Korra käinud hani ja kalkun kahekesi teed. Ilm olnud külm, neile hakanud vilu. Peale selle tahtnud jalad puhata.
Hani ütlema: "Lähme õige kõrtsi sojutama ja jalgu puhkama."
Kulu sellega nõuus: "Lähme!"
Läinudgi kõrtsi.
Hani ütlema: "Tarvis õige pool naela ära pista, et sooja saaks!"
Hani astunud uhkelt leti ette. Hüüdnud ise: "Anna viinuskit! Anna viinuskit!"
Kulu hüüdnud kõrvast: "Võlgu! Võlgu! Võlgu!"
Kõrtsimees pahandanud niisuguste võeraste üle. Tõmmanud puu halu, virutanud kulule kohe pähä, löönud pea veriseks.
Sest saadik on kulul täna päevani pea verine ja vere tomp kõlgub kurgu all.