28. Tsõõrilaul.

SL 1138.
H, Gr.Q 1, 472 (10) < Setumaa - Fr.Kõiv (1891).

Kui ollaq iih viina umanõ,
ollõ umanõ kotoh?
Kaivo um õks teil kullanõ kotoh,
valdas vasinõ otsah,
kaivo vii võta kallist,
oja_ks vii oigõst.
Nuuq viinaq ma_ks vette upuda,
ollõ_ks ojja viska!
Vellekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
kui nakat õks võõrast võtõma,
ubasuuda ostõma,
sõs ti õks elä[geq] ilosahe,
kabistagõq kaunihe:
söögeq ti_ks muna poolildõ,
kanamuna katõkeske!
Kui ti_ks elät ilosahe,
tulõt õks kodo kost´mahe,
esä_ks lätt vasta lauldõh,
imä takah tandsih.
Kui ti_ks elä-i ilosahe,
kabistõllõ-i kaunihe,
tulõt õks kodo kost´mahe,
veese teil õks pini pingikese,
kerähanda kergokõsõ.
Miä mul õks viga veerätellä,
kua viga kul´atõlla -
kodo käsk´ mul kul´atõlla,
vell´o tarõ veerätellä!
Süä tiid mul õks pall´o süüdä,
meeli pall´o pahandusi:
um õks mul sõsar Saarõmaal,
imä veri Vinnemaal,
ega_ks kuulõ-i kuukonni,
ega näe-i nädälikonni!
Laulu otsa on üleskirjutaja kirjutanud: "Seto tsõõrilaul", mis seda tähendada tahab, et setukesed ise seda laulu nõnda nimetavad.