Ligi viis penikoormat Tallinnast kaugel on Narva maantee ääres järv, mida Kahala järveks hüütakse. Vanal ajal ei olnud see järv mitte praegusel paigal, vaid Maardu järve kõrval Tallinna lähedal. Et Maardu ja Kahala järv ligi ühe teise juures olivad, puutusivad nende vete vaimud tihti ühe teisega kokku ja sattusivad tülisse. Kui nad isekeskes tüli enam ei jõudnud seletada, tõttasivad nad oma kaebtusdega Vana-taadi ette. Niisugust lugu juhtus liig sagedasti. Viimaks tüdines Vana-taat Maardu ja Kahala järve vetevaimude alalisest kaebamisest ja riiu seletamisest ära ja võttis nõuuks nende tülile jäädavalt otsa pääle teha. Järvi pidi ühest ära lahutatama, et vete vaimud ühe teisega enam kokku ei saaks ega tüli võiks tõsta.
Ühel kaunil suvisel päeval tõusis suur must pilv mõlema järve poole. Kahala järve kohta saades seisatas pilv ja hakkas siis järve vett ülesse tõmbama. Natukese aja pärast ei olnud endisest nägusast järvest enam muud midagi järel kui porine soo koht. Siis hakkas must pilv oma märja koormaga ida poole purjutama. Kuusalu kiriku lähedal kukkus korraga üks jagu vett pilvest maha. Sest sündis väike järv, mis "Tuurakakatku" nime kannab ja mida praegugi veel võib näha. Järele jäänud veekogu purjutas aga pilvega ühte lugu edasi, kuni nüüdse Kahala järve kohale jõudis. Sääl oli sel ajal kena nurm. Kündjad ja äestajad tegivad parajalt tööd, kui äkisti musta pilve nägivad tulevat ja selle seest valju kohina kuulsivad. Pilve silmates tõusis üks lind inimeste pää kohale lendu ja hüüdis ilma vahet pidamata valju häälega: "Põgenege mehed! Põgenege mehed! Järv tuleb!" - Mitmed panivad linnu hüüdmist tähele ja põgenesivad rutusti eest ära; teised aga ei hoolinud sest midagi, vaid naersivad üksnes selle üle. Pea ulatas pilv nende pää kohta. Nüüd voolas vett nagu uavarrest pilve seest maha. Kes linnu hüüdmist enne kuulda ei võtnud, püüdsivad nüüd küll ära põgeneda, aga hilja: vee vood ei lasknud neid enam pääseda. Kui pilv ennast sai tühendanud, laenetas endisel nurmel nüüdne Kahala järv.