24. Õpetus kosilasele.

SL 1120.
A: SKS, Veske-Stein nr. 156 < Miikse k. - V.Stein < Antipa Kat´a (e.a.1873).
B: ÕES, V.Stein 1, nr. 11 ja H II 62, 656 (11).

A. (Algupärane üleskirjutus):
Kui lääte neio kosjovallõ,
kutsu_ks minno kosivallõ!
Mina_ks tunnõ tuima näio,
kalõ kabu kavatsõllõ:
tuimal iks om ta hiuss tutsaku[h],
laisal jälle jalaq jämmeq,
vihatsõl silmäq vereväq.
Võtkõ_ks näio näüdsikust,
kabu külä karjusõst -
höä_ks saa tuu näio näüdsikust,
kabu külä kar´usõst!

B. (Pärastine ümberkirjutus):
Kui te lääte kosjuvallõ,
kutskõq minno kosjuvallõ!
Mina tunnõ tuima neiu,
kalõ kabu kavatsõllõ:
tuimal om hiuss tutsako[h],
laisal jälle jalaq jämmeq,
vihatsõl silmäq vereväq.
Võtkõ neiu näitsikust,
kabu külä karjussõst -
hüä saa neiu näitsikust,
kabu külä karjussõst!

SL 1121.
H, Setu 1874-1877, nr. 12 < Toomasmäe k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Ärä võtkuq vanna naist,
ärä ostkuq vanna hobõst!
Võtaq naine noorõkõnõ,
ostaq hobõnõ varsakõnõ!
Vana naine leevä raisk,
vana hobõnõ roka raisk.

SL 1122.
H II 32, 781 (9) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Võtaq naane mustakõnõ -
musta mõistap töödä tetä,
mõistap muida opeta:
teep esi, tõhutap tõisi,
veap esi vehmerin!
Ära ots´kuq uhkit,
ära vaht´kuq valgit -
illo ei pandaq padajalle,
käte valgõt vaagõnahe,
töö küll pandas padajalle,
käte vaiva vaagõnahe!

SL 1123.
H II 32, 866 (6) < Räpina khlk. - S.Keerd (1890).

Velekene helläkene,
ärä sa inne naista võtkuq,
ku ma kasu kaasikõssa,
vele kõrval istujassa!
Velekene helläkene,
ku läät naista kosjovõllõ,
võtaq minno ütehnägi!
Küll ma_ks tunnõ tuima näio,
küll ma kae kalõ näio:
tuimal huulõq trommilõ,
tuimal hiussõq trutsakuh,
vihatsõl silmäq vereväq,
kur´al mustaq silmäkolmuq,
pahatsõl palõh punanõ,
laas´al jalaq laonuq.
Küll ma tunnõ tuu näio,
keä oll´ petet pedästikuh,
keä oll´ kaet kadastikuh,
lepütet jo lepistikuh!

SL 1124.
EKS 8° 4, 427 (10) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä_ks otskoq uhkõ'it,
ärä kosigoq korgõ'it,
riibko-i ülirikkit -
siid saasõ_ks seletäjäle,
koorik saasõ korjajalõ!
Velekene noorõkõnõ,
läät iks tüllü suurdõga,
läät riido rikastõga,
suur pand iks suuhu sillapuist,
kõrk kõõvo purdist.
Velekene noorõkõnõ,
ärä otskoq uhkit,
ärä kosigoq korgit,
võta_ks vallast vaenõlats,
ala ilma armõto!
Võta_ks naane näätsikost,
kabo külä karjusõst -
tuu ei tohiq toristõlla,
tohiq pitäq pikki huuli,
tuu_ks ruttu ruvva kiit´,
parahite paa valmist´,
ega ta jätäq jäänüt perrä,
peesüteleq peräkeist!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
mina_ks oppa uma vele,
noomi uma noorõkõsõ:
"Velekene noorõkõnõ,
sil[m]itseq naane tsirbi päält,
valitseq rehävarrõ päält,
kae_ks haan´akaari päält!"

SL 1125.
EKS 8° 4, 285 (2) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877).

Velekene noorõkõnõ,
ärä sa inne naista võtkuq,
kui ma kasu kaasikossa,
lavva taadõ laulijasta!
Kutsuq minno kosimahe -
mina tunnõ tuima näio,
mina kae kalõ kabo:
tuimal hiussõq tutsakuh,
kur´al mustaq silmäkolmuq!
Mina oppa uma vel´o,
noomi uma noorõkõsõ:
"Sääq häste särgisiiloq,
kataq kinni kas'kasiiloq!
Näio_ks kavval vahtima,
näio kavval kaema,
kas om säedüq särgisiiloq,
katõt kinni kas'kasiiloq!"
Velekene noorõkõnõ,
saa-i elo, kui o[ll´] enne,
kas om mõte, kui o[ll´] muste!
Viha, viha vel´o pääle,
kuri meeli kulla pääle -
ait iks musta muialõ,
kõrvi kõnnitiq kavvõtõhe,
aiet maha maatava,
kõrvalõ kõnõldava!
Velekene noorõkõnõ,
tõit muialt mustakõsõ,
tõsõst paag´ast tõrvaskannu,
alt kivi kistu,
päält kannu kakutu.
Säi_ks sälgä säidse hamõht,
kümme kõrikat kõrratsiti,
vööle panni viisi vöödä.

SL 1126.
EKS 4° 4, 126 (3) < Räpina, Mehikuurma - J.Kotli < Veetska naane (1877).

Velekene noorõkõnõ,
lätsit naista kosjovalõ,
talotütärd tahtõmaie
udusõla hommikula,
tahmatsõla taiva'ala,
vihmatsõla videvikuh,
päivä pikäh pagõndikuh -
vihm see rikse vehmrekirä,
sado see saanil sada kirjä!
Kutsu_ks minno meelitämä,
paljo peenüga pajatama!
Küll ma tunnõ tuima tütre,
otsust annap vana mutre,
küll ma tunnõ toda neiot,
kes om kutsutu kuusikohe,
petetü pedästikku,
pallõldu paiupuhmustikku,
lepitedü lepistikku,
kantu kaisuh kadastikku!
Küll ma tunnõ tuima neio,
kaugõlt näe jo kalõ neio:
tuim iks tunnus trommil huulist,
visa veri punapalgõst,
laisk iks nätäs narujalost!
Velekene noorõkõnõ,
korjaq neio kaari päältä,
valitseq rihävarsilta!
Ärä kit´koq kerikolta,
ärä võtaq vainu päältä -
kõik käüväq kenäq kerikohe,
väega ausaq altri ette;
kõik välleq vainu pääl,
kärmäq külätanomin!
Velekene noorõkõnõ,
näiet neio minevätä,
nurmõ otsah olõvata,
naksit püssil püüdemäie,
võrgul kinni võttõmaie -
ega neio püssil püüdäq,
püssil püüdäq, võrgul võetaq!
Neio_ks kullal kaalutie,
rahamargal massõtie,
hõbe'ela hõigutie.

SL 1127.
EKS 8° 4, 426 (9) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä sa võtkoq liina naist,
liina naane liia laisk:
istus iks tanoda tarõh,
ilma vöödä voote'el,
sälg täl üle sängü veere,
perse üle pingi veere!
Velekene noorõkõnõ,
ärä sa tahtkoq talotütärd,
talotütrel targaq sõnaq;
ärä_ks piirgoq peretütärd,
peretütrel pikäq mokaq!
Velekene noorõkõnõ,
kit´ko-i naist kerikust,
tunnistagoq turu päält!
Kõik ommaq kenäq kerikoh,
kõik tuimaq turu pääl:
uma_ks nägo, muidõ närdsoq,
uma iho, muidõ ehteq.

SL 1128.
H II 32, 950 (2) < Räpina khlk. - J.Sibul (1889).

Velekene noorõkõnõ,
kui läät naista kosjumalõ,
kutsuq minno kosimahe!
Ma tunnõ varsti tuima näio:
tuimal tutt om otsa iih,
laisal lajaq labajalaq,
vedeläl vüü madalah,
kur´al mustaq silmäkolmuq,
tigõdal no nina terräv.
Velekene noorõkõnõ,
läkeq sinnä talolõ mi,
kon om kolmi noorikida:
üts oll´ pikäle pingi pääl,
tõnõ laja lavva pääl,
kolmas kunot´ kumo pääl.
Velekene noorõkõnõ,
läkeq sinnä talolõ mi,
kon om kolmi perenäiot:
üts tull´ tarrõ, kussi kulpi,
tõnõ tull´ tarrõ, panni patta,
kolmas tulle, maitsis suula!
Velekene noorõkõnõ,
läkeq sinnä talolõ mi,
kon om kolmi näidsikida:
üts iks olle vettä toomah,
tõnõ olle puie peräh,
kolmas tulle lauda manta!
Velekene noorõkõnõ,
võtaq sa see näiokõnõ,
kes iks tulõ lauda manta!

SL 1129.
H I 8, 423 (27) < Vastseliina khlk. - J.Sandra < K. Trumm (1896).

Velekene noorõkõnõ,
vahaladva vaidõlõja,
nakat sa neiot naidõmahe,
ubasuuda otsimahe,
võtaq minno ütehnä!
Ma_ks tunnõ tuima neio,
arva üles halva neio:
tuimal hiusõq tohrakuh,
vihatsõl silmäq vesitseq,
pahatsõl palõ punanõ.
Ärä sa püüdkuq pikkä naista,
ärä võtkuq suurta naista -
pikk lätt pinki magamahe,
suur kurru suigumahe!
Võtaq kuhalt väikukõnõ,
väikukõnõ, vällekene,
till´okõnõ, teräväkene,
hullukõnõ, usinakõnõ!

SL 1130.
H I 8, 205 (3) < Vastseliina khlk. - J.Sandra < Jaan Toll (1895).

Velekene noorõkõnõ,
ku sa nakat naista võtma,
ar sa inne naista võtkuq,
ku ma kasu kaasikõs,
vinnü vele sõsarõs,
laja lavva katijas,
pikä pingi istujas!
Sis ma_ks tunnõ tuima neio,
sis ma mõista mõro mõrsja:
tuimal hiusõq tutsakuh,
mõrol mustaq silmäkolmuq,
laisal neiul jämmeq jalaq,
jämmeq jalaq, sorrõq sõrmõq.
Velekene helläkene,
imä kallis kananõ,
ar sa ots´kuq uhkõhida,
ar kaeguq korgõhida!
Seeni neiu lehmä nüss,
seeni kabo kar´a saat,
meeni rikas ringutõlõs,
meeni kõrk kõrvu kõhvitsõs,
meeni nõudsõ nõdsuvett.
Läts tä karja saadõma,
saat´ tä müüdä suurta küllä,
ai müüdä alõvat.
Puttu vasta pall´o poissa
kübärile korgile,
saapaseere sirgile.

SL 1131.
H I 6, 212 (18) < Vastseliina khlk. - J.Sandra (1894).

Velekene noorõkõnõ,
läät sa naista võtõma,
püvelindu püüdemä,
ärä otsiq uhkõ'ida,
ärä vahiq valgõ'ida!
Võtaq vallast vaenõlatsi,
otsast orja järgmäne -
musta mõist iks töödä tetä,
mõist iks muida opada:
tege esi, tüükäp tõista,
veäp vehmerd, vinnap takah,
kand kaigast kangli all!
Illus istus ilusah tarõh,
valgõ vahip varjo pääle,
vahip valgidõ kässi pääle.

SL 1132.
H I 6, 104 (10) < Vastseliina khlk. - K.Fluss (1895).

Velekene, velekene,
imälatsi helläkene,
kui läät naista võtõmaie,
püvvilindu püüdemäie,
ärä otsiq uhkõdat,
ärä vahiq valgõdat!
Võtaq vallast vaenõlats,
otsast orja järgmäne!
Võtaq naine mustakõnõ -
musta mõistap tööd tetä,
mõistap muid opada:
teep esi, tüükäp tõisi,
käüp esi, kärmästäp muid,
veäp vemmeld, vinnap takah,
kannap kaigast kangli all!
Illos istup ilosah tarõh,
kenä keldrekambõrõh,
valgõ vahis varjo pääle,
vahis valgõtõ käte pääle.