Kalevala laulik laulab:
Need lauliku sõnad on just kui Järve-Jaani hingest kõnelnud. Järve-Jaan murrab hea meelega okse, pistab tikka maha märgiks, kus tulevikus maantee peab läbi käima. Järve-Jaani ajal puudusid enamasti igal pool korralikud maanteed, läbikäimiseks tarvitati enam juhtumise kaupa tekkinud radasid. Kuival ajal pääsis vankriline niisugusel sillutamata teel sügavate rööbaste peale vaatamata kuidagi viisi veel pikkamisi edasi, viimasel ajal jäi aga sõiduriist tihti porisse kinni.
Rabara külast käidi ennemalt kõverat külateed mööda kirikusse. Korra jõulu esimese püha hommikul tulnud Jaan Rabarast Veltsa mõisa juure, noor kask õlal, kase latv rattarummust läbi, visanud kase sinna maha, ütelnud: “Siit peab kirikutee läbi minema!“ A. Leppiku teisendi järele olnud Jaan talvel, kui puud härmas puude otsas alasti, vaadanud ühe puu otsast teise otsa ja hakkanud sihti Veltsa poole ajama.
Nüüd lähebki sihti mööda tee otse Veltsa kaudu.
Jaani ajal puudus niisama Kõima raba all maantee.
Korra pannud Matsiannuse pereisa Kõima raba all linu likku. Jaan tulnud sinna, pärinud: “Isa, mis sa siin teed?“
Pereisa vastu: “Eks näe, panen linu likku!“
Jaan kaebanud: “Küll on tee pehme ja porine!“
Pereisa seletama: “Kui veel vihma sajab, jäävad linad siia paika!“
Jaan vasta: “Pole viga, edaspidi paraneb lugu! Siia saab kõva tee, nii et päris hea sõita!“
Pereisa ei usu: “Kes selle porise maa peale jaksab head maanteed teha!“
Jaan jälle: “Kas tahad uskumise märki näha?“
Võtnud maast kirve, mütsi peast, ütelnud: “Vaata, ma viskan kirve üles. Ta kukub just mütsi sisse!“
Pereisa kartnud, et kirves pähe langeb, Jaan aga rahustannd: “Ära karda, ei kuku pähe!“
Visanud kirve üles. Kirves sadanud just mütsi sisse!
“Kas usud nüüd?“
Pereisa kinnitanud: “Jah, nüüd usun küll!“
Teisendi järele löönud Jaan Kõima raba all tikud maa sisse ja ütelnud ise: “Siit peab maantee läbi tehtama ja maanteel tõllagagi sõidetama!“
A. Leppiku teisendi järele visanud Jaan kivi jalgade vahelt läbi ja ütelnud: “Siia saab maantee tehtud! Teise teisendi järele pistnud Jaan Kõima raba alla peergusid maha ja ütelnud niisama.
Mõni aeg hiljem annud Kõima mõisa valitsus vallale käsu raba alla kraav kaevada ja maanteed teha. Nüüd on Kõima raba all korralik maantee.
Kõima ja Vee vahel oleva maantee vaheposti või ristikivi määranud Jaan A. Leppiku teatel järgmist viisi ära: Löönud vankri juhtme väädiga kellegile mehele ümber keha ja ütelnud: “Siia saab ristikivi post!“ Nii sündinudki. Veel praegu seisab seal vahepost.
Parasmaa ja Kõima vahel käidi vanasti jala ja hobustega läbi heinamaa, kust aga juhtus. Mõnes kohas tallati sedaviisi palju heinamaad ära. Üks Hõbela küla mees pahandanud niisuguse heinamaa sõtkumise pärast. Jaaniga kokku puutudes kohe küsima: “Kuule, Jaan sa oled va' tark mees; ütle mulle, kas võin inimestele ära keelda heinamaal mitmest kohast läbikäimist?“
Jaan vastu: “Oot, ma katsun!“ Võtnud kirve üles. Kirves langenud ta kõrvale maha. “Jah ,sa võid keelda! Naad peavad ühte teed käima!“
A. Leppiku teisendi järele hakatud Jaani ajal Kõima mõisast Parasmaa mõisa maanteed ehitama. Jaan läinud teetegijate juure ja ütelnud, et sinna ei või teed teha, vaid sinna, kuhu ta kirves maha kukub. Visanud kirve õhku. Jaani nõudmise peale tehtud maantee sinna, kuhu kirves kukkunud. Vakamaa jagu olnud uut teed juba valmis, ka kraavid teel kõrval; selle tee tegemine jäetud pooleli. Seda pooleli jäetud teed võid praegu Uraküla Kurni heinamaal näha.
Nüüd on Parasmaa ja Kõima vahel ammu ilus maantee olemas.
Mihklist Võhmasse läbi soo ei päästud vanal ajal sugugi, olgu siis talvel. Korra läinud Jaan talvel jalgsi üle soo Võhma. Külamees sõitnud hobusega järele. Jaan paluma: “Võta reele!“
Külamees võtab.
Jaan varsti ütlema: “Lase tulisti sõita!“
Külamees sõidab.
Korraga Jaan hüüdma: “Pea kinni!“
Külamees peab. Jaan põõsasse, lõikab tubli kase malga, laasib ära, virutab külamehele kolm korda malgaga selga, üteldes: “Pea meeles, siit tehakse maantee läbi!“
Nüüd käibki maantee läbi soo Mihklist Võhma. Maanteed hakati mõlemalt poolt korraga tegema, keskel ei läinud otsad kokku, tekkis vinkel.
Jaan käinud tihti Võhma mõisa põllul, malk seljas. Korra tulnud Jaan suure rutuga, tunginud teomehe künnihärgade vahele. Ise hüüdnud: “Pea kinni! Mul tarvis sihti ajada! Siit peab maantee läbi minema!“
Virtsus Käbaja laiul ja Türni rannas sõlminud ja keerutanud Jaan kase ja pihlaka oksi kokku nagu kolmekeelelist paela. Ise ütelnud: “Neid ei tohi maha raiuda, need on laevameestele teemärgiks!“ Neid teemärka on praegu veel näha; rahvas hüüab neid “ Järve-Jaani sidumisteks.“ Neid märka ei tohi maha raiuda.
Korra tulnud Jaan Kloostri luha äärest, kahl roogu õlal. Lihula ligidal hakkanud sihti ajama. Lihula mõisa põllul künnud teomehed. Mees jõudnud Jaani ette härgadega. Jaan hüüdma: “Seisa!“ Mees peatanud. Jaan pannud sihti tiku = roo kõrre härgade vahele ja ütelnud: “Siit hakkab Penija ja Lihula piir läbi käima!“ Maamõõtja ajanud nii sihi, kudas Jaan määranud.
Teine poolt Kalli Vene surnuaeda pöörab väike maantee Palatu mõisa. See tee puudus 18. aastasajal. Järve-Jaan käinud korra praeguse tee kohal, keeranud heinamaal põõsaste otse tähistesse ja seletanud, et sealt hiljemini maantee läbi tehakse
Nii tehtudki hilisemal ajal.
Korra kuulutanud Jaan: “Kui tee kahe küla vahele saab parandatud, saavad inimesed sealt välja aetud!“
Eks Vene sõjavägi ajanud Kukesella ja Väitrepea küladest rahvast välja, seletab A. Leppik.
Järvekülas löönud Jaan ühe aida palgi sisse kirvega 3 rammi. Küsimise peale, mis need tähendavad, vastanud Jaan: “Siit läheb piir läbi!“ Koonga valla maade mõõtmise ajal pandudki aida ligidale piir.