23. Liidetud leinalaulud.

SL 1177.
SKS Veske-Stein nr. 151 < Setumaa - V.Stein (e.a. 1872).

Maamakõnõ mar´akõnõ,
mille rüheq ärä kooldaq,
inne muida mulda minnäq?
Mõtli_ks kooba kulladsõ,
mõtliq havva hõbõhõtsõ -
kuup oll´ seest kopitunnu,
haud seest hallitunnu.
Jäti_ks maaha mar´asuuru,
koa läve korrukõsõ,
aida läve arvolisõ,
põrmandullõ põlvõkorru.
Lasõ-s pia pikäs kassuq -
anni_ks sälgä murõsärgi,
jäti_ks varra vaesõs,
inneaigu armõtus.
Jätiq maaha mar´asuuru,
aida läve arvolisõ,
koa läve korrukõsõ.

* * *

ätsi_ks mõtsa põimõmahe,
rügäpõldu rühkimähe.
Sõlõst mina sõna võti,
helmekõrrasta kõnõli.
Ime_ks oll´ ütsik naine,
ütsik naine latsilinõ,
panni_ks hällü palo pääle,
pardsi panni hällütämä,
suvilinnu liigutama.
Mille meil pall´o sõnno,
mille lajalt laulusida?
Parts opas´ pall´o sõnno,
suvilind liia võrra.
(Kui ma_ks kai sõlõ pääle,
sys ma sõlõst sõna võti,
helmekõrrast kõnõli;)
kui ma_ks kai sõlõ pääle,
hiidi_ks silmi helme pääle,
sys ma_ks sõlõst sõna võti,
helmekõrrast kõnõli.
Siin on laulik kaks laulu ühte sidunud, mis oma sisu poolest koguni lahku lähevad. Siiski tunneme, teravamine tähele pannes, see vahemõtte ära, mis sidumise loa on annud.

SL 1178.
EKS 8° 4, 187 (1) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Liisa Samuilov (1877).

Imä_ks rühe ärä koolda,
kandja rühe kalmu minnä.
Mõtõl´ iks havvah hää elo,
mõtõl´ koobah kalli elo -
havvah iks olli halv elo,
koobah olli kuri elo,
liivah iks olli leenä elo!
Imäkene helläkene,
jätit iks maha mar´akõsõ,
maha mar´asuurukõsõ.
Kõgõ_ks karksi kalmu poolõ,
kõgõ lindsi liiva poolõ -
imäkene helläkene,
kalmust lätsi ots´ma kaputit,
liivast ots´ma linikit,
havvast lätsi ots´ma hammit.
Ega annaq liiv linikit,
ega annaq havvaq hammit,
ega annaq kalmu mul kaputit!
Kivi_ks ütel´: "Olõq kitsi!",
kand ütel´: "Olõq kalg!"
Kuis olõ ma_ks kitsi, kivikene,
saas´a kalgi, kannukõnõ?
Imä_ks hoit´ tuuhu huunõhõ,
kaidsi tuuhu kambõrõhe,
koh iks kangaq koeduq,
lõvvõnditsõq lõksutõlduq -
sääl ma_ks tunnõ toomitsit,
sääl ma löüse labatsit,
meele_ks mehikoatsit.
Murõh, murõh imestä,
murõh, murõh esestä!

* * *

Neiokõnõ noorõkõnõ,
tulli ma üles hummongul,
varra inne valgõ'õt.
Kõõ kaie_ks ussõ läbi paja,
aie pääd akõnast,
kõgõ näie ma päävä tõsõvat,
ao veere veretävät.
Sis haari ma päivä pallõlda,
haari kuud kumardada -
kuu käve tuu üle kuningidõ,
päävä käve üle pääl´kide,
ago käve_ks, armas, esändihe.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
olõs´ tiiäs´ mu hellä hingekene,
mõistas´ mõro meelekene,
kas om mu veri vete pääl,
vai om mu puna puie pääl?
Kõgõ tii ma purjo puutist,
kõgõ koa ma laiva langassist.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
kõgõ küsü ma luigalt loodsikit,
kõgõ küsü ma pardsilt parvõkõist.
Ega annaq mul luika loodsikut,
ega annaq partsi parvõkõist -
luigal oll´ luinõ loodsik,
pardsil oll´ parvõ pudsajanõ.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
kõgõ kaldu ma katõl jalala,
kõgõ viirdü viiel varballa.
Olõs´ saasiq mi kokko, tuvikõsõq,
sis annas´ ma kätt käele,
sis annas´ ma suud suulõgi,
suud annas´ ma suurõ varballõ!
Ega saa_ks ma kokko sagõ'õhe,
ega tulõq kokko egä tunni,
ega päseq kokko egä päiv!
Küll olli aigo, ku ma astõ,
olli_ks tunni, kui ma tulli,
olli_ks päävä, ku ma pässi -
kõgõ tulli ma tunnila häälä,
kõgõ astõ ma aola häälä,
õga tulõq ma tuisutsõl,
ega saaq saotsõl,
veerü-s ilmal vihmatsõl -
tulli_ks ilmal ilosal,
taiva'al tasatsõl!
Siin on laulik kaks laulu kokku liitnud; ma olen vahekoha kolme tärnikesega ära tähendanud. Siiski suutumaks võimata ei ole nende sidumine mitte, kui mõlemate laulude põhjusmõtted kõrvu seame. Mõtelgu aga lugeja hästi järele. Tõine laul on mitmetpidi tume, aga ma olen uurijaile kõik nõnda trükki pannud, kui üleskirjutaja paberisse pannud.