Pärnu linnas olnud kuntur, kus igal jaanipäeval peremees ikka oma teenijad õhtu varakult magama ajanud, nii et ühtegi peale päevaloodet kuskil liikumas pole tohtinud olla.
Seal kunturis teeninud ka vana kutsar. See mõtelnud: tahan ometi kord järele vaadata, mis siin öösel peaks tehtama, ega härra muidu nii hoolega sunni meid magama minema, ja just jaanipäeva õhtul veel. Kutsar olnud ikka ka, ääri-veeri mööda enne kuulnud, et härrale peab raha toodama, aga ilmaski seda näha ei saa, millal.
Kutsar läinud sel õhtul üles talli peale ja jätnud luugi pisut paoksile, nii et hoovi peale igasse kohta võib selgesti näha. Härra käinud veel õhtul kõik kohad läbi, vaadanud järele, kas inimesed kadunud on, ja läinud siis ka ise tuppa.
Kesköö aegu läinud korraga hooviväravad suure praginaga lahti ja üks härra sõitnud tõllaga sisse. Ka majaperemees tulnud välja, rääkinud võõraga mõned sõnad. Siis hakanud võõras suuri kotte vankrist välja tõstma. Kotid kõlisenud, kui ta neid maha pannud. Kutsar kuulnud selgesti raha kõlinat. Oma härra abiga tassinud võõras need kotid kõik kunturi keldrisse, kus ikka kunturi raha kõik seisnud. Kui töö valmis saanud, läinud härrad mõlemad tuppa.
Postipoiss võtnud ka selle aja sees hobused lahti, viinud talli sööma ja pugenud ise talli peale magama, kus ta ka kutsari eest leidnud. Kutsar küsinud: "Kedas sa nüüd öösel veel siia tõid?" - "Ei mina tea muud midagi, kui ühe härra ja hulga kotte. Pealt maha tõstes kõlisesid need just kui oleks raha sees olnud," vastanud postipoiss.
Kutsar teadnud nüüd, kes see härra on ja mis ta kotid tähendavad, pole aga postipoisile muud ütelnud: "Kui sa homme oma härraga tagasi lähed ja kuskil kõrtsi ees kinni pead, siis lähed sa ka muidugi, enne kui minema hakkad, hobuste lakkasid rangide alt välja võtma. Kui sa lakad oled välja võtnud, siis vaata ka korraks läbi rangide hobuse kaela kõrvalt taha tõlla sisse! Küll sa siis näed, kes sul tõllas istub ja keda sa öösel siia sõitsid."
Postipoiss teinudki teisel päeval nii ja vaadanud tõlda. Näinud seal sees vanakuradit kõige oma sarvedega ja sabaga istuvat. Vaadates käinud aga postipoisile korraga just kui kibeda vitsaga hoop ümber pea, nii et ta valu pärast enam pole vaadata võinud, vaid peale istunud ja edasi sõitnud.
Tee peal ütelnud härra: "Ma annan sulle kümme rubla jootraha, pea oma suu kinni ja teine kord ära enam läbi rangide vaata. Siis ei pääse sa enam nii kergelt."
KJ I 5/7 (3). Käsikirjas: E 4918/9 (4) < Tõstamaa - J. Öövel (1893).