Inimesed olid sugu teinud ja nende esimesed eluasemed neile liig kitsaks jäänud, veel enam aga selle läbi, et nad teineteisega kokku ei leppinud. Vanataat soovis nüüd, et nad üle maa laiale laguneksid ja juhatas igale rahva salgale oma iseäralise eluaseme kätte. Et neid enam teineteisest võõrustada, võttis ta nõuks igale rahvale oma tahtmisi ja elukombeid ja keelt ja nime anda. Kõik rahvad pidid korra teineteise järele seatud päeval tema ette Sinisele ehk Katla mäele tulema, et seal omadusi, nime ja keelt vasta võtta.
Vesi ja tuli on vaenulised ained, teine püüab teist ära kaotada. Kui aga inimene ühele võidu annab, hakkab võidetud vasta ja ei heida ilma võitlemiseta alla. Te olete kuulnud ja näinud, kudas katlasse pandud, tulest piinatud vesi esmalt kiunuvaid kaebtuse hääli teeb, siis aga möiramist tõstab ja kõike jõudu kokku võtab, et üle ääre karates vastase kätte saaks. Seda katset tegi Vanataat, et tulest piinatud vee häälest ja liikumisest igale sinna tulevale rahvale keelt, nime ja omadust võtta.
Vanataat hakkas juba hommikul vara valmistama, et iga rahvas oma osa kätte saaks. Ta tegi tubli tule üles, tõi kolmejalgse välja ja pani katla veega sinna peale. Veel ei olnud ta seda tööd lõpetanud, kui juba üks rahvas sinna tuleb, agar, sile ja nobe. “Eks näe, olete juba vara üles tõusnud, olete mulle meele järele! Aga veel ei kee katel; mis teen ma, et rahule jääte? Kinni pidada ei taha ma teid. Te peate endid minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel."
Nii on Eesti rahval au Vanataadi esimese rahva nime kanda, tema keelt kõneleda ja ilma kõige omaduseta olla, mis Jumala meelest hirmus ja inimestele koormaks on. Selle otsusega läksid nad koju, kõigist austatud.
Katel täitis oma kohust. Iga rahvas sai oma osa. Kes tunneb kõiki rahvaid, kes siia kokku tulivad; kes nimetab nende nimed ja kel on õnnetus olnud nende kõikidega nii tuttavaks saada, et ta kõigist omadustest piinatud oleks, mida iga rahvas oma enesearmastuses kiidab? Üks on tähelepanemise väärt laiskuse, teine uhkuse, kolmas ihnuse, neljas kurjuse poolest; aga nimetage mulle rahvas, kes oma pärisomaduse eest mitte hoolt ei kannaks?
Aga mõnest hiljatulijast ei või ma vait olla, kes sellepärast veel Vanataadi viha pidi maitsema.
Õhtu kippus kätte ja Vanataat rõõmustas, et kange tööpäev otsa sai; ühtki rahvast ei tulnud enam. Vanamees hakkas tuld juba kustutama. Seal tuli veel üks uhke rahvas, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud riided seljas ja kõige maailma kribu-krabu kraam ümber. Vanataat vaatas pahase meelega üle õla ja ütles: “Ahaa, ehtimine on teie aega viitnud! Aga puhuge nüüd ise tuld ja pange ta põlema!" Piinatud vesi tegi esmalt kaebtuse hääli, siis aga hakkas täiesti keema ja ütles: “Saksa, maksa, saksa, maksa!"
“Soo," ütles Vanataat, “mis me ilmaasjata aega viidame: te olete oma nime ja keele ja töö kuulnud. Puhuge ja ajage endid täis kõigi rahvaste ees."
Selle otsuse said sakslased.
Jälle oli tuli kustunud ja jälle tuli üks parv sinna. Need olid venelased. Nemadki saadeti karmilt minema.
Nüüd arvas Vanataat tööga valmis olevat ja viskas põlevad tukid laiale ja heitis murule maha puhkama. Aga veel üks parv tuleb sinna, laisk, sopane ja häbemata. Kauge teekond ja halv tee on vabandus.
“Laiskadele ja üleannetumatele ei ole minul iseäralikku nime; ega te ometi nõua, et ma tule uuesti üles teen? Aga ehk ma loen veel ühe kirja vee pinnalt."
Katlasse vaadates on tal vaht tüliks ees; ta tõukab seda kulbiga kõrvale ja viskab kulbi täie maha. Maha visatud vaht tegi tuttavat häält: latsh. “Hea küll," ütles Vanataat, “latshid, latvishid olgu teie nimi, ja teie keel olgu kõigist teistest keeltest kokku kraabitud."
Nii anti viimaks lätlastele otsus kätte.
Töö oli lõpetatud. Vanataat läks ära. Katel ei ole enam seal, aga veel on tulease näha. Ja kui teised künkad päikese paistel hiilgavad, on veel täna päevani Katlamägi sinise suitsu sees, ja veel täna kannab ta Katla ehk Sinise mäe nime.