21. Istu maaha ikemahe.

SL 1172.
H, Setu 1884, 498 (5) < Lasarevo k. - Jak.Hurt < Melähnüvä Hedo (1884).

Oodi ma_ks eelä, oodi toona,
oodi ma kolm kolmapäivä,
oodi ma nelli neläpäivä,
kuus no kullast riidit.
Kõõ ülti mu ime ninni lännü,
maama ülti marss´vat maranahe,
kõõ_ks ma imme ninnist oodi,
vahe ma maamat maranast.
Egas mul ime ninnist tulõ-i,
marsi-i mu maama maranast!
Vel´o lätsi ma tsõõrilõ morolõ,
vahatsõllõ vanijallõ,
istõ ma maalõ ikkmahe.
Nägünese, kuulunõsõ,
kiä mu rüppü lindanõs?
Rüppü mu linnas´ sinitsirku.
"Mis sa ikõt, neiokõnõ,
kahitsõllõt, kabokõnõ?
Agu sa_ks ikõt ehtit,
puhut iks suuri puutit?"
"Sisko, sa sinitsirgukõnõ,
ega ma ikõq ehtit,
ega ma puhuq puutit,
kahitsõllõq kaalatsit!
Sisko, sa sinitsirgukõnõ,
eelä oll´ iks mu ime ninni lännü,
maamakõnõ maranahe!"
Tsirku_ks mullõ keelel kõnõli:
"Neiokõnõ noorõkõnõ,
ega_ks jo ime ninnih olõ-i,
marsi-i jo maama maranah!
Oo_ks sa, ulli näiokõnõ -
ime om sul ammu ärä koolnu,
maama om sul maalõ viid,
ime jäti su maalõ väikost!"
Oll´ iks mul ime, es mälehtäq,
kandijata, es kavadsõq.
Põrmandullõ jäti põlvõ korru,
tarõ- jäti tä -läve tasakõtsõ,
kua- jäti tä -läve korrukõsõ.
Egas saaq imel hoietust,
kandijalla es kasutõtust -
muidõ seie ma raaso ravituisi,
muidõ seie ma puti poodõtut.
Olnu_ks mu uma imekene,
pidänü tä_ks piimäpäälüsil,
süütnü_ks sõirasuurmilla -
pikk saanuq ma piimäpäälüsist,
sorrõ saanuq ma sõirasuurmist.
Kõõ laki_ks ma vettä landsikost,
seie ma tsiatsungõlmust,
syski olõ mi, vaesõq, valusaq,
ilma olõ kullada ilosaq!
Muil olli_ks uma imekene -
kõõ_ks nääq peiq piimäpäälüsel,
kõõ söödi_ks nääq sõirasuurmil,
illos´ sai_ks no sõirasuurmist,
vallus sai piimäpäälüsest.
Liha-sai-luu liha jaost,
kala-sai-pää kala jaost,
vadsa sai veeri vadsa jaost.
Kõõ panti_ks suurõ süüjäst,
poolõ panti pätsi poolõndajast;
kõik panti_ks mu kikuq kirä pääle,
kõik panti palaq paprõhe.
Kõõ_ks olli ma suurõ süüjäni,
kõõ_ks olli ma jämme järäjäni!
Oeh iks minno vaestani,
ala ilma armõtut,
pääle ilma pääs´okõist!
Suutaq olõ ma suvilinnukõnõ,
vallah olõ vaenõlatsi,
vyyra olõ ma külä külelägi,
vyyra olõ ma valla var´olagi.
Ega kuulõq kuu kulla sõnna,
ajastaiga armusõnna .
Vallah olõ ma vaenõlatsi,
ilma olõ esest, ilma imest,
vaenõ omist vanõmbist.
Kõik iks mullõ tuli pääle tulli,
kibõnaq pääle kipsivaq,
kõik sau pääle saisasi -
tulõ olõ-i päält toukajat,
kibõnagi kippajat.
Armukõnõ lätsi pallo pite,
hirmukõnõ tulli teedä pite,
käekeseq ma tulpa tugõsi,
aia armulõ astõ,
kooguq mullõ heidiq hellä sõna,
kooguq mullõ kostiq kulla sõna.
Võeh iks minno vaestani,
kellele naka ma ohto ütlemä,
kellele naka ma kaihi kaibama?
Ega olõ-i ohto kelle üldäq,
kaiho olõ-i kellegi kaivada.
Kui naka ma kerg´mä kerikohe,
kui naka ma astma alõvallõ,
kivilegi ma_ks ütle uma oho,
kannulõ_ks ma kaiba uma kah´o,
kivile_ks ma kerigo teele,
kannulõ_ks ütle kalmu teele.
Kivi om kimmä keelega,
kannuq olli_ks kalõ süämega -
kannukõnõ_ks kellegi kadsata-i,
kivi_ks kellegi kõnõlõ-s.

SL 1173.[ SL 137.]
EKS 8° 4, 24 (7) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1876). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 228 (27) märgib laulikuks Maarja Kirilov'i.]
Istu_ks maalõ ikõmahe,
siiä silmi pühkimähe.
Kes sääl rüppü lindanõs?
Sinisiivol tsirgukõnõ,
vahajalga varbõlanõ,
kulda_ks-päädä pääs´okõnõ.
Küsütelli, nõvvatõlli:
"Midä ikõt, näiokõnõ,
kahitsõlõt, kabokõnõ?
Agu_ks ikõt ehtit,
puhut suuri puutit,
rõõgut iks rõõmu-rõivit?"
"Sinisiivol tsirgukõnõ,
vahajalga varbõlanõ,
ikõ õi ehtit,
puhu-i suuri puutit,
rõõgu-i rõõmurõivit!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
ikõ_ks umma imäkeist,
kallist imme, kandijat.
Eelä mul imä ninni lätsi,
toona maama maranahe -
oodi_ks eelä, oodi täämbä,
oodi kolm kolmapäivä,
oodi nelli neläpäivä,
viis iks rikast riidet,
kuus puhast puulpühhä -
tulõ-s imä ninnistä,
pääs´o maama maranast.
Imä_ks hoije Äijo hobõsit,
maama kaidsi Äijo karja.
Seeni_ks hoije hobõsit
konni poiga pähitseh,
saie tütär jalotsehe;
seeni kaidsi Äijo karja,
konni_ks poiga jalotsih,
saie tütär pähitsehe.
Laulu lõpp (32-37 v. ) on tume, aga tähtis. 34. v. käib käsikirjas nõnda: Seni tüttar jalotseh, aga mõtete parallelismus (vaata 37 v.) nõuab seda kuju, mis ära trükitud; mõtete sisu jääb mõlemate rea kujude juures sekssamaks, muutmata.

SL 1174.
EKS 8° 3, 379 (24) < Räpina, Raadama k. - Joh.Hurt (1876).

Istõ maha ikõma,
siiä silmi pühkimä.
Kiä rüppü lindanõsi?
Sinisilmi tsirgukõnõ,
vahajalgu varbõlanõ.
"Mis sa ikõt, neiokõnõ,
kahitsõlõt, kabokõnõ?"
"Ikõ-i_ks ilosit ehtit,
röögi-i rõõmu-rõivit.
Ime läts toona Niinevahe,
maama toona Maranahe,
tulõ-s imme Niinevista,
maamat tulõ-i Maranasta!
Iki eelä, iki täämbä,
iki üle-eelätse.
Kodo tulliq kuivaq kuusõq,
vasta kaiq vanaq pedäjäq."
10. v. jj: Niinevahe, Maranahe on huvitavad eksitused.

SL 1175.
H I 8, 426 (38) < Vastseliina khlk. - J.Sandra < Liisa Pent (1896).

Istõ maha ikõmahe,
moro pääle murõhtama.
Kiä mullõ rüppü linnas´,
rüppü linnas´, kässi karas´?
Sinisiivo tsirgukõnõ,
vahast jalga varbõlanõ.
Küsüteli, nõvvatõli:
"Mis sa ikõt, latsõkõnõ?"
"Mina ikõ umma immä,
umma kallist kasvatajat.
Jäi ma varra vaesõslatsõs,
inneaigu armõtumas.
Es ma mõistaq putro puhku:
puhe putro, puuhu läts.
Lätsi ma tarõ lävele -
olõ-s tarrõ nõstijat;
lätsi ma aida lävele -
olõ-s aidast andijat;
lätsi kua lävele,
olõ-s kuast nõstijat;
lätsi sanna lävele,
olõ-s sanna saadijat.
Koh ma istõ, sääl ma iki,
koh nõodi, sääl nõrõdi,
koh ma saisi, saina hämssi;
sinnä tekkü tiigikene,
kasvi kalajärvekene
külä-uno hobõstõ ojota,
vele varsu vallatõlla,
näüdsikide närtsa mõska,
sulasidõ suie mõskõ."