22. Ematu ja põlatud.

SL 1176.
EKS 8° 3, 454 (6) < Räpina khlk. - Joh.Hurt (1876).

Jummal hoitkuq toda neiot,
toda kapo kasumasta,
keä eläs imätä,
keä kasvas kandjata,
kui küll mina, näiokõnõ,
mina kasvi, kabokõnõ!
Olõ-i mul tuima tundjat,
olõ-i mul kalõ kaejat -
susi tuusõ mino tuima,
kahõr võtte mino kalõ.
Ülti minno söödüh sündüvät,
kanarikuh kasuvat,
ülti mu löütü lepistüst,
vällä tuudu toomistust,
antu oll´ lehmä löüdijäle,
härg häü kandjalõ.
Ma anna teno jumalalõ,
au suurõ Marijalõ:
ega minno es tood´a tuimaq mar´aq,
ega es kasvataq kadajamar´aq,
ega ma es sünnüq söödü pääl,
ega ma es kasvaq kanarikuh,
ma sündü imä südämeh,
kasvi imä kanglah,
minno tood´i Tõmmu-lehmä,
kasvati Kares-lehmä!
Sest mul viha veed´ükese,
paha miil parajalt:
kygõ ma ikõ ime pääle,
kahitsõ kygõ kandijata!
Kuri miil mul koolu pääle,
kalg süä kadso pääle,
kes võtt´ mino imekese,
varast´ vanõmbaq mõlõmbaq,
jäti mu külä külele,
vaesõ, valla var´olõ!
Olõs´ ma koolu kätte saassi,
olõs´ katsko kaia saassi,
koolulõ teessi kümme kurja,
kadsolõ kats kõvva kahjo:
koolu ma kuah küdsäsiq,
kadso katlah keedäsiq,
surma ma surmus´ humberõh,
katski kakus´ kivi all!