13. Vaenelaps.

SL 1155.
H I 10, 226 (3) < Ulaskova k. - J.Sandra < Ulaskova Nasta (1896).

Vallah oll´ üts vaenõlatsi,
kolgah ütsi kurvalinõ.
Kuuli täl imä ilmavarra,
inne suurõs saamist,
inne meele mõistmist.
Jäi tä maalõ mar´asuurus,
söödüle sõmõra suurus,
jäi tä nõgõsõ nõalõ,
jäi aia armulõ.
Vei tä peeleq pedästikku,
pand´ kanga palo pääle,
mõista-s tä piili üles panda,
mõista-s kangast üles mähki:
sai täl võllas võõrildõ,
sai kolo kõvõrahe.
Kuts´ tä küläst kolo säädjä,
üle aia alostaja,
seeni tull´ varõs, vassõ kanga,
tull´ kaarnas, kakk´ langaq,
tull´ susi, vei sua,
jänes vei jalglavva.

SL 1156.
H II 45, 265 (8) < Setumaa - L.Kirotosk (1891).

Minakõnõ, ma vaenõlatsi,
ilma imetä kananõ,
ma, ilma päätä pääs´okõnõ.
Tsirgukõnõ, ma ilma söömätä,
lõõvokõnõ, ma ilma lõunata.
Kos ma jo lätsi, sääl ma iki,
kos ma saisi, sääl ma nõrõdi.
Olõs ta ka mu ime tiiäsi,
olõs ta ka mu kandja kavanuq,
toonuq ta ka jo pudi purdillõ,
leevä ta ka mu lõuna lättille.
Külä ütel´ jo: "Küll oll´ suuri!",
valda ütel´ mu vaesõ olõvat.
Imekene jo tii[d]se mino iä,
kandjakõnõ jo mino kasvopõlvõ.
Lääme jo sinnä söödü pääle,
sinnä söödü veere pääle -
kas om mu kõivo kõlõhtunu,
vana om mu vaher valõhtunu?
Kui ei olõq kõivo kõlõhtunu,
kui ei olõq mu vaher valõhtunu,
sõs ei olõq ma ikä elänü,
sõs ei olõq ma kavva kasunu.

SL 1157.
EKS 8° 3, 471 (6) < Räpina khlk. - Joh.Hurt (1877).

Esekene helläkene,
maamakõnõ, mass´okõnõ,
pannit mu varra vaav´a sisse,
inne muid murrõ sisse,
teiet varra vaav´asärgi,
inne muid murõsärgi.
Rutit ruttu vanas minnä,
inne muid mulda minnä,
kallil ajal ärä koolda,
jätit maha mar´asuuru,
põrmandulõ põrmu suuru,
söödü pääle sõmõra suuru,
moro pääle muna suuru!
Lätsi ma tarõ lävele,
es olõq tarrõ tõstijat;
lätsi aida lävele,
es olõq aidast andijat;
lätsi ma kua lävele,
es olõq kotta kutsujat.
Kos ma istõ, sääl ma ikse,
kos ma saisi, saina hämssi.
Sinnä tekkü tiigikene,
kaldu kalajärvekene -
säält sai külä karja juvva,
valla varso vallatõlla,
ono hobõstõ ojotada,
näitsikide närtsa mõskõ.