III.

Kes hakab kodu käima?

Selle küsimise peale võime esiteks vastata: kõik nõiad ja kurjad inimesed, kõik, kes õiget elu ei elanud. Herra, kes oma rahvast hirmsasti vaevas, mees, kes oma raha ära jõi, naene, kes oma tütrukutega alati riidles ja taples, poiss, kes ikka kirus ja vandus, kõrtsmik, kes kõrtsilisi pettis, tüdruk, kes järgesti tantsis ja kargas, nõid, kes rahvale paha tegi - vaata, need on esimised, kellest igaüks kodukäijate sõjaväele pidi nekrutisi muretsema. Kodukäijate leegion aga selle karjaga veel rahule ei jäenud, nii palju mehi ja - naisi, ütleme ka, see halbduse hallikas muretses. Kodukäijate leegion nõudis veel rohkem.

Teise järgu neekrutite andjad kodukäijate kuningale olivad kõik need, kes õiget surma ei surnud, kes endid kas ise tapsivad ehk keda tapeti, ka need, keda ristimata maha maeti. Viimane arvamine avaldab aga selgesti juba ristiusu mõju. Võib olla, et selle arvamise sünnitajad katoliku preestrid olivad, kes sarnase arvamisega rahvast tahtsivad sundida lapsi aegsasti ristida lasta. Teine niisamasugune arvamine kannab niisama selgeid ristiusu jälga, nimelt arvamine, et need, kelle hauad õnnistamata jäenud, kodu käima hakanud. Enamisti paneme aga ristimata surnutest ja õnnistamata maetud inimestest seda tähele, et nende hinged just kodu käima ei haka, vaid palju enam mööda maailma hulkuma lähevad seni kuni keegi jumala sõnaga neid igavesele rahule saadab.

Kolmandasse järku võime lugeda arukorraldased kodukäijate sündimised, iseäralikud juhtumised, mis surnu panivad kodu käima. Saarlased lueksivad kolmandasse järku kõik saksad, kuid selle arvamisega ei või ma ühes nõuus olla. Saarlased, näe, uskusivad, et peaaegu kõik saksad kodu käijateks saivad. Saarlased olivad sakstest palju paha saanud näha. Vana usu järele saivad, nagu ju tähendatud, kõik pahategijad kodukäijateks. Seega panivad saarlased kõik saksad kodu käima. Suuremaa rahvas on sakste vasta armulisemad olnud. Minu kõrva ei ole suurel maal arvamist puutunud, et kõik saksad kodu käivad. Küll teab suuremaa rahvas nii mõne saksa kodukäimisest, aga nii paha meelt ta ometi sakste vasta üles ei tunnista, et ta kõik saksad kodukäijateks teeks.

Kodu käima hakkasivad kõik need, kelle testamenti ei täidetud ehk selgemalt, kõik need, kelle enne surma avaldatud soovid järelejääjate poolt tähelepanemata jäivad. Sureja viimse tahtmine halvaks pidamine omakste poolt sundis surnut kodukäima ja seal omastele nende kohusid meelde tuletama. Sarnane kodukäimine kestis tavaltsesti nii kaua kuni järelejääjad surnu viimase tahtmise täitsivad. Isa suri; enne surma käskis ta poega peapadjaga raha enesele hauda kaasa panna. Poeg aga mõtles: mis vanamees hauas enam rahaga teeb. Minul läheb palju rohkem raha tarvis kui temal! Ses arvamises võttis poeg raha enesele. Niisugune viimse tahtmise rikkumine sundis isa hauast välja tulema ja poja käest raha nõudma. Poeg ei saanud enne rahu kui isa testamenti oli täitnud (J. Tamm).

Veel meie päivil on viisiks, et matusid nagu mõnda suurt pidu ühes ja teises kohas peetakse. Matuse ajaks tapetakse lamba tallekesi, põrsas ehk vahel koguni mullikas ja kutsutakse kõik sugulased ja tuttavad kokku matuse pidu pidama, kus juures kodune õlut ja muidugi viingi ei tohi puududa. Seal tuletatakse lahkunud hinge meele ja süüakse ja juuakse ta mälestuseks.

Kui täis majaperemees sureb, tapetakse koguni aastane ehk kaheline pull ja valmistatakse siis "peied."1 Toidust ei katsuta niisugusel korral üle jätta, vaid igale ühele peale peiterahvagi antakse nii palju kui keegi jaksab süüa, igale ühele nimelt, kes sell ajal majasse juhtub. Pahad surijad hakavad sellesama elaja näolise seljas kodu käima, sagedamini veel sellesama elaja näol, mis elajas peiete ajaks surnule tapeti, nii ka mõni kodukäija siku näol. Surnu riided anti peiete ajal surnus pesijale sell põhjusel päranduseks, et need surnu viimne heategu on ja see heategu teda teises ilmas katab ehk nagu üteldakse: "tulevase ilma ihu katteks on". Jäi see kohus täitmata, ilmus kodukäija.

Peale selle antakse pärast matusid kiriku santidele leiba, liha ja raha surnu mälestuseks. Kerjajad piavad selle eest paluma, et surnu taevasse peaseks ega kodu ei hakaks käima. Korra surnud üks maja peremees. Teinud testamendi: matmiseks kaks kõige paremat karilooma ära tappa ja kõiki sugulasi ja tuttavaid sööta. Järelejääjad ei raatsinud häid elajaid tappa. Kohe hakanud aga surnu kodu käima, nähtud teist ööse karjalaudas ja koldel. Kõige paremad elajad laudas lõpnud ära, kodukäimine aga kestnud edasi. Ei aidanud järelejääjatel muu asi kui pidanud isa käsu järele tegema. Pöörnud esmalt surnu hauas kummuli ja tapnud siis paar kõige paremat looma ära ja kutsunud kõik sugulased ja tuttavad mälestuse söömaajale. Siis tulnud rahu majasse (J. Tamm).

Tuttavate ja sugulaste söötmise pärast oleks surnud peremees vaevalt nii suurt kära ja müra teinud; palju enam piame oletama, et surnu ise söömaajast osa tahtis saada. Et ta ise ilma viimse söömaajata jäi, hakas ta kodukäima. See nähtus juhatab meid ohverdamise juurde surnutele, nagu mitmel vanal rahval pruugiks oli ja nagu meie esivanemad seda mitme mälestuse märgi järele arvates ka tundsivad. Nagu teisal kuuleme, panivad esivanemad hauda elamise kõige tarvilikumad asjad kaasa. Saaremaal lasknud orjuse ajal mõni enesele elusalt ju "peied" teha ja aidanud ise kaasa süüa (Holzmayer).

Pandi nüüd keegi ilma elamiseks tarvilikkude asjadeta hauda, siis oli iseenesest mõista, et ta pidi hakama kodu käima puuduvaid asju muretsema või õigem, et talle puuduvad asjad saaksivad antud. Sellel põhjusel ei või me imeks panna, et kodukäija ilmub, kui surnu käest või õigemini ütelda surnu ümbert midagi ära võetakse. Niisugusel korral piab surnu tulema ja röövitud varandust tagasi nõudma. Kodukäija ilmub seni kuni ta oma kätte saanud. Sarnastega surnuröövlitega ei mõista kodukäija aga nalja. Enamisti maksab niisugune röövimine röövija elu. Tüdruk toob korra luukambrist surnu ümbert lina ära. Kohe kodukäija lina ta käest nõudmas. Ei aita õpetaja asi ega midagi tüdrukul. Tüdruk piab ukse taga ootajale kodukäijale lina tagasi andma. Tagasi andes murrab kodukäija aga tüdruku kaela (J. Vahe). Jälle teise surnu ümbert röövitakse lina, naene teeb linast lapsele püksid. Kodukäija kohe välja naist ja last nuhtlema (K. Feldbach).

Kodukäija ilmub, kui keegi surnut liialt taga nutab ja kaebab. Kodukäija ilmub, kui lesk, kes ikka leseks lubanud jäeda, uuesti abielusse astub. Kui lesk hakab uue abielu peale mõtlema, pöörab surnu ennast hauas ümber. Ei aita see, hakab ta kodukäima. Esiteks tuleb ta ainult kolm korda ja koputab akna pihta. Ei pane lesk seda tähele ega jäta uue abielu mõtteid katki, astub kodukäija tuppa ja toob õnnetust majasse (Wiedemann). Missugune õnnetus tuleb, seda ei nimetada. Ei lähe naene uuesti mehele ega võta mees uuesti naist, siis teha kodukäija koguni head, parandada haigusi, j.n.e. ütleb Wiedemann.2 Kust ta seda kuulnud, jätab ta ütlemata.

Kodukäija ilmub, kui surnut haua põhja vannutakse, ka surnu asju kirutakse. Korra vandund poeg isalt päritud vankrit. Ööse tulnud isa koju ja manitsenud poega ta paha teo pärast (J. Ekemann). Kodukäija ilmub, kui rist haual ümber lükatakse. Öösel tuleb ta risti ümberlükkaja juurde ja nõuab risti paigale panemist. Kodukäija ilmub, kui keegi jalaga surnu pealuud tõukab ehk kui keegi pealuu hauast välja viskab. Öösel astub kodukäija pealuu puutuja juurde nõudmisega, et pealuu saaks jälle oma paiga peale pandud. - Kodukäija ilmub, kui hauda kudagi viisi rikutakse ehk hauale pandud mälestusi ära viiakse. Ikka tuleb ta pahategija juurde ega anna sellele enne rahu kuni see kõik jälle vana korra peale seadnud.

Kodukäija ilmub viimaks veel, kui surnu valvamise ajal tuli lastakse ära kustuda või surnuvalvajad magama jäevad. Niisugusel korral tulevad nimelt vanapaganad, nüllivad naha surnu pealt ära ja üks vanapagan pueb surnu naha sisse, kuna teised surnuga oma teed lähevad. Enamisti ikka kuuleme niisugusest surnust, et see elus paha inimene olnud. Viljandimaal ustakse, et vanapagan selle läbi pani surnu kodukäima, Virumaal ja Harjumaal arvatakse aga, et see vanapagan ise olnud, kes niisugusel puhul kodu käinud, sest et surnu ju ise vanapaganate juurde viidud. Virumaal tehakse ülepea kodukäija kuradiga sugulaseks, sest "ega hunt teda muidu murraks" (D. Pruhl). On aga vanapagan naha sisse pugenud, siis leiab ta tavalisesti paraja palga eest; mehikesele küetakse niisugune saun, et vanapaganast ainult sinine suits järele jäeb. Kodukäija ilmub viimaks veel, kui seitsme Moosese lugija kutsumise koha lueb; sest aga pikemalt raamatus "Seitse Moosese raamatut".