, fol. A1v ja B2v; AHL, Altes Senatsarchiv, Interna, Pest 1/5: Vorschlag der Bader wegen des Betriebs der Badestuben bei Pestgefahr, 9. oktoobrist 1629.

23 AHL, Ratsprotokolle bis 1813, I. Serie, 1629 (Friedr. Pöpping) fol.57
v; [H. Lebermann] 1697. Die Beglückte und Geschmückte Stadt Lübeck .... Lüübek: Krüger, lk 29; J. Hilmers 1716. Die von Gott gewürdigte Lob-Eck .... Lüübek: Böckmann & Ratzeburg: Hartz, lk 101–102; O. Pelc (toim) 1990. Gründliche Nachricht des St. Annen Armen- und Werck-Hauses in Lübeck von 1735 (= Kleine Hefte zur Stadtgeschichte, välja andnud AHL, 7. köide). Lüübek, lk 20; W. Brehmer 1898. Die Befestigungswerke Lübecks, ZLGA, 7, lk 341–488), vt lk 423–424; BKHL, 4. köide (1928) 389–393; (lk 392 1597. aastast pärit maali repro, millel on näha kirik ja Mühlentor); BKHL 1939, 1. köide 1, lk 85.

24 K. v. Hövelen, Der Kaiserl: Reichs-Stadt, lk 40; Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica, lk 606, 737 (tsitaat) ja 774; W. Brehmer, Die Befestigungswerke Lübecks, lk 413–414; BKHL 1939, 1. köide 1, lk 82. Brehmeri järgi lubas raad 1624. aastal, et surnuaeda ei puudutata; v. Höveleni järgi tehti uus vallikraav läbi surnuaia 1622. aastal.

25 'die weil nicht geringe Klagen vnd murren darüber gehöret werden' (esimeses mustandis: '...darüber getrieben wirdt').

26 A. Graßmann, Lübeck im 17. Jahrhundert, lk 467; J. P. Wieselgren, Itinerarium Danicum. Lübeck im Reisebericht zweier Dominikaner von 1622, ZLGA 1962, 42, lk 115–117, vt lk l17; Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica, lk 766–777.

27 A. Graßmann, Lübeck im 17. Jahrhundert, lk 448.

28 19. sajandi rahvajuttude järgi oli see koht, kuhu kurjad vaimud loitsu abil kinni pandi (Deecke, Lübische Geschichten und Sagen, lk 178 ja 393).

29 Histoire remarqvable d'vne femme decedee depvis cinq ans en ça, laquelle est reuenuë trouuer son mary & parler à luy aux faux bourgs S. Marcel lez Paris ... Pariis: Alexandre, 1618, lk 5–7 ja 15–16.

30 I. Franck 1973. Mikaelidagens predikan (= Bibliotheca theologiae practicae, 31. köide) (diss. Uppsala). Lund, lk 120–125.

31 Lüübeki kohta vt Deecke, Lübische Geschichten und Sagen, lk 174–176; ja ka O. Mensing 1935. Schleswig-Holsteinisches Wörterbuch, 5. köide. Neumünster, lk 329–331.

32 A. Angelus 1597. WiderNatur vnd Wunderbuch .... Frankfurt am Main: Collitz/Brachfeld, lk 206–[210] (HAB); seda juhtumit käsitleb: H. C. E. Midelfort 1989. The Devil and the German People: Reflections on the Popularity of Demon Possession in Sixteenth-Century Germany. S. Ozment (toim), Religion and Culture in the Renaissance and Reformation (= Sixteenth-Century Essays and Studies, 11. köide). Kirksville, lk 99–119, vt lk 99–100. Kahte sarnast juhtumit luterlikult Islandilt 1638. aastast kirjeldab: Gísli Oddssoni 1917. De mirabilibus Islandiae. H. Hermannsson (toim). Islandica, 10, lk 31–84, vt lk 75–76.

33 C.-M. Edsman 1967. A Swedish Female Folk Healer from the Beginning of the 18th Century (Skrifter utg. av religionshistoriska institutionen i Uppsala (hum. fak.), 4. köide). Uppsala, lk 85.

34 C.-M. Edsman, A Swedish Female Folk Healer, lk 89.

35 O. Tschirch 1895. Ein Niederlausitzer Geisterseher. Niederlausitzer Mitteilungen, 4, lk 150–167, vt lk 159 ja 166; Ein new wunder Gesicht: Welchs im Ertzstifft Magdeburgk / hart bei Wolmerstedt ... einem Megdlein von achzehen Jahren am hellen liechten Tage erschienen ist ... Magdeburg: Francke [1596], fol. A2v (StBL); on ka üks lühendatud alamsaksa versioon: Ein Nye Wunder Gesicht ... 1597, fol. A2r, võrdle ka märkust 12.

36 BKHL, 3. köide (1919–1920), lk 151; teisi Lüübeki näiteid lk 406, 493 ja BKHL, 4. köide (1928), lk 120; võrdle ka: G. Spiekerkötter 1939. Die Darstellung des Weltgerichtes von 1500–1800 in Deutschland (diss. Berlin). Düsseldorf, lk 32–33, 61, 74.

37 F. Techen 1900. Die Grabsteine der Lübeckischen Kirchen, ZLGA, 8, lk 54–168, vt lk 105, nr 73, lk 136, nr 131 (kaks kivi 1611. ja 1638. aastast). Hilisematest kivikirjadest lk 135–136, nr 127 [1709], lk 90, nr 24 [1716], lk 92, nr 37 [1796], lk 91, nr 24G [dateerimata]; F. Techen 1898. Die Grabsteine des Doms zu Lübeck. ZLGA, 7, lk 52–107, vt lk 64–65, nr 35b [1753], lk 78, nr 138 [1809].

38 F. Techen, Grabsteine des Doms, lk 57, nr 22; Grabsteine der Lübeckischen Kirchen, lk 59.

39 J. P. Wieselgren, Itinerarium Danicum.

40 L. Schmidt 1981. Kirchliche Buß- und Bettage, TRE, 7. köide, lk 492–496; J. Hartwig 1937. Zur Geschichte des Bußtages in Lübeck, Nordelbingen, 13, lk 161–167; Jannasch (tsiteeritud nr 5), lk 166, 122 ja 159.

41 Kreeka metánoia tõlgitakse ladina keelde pænitentia ja saksa keelde Buße, kuid üheski nendest keeltest ei ole sellist eristust, mille abil saaks vahet teha ingliskeelsete vastete penance, penitence ja repetance vahel. Seetõttu võib ühe või teise eelistamine ingliskeelses tekstis vahel olla suvaline. (Eesti keelde tõlkimisel on kasutatud sõnu “patukahetsus” ja “meeleparandus” – R. H.) Järgnev argument pärineb Beyerilt, Lutherske folkelige profeter, lk 167–168.

42 Näidet Lüübekist vt M. Sirckes, Justiae et Miseracordiae, lk 56.

43 Lüübeki kohta vt: J. C. H. Dreyer 1769. Einleitung zur Kenntniß der ... [Lübecker] ... Verordnungen .... Lüübek: Donatius, lk 568–570.

44 D. W. Sabean, A Prophet in the Thirty Years' War, lk 69 ja 91. Autor näib artikli kirjutamise ajal olevat meelt muutnud. Mingil põhjusel kasutab Sabean keskaegset patukahetsuse Buße definitsiooni.

45 N. Heldvad 1632. Tractatus Physic[o]-theologicus, oder ... Bedenken / von den Er[d]biebungen ... Kopenhaagen, fol. B2v–B3r.

46 Trükitud: E. Pontoppidan 1747. Annales ecclesiæ Danicæ diplomatici oder ... Kirchen-Historie Des Reichs Dännemarck, 3. köide. Kopenhaagen: Lynow, lk 771–792, tsiteeritud lk 789 ja 772. Olles ise pietist, hindas Pontoppidan seda varasemat kirikuelu parandamise katset kõrgelt.

47 Kurtzer Bericht, fol. B2v; võrdle: V. Georgius 1636. Consilium antipestiferum ... Bedencken / vber die anjetzo grassirende gifftige Seuchen .... Halberstadt: Kolwaldt, lk 23–24 (ülikooli raamatukogu 2. osakonnas Kopenhaagenis); J. Schelius 1636. Kurtzer Bericht / Von der Pest .... Kopenhaagen: Martzan, fol. A2r–A2v.

48 C. Schlichtenberger 1580. Prophecey eines einfeltigen Bawren Tochter .... Lüübek: Balhorn, teise trüki andis samal aastal välja Kröger Lüübekis. Originaali trükkis 1580. aastal Danzigis Rodus (HAB). Teine Lüübeki väljaanne oli Newe prophetin (märkus nr 10). Schlichtenbergeri lendkirja kohta vt ka: M. Tveitane 1972. Henrykt til himmel og helvete – Folkelige visjoner og deres kulturhistoriske bak grunn, Tradisjon, 2, lk 38–48, lk 43–44.

49 J. Beyer, Lutherische Propheten.

50 Rørdam (märkus nr 15), lk 184–186, Erschrecklike Vnerhorde / doch warhafftige Nye Tydinge / de sick tho Spandow ... hefft tho gedragen (1594) fol. A4v.

51 Warhafftige Geschichte / so sich zugetragen haben den 4. vnd den 19. Maij. Des jetzt 1575. Jahrs / Wie eine lange weisse Fraw zu einem Megdlein von 16. Jharen komen ist / zwischen Apfelstet vnd grossen Rettewich / vnd jhm befohlen / anzuzeigen alle Menschen / wie Gott der Herr sehr zornig were vber vnser Sünd / vnd so wir nicht Busse thun / würde er mit der Welt ein ende machen / Sölchs solte das Megdlein den Pfarherrn anzeigen / das Volck zur Busse zuvermahnen (1575) fol. A3r (BL).

52 Historische Nachricht Von ... Nürnberg ... 1707. Frankfurt, Leipzig: Bachmeyer, lk 490–491.

53 Rørdam (märkus nr 15), lk 184–187; L. Alardus 1636. Zeichen vnd Wunder-Predigt / Darinnen berichtet vnd mit satsamen Gründen bewiesen wird Wofür die Zeichen / so biß anhero bey vns / vnd in benachtbarter Gegend geschehen / zu achten .... Hamburg: Werner, lk 13 ja 18–19 (tüdruk Dithmarschenis); Theatrum europæum 1663, 6. köide. Frankfurt am Main, lk 632–633 (karjane Hamburgi lähedal 1648. a).

54 Timioara hävimisest Rumeenias vt 1576. a lendkirja: Strauss, The German Single-Leaf Woodcut, lk 122; Bergeni hävimisest Norras 1623. a vt N. Heldvad 1624. Sylva chronologica circuli Baltici, das ist: Historischer Wald / vnnd Vmbzirck deß Baltischen Meers ..., 2. köide. Hamburg: Carstens, lk 320–321, ja Theatrum europæum 1662, 1. köide. Frankfurt am Main, lk 787.

55 Selliseid lugusid tuntakse mitmel pool. Schleswig-Holsteini loo kohta Rungholti hävimisest on andmeid juba 1623. aastast (O. Hartz 1933. Rungholtsage bei den nordfriesischen Chronisten, Jahrbuch des Nordfriesischen Vereins für Heimatkunde und Heimatliebe, 20, lk 80–86); vt ka W.-E. Peuckert 1936–1937. Sodom und Gomorrah, HDA, 8. köide, lk 21–25.

56 C.-M. Edsman 1987. Stones. The Encyclopedia of Religion, 14. köide. New York & London, lk 49–53, tsitaat lk 50; vt ka R. Hünnerkopf 1936–1937. Stein II, HDA, 8. köide, lk 390–401, ja W. Müller-Bergström 1930–1931. Grenze, Rain; Grenzstein, HDA, 3. köide, lk 1137–1157.

57 Wolmeinende Erklerung dieses Bildes / Welches Königliche Maytt: zu Dennemarck den 8. Decembris früh Morgens vmb 5. vhren abgewichenen 1625. Jahrs / zu Rodenburg ... erschienen (dateerimata); vt ka: H. Rasmussen 1957. Christian 4.s syn, Fynske Minder, lk 60–75.

58 Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica, lk 758–760 ja 939–946; C. G. Gjörwell (toim) 1766. Svenska Magazinet, lk 87–90; G. H. Goetzius (præs.) – C. H. v. Elßwich (resp.), Dissertatio historico-theologica, errores, qvos Joh. Bannier ... proposuit, exhibens & refutans .... Lüübek: Vidua B. Schmalhertzii [1707] StBL.

59 Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica, lk 593–595 ja 720–729. Võib-olla räägib Pontoppidan, Annales Ecclesiae Danicæ, lk 724, samast isikust, kui ta kirjutab inglise päritoluga naisprohvetist Kopenhaagenis 1620. a, kuigi viimasel juhul on naist nimetatud Anna Bruschiks.

60 Nimetades ainult mõnda: Von dem Newgebornen Abgott zu Babel Ein Abschrifft ... (1550) BL; Neuwe zeitung Von dem Newgebornen Antichrist ... [Köln]) Röschlin, 1578. Zentralbibl. Zürich; Ein newe Zeittung / von eim wunderlichen Kindt / welchs geboren ist ... Köln: Schreiber, 1591 [lendkiri] BN.

61 Vt kahte lendkirja aastatest 1629 ja 1631: D. Alexander ja W. L. Strauss 1977. The German Single-Leaf Woodcut 1600–1700. New York, lk 176 ja 709; A. Belbeza 1619. Warhafftige Wundergeschicht .... Prag in Böhem, fol. A2v–A3r, räägitakse kaheteistkümne-nädalasest lapsest, kes ennustab ette hädaaegu.

62 L. H. Munthe 1641. En Sandferdig Beretning / om nogle selsomme ... Fødseler .... Kopenhaagen: Sartorius, fol. A8v.

63 E. Holländer 1921. Wunder, Wundergeburt und Wundergestalt in Einblattdrucken .... Stuttgart, lk 329–336.

64 L. H. Munthe, En Sandferdig Beretning, näidet 1629. aastast vt C. Potinius, Prognosticum Divinum. Das ist / Ein Göttlich Prognosticum darinnen Gott viel Wunders ankündiget. 1. In einem Wunderkinde. 2. Noch in einer Wundergebuhrt. 3. Als auch in sieben Wundergeschichten ... (Bremen: Martens [1629]) (Ülikooli raamatukogu, Göttingen); Potiniuse kohta vt Kayser, Hannoversche Enthusiasten, lk 34–36.

65 E. Hach 1895–1896. Aus den älteren Lübecker Kirchenbüchern, MLGA, 7, lk 129–134, vt lk 129.

66 F. C. Dahlmann (toim) 1827. Johann Adolfi's genannt Neocorus, Chronik des Landes Dithmarschen, 2. köide. Kiel, lk 323 ja 352.

67 B. Anhorn 1674. Magiologia. Christliche Warnung für dem Aberglauben vnd Zauberey ... Basel: Meyer, lk 93–96. BL. Selle viite eest võlgnen tänu Martin Gnannile Tübingenist.

68 C. Hartknoch 1686. Preussische Kirchen-Historia ... (Frankfurt am Main, Leipzig & Danzig: Beckenstein, lk 720–752, eriti lk 745–746. Varem oli üks kangur jutlustanud vaherahu sõlmimise vastu (Nachricht von einem Propheten der A. 1550. herumb gewandert 1708, Unschuldige Nachrichten, [8], lk 283–284).

69 Erandlikud on: 'Hans Neuschels Leinwebers zu Hirschbergk Bericht an Herr Martinum Proserum ... geschrieben den 10. Sept Ao. 1632', Wanderer im Riesengebirge March 1903, lk 35; Hans Engelbrecht (võrdle: H. Reller 1959. Neue deutsche Biographie, 4. köide. Berlin, lk 511); Johann Warner/Werner (võrdle: R. Haase 1933. Das Problem des Chiliasmus und der Dreißigjährige Krieg (diss. Leipzig). Leipzig, lk 70–78).

70 J. Beyer, Lutherske folkelige profeter, lk 173–179.

71 C. H. Tamms 1837. Peter Suleke, ein Religionsschwärmer des 16. Jahrhunderts .... Stralsund, lk 14.

72 Tüüpiline näide on Alardus, Zeichen- vnd Wunder-Predigt, vt ka W. Brückner 1982–1984. Protestantische Exempelsammlungen, Enzyklopädie des Märchens, 4. köide. Berlin & New York, lk 604–609.

73 G. H. Goetzius (præs.) – H. Bünckau (resp.) [1721] Bibliothecam antifanaticam Lubecensem ... inspiciet .... Lüübek: Struck ja Starck, Lubeca Lutherano-Evangelica.

74 H. Lebermann, Die Beglückte und Geschmückte Stadt Lübeck, lk 29.


TAGASI