Need hiiekohad, kus vanasti ohverdamas käidud, ei olnud mitte inimeste otsitud kohad, vaid ennemuiste käinud pärnad ja valinud ise välja pühad paigad, mis selleks kõlblikud olnud.
Kord tulnud kolm pärna Mihkli kihelkonnast Jaagupi kihelkonda. Kui nad Kõima raba alt mööda tulnud, jõudnud nad Vee valda Naartse küla põllu peale. Pärnade nimed aga olnud: Riinu, Kai ja Mai.
Naartse küla põlluaia peale jäänud Riinu teistest maha ja hüüdnud: "Kaie, Maie! Riinu ribupaelad läksid katki."
Kai ja Mai tulnud edasi, Riinu aga jäänud sinna. Rahvas hakanud tema all jumalatele ohverdama, ja see koht jäänud neile pühaks hiiepaigaks.
Kai ja Mai tulnud aga edasi ja jõudnud Vahenurme mõisa juurde kõrge mäe peale. Sinna jäänud Kai ja valinud endale püha paiga elamiseks.
Mai aga läinud nüüd üksinda kurtes hommiku poole ja laulnud kurblikult, et õdedest lahkuma peab.
Viimaks jõudnud ta Enge-Uduvere valda ja jäänud sinna elama.
Jutustaja mõistnud ka ennem seda "Hiiepärna Maie" laulu, aga nüüd on see unustuse rüppe kadunud.
KJ I 60 (50). Käsikirjas: E 20209/10 (18) < Pärnu-Jaagupi, Parasmaa v. - J. Reitvelt < Hendrik Sõrmus, 80 a. (1895).
Ribud -- sääremähised (kanti varem sukkade asemel).