1. Viinalaul.

SL 910.
H II 3, 1 (1) < Setumaa - H.Prants (1889).

Viinakõnõ, vell´okõnõ,
ollõkõnõ, mu umanõ,
kui mi sinno sisse võta,
sina meidä maha murrat,
sa olõt kibõhõmb ku kesvävesi,
karõhõmb ku kärjemesi!
Sa tiit tempu ilmalõ -
s´oost võimi kuna ärä koolda.
Ku mi kuna ärä koolõ,
vehmerillä meid maha viiäs,
vangõrilla väristedäs.
Süä meil viiäs viienäni,
hinge rappus rattõhilla.
Ku ma naksi koolõmahe,
naksi hinge heitemähe,
kaie ma ime kavalust,
tahtsõ ma esä tarkust -
käänä ma suu saina poolõ,
suu saina sambõlõhe:
kas iks ime minno iki,
kasvataja kahitsõli?
Ime ikke ilmatuhe,
kulla maah koolusilla:
"Kulla kuuliq sina, kohe jää mina?"
Saie kulla koolõnus,
virve saie maalõ viidüs,
vell´ol jäie nimi niidü pääle,
kullal hainakaari pääle.
Kiä kaie, tuu kahitsi:
"Nii elli s´oo meesi ilosahe!"
Kyik sai timmä ilma ikkõmahe,
kallist miist kyik kahitsõliq,
ku elli tä ilmah ilosahe.
Ku olõt sa koira üle kolga,
olõt hulgus üle hulga,
ku saie timä koolnuvas,
kel suu pääh, tuu hul´otas:
"Koir oll´ elleh, koir oll´ kooldõh!"
Kiä näie, tuu nääguti,
kyik hulgust hul´otiq:
"Oll´ tä hulgus üle hulga."
Elänü sa ilmah ilosahe,
üle valla valusahe,
ku saanu timä koolnuvas,
sedä kitnü kyik kihelkund,
kyik rahvas sedä kynõlnu,
tennänü ja kittänü,
mälehtänü ja murõhtanu.
Kurja velja kahitsõ-i kiäki:
"Saie meil koira koolnuvas,
mado saie meil maaha viidüs.
Teno olgu no jumalalõ -
no jääs küll aita arotamata,
külä kirstu kiskumata,
külä põlluq puttumata!"